Eesti vabakond on arenguga sealmaal, et välismaalt on õppida küll. Saame kasutada juba läbiproovitud lahendusi ja õppida teiste vigadest, leiab sotsiaalse innovatsiooni importöör ja ettevõtja Rasmus Rask.

Heateo ja sõprade Sotsiaalse innovatsiooni laval arutatakse 16. augusti õhtu hakul, kas Eesti vabaühendused on täna altid uuenduslikke lahendusi looma-rakendama ning kelle abist oleks seejuures palju kasu.

Oma kogemust jagas Heateo Sihtasutusega üks esinejatest, sotsiaalse innovatsiooni importöör ja ettevõtja Rasmus Rask.

Sa oled koos Kristi Liivaga toonud maale sotsiaalset innovatsiooni, olid üks Kiusamisvaba Kooli (KiVa) programmi käivitajatest Eestis. Kuidas see teoks sai?

Aastate eest sain raamatust „Kuidas muuta maailma“ enda jaoks olulise põhimõtte: kui tahad mingit olulist muudatust ühiskonnas ellu viia, siis vajad nii tugevat ideed, tugevat teostajat kui ka head lahendust. Ei piisa ühest, kõik kolm peavad olema. Lisaks olen senisest kokkupuutest vabaühendustega õppinud, et seda ei saa kokku panna, vaid asjad hakkavad tööle õige koosluse väljakujunemisel.

KiVa käivitaski mitmete asjade kokkulangemine. Tunnetasime, et sotsiaalne nõudlus probleemi lahendamiseks on olemas. Midagi juba toimetati, näiteks Lastekaitseliit rakendas lasteaedades Taanist pärinevat Sõber Karu programmi, kuid koolidele suunatud lahendused olid puudulikud. Kokku said kujunev ühiskondlik pinnas ning minu ja Kristi isiklik motivatsioon rakendada Eestis välismaal toiminud lahendust.

Aga ma oleks ettevaatlik innovatsiooni-mõiste kasutamisel, see tundub terminina väga pretensioonikas. Minu arvates peabki sotsiaalne ettevõtlikkus pakkuma just uusi lahendusi ja sotsiaalne innovatsioon ei ole väärtus või eesmärk iseenesest. Ma ei näe siin ka suurt erinevust tavapärasest ettevõtlusest, kus tuleb konkreetses turusituatsioonis leida konkreetsele probleemile sobiv lahendus.

Kas uued lahendused ongi mõistlik tuua sisse välismaalt, et mitte ise leiutada jalgratast?

Lahenduse otsinguil peab eelkõige mõtlema, mis annab parima tulemuse. Kui mingi lahendus on Rootsis või Soomes edukas olnud, siis võib olla mõistlik seda ka Eestis rakendada. Samas välismaa eeskujude puhul peab olema valmis selleks, et mudel ei tarvitse meil nii hästi töötada. Teiste mudel on vaid toorik, mille tööle rakendumine sõltub kohalikest oludest ja tiimi võimekusest, kas ja kuidas suudad selle ellu viia. Näiteks Uuskasutuskeskuse loomise eel käisime Inglismaal tutvumas väga eduka Oxfami mudeliga ning hiljem rakendasime seal nähtut, aga vaid osaliselt.

KiVa puhul oleme seetõttu algusest peale tugevalt kommunikeerinud, et viime praegu läbi KiVa pilootprogrammi – tahame Soomes töötanud mudeli üksühele ära proovida. Sellega ei anna me veel lubadust, et see meil pikaajaliselt sama hästi töötab.  Nüüd, kus pilootaasta on läbi, võime öelda, et Soome mudel on hea. Samas õppisime, et parimate tulemuste saamiseks tuleb Eesti koole programmiks põhjalikumalt ette valmistada, kui seda Soomes tehakse.

Enne KiVa elluviimist oli ka laual, et loome nullist ise mingi lahenduse – võtame ülikooli ja haridusasutused juurde ning hakkame tegema. Samas maailma ja Euroopa kontekstis on Eesti vabaühenduste sektor veel sellises arenguetapis, et on välismaalt õppida küll. Saame kasutada juba läbiproovitud lahendusi ja õppida teiste vigadest.

Kuidas Sinu kogemuse põhjal uuenduslikke lahendusi Eestis vastu võetakse, missuguseid rakendusprobleeme oled kohanud?

Minu hinnangul toimib hästi see, kui inkubaatoriosa on eraalgatuslik – veavad aktiivsed kodanikud, vabaühendused – aga tehtud piisavalt professionaalselt, et vajadusel saaks riik lahenduse mingil hetkel teenusena üle võtta. Meie olime vähem kui aastaga valmis pilootprogrammi läbi viima, samas kui ministeeriumites oli KiVa maaletoomisest räägitud juba mitu aastat.

