Asute arhiveeritud lehel. Mine värske Arvamusfestivali lehele.

Monthly Archives: August 2014

Aunaste: Kollaseks on inimese teinud meedia

Blogi

_MG_4654Rahvusringhäälingu  lava tõi üheks pärastlõunaseks aruteluks nii lavale kui selle ümber aukartustäratava hulga meediategelasi. Teemagi oli kohane – kas Eesti rahvusringhäälingul on tulevikku või on tegemist maksumaksja raha raiskamisega.

Nii poolt kui vastuargumente kuulis selle pooleteise tunni jooksul hulgaliselt. Omaette põnevust lisasid arutellu selles osalejate värvikad meediafilosoofilised kõrvalpõiked. Meelde jäid Maire Aunaste teravmeelsed kommentaarid ja Rein Langi pragmaatilised arutlused tulevikumeedia üle.

“Tänapäeva inimene on selline, et võitlus käib tema tähelepanu pärast,” kostus lavalt Langi konkreetne hääl toetamaks seisukohta, et muutunud meediaoludes tuleb ka rahvusringhäälingu roll ümber mõtestada.

“Tähelepanu on defitsiit,” nõustus hilisemas arutelus ka Raul Rebane, kuid jäi väga tugevalt kindlaks, et rahvusringhäälingul on oma kindel roll, mida keegi teine täita ei saa. See on teatud rahvuslike väärtuste edasi kandmine läbi laulu- ja tantsupeo, presidendi kõnede, vabariigi aastapäeva jpm kajastamise.

Hea veerandsajandi ETV-s saateid teinud Maire Aunaste tõi arutellu aga isikliku vaatenurga. Ta oli väga rahul oma tööandjaga, mis ühe erandiga oli alati tema ettepanekud saadete osas arvesse võtnud. Küll aga tundis ta end isiklikult puudutatuna sellest, et meelelahutustoimetajaid ei võeta rahvusringhäälingus samaväärsetena näiteks Aktuaalse Kaamera saatejuhtidega.

Diskussiooni juhtinud Janek Lutsu küsimuse peale, kas eratelevisioon on ainult kollane, tõi Urmas Oru välja, et teletegijaid Eestis ei ole nii palju, nad teevad samaaegselt tööd nii ERR-ile kui ka erakanalitele. Aunaste kasutas võimalus  tuua näiteid, kuidas talle on antud soovitusi mitte kutsuda nö kollaseid inimesi oma saatesse.

“Kollaseks on inimese teinud ainult meedia,” põhjendas ta, miks see ei ole kunagi saanud talle takistuseks teatud avaliku elu tegelasi oma saadetesse kutsumisel. Tema jaoks oli määravaks pigem see, kas ülejäänud eestlased identifitseerisid end läbi nende inimeste või mitte.

Arutelu teema juurde tagasi juhtides tõi Lang välja, et juba viie aasta pärast on vaataja tähelepanu endale saamine kordades raskem kui täna.

Küsimuse peale, mis hakkab juhtuma siis, kui 30 telekanli asemel on 300 kanalit kättesaadavad, toodi välja nii seda, et suured telekanalid jäävad veel pikalt domineerima, kuigi nenditi ka, et vaatajaid ja raha jääb järjest vähemaks.

Kindlasti oli siin omaette õigus ka Maire Aunastel, kelle sõnul on muutumas olulisemaks ka saatejuhi isiksus ning see, kuidas ja keda ta vaatama suudab meelitada.

Avatud mikrofoni värvikad kujud

Blogi

IMG_4785-001Avatud mikrofoni ala pakkus meelelahutust alates Avo Tamme improviseeritud Arvamusfestivali laulust kuni päikseenergia totaalse alakasutuseni välja.

Estonian Business Schooli dotsent Tiit Elenurm püstitas küsimuse, kes on paremad innovaatorid ning kellel on konkurentsieelis ettevõtluses, kas füüsikutel või lüürikutel ning kas tänapäeva innovaatilisus peaks piirduma ainult äppide loomisega, millega saab hakkama üsna kiiresti ning mida võib teiste poolt kergesti kopeerida. Loomukult oli teemaks ka mäng Angry Birds.

Ragnar Kuusk, kes sai tuntuks kui Tallinna Sütiste tee 45 kortermajale päikesepaneelide paigaldamisega, ei suutnud uskuda, kui uskumatult vähe kasutatakse Eestis alternatiivenergiaid. “Oleme Euroopas viimaste seas,” oli Kuuse tõdemus.

Legendaarse “Mustamäe valsi” autor Avo Tamme tutvustas kuulajatele oma omnilist õpetust, mille põhisõnum oli see, et inimene peaks elama käskude ja keeldudeta, relvade ja vägivallata.  Tamme sõnul võiks iga inimene koostada nimekirja asjadest, mis on just talle kõige tähtsam ning elada selle nimekirja järgi. Ei saanud muusikamees läbi ka saksofonita ning improviseeris kiirelt laulukese Arvamusfestivali teemadel.

Avatud mikrofoni katusealust kasutas lõpetuseks ka keegi vanahärra, kes tegeles põhjalikult  piimapakkide enda külge aheldamisega, viidates hetkel keerulisele olukorrale toiduainetööstuses.

Vits või präänik?

Blogi, , , ,

lasteaedLapse karistamine on aktuaalne teema iga lapsevanema jaoks. Aina enam tuuakse argumenteeritud võrdlusi teaduspõhise ja kogemusliku “see keretäis jäi mulle eluks ajaks meelde” lastekasvatuse stiilide vahel. Üldiselt jagunes publik ka tänasel selleteemalisel arutelul kahte leeri, kuid tõdeti, et igat last ja igat lapsevanemat on võimalik aidata paremaks saada.

Selge on see, et kõige jubedamaks on lapse jaoks füüsiline karistamine. Palju on täiskasvanuid, kes on lapsena saanud vitsa või rihma ning mäletavad seda tänaseni kui käitumistmuutvat kogemust, mis õigustab teatud juhtudel ka nende endi laste füüsilist karistamist. Teisalt kõlas publiku ja paneeli hulgast veendumus, et füüsiline karistamine on alati lapse jaoks alandav ja traumeeriv kogemus isegi, kui tulemus on näiliselt positiivne.

Arutelu liikus küsimuse suunas, kas heaks lapsevanemaks saab õppida ning mis on osade lapsevanemate halbade vanemlike oskuste põhjuseks? Jürgen Rakaselg tõi välja oma kogemuse erikoolide ja vanglatega ning pakkus, et põhjuseks võib olla põhjus-tagajärg suhte mittemõistmine ja seda nii laste kui täiskasvanute puhul. Inimesed teavad, et kui on halb käitumine A, siis sellele järgneb karistus B, kuid nad ei tea mis oleks korrektne käitumine ning selle tõttu nad ei mõista, miks nad karistada saavad.

Päeva jooksul juba mitmendat korda alanud vihmasadu ei suutnud arutelu summutada. Publikule väga palju sõna andnud moderaator, Toomas Roolaid, kutsus kõiki telgi alla ning vihmavarjuta inimestele jagati keepe. Ilmamuutus elati üle suuremate ebamugavusteta.

Kaileen Mägi väljendas väga selgelt oma usku inimese kõikvõimsusesse ja lapsevanema võimesse muuta oma kasvatuskäitumist ja suhtumist. Tema tõi ka kõige eredama näite sellest, kuidas salaja tädi ja onu autoostu raha külalastele jagades ja sellega vahele jäädes, tabas ta juba läheneva tädi pilgust ära enda süüteo ja selle koslepi, mille ta mõni hetk hiljem sai.

Paneelis osalenud Kadri Järv-Mändoja ja publikus olnud pereterapeut olid ühel meelel, et ei tohiks liiga kinni jääda vanema rolli. Iga lapsevanem on isiksus, kes vajab võimalusi areneda ka omaette ja koos oma partneri või abikaasaga ka väljaspool vanema rolli. Kadri rõhutas veel sedagi, et kunagi ei tohiks tunda piinlikkust abivajamise ees. Suhtumine, et abivajaja on saamatu ja läbikukkunud, ei paranda kellegi jaoks midagi ning võib olla üheks põhjuseks miks Eestis perekoolitused ei ole veel nõndalevinud kui võiks.

Head jalgpallitiimi igast külast ei leia

Blogi

Regionaalreformi võlude ja valude alane diskussioon on Eestis juba aastakümneid vältanud. Küsimusele “Moodne omavalitsus – kellele ja milleks?” otsiti vastuseid kohaliku arengu laval. Tänane Haanja Vallavolikogu liige Sulev Valner vürtsitas arutelu algust mitmete värvikate võrdlustega.

Valner pidas diskussiooni alguses vajalikuks rõhutada, et teatud asjade puhul on optimaalne suurus oluline. Omavalitsuste liitmise pooldajana tõi ta selgitustes välja, et sarnasused tänaste väikeste omavalitsuste juhtide ja 20 aasta taguste metsavahtide vahel on märgatavad.

Nii nagu metsavaht liikus tol ajal metsa vahel ja oli sõbralik nägu kõigile, kes sinna sattusid, on tänasel päeval suuresti sama lugu väikevaldade juhtidega. Ei ole teemat, millega nad ei tegele. Sest inimesi on vähe ja juba volikogu komisjonidesse liikmete leidmine on omaette väljakutseterohke.

“1 või 2 head jalgpallurit võiks igast külast leida, aga tervet jalgpallimeeskonda ei leia,” tõi Valner illustreerivalt välja. Samas nentis, et külaelu arenguks paarist aktiivsest inimesest piisab.

