Paljudel inimestel on raske mõista, mis on inimõigustel pistmist meie igapäevaeluga. Millised õigusi tuleks tänapäeval üldse inimõigusteks pidada? Kas töötajal on õigus oodata tööandjalt teatud viisil käitumist või teatud käitumisest hoidumist? Kas erinevate inimeste olukord õiguste kasutamisel on ühesugune? Võrdõigusvoliniku kantselei kutsub Arvamusfestivali Inimõiguste laval arutlema inimõiguste arusaama ja kultuuri üle praeguses Eestis.

Esitasime ajaloodoktorant Aro Velmetile enne Paidesse tulekut kaks küsimust:

Kas Eestis saab rääkida inimõiguste alasest kultuurist?

Muidugi saab, kui rääkida kultuurist antropoloogilises tähenduses. Inimõiguste nõuet on Eestis kasutatud aastaid väga erinevate küsimuste tõstatamiseks, riigisiseselt näiteks LGBT-inimeste ja puuetega inimeste olukorrale tähelepanu juhtimiseks.

Omaette küsimus on, kas selline inimõiguste nõude kasutamine nende küsimuste lahendamiseks on mõistlik. Meie inimõiguste-retoorikat iseloomustab dogmatism, kus rõhutakse eeskätt alustekstide autoriteedile ja juriidilistele argumentidele – inimõigusi tuleb järgida, sest juba Eleanor Roosevelt ütles nii ja me peame ühildama oma seadused EL-i õiguspraktikaga. Eeldatakse, et inimõiguste rakendamine on protseduuriline küsimus ning et nende sobitumise üle Eesti väärtusruumi ja kultuuri pole vaja arutleda, sest need on ju inimõigused. Eesti inimõigustealane kultuur on praegu üsna eliidikeskne ning mulle tundub, et püüded selle kultuuri populariseerimiseks ja selle üle laiemalt arutamiseks on jäänud üsna poolikuks.

See on üsna huvitav kontrast näiteks rahvusvaheliste inimõigusliikumiste algusaegadega 1970ndatel aastatel, kus organisatsioonid nagu Amnesty International keskendusid moraalsetele argumentidele ning emotsionaalsetele ja empaatiat loovatele lugudele, mille eesmärk oli mobiliseerida rahvahulki ja tekitada kaastunnet ka nende suhtes, kes asusid kaugetes autoritaarsetes riikides Ladina-Ameerikas ja Ida-Euroopas. Sellistest lugudest jääb meil puudu ka meie siseriiklike küsimuste arutamisel.

Kas see, et inimesed saaksid oma õigusi kasutada, on inimese või ühiskonna mure?

Vaat siia ongi koer maetud, kas pole? Võiks arvata, et inimõigused põhinevad üleüldisel konsensusel – umbes nagu kristlik loomuõigus, et iga inimene on võimeline tunnetama, mis on need põhilised väärtused, mille najal oma käitumist kujundada. Kui aga vaadata, kui palju eriarvamusi on tekitanud näiteks debatid kooseluseaduse ja soolise palgalõhe ümber, näeme, et tegelikult pole üldse kindel, et kõik inimesed inimõigustest ühtemoodi aru saavad.

Näeme niisiis, et inimõiguste nõudmine on vägagi poliitiline küsimus. Nüüd tekib aga palju ebamugavaid küsimusi: kas me tohiks inimõiguste nõudmisel ka poliitiliselt käituda? Kas inimõiguste üle võib arutleda, liitlasi otsida, nende rakendamisel kompromisse teha? Kas üks inimõigus võib olla tähtsam kui teine?

Tegelikult teeme me selliseid otsuseid iga päev (nii on ju ka näiteks kooseluseaduse eelnõu kompromiss sooneutraalse abielu ja traditsioonilise kristliku abielukorralduse vahel). Ma väidaks isegi, et taoliste otsuste langetamine on ühes poliitilises kogukonnas vältimatu. Nii et võib-olla ongi inimõiguste kontseptsiooni suurim probleem see, et see taandab poliitilise võitluse küsimused individuaalseteks õigusteks, mida põhjendada pole vaja ja mis annab mugava ettekäände oma poliitilisi vastaseid vähem tõsiselt võtta.

Parem oleks võtta inimõiguseid kui eesmärki – õiguseid, mida me tahaks näha universaalsena ja mille nimel tuleks selgitustööd teha, koonduda, võidelda ja kompromisse teha. Selle asemel, et võtta neid kui lähtekohta, autoriteeti, mille kaudu õigustada mis tahes poliitilist muutust x.

Arutelu „Meie ühiskond ei ela üle sallimatust omaenda inimeste vastu. Mida tähendavad tänases Eestis inimõigused?“ toimub 15. augustil kell 12.30 – 14.00 Inimõiguste laval.

Laval arutlevad politoloogiadoktor Iivi Anna Masso, Tallinna Ülikooli professor Rein Raud, New Yorgi ülikooli ajaloodoktorant Aro Velmet ja Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper.

Vestlust juhib ja ütleb sõna sekka võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper.

Tule ja räägi kaasa!

Vaata, mis teemadel saab Inimõiguste laval veel kaasa mõelda!

Äripäev kirjutab, kuidas Arvamusfestivalil üles astuv ettevõtja Jüri Mõis on oma finantstuleviku eesmärgiks seadnud selle, et tema lähedased ei peaks tulevikus tema eest hoolitsema.

Mõis tunnistas, et talle on Äripäeva tõstatatud teema „Minu finantstulevik – kelle asi see on?“ vägagi hingelähedane. Mida vanemaks saad, seda rohkem hakkad selle peale mõtlema, rääkis ta. „Mina olen 58.“

Mõis jagab Äripäeva vaadet, et igaüks peaks oma finantstulevikku ise aktiivselt kujundama, aga tuletab meelde, et variante on rohkemgi: kindlustada saab nii iseenda kui ka ema ja laste tulevikku. „Eesmärk peaks olema, et minu sugulased ei peaks minu pärast kannatama. Katsun oma asjad niimoodi korraldada, et nad on tulevikus minu eest hoolitsemisest vabad.“ Mõis möönab, et elus on oma osa ka juhustel ja mõni õnnetu juhus võib kelle tahes oma sugulasele koormaks teha, aga: „Ise peab ikka ka tubli olema.“

Eesti inimeste riskikäitumine teeb Mõisale muret. „Mul emagi rääkis, et kui tema noor oli, ega siis polnud maal mingit vahet, mis riigikord oli,“ rääkis ta. „Peaasi, et muusika mängis. Mulle tundub, et sellist suhtumist on ka praegu väga palju. Et pole vahet, mis meist kuuekümneaastaselt saab – peaasi, et muusika mängib. Ja siis kuuekümneaastaselt lõugame. No ja siis ongi nii, et kui kõige halvemini läheb, siis tegeleb sinuga linnavalitsuse kommunaalosakond.“