Meil oli praktiliselt palju kasu Heateo käivitustoest. Saime Kristiga esimesel aastal projekti panna umbes veerandi oma ajast. Samas Heateo portfellijuht Birgit panustas mingil perioodil palju rohkem ja täitis sisuliselt projektijuhi rolli. Kui organisatsioonil sellist tuge ei ole, siis on eelarvesse vaja arvestada projektijuhi tasu, mille meie saime aga muudesse arendustegevustesse suunata.

Eks uute algatuste puhul on kõige olulisem küsimus, kes selle kinni maksab? Meil oli usk, et hakkame tegema, teeme korralikult ja küll siis leiame pikaajalise rahastuse. Selle taga on eelkõige meie üle 10-aastane sotsiaalse ettevõtluse ja minul ka Uuskasutuskeskuse käivitamise kogemus. Meie pagasiga on uut algatust kindlasti kergem luua, kui noortel, kes vajavad veel rohkem sihikindlust oma asja ajamisel, et toetuse lumepall veerema lükata.

###
Tahaksid meiega vabakonna teemadel kaasa mõelda? Vali Arvamusfestivali kavast välja endale huvipakkuvad teemad:
15. august, Vabakonna lava
16. august, Sotsiaalse innovatsiooni lava

 Lugu ilmus esmakordselt Heateo Sihtasutuse kodulehel.

Nii nagu mullu, astub ka sel korral Arvamusfestivali finaalis lavale Eesti poliitika raskekahurvägi. Ärevast julgeolekuolukorrast Euroopas, aga ka Eesti riigi mainest, sihtidest ning suurte narratiivide otsimisest tuleb juttu laupäeva õhtul kell pool kaheksa. Debateerivad parlamendierakondade juhid Taavi Rõivas (REF), Sven Mikser (SDE) ja Urmas Reinsalu (IRL).

Kuigi ametliku valimiskampaania alguseni on jäänud mitu kuud ja erakonnad alles tegelevad oma programmide sõnastamisega, loetakse Arvamusfestivalil viimast arutelu kevadiste Riigikogu valimiste avalöögiks. Paides väitlevate poliitikute hulgas võib olla ka Eesti järgmine peaminister.

„Ei ole olnud muretu suvi,“ nendib valitsusjuht Taavi Rõivas, vihjates eelkõige Ukraina-Vene konfliktile. Tema sõnul on kolme erakonnajuhi osalusega arutelu üpris erakordne ning seda võimalust tuleks targasti ära kasutada. Suvisele ajale vaatamata peaks Rõivase hinnangul fookus olema just välispoliitikal.

„Õhkkond on pingeline ja teemad äärmiselt tõsised,“ ütleb Rõivas, kelle sõnul on Eesti-suguse väikeriigi suurimaks julgeoleku ja turvalisuse garantiiks silmapaistev rahvusvaheline maine õnnestunud ja vabadust armastava riigina. Seda on Eesti seni suutnud ja peaks sama suunda jätkama, liitudes veelgi rohkem läänega ning vähendades sõltuvust Venemaast.

Kuid see võib olla poolik lahendus, sest Sven Mikseri hinnangul on läänelik heaolumudel hetkel tugeva löögi all. Demograafilised muutused ja viimase kümnendi vindunud majanduskriis on tekitanud inimestes ebakindlust.

„Paljudes on loodud tunne, et ühiskondlik areng on kaotanud sihi ja suuna ning et progress tähendab üha enam vaid tehnoloogilist arengut,“ märgib Mikser. „Julgen väita, et see, mida me täna vajame, on just nimelt Suur Narratiiv, inspireeriv ja ühiskonda mobiliseeriv visioon.“

Üks vestlusringi läbiv küsimus on, milline peaks olema Eesti tulevikusuund. Erakonna esimeestelt oodatakse uusi ideid, mis peaksid Eestit edasi vedama ning kindlustama riigi jätkusuutlikkuse. Rõivase retsept on lihtne: igaüks peaks saama võimaluse end realiseerida.

„Igal hommikul tõuseb 1,3 miljonit Eesti inimest ja alustab päeva 1,3 miljoni isikliku eesmärgiga, kuidas muuta iseenda ja oma lähedaste elu paremaks. Minu meelest on see tohutu väljakutse ja suur eesmärk ehitada riiki, mis suudab pakkuda oma kodanikele isiklikuks õnnestumiseks toetavat ja kaitsvat keskkonda,“ ütles Rõivas.