 

Teekond Arvamusfestivalile

Blogi, ,

telklaArutelu on vaid üks osa Arvamusfestivalist, kuid oluline on ka see, kuidas inimesed festivalile jõuavad. Meie seltskonna teekond ei olnud nii lihtne kui vähemalt mina seda kodust välja astudes ette kujutasin.

Tänavu otsustasin Arvamusfestivalile tulla jalgrattaga. Selle kasuks ei pannud mind otsustama need 90 kilomeetrit, mis jäävad Paide ja Tartu vahele, ega kaks suurt kotti, ega ka vihmane ilm, vaid sõbrad, kes kutsusid “arvamusretkele”.

Neljapäeva õhtul hüppasime neljakesti Tallinna rongile ning sõitsime sellega Paidele võimalikult lähedale – Rakkesse. Sealt sõitsime ööpimedusega võidu, et jõuda kuhugi mõistlikku kohta telkima. Otsustasime telgid Koerusse jõudes üles panna, kuid vaid mõni kilomeeter enne Koerut purunes ühel meist sisekumm. Kõigi arvamusavalduste saatel vahetasime seda taskulampide abil bussipeatuse katuse all.

Koerusse jõudes panime telgid üles esimesse kohta, kus tundus, et meid ära ei aetaks. Meie improvisatsiooniline telkla asus Aruküla mõisapargis. Öösel kui mina külmetasin ja mu jäsemed kordamööda surid, magasid kõik teised sügavalt seega tundus ainult õiglane nad kell 6:45 üles ajada, et jõuda kella 10:00 Paidesse.

Suuremate lahkarvamusteta jõudsime Paidesse, kuid pärast seda pole ma oma kaaslasi eriti enam kohanud…

Kruuse: Hindame liiga hilja perega veedetud aega

Blogi

IMG_4641Selle aasta Arvamusfestivalil on nii mõnigi uus lava, mis juba esimeste aruteludega paneb sügavalt kaasa mõtlema ja noogutama. Laste ja perede lava “Lapsesuu ei valeta” esimene arutelu kandis elutervet, kuigi mõtlemapanevat pealkirja: “Perekonnas võid ütelda täpselt seda, mida mõtled, ilma, et peaks kartma, et keegi samamoodi mõtleb.”

Mina sattusin lava äärde küll arutelu lõpuminutitel, kuid piisavalt õigel ajal, et iva üles korjata. “Meie emotsioonid juhivad meid rohkem, kui ükski teine asi,” kostus parajasti laval kõneleva endise Tartu linnapea ning tänase töö- ja tervishoiuministri Urmas Kruuse suust. Jäin kuulatama.

“Me hindame liiga hilja seda aega, mis me veedame oma laste, lastelaste ja vanematega,” jätkas ta oma mõttekäiku viidates iseseisvusmisjärgse vabadusjoovastuse ajale, kus pandi palju rõhku individualismile.

Olles juba aastaid tagasi mõelnud, mis hinnaga on tulnud Eesti taasiseseisvumisaja majanduslik edukus ja ühiskonna edasiminek, oli mul heameel kuulda neid Kruuse sõnu. Üks asi on aeg, mis me veedame perekonnaga oma tööde ja muude tegemiste kõrvalt, teine küsimus on aga selles, kuidas noored aktiivsed inimesed lükkavad järjest enam edasi perekonna loomist.

Arvatavasti oli see seos, mis nende sõnade kostudes ka kuulajaskonnas loodi – just selle üle kutsus laval olnuid oma arvamust avaldama järgmine publikuküsimus. Vastuseid ma enam ei kuulnud, kuna inimvool viis mind järgmisse festivali arutelukohta.

Küll aga meeldis mulle tõdemus, millega ma sealt ära jalutasin. Vahet pole – oled sa linnapea või minister, üliõpilane või ajakirjanik, lapsevanem või õpetaja – teemad ja küsimused, millega me igapäevaselt tänases Eestis silmitsi seisame, on ühed ja samad. See seob meid kõiki sel kõige lihtsamal inimlikul viisil.

Festival kostitab pudru ja lasteprogrammiga

Blogi,

14924274012_99bf7f8ee6_zFestivali alal on esimesed arutelud käima läinud, inimesi jagub nii lavade juurde kui ka festivalialale. Kohti jätkub kindlasti ka uutele saabujatele.

Lisaks aruteludele on festivalialal toimumas väga palju tegevusi. „Sel aastal toimib esimest korda näiteks lastehoid, kus lapsed saavad samal ajal mängida, kui vanemad käivad arutelusid kuulamas,“ selgitas lastealal lastega tegelev Ülli. Lapsed saavad joonistada, mängida kitsede ja ponidega ning pidevalt toimub ala enda programm: osa saab võtta pillikoolist või osavusmängudest. Arvamusfestivali lapsed ainult ei mängi, vaid ka arvavad – spetsiaalselt lastele korraldatud arutelu algab täna kell 19  sealsamas.

Festivali erinevad suuremad ja väiksemad toitlustajad on oma telgid püsti pannud ja toit on pakkumiseks valmis. Paide vanaproua Milvi, kes tuli festivalile pakkuma omaküpsetatud pirukaid ja kooki, ei leidnud esialgu küll õiget kohta üles: „Vallimägi on nii rahvast täis. Nii palju inimesi ja telke, et võtab silme eest kirjuks.“ Kohalike prouade küpsetisi ja mulgiputru saab välikohvikus Mäelava kõrval.

Kõikide festivaliala sissepääsude juures tervitavad külalisi Paide noored, kes jagavad kavasid ja juhendavad vajadusel külalisi ning lahendavad kõikvõimalikke probleeme. Vabatahtlikke noori juhendanud Karin kiitis noorte suhtumist: „Mind tegelikult isegi veidi üllatas, et kõik olid hommikul õigel ajal kohal. Kõik 55 inimest, silmad säramas ja varakult stardivalmis. Tihti on ülesanded täidetud juba enne, kui ma jõuan sellele tähelepanu juhtida.“

Olete oodatud!

Sotsiaalne innovatsioon – milleks ja kellele?

Blogi, ,

HeateguHeateo Sihtasutus on Eestis kindlasti üks innovaatilisemaid vabaühendusi, kes on pidevas muutuses nagu on ka meie keskkond. Lihte loogika ütleb, et muudatustega toimetulemiseks peab organism olema võimeline õppima vähemalt samapalju või rohkem, kui muutub keskkond. Muidu lihtsalt ei vea välja.

See kehtib nii raku kui ka organisatsiooni kohta. Kuid keskkond ei sunni meid ainult muutuma, me suudame ka ise oma keskkonda kujundada ja muuta.

See suund kuhu Heateo Sihtasutus täna liigub on minu arusaamist mööda osa ülemaailmsest sotsiaalse innovatsiooni lainest. Heateo mudel meenutab mulle üha rohkem sotsiaalse innovatsiooni inkubaatorit, milliseid võib leida kõikjalt arenenud tööstusriikidest, Ameerika Ühendriikidest, Kanadast, Austraaliast ja Euroopa Liidust.

Mis see sotsiaalne innovatsioon siiski on?

Parempoolne mõtleja Mises on öelnud, et sotsiaalne on nagu „nirk-sõna“, mis imeb talle järgnevast sõnast tähenduse välja. Et sotsiaalne innovatsioon ei ole nagu päris innovatsioon või vähemalt mitte sama kõva asi nagu on tehnoloogiline innovatsioon.

Üldiselt mulle meeldib jälgida inimeste reaktsioone, kui ma ütlen neile, et ma tegelen sotsiaalse innovatsiooniga. Kui kunagi Telliskivis Lendavast Taldrikust oma sõbraga mööda jalutades mainisin talle, et mul tuleb peatselt seal väga tähtsale seltskonnale rääkida sotsiaalsest innovatsioonist. Sõber küsis sellele peale, kas see on midagi, mida tegelikult olemas ei ole? Kui ma vastasin hiljuti küsimusele, kus ma töötan – see on Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik, siis küsiti, ega ma päristööle ei ole mõelnud minna?

Minu arvates peegeldavad need näited tegelikult päris hästi keskmist teadlikus sellest, mis asi on sotsiaalne innovatsioon või sotsiaalne ettevõtlus.

Sotsiaalse innovatsiooni definitsioon

Euroopa Liidu definitsioon sotsiaalsele innovatsioonile on: uudsed lahendused (tooted, teenused ja protsessid) reaalsetele probleemidele, mis on eelmistest lahendustest efektiivsemad ning loovad samal ajal uusi või parandavad olemasolevaid suhteid muutes seeläbi paremaks inimeste elukvaliteeti ja ühiskonna toimetulekut.

Uudsus ei tähenda siin alati seda, et midagi luuakse nullist, et peab olema tingimata uus originaalne leiutis. Uus võib tähendada siin seda, et see võib olla uus näiteks sihtrühma jaoks või uus vastavas kontekstis.

Tihti lisatakse veel, et sotsiaalne tähendab siin nii seda, et innovatsiooni protsess on sotsiaalne, kui ka seda, et kasu peaks saama pigem ühiskond kui üksikindiviidid.

Kui sotsiaalne innovatsioon on olnud kogu aeg meie ümber, miks siis alles viimastel aastatel on hakatud sellest nii palju rääkima? 

