Arvamusfestival toob suvises Paides osalejate ette ka mõned sellised teemad, mis päikeselise ilmaga ehk nii hästi kokku ei lähegi. Kodumaalt lahkuvad eestimaalased ning laste vaesus on probleemipüstitusena üleval olnud juba mitmeid aastaid – ellu on viidud “Talendid koju!” kampaania ning üha tugevamalt tegeleb Eestis ka Toidupank, kuid lõplikku lahendust ei ole ei need ega ka teised senised ettevõtmised nendes küsimustes toonud.
Ehkki pealtnäha kaks eraldiseisvat teemat, on need ometigi omavahel tihedasti seotud. Ei ole saladuseks, et just majandusliku kindlustunde tagamise eesmärgil teevad Soomes tööd kümned tuhanded Eesti mehed ja naised. Maailma avastama suundudes paneb paljusid kodumaal hariduse saanud noori plaanitust pikemalt võõrsil kanda kinnitama just stabiilsem sotsiaalsüsteem ja palga-elamiskulude sõbralikum suhe. Alates iseseisvuse taastamisest on Eesti rahvaarv vähenenud 234 704 elaniku võrra ehk 15%.
Samas puudub meil täna ülevaade vastupidisest liikumisest ning selle mõjudest – kui palju on inimesi, kes on tulnud kodumaale tagasi ning toonud endaga uued kogemused, äriideed ja oskused, sinna juurde kapitali ja kontaktid, et see siinsamas Eestis ellu viia? Elame üha avatumalt funktsioneerivas ja läbipõimunud majandusprotsessidega globaalses maailmas, kus vaikselt oma nurgas “oma asja ajamine” on hääbumisele määratud olemise viis.
Väikese rahvaarvu juures on üha kriitilisem olla mitte enda, vaid rahvusvaheliste standardite järgi esimeste seas ning siin pakub meie tänane positsioon ja ka seesama väiksus olulisi eeliseid. Mida meil kahtlemata aga nende kahe komponendi juurde lisaks on vaja – avatult mõtlevad, innovatiivsed ja tipp-tasemel oskustega inimesed. Ning siin ei pääse me väljarände küsimusest.
Kuidas leida tasakaal avatud ja maailmaga ühes rütmis hingava-tegutseva väikeriigi ning enda tuuma, eripära ja tugevuse säilitamise-kasvatamise vahel? Kas selles valguses on väljaränne ülepea probleem, või on ta pigem võimalus? Väljarände küsimusele keskenduvas arutelus räägitakse muutusi vajavatest poliitikatest ja ühiskonnast, inimeste lugudest ja rändamisest endast. Osalejad: Helo Meigas (Swedbank), André Küüsvek (Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, EBRD), Ene-Margit Tiit (Statistikaamet) ja arutelujuht Gustav Kalm.
Vaadates neid põhjuseid, mis paneb inimesi väljaspool kodumaa piire majanduslikku kindlustunnet otsima – kurb on see, et veidi alla viiendiku Eesti lastest elab täna allpool absoluutse vaesuse piiri, moodustades koos vaesusriskis elavate lastega hirmuäratava numbri 63 000.
Arvamusfestivali üks tõsisemaid arutelusid: “Vaeslapsest talutütreks: kuidas tegeleda laste vaesusega?” avab praegust olukorda ja selle pikemaajalisi mõjusid nii üksikisiku kui ka terve ühiskonna tasandilt. Mille poolest erineb lapse ja täiskasvanu vaesus – lihtne vastus on see, et ühel on märksa vähem võimalusi ise olukorda parandada? Kuid teine pool vastusest on see, et lapse vaesus võib mõjutada inimese elu jäädavalt – ilma tervisliku ja piisava toiduta ning hariduseta, ilma stabiilse elukeskkonnata üles kasvanud lapse elule luuakse vaesuse läbi viltune vundament mis jääb teda mõjutama läbi elu.
Just laste vaesus on see, mis mõjutab kõige valusamalt tervet ühiskonda väga pikas perspektiivis. Arvestades Eesti kahanevat rahvaarvu, võib prognoosida, et iga täna vaesuses elav laps on oluline löök meie ühiskonna elujõulisusele pikemas perspektiivis. Küsimuste üle, mida peame laste vaesuse vähendamiseks tegema ning kuidas saaks Eesti seda endale lubada, arutlevad arvamusfestivalil rahandusminister Jürgen Ligi, Robert Kitt (Swedbank), Kaidi-Ly Välb (Süda-Eesti Sotsiaalkeskus) ja arutelujuht Kristi Paron (Õiguskantsleri laste õiguste büroo).