Siiski ei tasuks Eesti elu paremaks muutvaid ideid oodata vaid 14 inimeselt, kes valitsuses töötavad. „See võiks olla üks suur kaasamise projekt, kus kõik 1,3 miljonit ideid pilluvad, kuidas seda teha,“ lisab Rõivas. „Ma olen kindel, et ideedest puudu ei tule, niisamuti nagu teiste kaaskodanike kriitikast nende suhtes. Aga see ongi demokraatliku riigi toimimise ja elamise viis.“

Sven Mikseri hinnangul peaks Eesti keskenduma probleemile, et järgmise poole sajandi vältel panustavad tuhanded inimesed – „kui nad üldse Eestisse jäävad“ – meie ühiskonda ja majandusse tunduvalt vähem, kui on nende tegelik potentsiaal. Kuidas seda lahendada?

„Riik peaks seadma eesmärgiks ebavõrdsuse vähendamise – nii inimeste ja leibkondade vahel, meeste ja naiste vahel, kui ka näiteks linnade ja maapiirkondade vahel,“ vastab Mikser.

Küsimusele, kuivõrd on Eesti poliitika nelja aastaga muutunud kodanikke kaasavamaks, on poliitikud ühel meelel – oluliselt. „Ma olen pigem täna seda meelt, et kaasamise võimalusi on rohkem, kui neid osatakse ära kasutada,“ leiab Rõivas.

„Pärast „fooliummütsikeste“ revolutsiooni saanud valdavaks arusaam, et kodanikke tuleb poliitiliste otsuste langetamisse kaasata ja et põhimõte „andsite valimistel hääle, nüüd laske valitutel valitseda“ ei toimi,“ räägib Mikser.

Samas ei tähenda kaasamine seda, et üks kodanik või üksik ühendus saab iga oma soovi läbi suruda, leiavad poliitikud. Rõivase sõnul tähendab avatud valitsemine seda, et erinevad arvamused leiavad tee otsustajateni, kes püüavad võtta arvesse võimalikult paljude arvamusi.

„Ilmselt sellest tulebki teinekord pettumus kaasamise tulemustes, et seda asjaolu ei mõisteta – iga otsus on demokraatias alati kompromiss erinevate huvide ja arvamuste vahel, mis ei pruugi sada protsenti vastata ühegi üksiku osalejatele,“ põhjendab Rõivas.

Ka Mikser leiab, et poliitikud peavad ise oma otsuste eest vastutust kandma ning aeg-ajalt võivad nende otsused mõnes küsimuses käia ka avalikust arvamusest ees. „Kindlasti ei pea nad vajutama iga kord hääletusnuppu nii, nagu viimase gallupi järgi sooviks 51 protsenti valijatest,“ põhjendab Mikser.

„Kõige tõhusam viis kaasamise ilu ja valu kogemiseks on see omal nahal järgi proovida. Kui teil on midagi öelda, ärge hoidke küünalt vaka all,“ teeb Rõivas inimestele ettepaneku debatis vahetult osaleda. „Ma eeldan, et festivali formaat on selline, kus publik saab sõna oma sekka öelda.“

Arutelu juhib ERR-i ajakirjanik Neeme Raud, arutelu ajal liigub rahva seas ringi ERRi arvamustoimetaja Rain Kooli, kes kogub muruplatsil olijate kommentaare ja küsimusi.

Lähemalt toimuvast arutelust saab lugeda siit.

Algupärane „Olukorrast riigis“ soojendab festivali

Reedel kell 11, tund enne festivali arutelude algust, tervitavad Paidest Raadio 2 eetris kuulajaid Hannes Rumm ja Anvar Samost, kes üle 13 aasta taas koos mikrofonide taha istuvad, et anda Eesti riigi arengule üdini aus ja kainestav hinnang. Algupärane „Olukorrast riigis“ on tagasi.

See ühekordne comeback saab Anvar Samosti sõnul olema põnev nii nende enda kui ka kuulajate jaoks, sest seekordses saates võetakse arutlusele viimased 19 aastat Eesti poliitmaastikul ning otsitakse välja viis pöördelist sündmust, mille mõjud ehk ka tänapäeval tunda on. Samost tõdeb, et nii pikale perioodile tagasi vaatamine on ühtviisi huvitav ja hariv. 19 aastat just seetõttu, et esimene “Olukorrast riigis” läks eetrisse 1995. aastal ehk 19 aastat tagasi.

„Eks teeme nii, et see oleks selle sajandi kõige parem saade,“ lubas Rumm.

Rummi-Samosti juhitud ainukordne „Olukorrast riigis“ algab reedel, 15. augustil kell 11.

Artikkel ilmus esmakordselt Järva Teatajas.