2008. aastal alguse saanud finantskriis, mis muutus majanduskriisiks, võimendas paljusid sotsiaalseid probleeme nagu noorte tööpuudus ja vaesus. Pole mingi saladus, et Euroopa Liidu heaolumudel enam ei toimi. Riik ega turg ei suuda kõiki probleeme ja vajadusi rahuldada. Sotsiaalses innovatsioonis nähakse rohtu ja lahendust paljudele sellistele probleemidele.

Ka Eestis on väga palju sotsiaalseid probleeme, mille lahendamisega me pole edukalt hakkama saanud. Mõtleme kasvõi nendele noortele, kes elavad allpool suhtelist vaesuspiiri. Nende jaoks on meie ühiskond praktiliselt suletud. Või noored, kes langevad koolist välja ja kellel ei ole oskusi, et leida endale tasuvat tööd. Või vanurid, kes elavad tihti sotsiaalses isolatsioonis kusagil maapiirkonnas. Või siis osalise töövõimega inimesed, kroonilised haiged.

Kui mõelda sellele, millised on need sektorid, mis viie või 20 aasta perspektiivis kasvavad, siis on need väidetavalt peamiselt tervishoid, sotsiaalhoolekanne ja haridus. Kõikide nimetatud valdkondade teenuste puhul toimub inimeste vaheline suhtlemine, mitte ei müüda inimestele mingit massitoodet. See omakorda tähendab, et kui kasvab teenuseid pakkuvate inimeste palk, muutuvad ka teenused kallimaks. Ja lõputult ei ole võimalik süsteemi siseselt kokku hoida, kui just ei tule mingit uut innovaatilist lahendust.

Tuleb tunnistada, et vaba turumajandus lihtsalt ei ole efektiivne kõigis valdkondades, samuti ei ole riik suutlik paljusid teenuseid pakkuma ja probleeme lahendama. See on paratamatus. Teatud tingimustel hakkavad sellistel juhtudel kodanikud ise endale lahendusi välja mõtlema ja teenuseid pakkuma. Näiteks võib siin näiteks tuua Eestis tegutsevad sotsiaalsed ettevõtted, kes omatulu teenimisega lahendavad mõnda sotsiaalset probleemi.

Kuidas sotsiaalne innovatsioon toimub?

Kui me vaatame seda, kuidas toimub innovatsioon tehnoloogias või IT-sektoris, siis on üks asi selge: vaja on katsetada. Kõik katsed ei saa aga õnnestuda. Kuidas meil suhtutakse ebaõnnestumistesse? Ma mõistan täiesti poliitikuid, kes ei julge katsetada, sest nad kardavad ebaõnnestuda ning seeläbi saada ühiskonna hukkamõistu osaliseks.

Nagu iga innovatsioon, nii toimub ka sotsiaalne innovatsioon astmeliselt. Kõigepealt on probleemi või vajaduste võimalikult täpne selgitamine. Siin on kõige suuremateks ekspertideks inimesed, kellel need vajadused on. Euroopa Komisjon on andud koguni soovituse, et avalike teenuseid ja uusi lahendusi, mis lahendavad mingi kogukonna probleeme, ei tohiks välja töötada ilma selle sihtrühmata, kellele need teenused või lahendused mõeldud on. Siin on nii avalikul sektoril kui kodanikeühendustel kõvasti arenguruumi.

Teine etapp on pilootide ja prototüüpide välja töötamine. Kui vaadata seda, mis toimub Eestis avatud taotlusvoorudes, siis me tegelikult ainult prototüüpe või piloote rahastamegi. Kusjuures need piloodid või prototüübid ei ole valdavalt sündinud kaasates sihtrühma. Pigem ikka kirjutatakse projekt valmis ja hiljem hakatakse seda sihtrühmale pähe määrima. Olen isegi selliseid projekti kirjutanud ja hiljem äganud, et miks sihtrühm ei taha osaleda minu toredas loovas projektis.

Pilootide ja prototüüpide seast tuleks valida sellised, millel on potentsiaal kasvada kogu süsteemi muutvaks algatuseks. Kuid selleks meil riiklikku toetust ei ole. Enamus meie projekte jäävadki katsetasandile. Tegelikult peaks olema ühiskondlike probleeme lahendavatel algatustel ehk pilootidel või prototüüpidele kasvutoetus nagu on see ettevõtete puhul. Eraldi peaks olema veel rahastus selleks, et need lahendused, mis tõesti töötavad, et nendest vajadusel luua uued avalikud teenused.

Kuigi sotsiaalne innovatsioon on peamiselt rohujuure tasandil sündiv, tihti iseorganiseerunud kogukondade töö ja loovuse tulemus, siis on võimalik sotsiaalset innovatsiooni suunata ka teadlikult. Euroopa Liit on teinud erinevaid sotsiaalset innovatsiooni edendavaid algatusi ja võtnud sotsiaalse innovatsiooni oma järgmise perioodi prioriteediks. Mingis mõttes on see möödapääsmatu tee. Kui me tahame säilitada Euroopa Liidu elatustaset, siis tuleb tulevikus teha paljusid asju teisti, kui oleme teinud seni.

Loe täispikkuses artiklit: http://www.novus.ee

Sotsiaalse innovatsiooni laval toimuvast loe: https://2014.arvamusfestival.ee/events/category/sotsiaalse-innovatsiooni-lava/

Rasmus Pedanik

Arvamusfestival 2014 stardib!

Pressiteated

10463636_583934958383894_7481274081932669446_oJuba mõne tunni pärast algab Paides tänavune Arvamusfestival, mis kahe päeva jooksul toob Vallimäele enam kui 160 arutelu, arutelulavadele astub üle 500 kõneleja ja programmi jagub 30 erinevasse kohta.

Arvamusfestivali eestvedaja Kristi Liiva tunne enne Arvamusfestivali algust on ärev ja ootusrikas. „Kui eelmisel suvel tulid sõnarokifestivali mõttega kaasa üksikud esimesed entusiastid, siis tänavu on juba üle 80 tegija. Nende seas erakonnad, ettevõtted, ülikoolid, orgnisatsioonid ja meediakanalid, kes toovad festivalile sisutihedad mõttevahetused, mille keskmes on Eesti tänane ja homne käekäik,“ kirjeldas Liiva festivalil eesootavat.

Liiva lisas, et festivalil kohtub palju huvitavate mõtetega inimesi – nii neid, keda tunneme arvamusliidritena kui ka neid, kellest pole varem avalikus ruumis kuulda olnud. Vallimäe põlispuude alla luuakse põnev ja intellektuaalne õhkkond. „Arvamusfestival on kohtumispaik, kus kuuleb uusi põnevaid ideid, kus oma väiteid tõestatakse, kus aktsepteeritakse eriarvamusi ja läbi mille areneb kogu meie ühiskondlik arvamuskultuur,“ lausus Liiva.

Sel aastal tuleb festivalikava mullusest tihedam ja teemarikkam: saab nii kuulata kui ka kaasa mõelda rohkematele mõttevahetustele, lisaks arutelulavadele on võimalik osa saada arvamusavaldusest teatri, filmi ja luule vormis. Kui vaim vajab mõttevahetustest puhkust, saab minna lõõgastuma festivaliklubisse, kus esinevad erinevad muusikud ning keerutavad plaate DJd. Reedel pärast arutelude lõppu esineb Vallimäel jazztrio Kirsiõied, südaööl alustab Wabalinna maja hoovis Super Hot Cosmos Blues Band.

Festivalilt ei puudu harivad õpitoad, ekskursioonid ja ajarännakud ning vaba mikrofoni ala oma mõtete jagamiseks. Teiste seas on oma plats lastele, raamatuvahetajatele ja rattaentusiastidele ning maailmavaatekohvikutele.

Arvamusfestival 2014 toimub 15. ja 16. augustil Paide Vallimäel, tegemist on ärksate eestimaalaste kohtumispaiga ja mõttevahetuskohaga Eesti ühiskonnale ning inimestele olulistel teemadel.

Festivali eesmärk on tuua kokku erinevaid ideid, et arutelude tulemusel sünniks uusi teadmisi ning alguse saaksid uued ühiskonna jaoks kasulikud ettevõtmised. Arvamusfestival toimus esimest korda eelmisel aastal, kui kahe päeva jooksul peeti ligi 50 arutelu ja õpituba, arutelulavadel diskuteeris 200 inimest, osalejatena oli kohal umbes 2000 inimest.

Kogu Arvamusfestivali kohta käiva info leiab festivali kodulehelt: 2014.arvamusfestival.ee.

Kes ise kohale tulla ei saa, võib otsesaateid jälgida ERRi, Postimehe ja Delfi internetilehtedel.

Arvamise nauding

Blogi,

urmoLapsena oli mu suurim armastus lugemine. Õigemini kõigepealt kuulamine, kui isa meile vanema vennaga enne magamajäämist mõnest raamatust alati kaks peatükki ette luges – justkui üks kummalegi. Siis sai vend tähed selgeks ning mõnda aega nuiasin ettelugemist temalt. Kuni ta ühel päeval sellest tüdinuna rehmas, et lugegu ma nüüd ise, ja oma aabitsa mu ette lükkas.

Ma ei mäleta oma esimesi samme või esimesi öeldud sõnu, aga ma mäletan neid trükitähti pildi all lambast, kes auto ette hüppas, mis järsku mu jaoks lause moodustasid. Milline võimas, seni tundmatu nauding see oli – mu senise elu suurim saavutus.

