Kes vähegi viimastel kuudel Tartus ringi on käinud või sattunud Ahhaa keskusest mööda jalutama, on seda küsimust näinud. Niiviisi kutsutakse huvilisi tutvuma teaduskeskuse ühe värskeima merenäitusega.

Vaadates selleaastase Arvamusfestivali teise päeva hommikul enda ümber, lugedes värsket lehte ja kuulates esimesi hommikusi arutelusid, võis järeldada, et sama küsimuse esitas hea hulk inimesi pärast eelmisel aastal esmakordselt aset leidnud sündmust.

“Kardeti, et erakonnad kaaperdavad Arvamusfestivali. Siis kardeti, et meediaväljaanded kaaperdavad selle ürituse,” kommenteeriti ERRi lavalt mõningaid skeptilisi arvamusi, mis eelnesid teisele festivalile. Ajakirjandusest võis lugeda ka mitmete ajakirjanike ja kirjanike skeptilisi või lausa kriitilisi mõttevahetusi Arvamusfestivali idee ja eesmärgi kohta.

Samas igaüks, kes augustikuu kolmandal nädalavahetusel Paidesse sattus, võis olla tunnistajaks, et seekordne sündmus tuli veel võimsamalt kui eelmiseaastane. Kui eelmisel aastal oli paarkümmend teemalava, siis nüüd küündis see arv 30ni. Festival ületas uudiskünnise ka vabatahtlike arvu tõttu, kes olid korraldusse kaasatud (160).

Teemasid oli palju. Ma julgen väita, et oli väga vähe Eesti elu aspekte, mis nende kahe päeva jooksul jäid kajastamata. Iga festivaliline korjas kokku oma arvamused ja mõtted, mis ta koju kaasa võttis. Nii tegin ka mina.

“Jumalale tänatud, et mul on perekond,” tõi kuuldavale ühte laste ja perede lava esimest arutelu modereeriv Hannes Hermaküla, viidates tundele, mis teda üle-eestilistelt töölähetustelt koju jõudes valdab.

“Loomulikkust on reformikavades vähe,” kostus kommentaare kohaliku arengu laval haldusreformist rääkides.

“Kas OK riigiks muutumine on kauge tulevik? Kas peame ise eeskujuks hakkama või võtma eeskuju?” küsis vabakonna lava arutelu juhtiv Mall Hellam avavoorus oma panelistidelt.

24 aastat ühe tunniga. Kui küsite, kuidas see on võimalik, siis oleksite pidanud kohal olema. Oli võimalik. Kui Alari Rammo kirjutas Arvamusfestivali kavas, et tõe mõistmiseks on sageli tarvis valet, mida kutsutakse kunstiks, siis see kunst, mida Jaak Prints ühe tunniga lavale tõi, rebis alasti paljusid meie ühiskonna eelarvamusi.

“Maad ja linna ei tasu vastandada. See, mis tomub Haapsalus, puudutab ka meid,” kommenteeris ühte teisel päeval ERRi laval toimuvat arutelu publiku hulgas olnud endine regionaalminister Siim Valmar Kiisler.

“Ükski ajakirjanik ei saaks töötada, kui ta oleks diplomaat,” tõi kuuldavale ERRi Brüsseli korrespondent Johannes Tralla.

“Vanem ei pea saama tagasisidet lapse kohta, vaid selle kohta, millist tagasisidet ta laps saab,” tõi välja Leelo Tiisvelt hariduslaval toimunud hindamise alases arutelus.

“Täna puudub põlevikivitööstusel ambitsioon, et teisi energiatootmise liike ei ole,” tõi kuuldavale Sandor Liive maavarade teemalises arutelus. Hetk hiljem lisas: “Põlevkivitööstus on Eesti start-up. 100 aastat on hoogu võetud.” Publikust kostus sellepeale naeruturtsatusi.

“Ma olen täiesti erapoolik, sest ma olen eestlane,” tõi IRLi telgis toimunud arutelu “Mida teha venelaste või hoopis eestlastega?” modereerides kuuldavale Ken-Martti Vaher. Ise esitasin selle peale mõttes küsimuse, et kas siin ei ole kerge vastuolu – kuidas saab ükski eestlane selles küsimuses erapoolik olla?