Arvamusfestivali tõttu muutub Paide üheks nädalaks Eesti arhitektuuri keskpunktiks. Lisaks festivalialal toimuvatele linnaruumiteemalistele aruteludele ning laste arhitektuuri huvikoolile on üle pikkade aastate taas võimalus sisse pääseda Paide ühte huvitavamasse hoonesse – endisesse tütarlaste gümnaasiumi.

Aadressil Posti 12 avatakse 15. augustil kaks arhitektuuriteemalist väljapanekut. Näitus “30 sammu läbi 20. sajandi Eesti arhitektuuri“ on põgus tagasivaade meie arhitektuuri lähiminevikku. Näitus “Eesti ruumiline tulevik“ on pilguheit jällegi vastassuunas. Esimene näitus on Eesti Arhitektuurimuuseumi koostatud ning teine koosneb jällegi Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri osakonna magistristuudiote töödest. Näitused on avatud 15.-24. augustil kell 12.00-18.00. Sissepääs on tasuta. Kõik on oodatud!

Vanusega seotud „normaalsusi“ kujundades on võimalik anda inimestele rohkem võimalusi enda ning teiste heaks midagi ära teha. Seetõttu on oluline vanuse kui ühiskonnaelu reguleeriva (nähtamatu) jõu üle kriitiliselt arutleda, kirjutab Elukvaliteedi lava arutelu “Kui vana on “vana”?” moderaator Triin Vihalemm.

Vanusega seotud normid ei piirdu sugugi ainult seaduses sätestatud pensioniea või autojuhiloa saamise õigusega, vaid kujundavad nii meie igapäevategemisi kui ka poliitikaid vaikimisi eeldustena. Eesti ühiskonnas on selge oht „luitumiseks“ elik enneaegseks, asjatult kiirendatud sotsiaalseks vananemiseks ühiskonnas valitsevate hoiakute, uskumuste, käitumispraktikate ja viletsa elukvaliteedi tõttu.

Vanusega seotud „normaalsusi“ kujundades on võimalik anda inimestele rohkem võimalusi enda ning teiste heaks midagi ära teha. Seetõttu on oluline vanuse kui ühiskonnaelu reguleeriva (nähtamatu) jõu üle kriitiliselt arutleda, loomaks pinnast konkreetseteks ettepanekuteks ning algatusteks. Eesti Sotsioloogide Liit algatab Arvamusfestivalil arutelu, kus küsime: „Kuidas saaks Eesti ühiskond on targalt, loominguliselt, isegi lõbusalt, vananeda?“ Marju Lauristin, Veronika Kalmus, Airi Alina Allaste ja Reeli Sirotkina arutlevad….

… Millised on vanusega seotud müüdid Eesti ühiskonnas ja kuidas need muutuvad iseteostuvateks ennustusteks?

… Mida teha, kui ühiskonna normid on vastuolulised – ühelt poolt eeldatakse eakatelt nii iseseisvat majanduslikku toimetulekut, teisalt tööturul noortele „ruumi tegemist“; asendades traditsioonilised teenused e-teenustega, peetakse samas vanaema Facebookis ikkagi erandiks, mitte reegliks?

…. Kui Lääne arenenud riikides toetab pensioniealiste aktiivset vananemist paljuski kultuuri- ja turismitööstus (reisimine, elustiilimigratsioon, uni-age stiilid ja identiteedid), siis kas see oleks uus majanduslik nišš ka Eestis, eriti arvestades, et ostujõulisem „võitjate põlvkond“ vananeb?

…. Kuidas saab aktiivsena vananemist toetada materiaalse keskkonna arendamise kaudu (alates pikemast fooritulest ja lõpetades „eatute mänguväljakutega“)?

… Kas see, püütakse edasi lükata sotsiaalset vanadust elik elada võimalikult kaua nii, nagu noored elavad, on probleem ?

Kas mõni neist haakub nende küsimustega, mis teil on mingis elu- ja töösituatsioonis tekkinud? Kui jah, siis ootame neid küsima, oma mõtteid avaldama Elukvaliteedi lavale  16.augustil kell 13.00.

Eestis on majanduskasv pidurdunud ning maavarades peitub suur varandus. Kas on mõistlik kaevandada nüüd ja kohe, et tagada majanduslik kasum või on mõistlikum oodata tehnoloogia arengut ning jätta otsustamine tulevastele põlvedele? Arvamusfestivali teisel päeval kell 15.00 on Orulaval aruteluteemaks “Mida teha meie maavaradega?”.

Arutelu kokkukutsuja Erki Peegli sõnul on praegu selleteemaliseks diskussiooniks ühiskonnas aeg küps. Kevadel valminud põlevkivi kasutamise riiglik arengukava ning hiljutised arutelud fosforiidi kaevandamise teemal on tõstatanud mitmeid olulisi küsimusi. Lisaks kaasnevad kaevandamisega alati ohud keskkonnale. Millised oleksid need täpsemalt Eestis ning kas need oleksid niivõrd suured, et väärtuslikud maavarad maapõue jätta?