Ja millised maailmad mu ees nüüd avanesid! Järsku olin kõikvõimas. Kui tahtsin, võisin lasta Viplalal perekond Blomi ära tinistada kasvõi viis korda järjest. Kui tahtsin, jätsin kurbade silmadega lapskuningas Maciuśe elama – selleks tuli vaid raamatukaaned õige koha peal sulgeda. Isegi vanaema ühe lemmiklaulu noor paadimees ei kavaldanud mind enam üle – ma sain nüüd, lugejana, aru küll, et ta mitte ei käulata nii lahkelt neiule, vaid lihtsalt ulatab käe.

Veel enne, kui tänavuse Arvamusfestivali esimesed arutelud Paide vallimäel alata said, kõlas siin-seal juba murelikke hääli, et kas nende tulemusena ikka midagi muutub. “Elan küll Paide lähedal, aga jätan siiski minemata,” kirjutas üks naine eile sõbra Facebooki-postituse all. “Kahjuks ei usu, et sellisest kokkutulekust mingit kasu sünniks.”

Ju on tõesti inimesi, kes plaanivad omi päevi nii, et ei võta kunagi ette midagi, mille täpset tulemust nad ei näe. Ning ju nad on sellega rahul, aga ometi tundub see mulle kõrvalt vaadates kuidagi nukker. Kui üksluine on elu, kus iga samm viib sind vaid paikadesse, mida sa juba ette tead!

Mulle tundub, et hea arutelu pakub isegi suuremat naudingut kui hea raamatu lugemine. Sa asud oma kaaslastega teele ega tea, kuhu välja jõuad. Pidevalt hargnevad te ees erinevad rajad ja on teie valida, millist neist astuma hakata. Mõni osutub tupikuks, ja siis on võimalik tulla tagasi ning võtta mõni teine teeots. Mõned teed on juba mitu korda käidud, aga uued kaaslased võivad sealgi juhtida su tähelepanu millelegi, millest varem oled mööda vaadanud. Nii võid isegi tuttavasse paika jõudes olla üllatunud, kui põneva teekonna sa seejuures läbisid.

Inimene on valiv olend ning valikuprotsess on erakordselt nauditav. Me ei saa endale valida oma matemaatikat, mille järgi näiteks 5 × 5 = 10. Me ei saa valida, millise gravitatsioonijõuga Maa meid enda külge tõmbab. Aga oma arvamust saame me valida, nii palju kui aga tahame. Me ei saa muuta fakte, aga saame muuta seda, kuidas neid näeme, seostame, milliseid tähendusi neile anname, mida oma teadmistega peale hakkame. Omada oma, tarka arvamust, õppida ja mõista midagi uut on eriliselt hea tunne.

Ja mida kõike me oma arvamusega teha saame! Võime oma arvamuste eest kirglikult seista ja võime uusi teadmisi saanuna öelda, et mõtlesin ümber ja mul on nüüd teistsugune arvamus. Kui tahame, hoiame oma arvamuse endale, kui tahame, jagame teistega – ning ei jää ise sellest kröömikesegi võrra arvamusvaesemaks. Voli järgi võime võtta teiste arvamusi ja öelda, et nüüd on see ka minu oma.

See on nagu muinasjutupuder – potike keeb ja sisu aina paisub. Iga inimene Paide vallimäel on must targem ja mina olen targem igaühest neist.

Seega muutub sisutühjaks ka aasimine, et kas nüüd tohib siis arvata ainult Arvamusfestivalil. Või et Paides toimuv kuidagi monopoliseeriks arvamist – täpselt nii, nagu laulupidu ei monopoliseeri laulmist. Laulda saab ja on tore nii üksi kodus tube koristades, sõbraga autos sõites, perega sünnipäevalauas või oma kooriga rahvamaja laval – suur pidu ei asenda ühtegi neist, aga ka mitte vastupidi. Laulupidu toob kokku proffe lauljaid ja kogenud asjaarmastajaid, aga innustab laulma ka neid, kes seda juba aastaid või üldse kunagi teinud pole. Samamoodi on Arvamusfestivaliga.

Nõnda ei suuda ma kuigi palju muretseda ka selle pärast, kas Arvamusfestivalil kõlavaid mõtteid ikka piisavalt kuulda võetakse ja mis täpselt selle tulemusena ikkagi muutub. Ma tean, et mina kindlasti võtan enda jaoks olulisi ja huvitavaid mõtteid kuulda ning lahkun homme Paidest mõtterikkama ja –targemana. Ja kindlasti ma kasutan neid oma edasises elus. Pole ühtegi põhjust arvata, et teised kuidagi teisiti toimiks.

Mustkunsti aga Paidest tõesti oodata ei maksa. Ei juhtu seda, et keegi ütleb mõnes siinses arutelus võlusõnad, käib pauk, lendab sädemeid, ning suitsu hajudes seisame täiesti uues maailmas. Muutused toimuvad ikka siis ja ainult siis, kui me ise neid oma igapäevase käitumise ja tööga ellu viime. Paide on täna ja homme üks koht, kus koos teiste meeldivate, oma eriala armastavate inimestega koguda selleks mõtteid, kontakte, kokkuleppeid ja innustust.

Mis kasu oli sellest, et isa meile vennaga unejuttu luges? Ma tõesti ei oska öelda. Aga ma olen väga tänulik, et ta seda tegi.

Urmo Kübar
Vabaühenduste liidu EMSL töötaja

Vahetu suhtlus

Blogi, ,

illimarIllimar Lepik von Wiren leiab, et ajal mil suurem osa suhtlusest käib interneti vahendusel, ei tohiks ära kaotada isiklikku vahetut kontakti.

Lepik osaleb tänavu Arvamusfestivalil arutelus “Noored maailma, teadmised Eestisse”, mis toimub 15. augustil kell 13:00 Noortelaval.

Kas käisid eelmisel aastal Arvamusfestivalil?
Osalen Arvamusfestivalil esimest aastat.

Miks tuled tänavu Arvamusfestivalile?
Mind kutsuti arutama teemal: miks ning kas, peaksid noored välismaale õppima või töötama minema ning mis neid Eestisse tagasi tõmbab. Osalen, kuna leian, et see on väga oluline küsimus Eesti tuleviku jaoks.

Miks on Arvamusfestival oluline?
Usun, et Arvamusfestivali tähtsus seisneb selles, et inimestel on võimalus kohtuda omavahel ning väljendada oma mõtteid või kuulata teiste omi, näost näkku. Leian, et tänapäeval, kus suurem osa suhtlusest käib interneti vahendusel, ei tohiks ära kaotada isiklikku vahetut kontakti.

Arvamusfestival 2014 toimub 15. ja 16. augustil Paide Vallimäel, tegemist on ärksate eestimaalaste kohtumispaiga ja mõttevahetuskohaga Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Kahe päeva jooksul ootab osalejaid enam kui 160 arutelu, lavadele astub peaaegu 500 osalejat ja programmi jagub üle 30 erinevale alale.

Festivali eesmärk on tuua kokku erinevaid vaatenurki ning ideid, et arutelude tulemusel sünniks uusi teadmisi, alguse saaksid uued ühiskonna jaoks kasulikud ettevõtmised ning areneks arutelukultuur Eestis. Arvamusfestival toimus esimest korda eelmisel aastal, kui kahe päeva jooksul peeti ligi 50 arutelu ja õpituba, arutelulavadel diskuteeris 200 inimest, osalejatena oli kohal umbes 2000 inimest.

Lähemalt toimuvast arutelust saab lugeda siit: https://2014.arvamusfestival.ee/event/noored-maailma-teadmised-eestisse/

ERRi sinised raadiotelgid on ülekandeks valmis

Blogi,


teleERRi raadiotelgid Vallimäel said püsti juba neljapäeva keskpäevaks, õige pea saabusid ka rahvusringhäälingu kirjadega autod, kaubik ja haagiski. Maha laaditi hulgaliselt kaste, statiive, juhtmeid. Väidetavalt ei ole raadiomehed haagisega varem pealinnast ülekannetele sõitnudki.

Arvamusfestivalist osa saamiseks on mitmeid võimalusi. Kõige rammusama elamuse saab muidugi ise kohale tulles. Kui see aga mingil põhjusel võimalik pole, saab vähemalt kahe suurema lava arutelusid interneti vahendusel ERRi kodulehelt jälgida. Samuti aitab infosulust välja vana hea raadio, mille väike ülekandetelk on juba Paide Vallitorni juures saadeteks valmis.

Vallitorni ees on praegu kaks sinist raadiotelki, neist ühest lähevad eetrisse Vikerraadio otselülitused, teisest aga Raadio 4 saated. Kiviviske kaugusel on ka veidi suurem ja uhkema sisustusega ERRi lava.

„Laulupeoga on palju lihtsam, siis lihtsalt sõidad ülekandebussiga värava taha, ühendad end ära ja istud vaikselt bussis. Siin on seda jantimist palju rohkem,“ kirjeldasid helimehed mitmekümne kaabliga ühendatud helipuldi tagant. Tundub aga, et mikrofone ega heebleid maha ununenud ei ole ja ühendus on pärast mõningat testimist hea.

Seda, kui palju juhtmeid rahvusringhääling Paidesse kokku transportis, ei osanud mehed esimese hooga kokku arvutada. Kas kilomeeter tuleb ära? Väikese muige ja siis tõsisema järelemõtlemise peale selgus, et võib-olla ei ole kogu tehnikat kokku arvestades kaks kilomeetrit sugugi ülepakutud kogus.

Seda, kuidas heli raadiosse jõuab, on kõige kergem vist selgitada: läbi interneti. Veidi pikema ringiga jutustades saadetakse signaal ülikiire fiiberkaabli abil Tallinna raadiomajja ja sealt jagab vastuvõtja heli juba erinevate sageduste peale laiali.