“Venekeelsed uudised on 20 sekundit pikemad, et selgitada seda, mis on eestlasele iseenesest mõistetav,” kostus teise päeva pealelõunal lõimumislavalt.

Aeg-ajalt kohtasin mõnda tuttavat, kelle käest uurisin, et mis neile oli toimunud aruteludest meelde jäänud. Mõni kiitis mõtet, mis oli arutelust üles korjanud. Mõni kritiseeris mõne esineja seisukohta.

“Hea riigi tunnus ei ole see, et sul on hea teede võrk, nagu Siim Kallas endiste peaministrite arutelus väitis,” pahandas üks kodanikuühiskonna aktivist ja juhtis tähelepanu vajadusele astuda välja mõistusekesksest valitsemisest.

“Mulle meeldib kuulata inimesi, kes räägivad sellest, mis minu meelest on õige,” nentis üks sõber, kes oli kuulanud sotsiaaldemokraatide telgis arutlusi Eesti integratsioonipoliitika teemadel. Samas ei saanud ta aru, miks sotsdemmid oma seisukohtasid välja tuues jätsid mulje, nagu nad oleksid jätkuvalt opositsioonis.

“Kool on juba tsaariajast samasugune – õpetaja tuleb ja loeb midagi ette, võimusuhted on hierarhilised. Võimul on selline kool mugav,” refereeriti mulle mäelaval toimunud arutelu “Klassikalise kooli viimased päevad?” kandvamaid argumente.

Arutelude sisu tugevusest andis märku kasvõi asjaolu, et kui hakkas vihma sadama, oli rahval vihmavarjud ja keebid olemas või leiti muid leidlikke viise, kuidas taevataadi kapriisidest mööda vaadata ja arutelu lõpuni kuulata.

Arutelud olid elulähedased, kõnelejaid tõid rohkelt paralleele ja näiteid isiklikust elust. Minule mõjusid nad niiviisi tõsiseltvõetavatena.

Kell oli juba hea mitu tundi üle teise päeva pealelõuna, kui hakkasin oma asju pressikeskuses kokku panema, sest varasemalt valmis ostetud pilet Tartusse ootas koju tagasiminekut.

“Siin on väga mõnus atmosfäär,” kommenteeris üks laua taga istuv staažikas fotograaf.

“Ma loodan, et see [Arvamusfestival – toim] ei muutu kunagi laadaks. On näha, et asi on omaks võetud. Eelmisel aastal oli palju kompamist,” lisas ta tunnustavalt.

Vahetult enne uksest välja astumist jäid pressikeskusse üles pandud ERRi ekraanilt kõrvu Kristi Liiva sõnad.

“Kuniks ühiskond tahab kord aastas kokku saada, siis see ongi Arvamusfestivali kandev mõte. See on isetekkeline. Tiimi sees on kindlasti see tunne, et tahetakse ka kolmandat korda siia tagasi tulla.”

Olin end juba Paidest välja keeravas bussis mugavalt sisse seadnud, kui minu tähelepanu äratas mitu pingirida tagapool istuvate noorte kirglik arutelu.

“Festival oli nii tore – ma sattusin sellest vaimustusse!”

Siin ei olnud mingit kahtlust enam. Vastus oli ühene – see ettevõtmine ujub!

Kell oli tublisti üle 22, kui arutelu Eesti tuleviku lugude üle oli hoo Orulava arutelu alal sisse saanud. Ühe kõrvaga arutelu jälgides hoidsin silma peal ka telefonil, et saada lähemat infot oma kohaliku majutuskoha kohta.

Paarkümmend minutit enne südaööd seiklesime juba koos festivalikino lavajuhi Kristeliga mööda Paide tänavaid, otsides ööbimiskohta, mida paidelane Anneli Alekand oli Arvamusfestivali korraldajate üleskutse peale lahkelt olnud nõus korraldusmeeskonna liikmetele andma.