Teema üle arutlevad Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive, Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esinaine Silvia Lotman, Viru Keemia Grupi juhatuse esimees Priit Rohumaa ning Tartu Ülikooli emeriitprofessor Väino Puura. Arutelu modereerib Siseministeeriumi kommunikatsiooninõunik Karin Kase.

Tänavune Arvamusfestival toob augusti keskel osalejateni üle 150 erineva arutelu Eesti tänase ja homse teemal, neile lisaks raadioprogrammid, kultuurisündmused, õpitoad ja festivaliklubi.

Arvamusfestival toimub tänavu 15.-16. augustil Paide Vallimäel, tegemist on ärksate ja aktiivsete inimeste kohtumispaiga ja mõttevahetuskohaga Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Festivali eesmärk on tuua kokku erinevaid vaatenurki ja ideid, et arutelude tulemusel sünniks uusi teadmisi, alguse saaksid uued ühiskonna jaoks kasulikud ettevõtmised ning areneks arutelukultuur Eestis.

Arvamusfestival toimus esimest korda eelmisel aastal, kui kahe päeva jooksul peeti ligi 50 arutelu ja õpituba, arutelulavadel diskuteeris 200 inimest, osalejatena oli kohal umbes 2000 inimest.

Arvamuse avaldamiseks ei ole alati vaja sõnu, vaid seisukoha väljendamiseks piisab teine kord ka suhtumisest või sellestki, milliseid valikuid tehakse. Arvamusfestivali korraldajad eelistavad oma valikutes alati kodumaist disaini. Toetamaks ja tunnustamaks Eestimaist disaini ja ettevõtlust, palusime Oru- ja Mäelavade sisustamisel appi mööblitootja Kesselhausi. Värskete ideedega tootearendajad võtsid nõuks toetada festivali vineerist toodetud tugitoolide ja kõrgete pukkidega.

Uurisime Kesselhausi omanikult Hans Christian Kesseli käest, kuidas firma Arvamusfestivalisse suhtub ja mis muudab nende toodangu silmapaistvaks.

Miks peate festivali oluliseks?
Festival on ju tänuväärt üritus. On tunne, et sellist sündmust oli ammu vaja, kus enda töösse pühendunud inimesed võiksid kokku saada, arutada. Et selguks mingisugune üldine arvamus.

Kuidas Kesselhaus Arvamusfestivalile sattus?
Festivali korraldajad leidsid internetist meie kodulehe ja arvan, et jäime selle põhjal neile silma. Ühel päeval sain neilt kõne, kus selgitati, et nende arvates teeme me huvitavat asja ja nad tahaksid väga meie mööblit oma lavadel kasutada.

Millist osa ja kus täpselt Arvamusfestivali osalised Kesselhausi toodangust näha saavad?
Oru- ja Mäelavale andsime kokku viis tugitooli ja viis kõrgemat pukki. Tugitoolid on tegelikult mõeldudki õuemööbliks ja on osa suuremast komplektist.

Mis arvate, miks meile just Kesselhausi mööbel silma jäi?
Usun, et oleme piisavalt teistsugused: kasutame mööbli tegemisel vaid vineeri. Oleme läbinisti Eesti firma. Puitmaterjal on pärit Eestist, tööjõud ja kapital samuti. Proovime ajada ka Eesti disaini rida. Meie jaoks on tähtis roheline energia ja ökonoomsus, see tähendab, et näiteks tootmisülejääke meil ei teki. Ilmselt need asjad teevadki meid teistest erinevaks ja seetõttu silma jäimegi.

Rääkige natuke ka Kesselhausist: kui kaua olete tegutsenud ja mida täpselt teete?
Oleme aktiivselt tegutsenud aasta ja see on meie esimene kollektsioon. Kõik sai alguse sellest, et endal oli koju vaja riiulit. Seejärel mõtlesin, et ehk on seda ka teistel vaja. Selgus, et ongi ja nii saigi kõik alguse. Põhitegevusala on vineerist mööbli tootmine ja selle müümine jaeklientidele.
Vaid vineerist mööbli tegemine ei ole praegu väga levinud ja inimesed kohati pelgavad seda: mõnedele ei meeldi näiteks mööbli külgedel olevad triibud. Peljatakse natuke ka ilmselt seetõttu, et vanasti peeti vineeri kehvaks ja odavaks materjaliks. Tänapäeval kasutatakse tootmisel teistsugust tehnoloogiat, mis teeb ka mööbli vastupidavamaks. Aga tundub, et inimesed hakkavad taas vineeri usaldama.