Tallinna abiga pannakse lõpuks kokku ka saade. Kõllid, sissejuhatused ja muusika läheb kõik eetrisse pealinnast, Paidest lisatakse saatesse vaid siin räägitud jutt. Nii on lihtsalt kõige kergem ja töökindlam, selgitas helimees.

Lisaks Vikerraadiole ja Raadio 4-le teevad Vallimäelt ülekandeid veel ka Raadio 2, Kuku, Kuma raadio. Homme, tund enne Arvamusfestivali algust tasub kuulata Raadio 2, kus ühekordse comeback’i teevad „Olukorrast riigis“ algupärased saatejuhid Hannes Rumm ja Anvar Samost. Kuuldavasti tuleb selle sajandi parim saade!

Otsepildid- ja helid jõuavad siia.

Eriline koosviibimine

Blogi, , ,

sergei metlevMTÜ Avatud Vabariik juhatuse liige Sergei Metlev loodab, et Arvamusfestivali tulemusena astutakse veel üks samm kõrgema arutlemiskultuuriga ühiskonna poole.

Metlev osaleb tänavu Arvamusfestivalil kahes arutelus. “Eesti paralleelsed maailmad – kuidas edasi?”, mis toimub 16. augustil kell 12:00 Lõimumislaval ja “Haridus kui julgeolekugarantii?”, mis toimub 16. augustil kell 17:00 Hariduslaval.

Kas käisid eelmisel aastal Arvamusfestivalil?
Ei käinud, millest mul on väga kahju. Sel aastal kavatsen seda kompenseerida!

Miks tuled tänavu Arvamusfestivalile?
Tulen, sest tegemist on erilise koosviibimisega. Vaadates kava ning osalejate nimekirja tekkib tunne, et kahel päeval koondub Paidesse kogu Eesti tarkus peaaegu kõikidest peamistest valdkondadest. Sellega saavutatakse väga tugev sünergia. Loodan, et ürituse tulemusena astume me veel ühe sammu kõrgema arutlemiskultuuriga ühiskonna poole.

Miks on Arvamusfestival oluline?
Arvamusfestivali filosoofia, mille osaks on “kuulamine on sama oluline kui rääkimine” võiks olla läbiv joon Eesti avalikus debatis, kuna lõpptulemusena vähenevad pinged ja suureneb koostöövalmidus. Eriti hea meel mul on selle üle, et Arvamusfestival loob häid võimalusi ka venekeelsete inimeste osalemiseks ja kaasarääkimiseks. Seda mitte ainult keeleliselt, vaid ka sisuliselt. Meil on lõimumisalaseid probleeme, mis kõiki huvitavad ja mida on hea arutada just Arvamusfestivali rahulikus ja lahendustele suunatud arutelukeskkonnas.

Arvamusfestival 2014 toimub 15. ja 16. augustil Paide Vallimäel, tegemist on ärksate eestimaalaste kohtumispaiga ja mõttevahetuskohaga Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Kahe päeva jooksul ootab osalejaid enam kui 160 arutelu, lavadele astub peaaegu 500 osalejat ja programmi jagub üle 30 erinevale alale.

Festivali eesmärk on tuua kokku erinevaid vaatenurki ning ideid, et arutelude tulemusel sünniks uusi teadmisi, alguse saaksid uued ühiskonna jaoks kasulikud ettevõtmised ning areneks arutelukultuur Eestis. Arvamusfestival toimus esimest korda eelmisel aastal, kui kahe päeva jooksul peeti ligi 50 arutelu ja õpituba, arutelulavadel diskuteeris 200 inimest, osalejatena oli kohal umbes 2000 inimest.

Lähemalt toimuvatest aruteludest saab lugeda siit:
https://2014.arvamusfestival.ee/event/eesti-paralleelsed-maailmad-kuidas-edasi/
https://2014.arvamusfestival.ee/event/haridus-kui-julgeolekugarantii/

Alar Kilp: Kuulamise rituaal Paides

Teised meist

Seda, et ühel arvamusfestivalil kõik kõiki kuulda võtaksid ja mõista püüaksid, garanteerida ei saa. Ent kindlasti soodustab festivalikeskkond demokraatlikku võrdsushoiakut arutlejate vahel.

Homme ja ülehomme Paides toimuv eestlasi ühendavate lugude ja Eesti tulevikunarratiivide otsimisele pühendatud arvamusfestival ei ole niivõrd lugude rääkimise kohaks.

Pigem on see keskkond, kus kuulatakse, üritatakse tajuda seda, kuidas teised saavad kõne all olevast teemast aru, kuidas meie saame aru neist ning milliste lugude, arvamuste ja kogemustega samastudes saame tunnetada rahvuslikku ühtsustunnet.

Üritusel osalejail on esimesel õhtul võimalus osa võtta Orulaval avatud arutelul “Eesti narratiivi otsimas” ning kahe päeva jooksul kuulata ligikaudu 450 arvamuskujundaja debatte rohkem kui sajal eri teemal.

Head lahendused

Kui tundub loogiline, et arvamusfestivalil saavad kõik osalejad rääkida, siis oodatav on oluliselt rohkem kaldu kuulamise kui rääkimise suunas. Kõnesid ja ettekandeid ei esitata. Avatud arutelus osaleb iga festivalist osavõtja seitsmeliikmelises grupis ning temaatilistes vestlusringides on debateerivaid arvajaid keskmiselt neli.

Olukorras, kus ollakse üks kas vastavalt neljast või seitsmest arutlejast, on selge, et iga osaleja kuulab oluliselt rohkem, kui räägib. Ka eeldab ürituse hea tava, et iga osaleja põhjendab oma arvamust, kuulab teisi arutlejaid, arvustab põhjendusi, mitte isikuid, ning teeb kriitikat ainult siis, kui sellega kaasnevalt pakub välja konstruktiivse lahenduse.

Osalejatele annab festival erakordse võimaluse väljendada oma arvamusi, ent eelkõige on tegemist keskkonnaga, mis soodustab seda, et iga arvaja oleks ära kuulatud, tema mõte tähele pandud ja arvesse võetud.

Kuulamine on vähemalt sama oluline kui rääkimine ning kuulaja mitte vähem oluline rääkijast. Rääkija isiku võim ja tema mõtete mõju sõltub suurel määral sellest, kui palju tal on kuulajaid ja kuidas teda kuulatakse.

Kui kerjus ja peaminister räägiksid mõlemad täpselt sama lugu, jääksime kuulama pigem peaministrit ja kerjusest kõnniksime ükskõikselt mööda. Ent kui me kuulajatena otsustaks kuulata kerjust peaministri asemel, oleks kerjuse mõju ja võim suurem. Seega määrab rääkija võimu ja räägitava mõju olulisel määral ära see, keda ja kuidas kuulda võetakse.

Enamik meist ei räägi avalikes aruteludes aktiivselt kaasa, ent kogeb ja mõjutab paljusid avalikke arvamuskujundusi just teadlike ja valivate kuulajatena. Ja seda polegi vähe.

Ka see, kui palju uusi kogemusi, lugusid ja ideid festivalil teadvustatakse, sõltub rohkem uusi mõtteid kuulda võtvate arutlejate kui esitatud uute mõtete üldisest arvust. Tõenäoliselt ei sünni uued kogemused, lood ja mõtted arvamusfestivalil mitte kohapeal.

Usun, et enamik neist mõtetest ja ideedest on meie seas juba olemas, ent avaliku kommunikatsiooni müras kas vaigistatud, välistatud või lihtsalt märkamatuks jäänud. Arvamusfestivalil võetakse nende kuulamiseks aega – piisavas vaikuses.

Kaaskodanikku ära kuulates ja tema mõtet mõista püüdes väljendame me lugupidamist tema kui võrdse ja väärika isiku suhtes. Demokraatlikus arutelus keskendutakse öeldavale nii, et peale ei jää mitte isik, vaid argument ja põhjendus, mis veenab. Ning kõnelemise õigus ei koondu mitte ühe või väheste kätte, vaid kõneleja mõju sõltub rohkem tema oskusest kuulata kui tema õigusest rääkida.

Arvamusfestival iseenesest on ka rituaalne tegevus, mis sõltumata saavutatavast tulemusest (nt uutest rakendatavatest ideedest) toodab, tugevdab ja hoiab alal rahvuslikku ühtsustunnet. Kõik on hästi, kui arvamusfestivali saab jälgida e-vahendite abiga, ent nii nagu laulupidu (ja viimselt ka esinduskogude valimised) toodab ja tugevdab arvamusfestival kollektiivse rituaalina jagatud tundeid ja identiteeti eelkõige siis, kui osalejad kogevad end suurema inimkoosluse liikmena teistega vahetult koos toimides ja koos tundes. Puhtalt e-keskkonnas toimuvad arvamuste vahetused sel moel ühtsustundeid ei loo.

Tähtis on leida ühisosa

Koos mõtlemine ei keskendu mitte statistliselt, tõenäosuslikult või muul moel kõige tõesema vastuse leidmisele ega otsi üldse vastuseid küsimustele, kus tõde on võimalik objektiivselt teada. Festival püüab tuvastada pigem ühisosa ja ühtsustunnet rahva seas – millistest kogemustest ja lugudest moodustub tervik ning millised kogemused ja lood selles on erinevad, millised paljudele ühised.

Nagu inimesed ühekaupa, nii vajab ka rahvas aega, et plaani ja aru pidada, oma lugu ära tunda ja teadvustada. Kui me jagame üksteisega oma lugusid, mälu ja kogemusi, siis leidub neis kindlasti nii erinevat kui ka ühist. Lood, kogemused ja mälu, millega osa meist vastastikku samastuvad, on nende keskel ühised.