Külalislahkus, millega Anneli koos tütre ja dobermann Kiiraga meid hilisest õhtutunnist hoolimata vastu võttis, oli selline, mida tavaliselt kohtab üksnes lähedaste sõprade ja pereliikmete juures. Uurides teiste kodumajutuses ööbinute kogemusi, olid sõnad sama kiitvad.

“Margit oli väga paindlik kellaaja osas. Nagu päikesekiir meil vastas. Tundsin, et meid oli täiesti oodatud,” jagas oma emotsioone Paide noortekeskuse juhataja Margit Udami juures ööbinud Arvamusfestivali turundusjuht Anu Melioranski.

“Kui ei pelga suhtlemist ja inimesi, on see turvaline võmalus end välja magada ning õppida Paide inimesi tundma,” rääkis festivali ettevalmistuste ajal samuti Margiti juures peatunud blogija Greete Palmiste.

Kuigi hommikune ärkamine oli vaevaline (sest uni oli tõesti hea!) jagus meil täna hommikul 20 minutit enne Paide Vallimäele tormamist, et rääkida Anneliga igapäevaeluga seotud teemadel.

Muuhulgas läks jutt ka regionaalpoliitikale ja sellega seoses rääkis Anneli humoorika loo sellest, kuidas ühelt tema tütrelt, kes oli Tallinnas ülikooli pabereid viinud, oli küsitud: “Kas Paide on Põlvamaal?”.

Ei, Paide ei ole Põlvamaal, Paide on Eesti keskel, Järvamaal! Pole põhjust eelistada ka muid linnu, kuna kõik olulisemad punktid on Paidest 75-100 km kaugusel. Selliselt vähemalt näevad paidelased ise oma linna.

Kuigi hommikusele blogitiimi koosolekule ma õigeaegselt ei jõudnud, oli mul hea meel, et olin võtnud selle 20 minutit ja hommikuse aurava kohvitassi taga pidanud meeldiva vestluse ühega nendest kohalikest, kes andsid oma panuse selleaastase Arvamusfestivali korraldamisse.

“Praegu on kõige mõõt raha. Meditsiinis, hariduses ja teistes valdkondades on kõik taandunud sellele,” alustas Eesti Ökokogukondade juhatuse liige ja kodanikualgatuse Restart Eesti üks algatajatest Madis Masing oma lugu sellest, millises tuleviku Eestis tema elada tahab.

“Kesksel kohal peaks olema inimene ja ühiskonnakorraldus, kus võimalikult paljud indiviidid jõuaksid võimalikult lähedale oma täispotentsiaalile. Kõik me sünnime mingite annetega. Ühiskonna roll peaks olema toetada seda, milles me head oleme,” rääkis Masing edasi ja tutvustas öko-Eesti visiooni, mis põhineb ökokogukondade toimimisalustel.

Selle visiooni kohaselt on oluline tagada Eesti kestlik areng läbi nelja aspekti: ökoloogilise, majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise.

“Me ei võta looduselt rohkem, kui ta taastoodab. Me kasutame seda majanduslikku rikkust, mis siin kohapeal toodetakse. Kogukond hoolitseb ise oma liikmete, iseäranis laste ja eakate eest. Need on oskused, teadmised ja hoiakud, mis me anname edasi läbi formaalse ja mitteformaalse hariduse,” lisas ta selgituseks.

Minu küsimuse peale, kuidas saaks Eesti inimene juba täna liikuda nn öko-Eesti poole, olid Masingul väga lihtsad soovitused.

“Täna me ei ole majanduslikult kestlikud. Võimalikult palju peaks muutuma muust maailmast iseseisvaks ja tarbima teadlikult ning mitte kasutama materjale, mis mürgitavad keskkonda. Hoiu-laenuühistud pankade asemel, kohalik toit kohalikult talunikult, ehitame kuivkäimlad, taaskasutame riideid ja asju,” loetles ta.