Arvamusfestivali tegijatel on toetuse üle väga hea meel. Suur aitäh Kesselhausile!

Jalgratturite ühissõidu Tour d’ÖÖ korraldaja Rasmus Kaljujärv loodab, et Arvamusfestival toob kokku neid, kel mõtteid, kuidas muuta meie elukeskkonda elamisväärsemaks. Tour d’ÖÖ tuleb Arvamusfestivali ajal esimest korda Paidesse, stardipauk antakse reede õhtul.

Küsisime Rasmus Kaljujärvelt Arvamusfestivali Tour d’ÖÖ kohta mõned küsimused.

Mida Tour d’ÖÖ endast üldse kujutab?
Tour d’ÖÖ on jalgratturite ühissõit, mis toob kokku kõige erinevamad jalgrattaentusiastid üle Eesti. Ühiselt veeretakse tulede vilkudes mööda linnatänavaid ja nauditakse koosveeremise mõnu. Neli aastat tagasi alustatud ettevõtmine on Tallinnas kogunud tohutult poolehoidjaid. Viimasest Tour d’ÖÖ Tallinnast võttis osa juba üle 3000 jalgratturi.

Kuidas tuli mõte tulla Arvamusfestivalile?
Tour d’ÖÖ ja Eesti Linnaratturite Liit ei seisa mitte ainult jalgratturite heaolu eest, vaid pöörab tähelapanu linnaruumile laiemalt. Meil on hea meel, et pakuti võimalust tulla Arvamusfestivalile oma teemalavaga. Ku iseni oleme sõitnud Tallinnas ja mõned korrad ka Tartus, siis nüüd oleme esimest korda ka Paide ja Järvamaa rahvale lähemal ja neid sõidule kutsumas. Ja mis saaks olla Arvamusfestivali külastajale mõnusam päeva lõpuks, kui mõtlemisest ja arutlemisest meeled vabaks lasta sõites looduses mõnusalt, läbi pimeneva Paide linna ja ümbruse.

Miks on oluline tutvustada rattakultuuri Arvamusfestivalil?
Jalgrattakultuur on rikas ning lai valdkond, mis jaguneb kümneteks erialadeks ning elustiilideks. Jalgratas pole vaid sport, vaid ka eluviis ning transpordivahend. Tallinn Bicycle Week (Tallinna Jalgrattanädal) ja Eesti Linnaratturite Liit on olemas selleks, et tutvustada jalgratast ja seda ümbritsevat kõigis selle eri vormides ning avaldada austust jalgrattale kui mõtteid ja tegusid inspireerivale nähtusele, pakkudes praegustele ning tulevastele Eesti jalgratturitele uut väljundit ja kokkupuutepunkti. Arvamusfestival on just õige koht, kus oma mõtteid tutvustada.

Mida festivalilt ootate?
Arvamusfestival võiks kokku tuua arvamusi ja inimesi, kellel on ideid, kuidas muuta meie elukeskkond elamisväärsemaks.

Mida peaks teadma inimene, kes tahab Arvamusfestivali Tour d’ÖÖ sõidus osaleda?
Võta oma jalgratas, pumpa kummid, pane tuled peale ja tule lihtsalt kohale. Mida rohkem meid on, seda lõbusam.

Mis tundub kõige põnevam, mis just Paide sõidu puhul ees ootab?
Uus linn, uued tänavad, uued inimesed. Meie oleme väga põnevil!

Tour d’ÖÖ Arvamusfestivali eri stardib reedel, 15. augustil kell 22.00 Paide Vallimäelt ja veereb läbi hämarduva linna festivali peole. Festivaliala nõlva all on olemas ka valveta rattaparkla.

Pane end ka Facebookis kirja!

Arvamusfestival on laiapõhjaline foorum, kus osalemine aitab muuta Eestit paremaks riigiks, usub Viljandimaa erametsanduse tugiisik Olavi Udam, kes tänavu Arvamusfestivalile tulemas. Mullu ta festivalile ei jõudnud, kuid arutelusid raadiost kuulates sai selgeks, et tänavu tuleb tulla.

Sel aastal astub Udam  arutellu teemal „Paneme kasvama Eesti jõukuse puu“, 16.augustil, kell 15.00 Ettevõtluslaval.

Miks tuled tänavu Arvamusfestivalile?
Pakuti osaleda arutelus teemal, mis on mulle väga südamelähedane. Leian, et metsamajandamine on üks orgaaniline osa maaelust ja seda võikski käsitleda ühtse maamajandusena, koos põllumajanduse, maaturismi (ka kalanduse) ja muu maaga seotud majandustegevustega.
Kogu selle maamajanduse üheks osaks võiks saada ja olla ka jahindus, selle korraldus. Täna näen selles osas rohkem probleeme kui töötavaid lahendusi

Miks on Arvamusfestival oluline?
Arvamusfestival on minu arvates väga oluline kodanikuühiskonna kujunemiseks. See on laiapõhjaline ja usutavasti (päeva)poliitikavaba foorum. Üks võimalus oma riiki paremaks muuta. Elagu Eesti!

