Paljudel inimestel on raske mõista, mis on inimõigustel pistmist meie igapäevaeluga. Millised õigusi tuleks tänapäeval üldse inimõigusteks pidada? Kas töötajal on õigus oodata tööandjalt teatud viisil käitumist või teatud käitumisest hoidumist? Kas erinevate inimeste olukord õiguste kasutamisel on ühesugune? Võrdõigusvoliniku kantselei kutsub Arvamusfestivali Inimõiguste laval arutlema inimõiguste arusaama ja kultuuri üle praeguses Eestis.
Esitasime ajaloodoktorant Aro Velmetile enne Paidesse tulekut kaks küsimust:
Kas Eestis saab rääkida inimõiguste alasest kultuurist?
Muidugi saab, kui rääkida kultuurist antropoloogilises tähenduses. Inimõiguste nõuet on Eestis kasutatud aastaid väga erinevate küsimuste tõstatamiseks, riigisiseselt näiteks LGBT-inimeste ja puuetega inimeste olukorrale tähelepanu juhtimiseks.
Omaette küsimus on, kas selline inimõiguste nõude kasutamine nende küsimuste lahendamiseks on mõistlik. Meie inimõiguste-retoorikat iseloomustab dogmatism, kus rõhutakse eeskätt alustekstide autoriteedile ja juriidilistele argumentidele – inimõigusi tuleb järgida, sest juba Eleanor Roosevelt ütles nii ja me peame ühildama oma seadused EL-i õiguspraktikaga. Eeldatakse, et inimõiguste rakendamine on protseduuriline küsimus ning et nende sobitumise üle Eesti väärtusruumi ja kultuuri pole vaja arutleda, sest need on ju inimõigused. Eesti inimõigustealane kultuur on praegu üsna eliidikeskne ning mulle tundub, et püüded selle kultuuri populariseerimiseks ja selle üle laiemalt arutamiseks on jäänud üsna poolikuks.
See on üsna huvitav kontrast näiteks rahvusvaheliste inimõigusliikumiste algusaegadega 1970ndatel aastatel, kus organisatsioonid nagu Amnesty International keskendusid moraalsetele argumentidele ning emotsionaalsetele ja empaatiat loovatele lugudele, mille eesmärk oli mobiliseerida rahvahulki ja tekitada kaastunnet ka nende suhtes, kes asusid kaugetes autoritaarsetes riikides Ladina-Ameerikas ja Ida-Euroopas. Sellistest lugudest jääb meil puudu ka meie siseriiklike küsimuste arutamisel.
Kas see, et inimesed saaksid oma õigusi kasutada, on inimese või ühiskonna mure?
Vaat siia ongi koer maetud, kas pole? Võiks arvata, et inimõigused põhinevad üleüldisel konsensusel – umbes nagu kristlik loomuõigus, et iga inimene on võimeline tunnetama, mis on need põhilised väärtused, mille najal oma käitumist kujundada. Kui aga vaadata, kui palju eriarvamusi on tekitanud näiteks debatid kooseluseaduse ja soolise palgalõhe ümber, näeme, et tegelikult pole üldse kindel, et kõik inimesed inimõigustest ühtemoodi aru saavad.
Näeme niisiis, et inimõiguste nõudmine on vägagi poliitiline küsimus. Nüüd tekib aga palju ebamugavaid küsimusi: kas me tohiks inimõiguste nõudmisel ka poliitiliselt käituda? Kas inimõiguste üle võib arutleda, liitlasi otsida, nende rakendamisel kompromisse teha? Kas üks inimõigus võib olla tähtsam kui teine?
Tegelikult teeme me selliseid otsuseid iga päev (nii on ju ka näiteks kooseluseaduse eelnõu kompromiss sooneutraalse abielu ja traditsioonilise kristliku abielukorralduse vahel). Ma väidaks isegi, et taoliste otsuste langetamine on ühes poliitilises kogukonnas vältimatu. Nii et võib-olla ongi inimõiguste kontseptsiooni suurim probleem see, et see taandab poliitilise võitluse küsimused individuaalseteks õigusteks, mida põhjendada pole vaja ja mis annab mugava ettekäände oma poliitilisi vastaseid vähem tõsiselt võtta.
Parem oleks võtta inimõiguseid kui eesmärki – õiguseid, mida me tahaks näha universaalsena ja mille nimel tuleks selgitustööd teha, koonduda, võidelda ja kompromisse teha. Selle asemel, et võtta neid kui lähtekohta, autoriteeti, mille kaudu õigustada mis tahes poliitilist muutust x.
Arutelu „Meie ühiskond ei ela üle sallimatust omaenda inimeste vastu. Mida tähendavad tänases Eestis inimõigused?“ toimub 15. augustil kell 12.30 – 14.00 Inimõiguste laval.
Laval arutlevad politoloogiadoktor Iivi Anna Masso, Tallinna Ülikooli professor Rein Raud, New Yorgi ülikooli ajaloodoktorant Aro Velmet ja Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper.
Vestlust juhib ja ütleb sõna sekka võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper.
Tule ja räägi kaasa!
Vaata, mis teemadel saab Inimõiguste laval veel kaasa mõelda!