“Igal mehel ei ole vaja oma sepikoda. Kui inimene hoiab asju nagu enda oma, siis saavad paljud neist kasu,” ja tõi näite sellest, kuidas tütre kasvatamisel on ta naisega väga vähe uusi asju ostnud, pigem taaskasutanud tutvusringkonnas juba olemasolevat.

Meie vestlusele punkti pannes tsiteeris Masing vana indiaanlaste vanasõna, mis ka Eleanor Roosevelti palju kõnetas ja võttis ideaalselt kokku tema eelneva jutu: “Me ei päri seda maad oma esivanematelt, vaid laename oma järeltulijatelt.”

Restart Eesti on kodanikualgatus, mis sai alguse 2013. aasta alguses endiste tudengiaktivistide poolt ja on hetkel peamise väljundi leidnud sotsiaalmeedias levitavate videoloengute kaudu.

Selle eesmärgiks on levitada mõtteviisi, mis aitaks ette valmistada põlvkonda, kes tänase mõistusekeskse inimelukorralduse asemel lähtuks ennekõike südametarkusest.

Oma tuleviku Eesti lugu jagas Madis Masing esimesel festivaliõhtul Orulaval toimunud grupiarutelu järelkajana. Selle sisust saab lähemalt lugeda “Arvamusfestivali esimene päev: 2000 inimest, arutelu Eesti tulevikust”.

Rahvusringhäälingu  lava tõi üheks pärastlõunaseks aruteluks nii lavale kui selle ümber aukartustäratava hulga meediategelasi. Teemagi oli kohane – kas Eesti rahvusringhäälingul on tulevikku või on tegemist maksumaksja raha raiskamisega.

Nii poolt kui vastuargumente kuulis selle pooleteise tunni jooksul hulgaliselt. Omaette põnevust lisasid arutellu selles osalejate värvikad meediafilosoofilised kõrvalpõiked. Meelde jäid Maire Aunaste teravmeelsed kommentaarid ja Rein Langi pragmaatilised arutlused tulevikumeedia üle.

“Tänapäeva inimene on selline, et võitlus käib tema tähelepanu pärast,” kostus lavalt Langi konkreetne hääl toetamaks seisukohta, et muutunud meediaoludes tuleb ka rahvusringhäälingu roll ümber mõtestada.

“Tähelepanu on defitsiit,” nõustus hilisemas arutelus ka Raul Rebane, kuid jäi väga tugevalt kindlaks, et rahvusringhäälingul on oma kindel roll, mida keegi teine täita ei saa. See on teatud rahvuslike väärtuste edasi kandmine läbi laulu- ja tantsupeo, presidendi kõnede, vabariigi aastapäeva jpm kajastamise.

Hea veerandsajandi ETV-s saateid teinud Maire Aunaste tõi arutellu aga isikliku vaatenurga. Ta oli väga rahul oma tööandjaga, mis ühe erandiga oli alati tema ettepanekud saadete osas arvesse võtnud. Küll aga tundis ta end isiklikult puudutatuna sellest, et meelelahutustoimetajaid ei võeta rahvusringhäälingus samaväärsetena näiteks Aktuaalse Kaamera saatejuhtidega.

Diskussiooni juhtinud Janek Lutsu küsimuse peale, kas eratelevisioon on ainult kollane, tõi Urmas Oru välja, et teletegijaid Eestis ei ole nii palju, nad teevad samaaegselt tööd nii ERR-ile kui ka erakanalitele. Aunaste kasutas võimalus  tuua näiteid, kuidas talle on antud soovitusi mitte kutsuda nö kollaseid inimesi oma saatesse.

“Kollaseks on inimese teinud ainult meedia,” põhjendas ta, miks see ei ole kunagi saanud talle takistuseks teatud avaliku elu tegelasi oma saadetesse kutsumisel. Tema jaoks oli määravaks pigem see, kas ülejäänud eestlased identifitseerisid end läbi nende inimeste või mitte.

Arutelu teema juurde tagasi juhtides tõi Lang välja, et juba viie aasta pärast on vaataja tähelepanu endale saamine kordades raskem kui täna.