Me oleme lugu rääkivad olendid. Meil kõigil on oma lugu. Või kui oma lugu ei tundu olevat, siis me vähemalt otsime seda. Meie lugu ei saa kunagi päris valmis, vaid pigem see kulgeb ja areneb. Oma loo terviklik alalhoidmine on paras proovikivi, kuna osa selle kulgemisest ei sõltu meist endist (me ei tea isegi seda, kaua meie elulugu kestab) ning mõttelised osad meie loost on nii sellel, mis oli enne, kui ka sellel, mis tuleb pärast.

Maaleht
“Alar Kilp: Kuulamise rituaal Paides”
14.08.2014
Alar Kilp, Tartu Ülikooli võrdleva poliitika lektor

Festival on kohal!

Blogi

pildiraamJuba eile õhtul jõudis Arvamusfestivali korraldusgrupp Paidesse ning praegu ehitatakse aktiivselt festivaliala, et homseks kõik kenasti valmis saada. Abilisi on sel aastal tublisti.

„Jah, meil on iga posti jaoks eraldi mees,“ naljatas Järvamaa toimkonna juht Maiko Kesküla. Ühes eesti ja inglise keelt kõnelevate vabatahtlikega pakkus oma abikäed korraldajatele eile välja ka Paide linnapea Priit Värk. Maiko suunas usina meeri lavade telke kinni siduma, et tuul pingutusi kohe esimese puhanguga ära ei nulliks.

Suur valge katusealune kerkis kaheksa mehe jõuga maast paari meetri kõrgusele ja viimane metallist post loksutati oma pessa. „No nii, nüüd hakkab pihta!“ kõlas tegijate suust rõõmus hõige.

Tõepoolest, vaid 14 tundi hiljem on Paide Vallimägi juba üsna Arvamusfestivali nägu. Lava ette on kerkinud veel suurem telk kui eile püsti pandi. Ei tea, kas paari aasta pärast võiks Arvamusfestivali raames ka telkide kiirmonteerimise võistluse teha?

„Tere, Sven, mina olen Mihkel, kuhu me Pierre’i kohviku ja Eesti Ekspressi telki võime hakata üles panema?“ kostub telefonist. Mõne hetke pärast on festivali keskkonna juht Sven Soomuste ja Maiko helistaja kõrval platsis, üks näitab ühele poole, teine teisele. Ei, nad pole eriarvamusel, vaid nad arutavad, kus on kalle ja millise nurga alt oleks mugavaim osalejatel toimuvat jälgida.

Telkide paigutuses on Sven kindlasti kõige kõvem käpp ja täpsem silm. Juba helisebki ta telefon ja vaid sekundid hiljem ajab ta juba uute inimestega juttu.

„Meil toimub selline spontaanne vedamine praegu,“ kirjeldab Maiko toimuvat. See tähendavat seda, et tegeletakse järgemööda nende asjadega, mis parasjagu Vallimäele kohale jõuavad ja paika panemist vajavad. Peagi jõuab järjekord teemalavadeni. Ta kiidab vabatahtlikke ja mainib, et abilisi on päris palju.

Laseme arvata

Blogi, ,

indrekriigor“Olen isiklikult puudust tundnud võimalusest kaasa rääkida ja avalikult arvamust avaldada,” leiab Tallinna Nõmme Gümnaasiumi ajaloo-, ühiskonnaõpetuse- ja filosoofiaõpetaja Indrek Riigor. Eelmise aasta Arvamusfestivalil ta kohapeal ei käinud, kuid jälgis toimuvat meedia vahendusel.

Riigor osaleb tänavusel Arvamusfestivalil arutelul “Haridus kui julgeolekugarantii?”, mis toimub 16.augustil kell 17:00 Hariduslaval.

Miks tuled tänavu Arvamusfestivalile?
Kutsuti osalema arutelus “Haridus kui julgeolek?”.

Miks on Arvamusfestival oluline?
See on ääretult hea idee kutsuda arvata soovijad kokku ja lasta neil arvata. Olen isiklikult puudust tundnud võimalusest kaasa rääkida ja avalikult arvamust avaldada. Nüüd on see võimalus antud ja usun, et see aitab ühtlasi kaasa suurema sidususe tekkimiseks Eesti ühiskonnas, näitab, et meie ühiskonnas on väga palju inimesi, kes hoolivad ja kindlasti aitab see kaasa sellele, et üksteist kuulatakse rohkem.

Arvamusfestival 2014 toimub 15. ja 16. augustil Paide Vallimäel, tegemist on ärksate eestimaalaste kohtumispaiga ja mõttevahetuskohaga Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Kahe päeva jooksul ootab osalejaid enam kui 160 arutelu, lavadele astub peaaegu 500 osalejat ja programmi jagub üle 30 erinevale alale.

Festivali eesmärk on tuua kokku erinevaid vaatenurki ning ideid, et arutelude tulemusel sünniks uusi teadmisi, alguse saaksid uued ühiskonna jaoks kasulikud ettevõtmised ning areneks arutelukultuur Eestis. Arvamusfestival toimus esimest korda eelmisel aastal, kui kahe päeva jooksul peeti ligi 50 arutelu ja õpituba, arutelulavadel diskuteeris 200 inimest, osalejatena oli kohal umbes 2000 inimest.

Lähemalt toimuvast arutelust saab lugeda siit: https://2014.arvamusfestival.ee/event/haridus-kui-julgeolekugarantii/

Kodanikke kaasavam poliitika

Blogi, , ,

AF sildidErakondade esimehed arutlevad Arvamusfestivalil toimuvas parlamendierakondade juhtide debatis muuhulgas, kuivõrd on Eesti poliitika nelja aastaga muutunud kodanikke kaasavamaks. Poliitikud on ühel meelel, et oluliselt.

„Ma olen täna pigem seda meelt, et kaasamise võimalusi on rohkem, kui neid osatakse ära kasutada,“ lausub Taavi Rõivas. 

„Pärast „fooliummütsikeste“ revolutsiooni on saanud valdavaks arusaam, et kodanikke tuleb poliitiliste otsuste langetamisse kaasata ja et põhimõte „andsite valimistel hääle, nüüd laske valitutel valitseda“ ei toimi,“ räägib Sven Mikser. 

Samas ei tähenda kaasamine seda, et üks kodanik või üksik ühendus saab iga oma soovi läbi suruda, leiavad poliitikud. Rõivase sõnul tähendab avatud valitsemine seda, et erinevad arvamused leiavad tee otsustajateni, kes püüavad võtta arvesse võimalikult paljude arvamusi.

„Ilmselt sellest tulebki teinekord pettumus kaasamise tulemustes, et seda asjaolu ei mõisteta – iga otsus on demokraatias alati kompromiss erinevate huvide ja arvamuste vahel, mis ei pruugi sada protsenti vastata ühegi üksiku osalejatele,“ põhjendab Rõivas.

Ka Mikser leiab, et poliitikud peavad ise oma otsuste eest vastutust kandma ning aeg-ajalt võivad nende otsused mõnes küsimuses käia ka avalikust arvamusest ees. „Kindlasti ei pea nad vajutama iga kord hääletusnuppu nii, nagu viimase gallupi järgi sooviks 51 protsenti valijatest,“ põhjendab Mikser.

„Kõige tõhusam viis kaasamise ilu ja valu kogemiseks on see omal nahal järgi proovida. Kui teil on midagi öelda, ärge hoidke küünalt vaka all,“ teeb Rõivas inimestele ettepaneku debatis vahetult osaleda. „Ma eeldan, et festivali formaat on selline, kus publik saab sõna oma sekka öelda.“

Loe ka IRLi esimehe Urmas Reinsalu nägemust kodanike kaasamisest siit: https://2014.arvamusfestival.ee/uus-polvkond-nouab-debatti/

 

Festival paneb asjad liikuma

Blogi

Maire_MilderÜkski ettevõte ei jää puudutamata laiemalt ühiskonnas toimuvast. Arvamusfestivali sarnased arutelud panevad asjad liikuma, leiab Baltika Grupi juhatuse liige Maire Milder.

Milder osaleb tänavu arutelus “Ettevõtted sotsiaalsete probleemide lahendamisel – vedurid või pidurid?” 16. augustil kell 14:00 Sotsiaalse innovatsiooni laval.

Miks tuled tänavu Arvamusfestivalile?
Tulen seetõttu, et pean seda algatust suurepäraseks ettevõtmiseks ja usun, et selles osalemine aitab igal juhil oma tööd paremini teha. Ükski ettevõtte ei tegutse ju vaakumis – ta tegutseb konkreetses keskkonnas ning need teemad ja küsimused, mis puudutavad laiemat keskkonda, on alati mõjutamas ka iga ettevõtet, kes selles tegutseb. Ettevõtte juhid peavad tajuma, mis ühiskonnas toimub – tuleb näha suuremat pilti, selles toimuvat märgata ning loomulikult asjade paremaks muutumisele ka kaasa aidata omalt poolt.

Miks on Arvamusfestival oluline?
Kui küsida, kus on täna Eestis aktiivsel inimesel võimalus kaasa mõelda ühiskonnas üles tõstatatud probleemidel, siis minu meelest neid vestlusringe ja organisatsioone on pigem vähe, aga mulle tundub, et neid tuleb üha juurde. Hakatakse aru saama, et ükski ettevõte ei jää puudutamata laiemalt ühiskonnas toimuvast. Targem on olla selle aktiivne, teadlik ja panustav osa. Arvamusfestivali moodi arutelud panevadki asjad liikuma – soovin jõudu tegijatele ja tõsine tunnustus kõikidele ettevõtetele, kes tänaseks juba asjaga kaasa on tulnud!