Eestlaste vähest investeerimisharjumust põhjendab Mõis kriisi mälestusega. „See võtab ilmselt natukene aega, enne kui need kogemused meelest ära lähevad,“ arvab ta. Positiivne on tema meelest see, et raha vastu on usaldus suur. „Suure enamiku jaoks on raha hoidmine sulas olnud viimase seitsme aasta kõige parem investeering. Minul küll on. Intressi peaaegu ei maksta, aga vähemasti plussmärk on taga – klassikalistel investeeringutel on miinusmärk taga viimase seitsme aasta kestel.“

Õpeta laps säästma

Koos Äripäevaga tuleb Arvamusfestivalile finantstuleviku üle arutlema ka investor ja „Rikkaks saamise õpiku“ autor Jaak Roosaare. Tema meelest peaks juba lapseeast peale arendama mõtteviisi, et alati tuleb osa teenitud rahast säästa uue raha loomiseks ehk investeerimiseks. „Eesti inimesed ei pelga investeerimist minu meelest sugugi rohkem kui teiste riikide inimesed,“ sõnas ta. „Lihtsalt aega praktiseerida on olnud vähe ja varakapitalismile kohaselt on paljud võtnud liiga suuri riske ja rahast ilma ka jäänud.“

Roosaare sõnul peaks investori põhimõte olema, et kapitali tuleb koguda ja hoida, investeeringutest ja riskidest tuleb aru saada ja vastutus tuleb oma raha saatuse eest võtta enda kätte. „Mulle endale meeldib ka hajutamine aktsiate, kinnisvara ja välja antud laenude vahel,“ märkis ta.

Lubaduse koos Äripäevaga Arvamusfestivali vestlusringis üles astuda on andnud ka LHV panga pensionifondide juht Andres Viisemann, Kawe Kapitali partner Kristjan Hänni ja investor Rene Ilves. Äripäeva korraldatav arutelu „Minu finantstulevik – kelle asi see on?“ toimub Paide Vallimäel Arvamusfestivalil 16. augustil algusega kell 17.00.

Vaimse tervisega tegelemist peetakse sageli vaid hullude pärusmaaks, samas kui depressiooni põeb Eestis praegu umbes 70 000 inimest ehk tunduvalt rohkem kui elanikke näiteks Narva linnas. Arvamusfestivali arutelu „Pole hullu!“ püüab vaimse tervisega seotud muresid rohkem pildile tuua.

Arvamusfestivali teisel päeval, laupäeval 16. augustil kell 16 ootavad arutlejad kaasa mõtlema vaimsele tervisele keskenduvale arutelule „Pole hullu!“. Muu hulgas otsitakse vastuseid küsimustele mis on vaimne tervis, kust läheb piir vaimse tervise ja selle puudumise vahel, mida inimesed oma vaimse tervise heaks teevad, kuidas tunnevad ära, et asjad ei ole hästi, kuidas mõjutab muutuv keskkond ja ühiskonnakorraldus vaimset tervist?

Arutelu modereerib Terve Eesti sihtasutuse looja Riina Raudne, mõtteid vahetavad näitekirjanik ja lavastaja Paavo Piik, Pärnu Haigla Psühiaatriakliiniku päevakeskuse juhataja Indrek Linnuste ning Anna-Kaisa Oidermaa MTÜst Peaasjad.

Kliinilise psühholoogi Anna-Kaisa Oidermaa sõnul on vaimse tervise teema teadvustamine väga oluline ning  MTÜ Peaasjad üks olulisemaid sihte on vaimse tervise teemadel vestluste algatamine ning tekkinud dialoogis osalemine. Oidermaa usub, et kui saame sel teemal vabalt rääkida ja arvamusi avaldada-kuulata, tekib juurde uusi häid mõtteid, mida võib tegudeks teha ja häbigi kahaneb. Oidermaa lisas, et tihti kubisevad arusaamad vaimse tervise teemadest eksitavatest müütidest ning sageli ei osata tekkinud probleemidega kohaselt toime tulla.

„Tore oleks, kui erinevatest vaimse tervise hoidmise ja probleemide leevandamise teemadest enam juttu oleks, sest vaimne tervis ei ole midagi, mis toimub kuskil Paldiski maanteel või Raja tänaval, vaid on meiega ja meie sees kogu aeg,“ sõnas ta. „Praegu näeme liiga tihti, et õiget abi ei leita üles, ei kannatata oodata ravijärjekordades või kardetakse häbimärgistamist. Levinud on arusaam, et vaimse tervise probleem tähendab nõrkust või rumalust ning seetõttu on probleemidega ka keerukas tegelema hakata – keegi ei taha ju olla hädine ja tobu.“

Ta lisas, et ootab, et Arvamusfestivalil saab vahetada olulisi mõtteid vaimse tervise teemadel ning et selle mõjul kannavad kaasamõtlejad neid jutte ka muudesse paikadesse ning enda sees.

„Vaimse tervise probleeme peetakse väga harva esinevateks, kuid statistikat tehes on leitud, et neid võib olla kuni 40% inimestest mõnel perioodil elu jooksul,“ sõnas Oidermaa. „Noortel on kõige sagedamini depressiooni ja ärevust, depressiooni põeb praegu Eestis nii 70 000 inimest, kellest abi otsinud on vaid kolmandik.“

Oidermaa lisas, et tihti peetakse oma vaimse tervisega tegelemist ainult hullude pärusmaaks ja arvatakse, just nagu peaks endaga midagi ette võtma siis, kui olukord on „päris hull“. Sellise arvamuse tagajärg on, et vaimse tervise probleem võib muutuda äärmiselt häirivaks, ägedaks või krooniliseks ning inimene toimetatakse abi saamiseks kiirabiga haiglasse.

„Paranemine on palju kergem, kiirem ja tõenäolisem siis, kui pole veel hullu. Kui tegelema hakatakse juba varakult, siis, kui tuntakse esimesi häirivaid muudatusi enesetundes,“ sõnas Oidermaa. „Nii on see ka ju kõigi füüsilise tervise hädadega. Kui gripp jääb ravimata, võib tekkida kopsupõletik, millest võib ravimata jätmise korral tekkida krooniline haigus.“

Arutletakse ka dopinguvaba spordi üle

Lisaks „Pole hullu!“ arutelule saavad terviseteemadest huvitatud osaleda laupäeval kell 12 arutelus dopinguvaba spordi võimalikkuse üle. Dopinguteemat avavad Arvamusfestivalil erinevate taustadega eksperdid nagu SA Eesti Antidopingu nõukogu liige ja TLÜ Terviseteaduste ja Spordi Instituudi direktor Kristjan Port või Eesti Kulturistide Liidu president Arnold Tokko. Sponsorite seisukohast läheneb teemale Swedbanki esindaja ning sportlasena räägib kogemustest maadleja Heiki Nabi. Modereerib Kajar Kase Eesti Väitlusseltsist.