Arvamusfestival 2014 toimub 15. ja 16. augustil Paide Vallimäel, tegemist on ärksate eestimaalaste kohtumispaiga ja mõttevahetuskohaga Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Kahe päeva jooksul ootab osalejaid enam kui 160 arutelu, lavadele astub peaaegu 400 osalejat ja programmi jagub üle 30 erinevale alale.

Festivali eesmärk on tuua kokku erinevaid vaatenurki ning ideid, et arutelude tulemusel sünniks uusi teadmisi, alguse saaksid uued ühiskonna jaoks kasulikud ettevõtmised ning areneks arutelukultuur Eestis. Arvamusfestival toimus esimest korda eelmisel aastal, kui kahe päeva jooksul peeti ligi 50 arutelu ja õpituba, arutelulavadel diskuteeris 200 inimest, osalejatena oli kohal umbes 2000 inimest.

Arutelu aja ja koha kohta saad lähemalt lugeda siit: https://2014.arvamusfestival.ee/event/paneme-kasvama-eesti-joukuse-puu/

Arvamusfestivalil teisel päeval keskendub Järvamaa lava teemadele, mis maakonnas päevakajalised. Arutletakse näiteks uuenduslike lahenduste üle, näiteks kuidas kaasata Paide inimesi linnaruumi arendamisse ning arutelust sündivad ettepanekud võivad jõuda Paide üldplaneeringusse.

„Selle aasta suvest on Paide Wabalinna maja hakanud tegema koostööd arhitektide ning Paide linnavalitsusega, et koguda ideid ja visioone Paide linna uue üldplaneeringu jaoks,“ ütles Rainer Eidemiller, Wabalinna maja eestvedaja ja arutelu “Linnaruumi arendamine – elanike, spetsialistide ja ametnike poolt” moderaator. „Oleme palunud linnakodanikel joonistada Paide linnaplaanile oma liikumisteid, märkida rohkem ja vähem kasutatavaid punkte. Sellise teabe põhjal saame ülevaate linnaruumi praegusest kasutamisest ning hakata asjatundjate abil koguma uusi ideid.“

Arutellu kaasatakse ka projektipartnerid Soomest ja Rootsist. Nendega saab lähemalt arutada, kuidas linnaruumi arendamisse võiks kaasa aidata UnMonastery tüüpi majutuskohtade loomine, kus kogukonna arengusse saaksid panustada väljastpoolt tulnud erinevate erialade asjatundjad. Arvamusfestivalil tehakse senisest tegevusest kokkuvõte ja loomulikult on see üritus hea paik, kust saab koguda uusi ideid. Arutelus saab osaleda 16. augustil kell 12 Järvamaa laval.

Järvamaa laval saab veel tutvust teha järgmiste teemadega:

Kõlava nimega Järvamaa Omavalitsuste Liidu (JOL) arutelu “Sport kui isiksuse arendaja ja maailma muutja” tegeleb Järvamaa inimeste liikumisharrastuse küsimustega, nii selle motivatsioonis kui ka võimalustes. Arutelus osalevad Jaak Salumets ja Andres Sõber. Vestlust juhib JOLi juhatuse liige ning kultuuri- ja spordikomisjoni esimees Arto Saar. Arutelu toimub Järvamaa laval 16. augustil kell 14.

Kell 16 algab arutelu “Jaga ise linna raha – osaluseelarvest”. Hiljuti oli Tartu linn esimene omavalitsus, kus küsiti rahva arvamust, kuhu ja kuidas võiks investeerida osa linna eelarvest.
Arutelu juht Maiko Kesküla ütles, et inimeste osalemine linna juhtimisel, ka valimiste vahepealsel ajal, muutub üha elementaarsemaks.
„Osaluseelarve teeb Eestis esimesi samme ja selles arutelus mõtleme, kuidas seda Järvamaal kõige paremini kasutada. Elagu läbipaistev rahastamine ja võimalus ise omavalitsuse eelarvet kujundada,“ sõnas Kesküla.
Laval arutlevad Paide linnapea Priit Värk, Siim Vatalin Tartu Vabakunnast ja innovaator Henri Laupmaa.

Neljas arutelu keskendub ilmselt kõige tundlikumalt teemale, haridusele. Seda värske nurga alt ja arutelus keskendutakse alternatiivsetele haridusmetoodikatele, peamiselt Waldorf pedagoogikas. Arutelu juhib Marge Laagemann, osaleda saab kell 17.00.