Arvamusfestival 2014 toimub 15. ja 16. augustil Paide Vallimäel, tegemist on ärksate eestimaalaste kohtumispaiga ja mõttevahetuskohaga Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Kahe päeva jooksul ootab osalejaid enam kui 160 arutelu, lavadele astub peaaegu 400 osalejat ja programmi jagub üle 30 erinevale alale.

Festivali eesmärk on tuua kokku erinevaid vaatenurki ning ideid, et arutelude tulemusel sünniks uusi teadmisi, alguse saaksid uued ühiskonna jaoks kasulikud ettevõtmised ning areneks arutelukultuur Eestis. Arvamusfestival toimus esimest korda eelmisel aastal, kui kahe päeva jooksul peeti ligi 50 arutelu ja õpituba, arutelulavadel diskuteeris 200 inimest, osalejatena oli kohal umbes 2000 inimest.

Lähemalt arutelust saab lugeda siit: https://2014.arvamusfestival.ee/event/ettevotted-sotsiaalsete-probleemide-lahendamisel-e29480-vedurid-voi-pidurid/

Uus põlvkond nõuab debatti

Blogi

IRL-i esimees Urmas Reinsalu hinnangul on Eestis peale kasvanud uus põlvkond, kelle jaoks on elementaarne, et poliitikud ja riigijuhid nendega regulaarselt suhtlevad ja aru annavad. Arvamusfestivalil parlamendierakondade juhtide debatil osalev Reinsalu leiab, et parim viis suuremaks kaasatuseks on see, kui meie elanikkond on täis teotahet, innustust ja soovib siin midagi korda saada. 

Aeg-ajalt kuuleb jälle jutte sellest, et Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumise järel puuduvad Eestil järgmised suured eesmärgid ning et ühiskonnas valitseb seisak. Kirjutate sellele alla?
Musta masendust ei ole, Eestil on läinud hästi. Aga meie peamine probleem on see, et päevast-päeva tööd tegevad inimesed ei tule ots-otsaga kokku. Uus tõus tuleb siis, kui leiame värskeid ideid ja otsustusjulgust. Kui nii ei lähe, jäämegi praeguste probleemidega maadlema. See viib inimeste Eestist lahkumiseni ja vähendab sündimust veelgi. Vale lahendus sellele oleks pakkuda täiendavaid sotisaaltoetusi. Esimene asi, mida teha tuleb, on madalapalgaliste inimeste toimetuluke tõstmine. Eesti majanduskeskkond vajab põhimõttelist revisjoni: see tähendab muudatusi seadustes, maksudes ning bürokraatias.

Teine väide on, et meie riigi ülalpidamine pole jätkusuutlik. Kuidas majandus uuesti käima tõmmata?
Põhieesmärk on selles, kuidas olla kaasaegne rahvusriik, mis suudab areneda. Selleks on Eestil kindlasti vaja suurt visiooni. Trikk on selles, et tuleb rahvusriigi olemust ja arengut ajas kohendada nii, et oleksid eeldused hakkama saada ka tulevikus. Eesti areng saab tugineda vabal ja vastutusvõimelisel eestlasel, mitte kuskilt ülevalt  või väljastpoolt tuleval käsul ja tarkusel. Peame olema avatud maailmale ning majanduslikult peame suutma ennast ära majandada.
Meie kolm keskset teemat on majandus, julgeolek ja demograafiline olukord. Konkurents  riikide vahel on nii karm, et iseenesest jõukus ei kasva. Majanduslikuks hakkamasaamiseks ja edenemiseks vajame uusi käike: kiiresti on vaja ümber pöörata väljarände negatiivne trend. Tööd tegev inimene peab Eestis oma palgaga suutma ära elada. Alustada tuleks kohe madalapalgaliste inimeste toimetuleku tõstmisest ning peame leidma viise oma loodusressursside targemaks kasutamiseks. Eesti julgeoleku tagamiseks on meil vaja püsivat liitlaste kohalolekut.

Kuidas süstida inimestesse usku, et kodanik üksi või vabaühendus võib kohalikus või riigipoliitikas midagi ära teha?
Eestis on peale kasvanud uus põlvkond, kellel on riigijuhtimise suhtes palju aktiivsem hoiak. Selle põlvkonna jaoks on elementaarne, et poliitikud ja riigijuhid nendega regulaarselt suhtlevad ja aru annavad. Kõige parem viis suuremaks kaasatuseks on see, kui meie elanikkond on täis teotahet, innustust ja soovib siin midagi korda saada. Aktiivsed inimesed, kes panustavad kohalikul ja üleriigilisel tasandil tagavad ka avatuse, kaasatuse ja võimukriitilisuse. Vajadust uute pseudoinstantside järele ma ei näe.

Andke ideid, kuidas panna välismaalasi Eestist vaimustuma. Mil moel muuta Eesti maailmakaardil atraktiivseks paigaks?
Eesti peab olema koht, kus tehakse asju ära ning kus otsustusjulgust ja pealehakkamist hinnatakse. Eesti peab olema paik, kus osatakse välja pakkuda lahendusi maailma heaoluühiskondade probleemidele. Personaalne tervisekaart patsientidele, e-residentsus, perevalimised jne. Peaksime uusi ideid avatult arutama. Teine pool on olemasoleva kultuuri ja sündmuste, nagu näiteks laulupidu, senisest suurem tutvustamine maailmale. Eestis peab olema dünaamiline riik, mis inspireerib oma elanike tegutsema.

Millised on Eesti tugevused ja nõrkused välispoliitilistes otsustes kaasa rääkida?
Meie tugevus on see, et oleme 20 aastat ajanud Euroopa suunalist välispoliitikat ning välispoliitika pole olnud sisepoliitilise kemplemise koht. Meie nõrkus on see, et teatud strateegilistes küsimustes oleme olnud liiga passiivsed. Meie geopoliitiline asend seab tahes-tahtmata kesksele kohale julgeoleku. Peame oma partneritega olema jõulisemad ja saavutama liitlasvägede püsiva kohaloleku Eesti territooriumil. Meie välispoliitika selge eesmärk peab olema investeeringute toomine Eestisse. Siin ei ole võimalik välis-ja majanduspoliitikat lahutada. Lisaks töökohtade loomisele Eestis on hädavajalik, et Eesti kaubamärgid ja ettevõtjad suudaksid ennast kehtestada ka suurtel maailma turgudel.

Urmas Reinsalu osaleb Arvamusfestivali lõpetavas arutelus, kus kohtuvad parlamendierakondade esimehed. Arutelu juhib ERR-i ajakirjanik Neeme Raud, arutelu ajal liigub rahva seas ringi ERRi arvamustoimetaja Rain Kooli, kes kogub muruplatsil olijate kommentaare ja küsimusi.

Lähemalt toimuvast arutelust saab lugeda siit.

Arvamusfestivalil arutletakse: Vaimne tervis ja eksitavad müüdid

Teised meist

Laupäeval, 16. augustil kell 16 toimub Paide Vallimäe Mäelaval Arvamusfestivali arutelu “Pole hullu”, milles osaleb noorte vaimse tervise portaali Peaasi.ee tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa. Vaimse tervise teemadel on kõik oodatud kaasamõtlema ja arutama.

Arutelus võetakse ette viimasel ajal järjest rohkem teadvustatud vaimse tervise probleem ja püütakse seda eri vaatenurkade alt lahti rääkida ning piiritleda.
Mis on vaimne tervis? Kust läheb piir vaimse tervise ja selle puudumise vahel? Mida inimesed oma vaimse tervise heaks teevad, kuidas tunnevad ära, et asjad ei ole hästi? Kuidas mõjutab muutuv keskkond ja ühiskonnakorraldus vaimset tervist?

Arutelu juhib Terve Eesti sihtasutuse looja Riina Raudne ning mõtteid vahetavad näitekirjanik ja lavastaja Paavo Piik, Pärnu haigla psühiaatriakliiniku päevakeskuse juhataja Indrek Linnuste ja kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa MTÜst Peaasjad.

„Vaimse tervise teemad on ebamäärased, kubisevad eksitavatest müütidest ning sageli ei osata tekkinud probleemidega toime tulla. Sel aastal läbiviidud noorte hoiakute analüüsist selgub, et vaimse tervise probleemid seostuvad tugevalt üksildustundega — kas siis probleemide põhjustajana või nende tagajärjena.

Noored peavad eestlaslikuks, et ei julgeta abi küsida, kuna tahetakse olla väga iseseisvad, samuti ei märgata kergesti teiste muresid. Arutada tasuks selle üle, et iseseisvus ei pea ju tähendama isolatsiooni — enda probleemide lahendamine ja nende osas ekspertidega nõu pidamine on hea toimetulekuga inimese tunnuseks,“ rääkis Anna-Kaisa Oidermaa.

Oidermaa lisas, et paranemine on palju kergem, kiirem ja tõenäolisem siis, kui pole veel hullu — kui teemaga tegelema hakatakse juba varakult. „Nii on see ka ju kõigi füüsilise tervise hädadega. Kui gripp jääb ravimata, võib tekkida kopsupõletik, millest võib ravimata jätmise korral tekkida krooniline haigus,“ ütles Oidermaa.