Arutelus osalev Eesti Kulturistide Liidu president Arnold Tokko on aastaid tagasi ka ise steroide tarvitanud ning seetõttu oskab enese kogemusest kõiki hoiatada – keelatud ainete tarvitamist peab ta endal kunagi tekkinud raske haiguse põhjustajaks.

Tokko sõnul võib dopinguvaba spordi võimalikkuse asemel sama hästi esitada küsimuse, kas ausalt on võimalik elada: „See on elementaarne, et peame reeglite järgi käituma. Kui ausalt ei ole võimalik asju ajada siis parem neid üldse mitte ajada.“

Lugu ilmus esmakordselt Järva Teatajas. 

Heateo Sihtasutuse ja sõprade Sotsiaalse innovatsiooni lavale astuvad 16. augusti pärastlõunal Eesti ettevõtjad, kes arutlevad enda rolli üle ühiskondlike muutuste ellukutsumisel ja toetamisel.

Heateo Sihtasutus tegi intervjuu arutleja Maire Milderiga, kes on Baltika Grupi juhatuse liige, Eesti Disainikeskuse nõukogu liige ning Rocca al Mare Kooli vanematekogu aktiivne liige.

Kumb on ühe ettevõtte jaoks olulisem – teha igapäevatööd inimestest ja keskkonnast hoolides või võtta laiem vastutus ühiskondlike probleemide lahendamisel?
Kõik algab pihta ikka organisatsioonist, kus inimene töötab. Kas ta tunneb end seal hästi? Kas ta tunneb, et teeb väärtuslikku tööd? Kas tal silmad säravad?

Inimesed peavad esmalt ise oma tööga rahul olema, siis saavad nad ka laiemalt panustada. Näiteks meil oli mõni aeg tagasi ettevõttes oma päevahoiu lasteaed. On oluline, et firma on paindlik ja tuleb oma inimesele vastu. Antud näite puhul ei kaota väikelapse vanematest töötaja ära sidet töökohaga, samuti ei kaota oma professionaalsust. Veel näide: Baltikas toimusid ettevõttes kohapeal joogatunnid ning inimesed, kes seda soovinud olid, ei pidanud eraldi kuhugile trenni minema.

Seejärel saab vaadata laiemat pilti. Ükski ettevõtte ei tegutse ju vaakumis – ta tegutseb konkreetses keskkonnas ning need teemad ja küsimused, mis puudutavad laiemat keskkonda, on alati mõjutamas ka iga ettevõtet, kes selles tegutseb. Ettevõtte juhid peavad tajuma, mis ühiskonnas toimub – tuleb näha suuremat pilti, selles toimuvat märgata. Samal ajal on üks oluline asi, mida iga ettevõte teha saab – toetada oma inimesi, julgustada neid laiemalt ühiskonda panustama. Tihtipeale algatavad laiema mõjuga projekte just töötajad ning sel juhul on äärmiselt oluline, et ettevõtte juhtkond toetab ja tunnustab seda. On väga oluline oma kolleege kuulata ning tajuda, milline on meelsus ja vajadus.

Kuidas hindad Eesti ettevõtete panust ühiskondlike murekohtade lahendamisel täna?
Meil on väga palju huvitavaid projekte Eestis, aga mulle tundub, et neist ei räägita piisavalt palju. Paljud olulised neist on jäänud teatud huviringkonna projektideks, ei oma laiemat kõlapinda.

Selleks, et ärisektor oleks nende heade ideede taga, peaks tegema ärisektoriga tööd ja neid süsteemselt panustama kutsuma. Kes on selle töö tegijad ja kutsujad täna? Kuidas see info liigub koordineeritumalt ärisektorisse? Siin on kindlasti veel arenguruumi. Ma olen kindel, et firmadel on huvi ja sotsiaalset tahet seda teha. Aga nad ei taju, et see on üks kasutamata võimalus, sest nad lihtsalt ei tea neist projektidest, algatustest ja võimalustest. Kui oleks olemas süsteemsemalt erasektorit kaasav algatus, siis oleks kergem erinevatel osapooltel ühiselt tajutud kitsaskohtade lahendamiseks kokku tulla.

Sageli täna vast ka ettevõtted ei oska näha teisi panustamisvõimalusi peale raha. Meie sellekohane kogemus ja kultuur on alles kujunemas. Ettevõtted peaksid kaasa minema nende üleriigiliste algatustega, kus neil on võimalik oma spetsiifilist kogemust jagada. Oma teadmise ja kogemuse laiemal jagamisel on suur väärtus.

Kus sellised Eesti elu edendavad ideed sünnivad?
Kõik algab ikkagi inimestest, kes tahavad asju paremaks teha. Ettevõtted ise ei tee asju. Inimesed neis ettevõtetes teevad. Tihtipeale kuuluvad need samad inimesed erinevatesse organisatsioonidesse. Kindlasti julgustan ma teisi ettevõtjaid aktiivselt ühiskondlike algatuste juures olema, näiteks läbi Heateo SA võrgustiku. Kui küsida, kus on täna Eestis aktiivsel inimesel võimalus kaasa mõelda ühiskonnas üles tõstatatud probleemidel, siis minu meelest neid vestlusringe ja organisatsioone on pigem vähe, aga mulle tundub, et neid tuleb üha juurde. Hakatakse aru saama, et ükski ettevõte ei jää puudutamata laiemalt ühiskonnas toimuvast. Targem on olla selle aktiivne, teadlik ja panustav osa.

Arvamusfestivali moodi arutelud panevadki asjad liikuma – soovin jõudu tegijatele ja tõsine tunnustus kõikidele ettevõtetele, kes tänaseks juba asjaga kaasa on tulnud!

Tahaksid meiega vabakonna teemadel kaasa mõelda? Vali Arvamusfestivali kavast välja endale huvipakkuvad teemad:
15. august, Vabakonna lava
16. august, Sotsiaalse innovatsiooni lava

Lugu ilmus esmakordselt Heateo Sihtasutuse koduleheküljel.