Lisaks toimub algusega kell 18.00 Järvamaa laval Wabaarutelu, kus moderaatoriks on Filipp Kruusvall. Wabaarutelus võetakse kokku päeva teemad ja osalejate soovil saab veel tõstatada kodanike jaoks olulisi teemasid.

Heateo Sihtasutuse ja EMSL-i koosmõtlemise tulemusena jõuab 15. augustil Vabakonna lavale heategemise kergust ja raskust avav arutelu.

Loomakaitsevaldkonna vaadet avas meile üks esinejatest, Annika Lepp (MTÜ Loomus):

On hea meel tõdeda, et koostöö erinevate vabaühenduste ja ettevõtete vahel tiheneb aasta aastalt. Koostöö, mida silmas pean, ei ole enam pelgalt valdkonnapõhine (mis on samuti viimastel aastatel tublisti hoogustunud), kuid kogemusi vahetatakse ka organisatsioonijuhtimise küsimustes (sh fundraising, turundus, sise- ja väliskommunikatsioon, ressursside planeerimine jne). Näiteks on vabaühendusi erinevate oma ala spetsialistidega edukalt kokku viinud Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit.

Samas on võimalusi koostööks palju ja täna neid võimalusi veel ei kasutata. Kardan, et küsimus pole mitte soovimatuses aidata, vaid pigem pole ettevõtted kursis sellega, millist abi heategevusorganisatsioonidel tegelikult vaja on või milline on abistamise puhul vastastikune kasu. Üllatuseks võib ehk tulla, et raha ei olegi alati kõige ihaldatum abi. Vahel on rohkem kasu asjalikust konsultatsioonist või toodetest-teenustest. Võimaluste tutvustamisel saavad ja peaksidki vabaühendused ise aktiivsemad olema. Ilmselt ongi võtmeküsimuseks ettevõtetele kaasalöömise võimaluste väljatöötamine ja teavitamine.

Eraisikutest annetajad ja vabatahtlikud jagunevad laias laastus kaheks: need, kes abistavad pisteliselt, toetades eelkõige konkreetseid projekte ja need, kes abistavad regulaarselt, olles kas püsiannetaja või nö püsivabatahtlik. Kuigi organisatsioonile on hädavajalikud mõlemat tüüpi kaasalööjad, siis jätkusuutlikkuse ja pideva tegevusvõimekuse tagamiseks otsitakse tikutulega taga just teist tüüpi abistajaid.

Näiteks loomakaitsevaldkonnas annetavad inimesed meelsamini ühe konkreetse looma raviarvete tasumiseks kui laiaulatusliku teavitustöö tegemiseks, kampaania korraldamiseks või seadusloomes osalemiseks. Seetõttu on raskemas olukorras need loomakaitseorganisatsioonid, kes tegelevad loomade probleemide vahendamise ja loomade abistamisega laiemal tasandil.

Oma vajaduste kommunikeerimisel näen mina suurimat rolli eelkõige abivajavatel organisatsioonidel enestel. Fundraising ehk rahakogumine ja vabatahtliku tegevuse arendamine on organisatsiooni võimekuse ja jätkusuutlikkuse garantii. Seda on näiteks paljud loomadega tegelevad ühingud kindlasti taibanud, sest nende kodulehti või sotsiaalmeedia lehekülgi sirvides leiab info nii ühe kui ka teise abistamisvõimaluse kohta üsna hõlpsasti üles.

Loomakaitsevaldkonnas on näha, et need inimesed või ettevõtted, kes abistavad organisatsiooni selleks, et osaleda olulistes protsessides ja aidata ühingul täita seatud eesmärke, on püsivamad kui need, kes teevad seda mõnel teisel põhjusel. Esimesed on üldiselt teadlikumad, pühendunud ja proaktiivsed. Nemad on mäed, kes lähevad ise Muhamedi juurde.

Tegelikult ongi ju enamik tõhusaid vabaühendusi loodud selleks, et ühiskonnas on mingi probleem, mis vajab lahendamist. Need on reeglina seesugused probleemid, millega riik piisava vastutustundega ei tegele või oluliseks ei pea. Seetõttu võiks ju mõelda, kas selliste probleemidega tegelevate organisatsioonide abistajad on “vabatahtlikud” ja “heategijad” või pigem osalejad?

Tahaksid meiega vabakonna teemadel kaasa mõelda? Vali Arvamusfestivali kavast välja endale huvipakkuvad teemad:
15. august, Vabakonna lava
16. august, Sotsiaalse innovatsiooni lava

Lugu ilmus esmakordselt Heateo Sihtasutuse kodulehel.