Küsimuse peale, mis hakkab juhtuma siis, kui 30 telekanli asemel on 300 kanalit kättesaadavad, toodi välja nii seda, et suured telekanalid jäävad veel pikalt domineerima, kuigi nenditi ka, et vaatajaid ja raha jääb järjest vähemaks.

Kindlasti oli siin omaette õigus ka Maire Aunastel, kelle sõnul on muutumas olulisemaks ka saatejuhi isiksus ning see, kuidas ja keda ta vaatama suudab meelitada.

Regionaalreformi võlude ja valude alane diskussioon on Eestis juba aastakümneid vältanud. Küsimusele “Moodne omavalitsus – kellele ja milleks?” otsiti vastuseid kohaliku arengu laval. Tänane Haanja Vallavolikogu liige Sulev Valner vürtsitas arutelu algust mitmete värvikate võrdlustega.

Valner pidas diskussiooni alguses vajalikuks rõhutada, et teatud asjade puhul on optimaalne suurus oluline. Omavalitsuste liitmise pooldajana tõi ta selgitustes välja, et sarnasused tänaste väikeste omavalitsuste juhtide ja 20 aasta taguste metsavahtide vahel on märgatavad.

Nii nagu metsavaht liikus tol ajal metsa vahel ja oli sõbralik nägu kõigile, kes sinna sattusid, on tänasel päeval suuresti sama lugu väikevaldade juhtidega. Ei ole teemat, millega nad ei tegele. Sest inimesi on vähe ja juba volikogu komisjonidesse liikmete leidmine on omaette väljakutseterohke.

“1 või 2 head jalgpallurit võiks igast külast leida, aga tervet jalgpallimeeskonda ei leia,” tõi Valner illustreerivalt välja. Samas nentis, et külaelu arenguks paarist aktiivsest inimesest piisab.

Selle aasta Arvamusfestivalil on nii mõnigi uus lava, mis juba esimeste aruteludega paneb sügavalt kaasa mõtlema ja noogutama. Laste ja perede lava “Lapsesuu ei valeta” esimene arutelu kandis elutervet, kuigi mõtlemapanevat pealkirja: “Perekonnas võid ütelda täpselt seda, mida mõtled, ilma, et peaks kartma, et keegi samamoodi mõtleb.”

Mina sattusin lava äärde küll arutelu lõpuminutitel, kuid piisavalt õigel ajal, et iva üles korjata. “Meie emotsioonid juhivad meid rohkem, kui ükski teine asi,” kostus parajasti laval kõneleva endise Tartu linnapea ning tänase töö- ja tervishoiuministri Urmas Kruuse suust. Jäin kuulatama.

“Me hindame liiga hilja seda aega, mis me veedame oma laste, lastelaste ja vanematega,” jätkas ta oma mõttekäiku viidates iseseisvusmisjärgse vabadusjoovastuse ajale, kus pandi palju rõhku individualismile.

Olles juba aastaid tagasi mõelnud, mis hinnaga on tulnud Eesti taasiseseisvumisaja majanduslik edukus ja ühiskonna edasiminek, oli mul heameel kuulda neid Kruuse sõnu. Üks asi on aeg, mis me veedame perekonnaga oma tööde ja muude tegemiste kõrvalt, teine küsimus on aga selles, kuidas noored aktiivsed inimesed lükkavad järjest enam edasi perekonna loomist.

Arvatavasti oli see seos, mis nende sõnade kostudes ka kuulajaskonnas loodi – just selle üle kutsus laval olnuid oma arvamust avaldama järgmine publikuküsimus. Vastuseid ma enam ei kuulnud, kuna inimvool viis mind järgmisse festivali arutelukohta.

Küll aga meeldis mulle tõdemus, millega ma sealt ära jalutasin. Vahet pole – oled sa linnapea või minister, üliõpilane või ajakirjanik, lapsevanem või õpetaja – teemad ja küsimused, millega me igapäevaselt tänases Eestis silmitsi seisame, on ühed ja samad. See seob meid kõiki sel kõige lihtsamal inimlikul viisil.