Arvamusfestival ootab osalema kõiki ärksaid eestimaalasi, ka neid, kes on liikumisraskustega – ratastooliga saab ligi Oru- ja Mäelavadele ning suurematele teemalavadele. Samuti pääseb ratastooliga festivali keskmes olevasse festivalikohvikusse ja infopunkti. Tualettide trepil on vajadusel olemas invatõstuk.

Kuna osa Arvamusfestivali aruteludest toimub muruplatsidel, palume arvestada sellega, et sinna võib ratastooliga olla keeruline sõita. Festivalialale viiv kaldtee läheb Tallinna mnt 21 maja vasakult küljelt.

Kohtume Arvamusfestivalil!

Arvamusfestival toob suvises Paides osalejate ette ka mõned sellised teemad, mis päikeselise ilmaga ehk nii hästi kokku ei lähegi. Kodumaalt lahkuvad eestimaalased ning laste vaesus on probleemipüstitusena üleval olnud juba mitmeid aastaid – ellu on viidud “Talendid koju!” kampaania ning üha tugevamalt tegeleb Eestis ka Toidupank, kuid lõplikku lahendust ei ole ei need ega ka teised senised ettevõtmised nendes küsimustes toonud.

Ehkki pealtnäha kaks eraldiseisvat teemat, on need ometigi omavahel tihedasti seotud. Ei ole saladuseks, et just majandusliku kindlustunde tagamise eesmärgil teevad Soomes tööd kümned tuhanded Eesti mehed ja naised. Maailma avastama suundudes paneb paljusid kodumaal hariduse saanud noori plaanitust pikemalt võõrsil kanda kinnitama just stabiilsem sotsiaalsüsteem ja palga-elamiskulude sõbralikum suhe. Alates iseseisvuse taastamisest on Eesti rahvaarv vähenenud 234 704 elaniku võrra ehk 15%.

Samas puudub meil täna ülevaade vastupidisest liikumisest ning selle mõjudest – kui palju on inimesi, kes on tulnud kodumaale tagasi ning toonud endaga uued kogemused, äriideed ja oskused, sinna juurde kapitali ja kontaktid, et see siinsamas Eestis ellu viia? Elame üha avatumalt funktsioneerivas ja läbipõimunud majandusprotsessidega globaalses maailmas, kus vaikselt oma nurgas “oma asja ajamine” on hääbumisele määratud olemise viis.

Väikese rahvaarvu juures on üha kriitilisem olla mitte enda, vaid rahvusvaheliste standardite järgi esimeste seas ning siin pakub meie tänane positsioon ja ka seesama väiksus olulisi eeliseid. Mida meil kahtlemata aga nende kahe komponendi juurde lisaks on vaja – avatult mõtlevad, innovatiivsed ja tipp-tasemel oskustega inimesed. Ning siin ei pääse me väljarände küsimusest.

Kuidas leida tasakaal avatud ja maailmaga ühes rütmis hingava-tegutseva väikeriigi ning enda tuuma, eripära ja tugevuse säilitamise-kasvatamise vahel? Kas selles valguses on väljaränne ülepea probleem, või on ta pigem võimalus? Väljarände küsimusele keskenduvas arutelus räägitakse muutusi vajavatest poliitikatest ja ühiskonnast, inimeste lugudest ja rändamisest endast. Osalejad: Helo Meigas (Swedbank), André Küüsvek (Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, EBRD), Ene-Margit Tiit (Statistikaamet) ja arutelujuht Gustav Kalm.

Vaadates neid põhjuseid, mis paneb inimesi väljaspool kodumaa piire majanduslikku kindlustunnet otsima – kurb on see, et veidi alla viiendiku Eesti lastest elab täna allpool absoluutse vaesuse piiri, moodustades koos vaesusriskis elavate lastega hirmuäratava numbri 63 000.

Arvamusfestivali üks tõsisemaid arutelusid: “Vaeslapsest talutütreks: kuidas tegeleda laste vaesusega?” avab praegust olukorda ja selle pikemaajalisi mõjusid nii üksikisiku kui ka terve ühiskonna tasandilt. Mille poolest erineb lapse ja täiskasvanu vaesus – lihtne vastus on see, et ühel on märksa vähem võimalusi ise olukorda parandada? Kuid teine pool vastusest on see, et lapse vaesus võib mõjutada inimese elu jäädavalt – ilma tervisliku ja piisava toiduta ning hariduseta, ilma stabiilse elukeskkonnata üles kasvanud lapse elule luuakse vaesuse läbi viltune vundament mis jääb teda mõjutama läbi elu.

Just laste vaesus on see, mis mõjutab kõige valusamalt tervet ühiskonda väga pikas perspektiivis. Arvestades Eesti kahanevat rahvaarvu, võib prognoosida, et iga täna vaesuses elav laps on oluline löök meie ühiskonna elujõulisusele pikemas perspektiivis. Küsimuste üle, mida peame laste vaesuse vähendamiseks tegema ning kuidas saaks Eesti seda endale lubada, arutlevad arvamusfestivalil rahandusminister Jürgen Ligi, Robert Kitt (Swedbank), Kaidi-Ly Välb (Süda-Eesti Sotsiaalkeskus) ja arutelujuht Kristi Paron (Õiguskantsleri laste õiguste büroo).

Arvamusfestivalil võetakse arutlusele ka eesti- ja venekeelse elanikkonna infoväljad. Mõtiskletakse, kuidas võiks üksteist paremini mõista ning kas infovälju oleks vaja ühtlustada. Arutelud toimuvad vene keeles.

Venekeelsed arutelud on pühendatud kahele kogukonnale, kes elavad Eestis kõrvuti – eesti keelt ning vene keelt emakeelena kõnelevad inimesed. Esimene arutelu “Kaks infovälja. Kuidas üksteist mõista?” toimub Delfi ja Päevalehe laval 15. augustil kell 13.00. Arutelus osalevad Tallinna Ülikooli ajaloo õppejõud ja doktorant Igor Kopõtin ning ajaloolane, ajakirjanik ja publitsist Ilja Nikiforov.

„Sageli on öeldud, et eesti- ja venekeelsed elanikud kasutavad erinevaid infovälju ja see on üks põhjustest, miks tekivad arusaamatused,“ ütles venekeelse Delfi peatoimetaja ja arutelu moderaator Julia Rodina. „Vestluse käigus tahaksime arutada, milliseid meetmeid tuleks kasutusele võtta, et Eestis oleks kõikidel kogukondadel rahulik ja mõnus elada.“

Samal ajal toimub ERRi laval arutelu „Venekeelne infoväli Eestis: kes kontrollib, kes tarbib?” Arutelu juhib Raadio 4 toimetaja Artur Aukon ning koos temaga arutlevad venekeelse infovälja üle ajakirjanik Ilja Sundelevitš, ajakirja PLUG toimetaja Olesja Rotar ja Delovõje Vedomosti ajakirjanik ning üks TEDx Lasnamäe korraldajatest Polina Volkova.

„Pole saladus, et Eestis on kaks paralleelset info- ja kultuurimaailma. Seetõttu on viimaste aastate trend, et avalikes ja erasektori organisatsioonides on tööl vähemalt üks venekeelse meediaga suhtlev PR-spetsialist,“ ütles Aukon. „Arutame, kuidas anda teavet venekeelsele kogukonnale ilma infot kaotamata.“

Arutelu kantakse üle Raadio 4 otse-eetris.

Huvitav formaat on ka arutelul „Mis on tegelikult takistused lõimumisel?“, kus arutletakse ühtekuuluvuspoliitika teemadel ning iga kõneleja räägib oma emakeeles. Arutelus räägitakse lõimumise tegelikest takistustest ausalt, avatult, hirmude ja kompleksideta. Arutelu juhib Eva-Maria Asari ning vestluses osalevad Andrei Hvostov, Andres Jõesaar, Kristiina Kallas ja Jelena Parfjonova.

Lisaks 150 põnevale arutelule toob Arvamusfestival kahe päeva jooksul Paidesse ka põneva kultuuriprogrammi. Kavas on erinevaid kontserte, aga oodata on ka kinoprogrammi ja teatrit, näiteks reede õhtul tuuakse lavale Eesti lühiajalugu ühe tunniga.

„24 aastat ühe tunniga on tihe kontsentratsioon viimaste aastate olulisematest tekstidest, mis on mõjutanud Eestit, meie usku ja enesekindlust,“ ütles Arvamusfestivali vabatahtlik ja Teater NO99 turundus- ja kommunikatsioonijuht Kätlin Sumberg. „Sellised tekstid ei ole ainult avalikult peetud kõned, vaid selles valikus leidub ka midagi hoopis teistsugust. Näiteks mahub selle tunni sisse ka väljavõtteid spordiülekannetest, ilmateadetest, juhuslikemast väljahõikamistest jms. Need on väga laia vaatega valitud, kuid seejärel tiheda filtriga sõelutud tekstid.“

Tekstid on välja valinud kommunikatsiooniekspert, Memokraadi asutaja ja ühiskondlik mõtleja Daniel Vaarik ning NO99 dramaturg Eero Epner. Sumbergi sõnul on nad suure tähelepanu ja hoolega tekste käsitlenud, et saada kätte kõige olulisem kiht taasiseseisvunud Eesti aja tekstidest, mis on eestimaalasi mõjutanud. See tähendab, et valikuprotsessi alustati väga suurest hulgast tekstidest, kuid valikuid tuli teha karme, sest tunni aja sisse kõik head mõtted ei mahu. Samal põhjusel on keskendutud ka vaid taasiseseisvumisaja perioodile, kuna kogu vaba Eesti perioodil meid mõjutanud ütlemisi on kaugelt palju rohkem, mis mõnessegi tundi ära mahutada. „Loobuda oli tekstidest kahju, aga seda enam on nüüd põnev oodata, mis pärast mitmekordset filtreerimist välja sõelus,“ sõnas Sumberg.

Tulemas on ka oma dokumentaalfilmide programm, mille on aidanud kokku panna Arvamusfestivalil osalejad. Soovitajate seas on näiteks Rein Raud, Ülle Madise, Laine Randjärv. Need on dokumentaalfilmid, mis keskenduvad suuremal või väiksemal määral kogukondlikule mõtlemisele, kuhugi kuuluvusest.

„Erinevad festivalil osalejad on valinud välja filmid, mis sobiksid festivali vaimuga ja aitaksid arutelukultuuri arendada,“ sõnas Arvamusfestivali eestvedaja Kristi Liiva, kes pakkus välja filmi Olof Palmest, Rootsi endisest peaministrist, kes enam kui 45 aastat tagasi pidas Gotlandil ühe pargi kõrval veoauto kastist ühe kõne. Palme oli toona haridusminister, pargi nimi oli Almedalen ja selle kõnega pandi algus omalaadsele traditsioonile – rootslased kogunevad Almedalenisse igal suvel, arutlemaks nädala jooksul, kuidas Rootsit paremaks teha. Just Almedaleni nädalalt sai festivali meeskond inspiratsiooni, et hakata korraldama Arvamusfestivali.

„Palme kõnest alguse saanud Almedaleni nädal on kasvanud Rootsi ühiskonna üheks aasta tähtsündmuseks, sel aastal osales seal üle 30 000 inimese,“ lisas Liiva. „Sestap arvasin, et on oluline ka eesti inimestele tutvustada, kes oli see eriline inimene, kes aitas kaasa sellise olulise kohtumispaiga sünnile Rootsi ühiskonnas.“

Festivali kultuuriprogrammi ajakava täpsustatakse pidevalt festivali kodulehel (2014.arvamusfestival.ee).

Kultuuriprogramm linnulennul

Film
Vallitorni festivalikinos näeb kahe päeva jooksul erinevaid dokumentaalfilme. Programm on kokku pandud erinevates aruteludes osalejate soovituste põhjal, kes filmid ka sisse juhatavad. Näiteks näeb Rein Raua soovitusel Aljona Suržikova filmi „Suur-Sõjamäe“ (2013) või Ülle Madise soovitusel Fideelia-Signe Rootsi filmi „Harilik pensionär“ (2006).

Muusika
Mõlemal festivalipäeval astuvad erinevates paikades Paide Vallimäel üles valdavalt Viljandi kultuuriakadeemiast ja Järvamaalt pärit muusikud. Programmi pani kokku Paide inimestele hästi tuttav Kaido Kirikmäe.

Reede õhtul kell 21.30 mängib Festivaliklubis muusikat džässtrio Kirsiõied (Mart Soo, Marti Tärn, Reigo Ahven). Südaööl vastu laupäeva esineb Wabalinna maja hoovis Super Hot Cosmos Blues Band.

Teater
Reedel kell 20 kannab näitleja Jaak Prints ette viimase 24 aasta jooksul avalikus ruumis eestimaalaste identiteete kujundanud tekste. Tekstid pärinevad väga erinevatest eesti- ja venekeelsetest allikatest nagu kõned, kommentaarid, spordiülekanded jms. Eestikeelsed tekstid on leidnud Eero Epner ja Daniel Vaarik, venekeelsed Viktoria Ladõnskaja.

Laupäeval kell 21 Kinoteatri „Manifest 4“. Kinoteatri eetvedajad on Henrik Kalmet ja Paavo Piik, kelle koostöös sündinud sketšid võtsid mullu Arvamusfestivali päevad kokku. Sketšid võeti väga hästi vastu ja tänavu toovad nad lavale ainulaadse, ainult üks kord ette kantava Manifesti-formaadi, mis puudutab arvamuskultuuri teemasid. Lisaks Kalmetile ja Piigile ühendab Kinoteater teisigi noori ja andekaid näitlejaid. Kinoteatri varasemad Manifestid (nr 1 – 3) on olnud kõik nii populaarsed, et piletid on välja müüdud loetud tundidega. Oma varasemates manifestides on nad puudutanud ühiskondlikult teravaid teemasid, näiteks haltuurakunsti, dopingut spordis ja pereväärtuste kaitsmist.

Luule
Reede õhtul kell 23 loevad festivaliklubis luuletajad Jürgen Rooste ja Kaur Riismaa enda luulet, mille on nad just Arvamusfestivalile mõeldes loonud.

Lugu ilmus esmakordselt Järva Teatajas. 

Heateo ja sõprade Sotsiaalse innovatsiooni lava Arvamusfestivalil kutsub 16. augusti õhtupoolikul viimase teemana kaasa mõtlema sotsiaalse ettevõtluse olevikule ja võimalustele Eestis.

Et teema paremini sisse juhatada, tegi Heateo Sihtasutus intervjuu ühe vestluses osaleja, Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku juhatuse esimehe Jaan Apsiga.

Kas sotsiaalne ettevõtlus päästab maailma?
Sotsiaalne ettevõtlus on üks väga hea viis maailma paremaks muutmise teel, sest ta ühendab endas kaht olulist poolt. Esiteks väga selge eesmärk selles osas, mida täpselt paremaks muuta soovitakse. Seda sõltumata valdkonnast, sest ühiskondlikke vajadusi on väga suur hulk alates hetkel väga aktuaalsest erivajadustega inimeste tööhõivest kuni näiteks venekeelsete inimeste suurema kaasamiseni ühiskonda. Teisalt on sotsiaalse ettevõtluse näol tegemist kapitalistlikus ühiskonnas elujõulise rahastusmudeliga, kus enamus rahast tuleb toodete või teenuste müügist. Reeglina ei ole erinevad ühiskonda paremaks muuta tahtvad algatused väga elujõulise rahastusega, sõltudes projektidest või heategevusest. Tegemist on pigem ühekordsete tegevuste jadaga, mis ei ole pikas perspektiivis nii mõjus. Seetõttu on minu kindel soovitus – kui juba maailma „päästma“ hakata, siis kasutades tööriistana sotsiaalset ettevõtlust.

Kuidas saab ikkagi head tahet ja rahateenimist ühte patta panna?
Ühiskondlike probleemide lahendajatel on täna hulk väärtuseid, mida nad tõlgendavad viisil, mis tegelikult ei aita nende ühiskondlike probleemide lahendamisele kaasa või isegi halvendavad olukorda. Näiteks on Eesti ühiskonnas levinud hoiakud, et heategevus peaks põhinema vabatahtlikul tööl ja kogukonna panustamisel. Kui keegi hakkab selle eest juba palka saama, tundub asi kahtlane. See ei puuduta ainult sotsiaalseid ettevõtteid, vaid väga paljusid vabaühendusi. Samas kui tegelikult on mõne probleemi ära lahendamiseks või tõhusaks leevendamiseks vaja kõrge professionaalsusega inimesi, kes pingutavad selle nimel vähemalt kaheksa tundi päevas väga heade juhtidega väga heades meeskondades. Loomulikult on ka erandlikke puhtalt vabatahtlikke liikumisi, kuid enamus nende tegevustest jääb ühekordseteks. Näiteks lastekodude aitamise aktsioonid – kui ühel aastal viia lastele kingitusi, siis järgmisel aastal ootavad lapsed sama, aga aitajad ei leia selleks aega või raha. Sotsiaalne ettevõte toetab ühiskondlike probleemide lahendamist ettevõtlustulu teenimisega, seega on neil vähemalt osaliselt või mõnel juhul ka täielikult võimalik katta kogu eelarve ära.

Võiks küsida ka hoopis niipidi – kas sotsiaalne ettevõtlus ei peaks muutuma üheks ettevõtluse kuldstandardiks? Loomulikult on oluline koht ka projektirahastusel ja vabatahtlikul liikumisel, aga kuidas need organisatsioonid ikkagi tagavad, et nad järgmisel aastal uksi kinni ei pane ja nende tegevusvõimekus säilib viie järgmise aasta jooksul. Vähem kui viie aastaga ühtegi probleemi ära ei leevenda. Pigem võiks projektiraha ja heategevust kasutada sotsiaalsete ettevõtete alustamiseks ja arendamiseks. Sageli on sotsiaalsete ettevõtete ärimudelid sellised, et kuigi nad suudavad maksta oma töötajatele palka ja suunata raha oma eesmärgi täitmisesse, siis arendus-või laienemisraha neil pahatihti ei jätku.

Mida Eesti ühiskond sotsiaalsetelt ettevõtetelt ootab?
Eesti ühiskond ei oska praegu sotsiaalsetelt ettevõtetelt midagi oodata, sest ühiskond ei ole veel teadvustanud, milline oluline roll võiks neil olla. Mida ühiskonnaliikmed saavad ise anda, et neil oleks võimalik sotsiaalsetelt ettevõtetelt rohkem oodata? Ühelt poolt võiksid nad tarbijatena otsida üles sotsiaalsete ettevõtete tooted-teenused, alustades näiteks meie kodulehelt www.sev.ee.

Teisalt tuleks neil olla sotsiaalsete ettevõtete suhtes kahepidiselt nõudlikud tarbijad – nõuda kvaliteetseid tooteid-teenuseid ja kontrollida, kas on olemas info, kuhu tarbijalt laekuv raha ikkagi läheb. Kui sotsiaalsed ettevõtted saavad ühiskonnas tuntumaks, ongi oluline nõue neile läbipaistvus. Kui tooted-teenused on sama hinnaga või isegi kallimad kui tavapärasel äriühingul, siis on oluline näidata, mida selle rahaga tehakse. Siin on ka tarvis ühiskonna liikmeid selles osas harida, et sotsiaalsele ettevõttele müügist laekuv raha ei pea minema otse abivajajatele – näiteks haavatavad sihtrühmad vajavad midagi enamat kui lihtsalt raha, palju väärtuslikum on palgaliste professionaalide tugi.

Kindlasti saavad kodanikud küsida enne valimisi ja valimiste vahelisel perioodil samu küsimusi nii riigiametnike kui poliitikute käest – millised on need tegevusmudelid, mida maksumaksja raha eest toetatakse, mis peaksid meie elu paremaks tegema?

Kokkuvõttes on sotsiaalsete ettevõtete sektoril teatud ootuseid ühiskonnale enne, kui ühiskonna ootused sotsiaalsete ettevõtete sektori suhtes kõrgemaks saavad tõusta.

Tahaksid meiega vabakonna teemadel kaasa mõelda? Vali Arvamusfestivali kavast välja endale huvipakkuvad teemad:
15. august, Vabakonna lava
16. august, Sotsiaalse innovatsiooni lava

Lugu ilmus esmakordselt Heateo Sihtasutuse kodulehel. 

Tänavu augustis toimuv teine Arvamusfestival arutleb muuhulgas ka vaimse tervise probleemide üle.

“Pole hullu!” arutelu võtab ette viimasel ajal järjest rohkem teadvustatud vaimse tervise probleemi ja püüab seda erinevate vaatenurkade alt lahti rääkida ja piiritleda. Vastuseid otsitakse küsimustele, mis on vaimne tervis, kust läheb piir vaimse tervise ja selle puudumise vahel, mida inimesed oma vaimse tervise heaks teevad ning kuidas tunnevad ära, et asjad ei ole hästi?

Samuti püüab arutelu leida vastuseid küsimusele, kuidas mõjutab muutuv keskkond ja ühiskonnakorraldus vaimset tervist?

Arutelu modereerib Terve Eesti sihtasutuse looja Riina Raudne ning vaimse tervise teemal vahetavad mõtteid näitekirjanik ja lavastaja Paavo Piik, Pärnu Haigla psühiaatriakliiniku päevakeskuse juhataja Indrek Linnuste ning kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa MTÜ-st Peaasjad.

Tänavune Arvamusfestival toob augusti keskel osalejateni üle 150 erineva arutelu Eesti tänase ja homse teemal, neile lisaks raadioprogrammid, kultuurisündmused, õpitoad ja festivaliklubi.

Arvamusfestival toimub tänavu 15.-16. augustil Paide Vallimäel, tegemist on ärksate ja aktiivsete inimeste kohtumispaiga ja mõttevahetuskohaga Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Festivali eesmärk on tuua kokku erinevaid vaatenurki ja ideid, et arutelude tulemusel sünniks uusi teadmisi, alguse saaksid uued ühiskonna jaoks kasulikud ettevõtmised ning areneks arutelukultuur Eestis.

Arvamusfestival toimus esimest korda eelmisel aastal, kui kahe päeva jooksul peeti ligi 50 arutelu ja õpituba, arutelulavadel diskuteeris 200 inimest, osalejatena oli kohal umbes 2000 inimest.

Ukraina kriisi järk-järguline laienemine pani eestlased taas veelgi murelikumalt mõtlema julgeolekule ning sellest teemast ei saa mööda ka Arvamusfestival, kus teema üle arutletakse mitmel eri laval.

Mäe- ja Orulavadel ehk lavadel, mille programmi pani kokku arvamusfestivali meeskond, on tänavu julgeolekuga otseselt seotud teemasid kaks. Reedel on Mäelaval arutelu „Eesti julgeolek: kuidas ja mille eest?“ ning laupäeval Orulaval arutelu „Eesti tark võim“.

„Kui mõelda tagasi talvisele ajale, siis inimesed kaalusid reaalselt, mis saab, kui Eestiga peaks Ukraina sündmuste taustal midagi juhtuma. Räägiti nii sõjast, Rootsi põgenemisest kui ka liitlaskohustustest,“ selgitas Anna Karolin, Arvamusfestivali vabatahtlik ja üks julgeolekuteemaliste arutelude koordinaatoritest, miks julgeolekuteemad just praegu väga olulised on. Ta lisas, et julgeolekuteemat mõtestatakse festivalil pisut teise nurga alt ning püütakse esitada arusaam julgeoleku valikute alustest.

„Arutelu mõte on vaadata julgeoleku sisse, uurida, mis julgeolekut mõjutab,“ ütles Karolin. „Näiteks kui räägime Eesti kohustuste tagamisest NATOs, siis mis see maksab? Ja mitte nii otseselt rahas, vaid näiteks, kas oleme nõus loobuma privaatsusest internetis, kui saame vastu julgeoleku? Või millist hinda oleme nõus maksma energiasõltumatuse eest?“

Arutelu juhib Andres Kasekamp, Tartu ülikooli õppejõud ja Eesti välispoliitika instituudi juhatuse liige.

Laupäevane arutelu „Eesti tark võim“ on julgeolekuga kaudselt seotud. Mida väikeriik ei suuda toore jõuga, seda üritatakse hüvitada diplomaatia, uuenduste ja patriotismiga. Kuidas teha nii, et meie riik ja ühiskond motiveeriksid meid siin elama ja üksteisest hoolima? Mis ideede eest peaks kodanike Eesti üldse seisma? On need digivabadused, laulupeod, metsas seente korjamine või midagi veel? Kuidas suhtleme välismaailmaga, nii et Eesti oleks tuntud ja armastatud üle kogu maailma?

Arutelu „Eesti tark võim“ sai inspiratsiooni kahest tänavu ilmunud tekstist. Üks neist oli Daniel Vaariku essee „Eesti ja tema pehme võim“, mis ilmus sellel talvel ajalehes Sirp. Teine oli 20 kultuuritegelase algatus „Elamisväärne Eesti“.

„Mõte on panna osalejad arutlema selle üle, milline peaks olema hea Eesti, mille eest me tahaksime seista – meie Eesti,“ ütles Karolin. „Kuidas peaksime Eestit tutvustama välismaal ja mida peaksime tegema kodus, et oleksime tugevamad. Näiteks laulupidu on hea näide targast võimust – see seob meid omavahel ja loob ka välismaal Eesti järele õhkava inimestelaine.“

Arutelu juhib Linnar Viik.

Julgeolekuteemalised arutelud arvamusfestivalil

Reedel, 15. augustil algusega kell 17 toimub Mäelaval arutelu „Eesti julgeolek – kuidas ja mille eest?“, kus keskendutakse sellele, millest meie julgeolek koosneb ning mis on nende valikute hind. Kui palju peame maksma sõltumatuse ja turvalisuse eest meie privaatsuse, säästva arengu või keskkonna arvelt? Arutelu annab võimaluse võtta julgeolek veidi väiksemateks ja selgemateks pusletükkideks.

Laupäeval algusega kell 17 on Orulaval arutelu pealkirjaga „Eesti tark võim“, mis keskendub Eesti tugeva ja pehme ehk targa võimu tasakaalule ning küsib arutlejatelt, missugune võiks olla Eesti tark võim laiemalt. Kui tugev võim on konkreetsed käsud, piirangud ja otsused seadustandvate ja täidesaatvate riigiorganite poolt, siis tark võim lisab sinna idee, miks inimesed on nõus neid tunnustama ja täitma. Tark võim on põhjus, mis toob inimesed laulupidudele, „Teeme ära“ talgutele ja Eestisse elama. Kas meil on seda liiga vähe ning kuidas seda paremini rakendada?

Ei unustata ka venekeelset elanikkonda

Laupäeval, 16. augustil algusega kell 14 saab oma sõna sekka öelda Mäelaval arutelul „Ärge õpetage meid elama!“, mis keskendub Eesti venekeelsetele elanikele. Arutelu esimeses pooles räägitakse inforuumist ja sellest, kuidas erinevalt levinud arvamusele, elab Eesti venekeelne kogukond mitmes erinevas inforuumis.

Küsitakse, kas olla väljaspool Eesti inforuumi on ohuks julgeolekule ning kas ja kui tugevalt peaks Eesti riik sekkuma venekeelsete elanike inforuumi kujundamisesse. Arutelu teises osas uuritakse, kas riik on eestivenelastele partneriks. Taasiseseisvumisest alates on riiklikul tasandil väljendatud korduvalt seda, kuidas eestivenelased peavad õppima eesti keelt, suhtuma Eesti riiki ja kasvatama oma järeltulijad Eestit armastama. Küsitakse, kas riik tohiks nii jõuliselt sekkuda inimeste isiklikesse hoiakutesse ning uuritakse, kuidas venekeelse kogukonna erinevad grupid riigi käitumisse suhtuvad.

Lugu ilmus esmakordselt 15. juuli Järvamaa Teatajas.

Arvamusfestivali esimese päeva lõpetab suur avatud arutelu Orulaval „Eesti narratiivi otsimas“, kus kõigil huvilistel on võimalus väikestes gruppides anda oma panus Eesti tulevikuloo otsimisse.

„Viimasel ajal on ühiskonnas palju arutletud teemal, kas Eesti vajab uusi eesmärke või ühendavat lugu. Leidub tuliseid pooltolijaid ja veel tulisemaid skeptikuid,“ selgitas arutelu korraldaja ja Arvamusfestivali vabatahtlik Ruti Einpalu. „Kuulates erinevaid osapooli, on kõik tavaliselt nõus tõdemusega: „Kui meil ei ole oma lugu, võime äkki avastada, et oleme osa kellegi teise loost!“.“

Einpalu usub, et arutelu annab võimalusi ühiselt mõelda, millele toetame oma ühtlustunda ja mis on need ühisväärtused, see ühine lugu, mis tõmbab magnetina tagasi laia maailma tarkust ja õnne otsima läinud kaasmaalased. Samuti mõtiskletakse selle üle, millele võiksime uhkustundega toetada oma identiteedi tulevikus.

Kõik osalejad jagatakse seitsmeliikmelistesse gruppidesse, igal grupil on oma arutelujuht ning osalejad saavad kuni kahe tunni jooksul otsida Eesti tulevikulugu.

„Aruteluks ei ole vaja mingit ettevalmistust, vajalik on uudishimu osaleda. See, mis arutelu lõpuks sünnib, selgub koha peal,“ sõnas Einpalu. „Tulemust on raske ette ennustada, samas üks on kindel – juba ainuüksi protsessis osalemine annab energiat ja positiivsust.“

Suure avatud arutelu eesmärk ei ole mitte niivõrd sõnastada Eesti tuleviku üks lugu, vaid pigem otsida ühendavat ja ühtsustunnet loovat. Einpalu ütles, et võib olla jõutakse ühise looni, võib olla jõutakse seitsme erineva tulevikulooni, millel on ometi mingi tajutav ühisosa, võib olla ei jõuta ühiseni.

„Kõik see on väärtuslik teadasaamine, mis peegeldab sellel hetkel osalejate meeleseisundit ja on oluline,“ lausus Einpalu. „Kui need olulised märksõnad või lugu peaks sündima, siis ei olegi nii oluline seda rääkida, kuivõrd elada! See võikski olla kõigi osalejate suur eesmärk!“

Arutelu „Eesti narratiivi otsimas“ on Arvamusfestivali kavas reedel, 15. augustil Orulaval. Arutelu algab kell 21:15.

Arvamusfestival 2014 toimub tänavu 15.-16. augustil Paide Vallimäel. Tegemist on ärksate eestimaalaste kohtumispaiga ja mõttevahetuskohaga Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Festivali eesmärk on tuua kokku erinevaid vaatenurki ja ideid, et arutelude tulemusel sünniks uusi teadmisi, alguse saaksid uued ühiskonna jaoks kasulikud ettevõtmised ning areneks arutelukultuur Eestis.

Arvamusfestival toimus esimest korda eelmisel aastal, kui kahe päeva jooksul peeti ligi 50 arutelu ja õpituba, arutelulavadel diskuteeris 200 inimest, osalejatena oli kohal umbes 2000 inimest. Tänavu on kavas üle 150 arutelu, programmi kokku panemisse on panustanud umbes 80 erinevat organisatsiooni ja üle saja vabatahtliku.

Kava leiad siit.

4. juunil mõtlesid, ütlesid  ja kirjutasid Paide linnapea Alo Aasma, festivali Järvamaa meeskonna juht Maiko Kesküla ja festivali eestvedaja Kristi Liiva 265 korda “suur aitäh” kõigile neile Järvamaa koolide I-III klassi lastele, kes vastasid festivalimeeskonna üleskutsele kirjutada ja joonistada üles oma unistused teemal “Minu tulevikukodu”. Üleskutsele vastas üle terve maakonna 265 last, kes unistasid, kus asub täiskasvanuna nende kodu ja millises peres nad elavad, mis tööd  teevad ja mis kodukohas võrreldes praegusega muutunud on.

Tänukirjad jõuavad lasteni enne suurt suvepuhkuse algust õpetajate kaudu. Festivalimeeskond ootab aga kõiki kaasalöönud lapsi emade-isade ning vanavanematega 15.-16. augustil Paide Vallimäele, kus kirjapandud mõtted festivalil osalejatele lugemiseks väärikale kohale välja pannakse. Osa laste kirjutisi avaldab ka Järva Teataja.