Vaimse tervise probleeme peetakse harva esinevateks, kuid statistikat tehes on leitud, et neid võib olla kuni 40% inimestest mõnel perioodil elu jooksul. Noortel on kõige sagedamini depressiooni ja ärevust, depressiooni põeb praegu Eestis ca 70 000 inimest, kellest abi otsinud on vaid kolmandik.

Peaasjade üheks oluliseks sihiks on vaimse tervise teemadel vestluste algatamine ning tekkinud dialoogis osalemine. Olulisi mõtteid vaimse tervise teemadel loodetakse vahendada ka Arvamusfestivalil.

Arvamusfestival 2014 toimub 15. ja 16. augustil Paide Vallimäel, tegemist on ärksate eestimaalaste kohtumispaiga ja mõttevahetuskohaga Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Kahe päeva jooksul ootab osalejaid enam kui 160 arutelu, lavadele astub peaaegu 400 osalejat ja programmi jagub üle 30 erinevale alale.

Peaasi.ee tegevus on seotud noorte vaimse tervise probleemide ennetamise ja õigeaegse abi otsimise soodustamisega, sildistamise ja häbimärgistamise vähendamisega.

Portaal www.peaasi.ee keskendub vaimse tervise varjupoolele — häiretele. Portaalis on kirjeldatud enam levinud psüühikaprobleemid, nende võimalikud põhjused ja ravi, ühtlasi leiab sealt infot, kuidas ennast aidata ja kuidas olla toeks, kui lähedasel on vaimse tervise häire. Eraldi teemana on käsitletud häirete kohta levivaid müüte ja eelarvamusi, kuna need on üheks oluliseks häirete krooniliseks muutumise ja süvenemise põhjuseks.

Delfi Noorte Hääl
“Arvamusfestivalil arutletakse: vaimse tervise teemad on ebamäärased ja kubisevad eksitavatest müütidest”
13.08.2014

Lugemiskoer Susi ootab lapsi festivalile

Blogi

susi kaartTänavusele Arvamusfestivalile tulevad ka lugemiskoerad Tallinnast, Tartust ja Narvast. Eesti Lastekirjanduse Keskuse lugemistelgis on mõlemal festivali päeval võimalik kell 12.00-17.00 koertele raamatuid ette lugeda. Koertele saab korraga ette lugeda 15 minutit ning enne tuleb end lugemistelgi juures kirja panna.

Susi, üks festivalile tulevatest lugemiskoertest, selgitas Arvamusfestivalile, kes on lugemiskoerad ja mida nad festivalil teevad.

Susi, mida lugemiskoerad teevad?
Lugemiskoerad on maailma parimad kuulajad – targad, sõbralikud ja vaiksed.  Nad mõistavad iga sõna, aga ei sega vahele. Ja nii vastupandamatult ilusad, pehmed ja karvased ei ole vist ei emad ega õpetajad. Arvamusfestivaliks tulevad  Paidesse kokku lugemiskoerad üle Eesti.

Miks on sinu töö vajalik?
Sõbraga koos sujuvad kõik asjad ladusamalt! Lastele on lugemaõppimine vahest veidi raske. Koerad ei utsita kiiremini või ladusamalt lugema. Me ei pane tähelegi, kui mõni täht kaduma läheb või sõna kuidagi kokku ei saa. Küll aga ei unusta me kiita ja rõõmustada väiksemagi õnnestumise ning koos veedetud aja üle.

Kuidas see kõik siis täpsemalt välja näeb?
Arvamusfestivali peasissekäigu juures (raamatulaada telgi kõrval) on telk, millel on kiri Lugemispesa. Seal aitab lahke Katrin lugemiseks sobiva aja kirja panna. Igal lapsel on kokku aega lugeda 15 minutit. Koos Katriniga valitakse Eesti Lastekirjanduse Keskuse välja valitud raamatute seast just see õige, jõukohane ja huvi pakkuv raamat. Edasi minnakse telki, kus mina või mõni minu sõber juba ootab. Laps, koer ja koera inimene saavad mõnusalt lamamispatjadel lesida. Kui lugemisest ära väsime, võime niisama maast ja ilmast juttu rääkida. Või ma võin näidata, milliseid trikke ma oskan! Ja lapsed saavad vastu näidata, kui oskuslikult nad mulle juustu ulatavad. Paid ja musid on lubatud ja oodatud!

Mida lapsed sinu tööst arvavad?
Lapsed arvavad, et mul on väga äge töö ja et igas kodus, lasteaias ja koolis võiks oma lugemiskoer külas käia.

Aga nende vanemad?
Vanemad arvavad, et igasugune abi lugemaõppimisel on hea ja kui see toimub naeru ning mänguga, on tulemusi ka kohe märgata. Vahest on vanemad isegi kadedad, et nemad lugemise ajaks pesast välja ootama jäävad.

Sul on muid töid ju ka. Mis sa festivalil veel teed?
Kõigepealt ma muidugi näitan end ja vaatan teisi. Kuulan, põletavatel teemadel ilmselt avaldan ka arvamust.
Reedel ja laupäeval kell 13:00 avan lastealal oma koertekooli. Ootan koerust täis lapsi, kes tahavad koertest kõike teada saada. Selgitan, miks mul on saba ja mida sellega teen ning miks paljudele koertele kallistamine ei meeldi. Tund aega kestev kool lõpeb piduliku aktusega, kus  tublimad saavad tunnistuse.
Veel abistan reedel ja laupäeval kell 15.00 Karmenit ja Maarjat. Tuleb suurem filmide ja teatrietenduste ning fotosessioonide lavastamine. Ise saab teha maske ja nukke ja multikaid ja…. ah, tulge vaadake ise!

Arvamusfestivali lastealal toimub muudki põnevat. Lisaks on Arvamusfestivalil tasuta lasteaed.

Lugemiskoerad

Kaasarääkimise vajadus

Blogi, , ,

robertRobert Peetsalu on e-õppe keskkonna Kae Kool asutaja ja juhataja. Eelmise aasta Arvamusfestival jäi tal küll vahele, kuid sel aastal ta osaleb, sest hariduse tuleviku teemal ei saa jääda kaasa rääkimata.

Peetsalu osaleb tänavusel Arvamusfestivalil arutelul “Klassikalise kooli viimased päevad?”, mis toimub 15. augustil kell 19:00 Mäelaval.

Miks tuled tänavu Arvamusfestivalile?
Tulen, sest mind kutsuti paneeldiskussioonile. Hariduse tuleviku teema on see, millest ma ei saa jääda kaasa rääkimata.

Miks on Arvamusfestival oluline?
Ei tea veel. Eks peale esimest korda oskan paremini vastata sellele küsimusele, kuid loodan, et lisaks oma tavapärasele tegevusele leiavad osalejad sealt uusi ideid, kontakte, motivatsiooni ja koostööd.

Arvamusfestival 2014 toimub 15. ja 16. augustil Paide Vallimäel, tegemist on ärksate eestimaalaste kohtumispaiga ja mõttevahetuskohaga Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Kahe päeva jooksul ootab osalejaid enam kui 160 arutelu, lavadele astub peaaegu 500 osalejat ja programmi jagub üle 30 erinevale alale.

Festivali eesmärk on tuua kokku erinevaid vaatenurki ning ideid, et arutelude tulemusel sünniks uusi teadmisi, alguse saaksid uued ühiskonna jaoks kasulikud ettevõtmised ning areneks arutelukultuur Eestis. Arvamusfestival toimus esimest korda eelmisel aastal, kui kahe päeva jooksul peeti ligi 50 arutelu ja õpituba, arutelulavadel diskuteeris 200 inimest, osalejatena oli kohal umbes 2000 inimest.

Lähemalt toimuvast arutelust saab lugeda siit: https://2014.arvamusfestival.ee/event/klassikalise-kooli-viimased-paevad/

Et juurutada läänelikku arvamuskultuuri

Blogi

toomesaarArvamusfestival on väärt püüdlus juurutada läänelikku arvamuskultuuri, mis näitab kõigi õigust kaasa arutleda, leiab Triin Toomesaar.

Toomesaar juhib tänavusel Arvamusfestivalil arutelu “Kas kodulähedane hea kool on võimalik”, mis toimub 15. augustill kell 14:00 Hariduslaval. Eelmisel aastal ta festivalile ei jõudnud, kuid jälgis seda interneti vahendusel.

Miks tuled tänavu Arvamusfestivalile?
Tahtsin kogeda seda, millest eelmisel aastal ilma jäin ning seekord tekkis ka võimalus osaleda kahe lava korraldamises ja ühe arutelu modereerimisel, mistõttu ei osale ma ainult lihtsa kuulajana, vaid saan teistest suurema võimaluse Arvamusfestivali sisuliselt kujundada.

Miks on Arvamusfestival oluline?
See on väärt püüdlus juurutada läänelikku arvamuskultuuri, näidates, et kõigil on õigus kaasa arutleda. See ehk parandab ka senist arvamuskultuuri, kus mõtteid, millega nõus ei olda, kritiseeritakse ja tümitatakse kohati lausa isiklikult.

Arvamusfestival 2014 toimub 15. ja 16. augustil Paide Vallimäel, tegemist on ärksate eestimaalaste kohtumispaiga ja mõttevahetuskohaga Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Kahe päeva jooksul ootab osalejaid enam kui 160 arutelu, lavadele astub peaaegu 400 osalejat ja programmi jagub üle 30 erinevale alale.

Festivali eesmärk on tuua kokku erinevaid vaatenurki ning ideid, et arutelude tulemusel sünniks uusi teadmisi, alguse saaksid uued ühiskonna jaoks kasulikud ettevõtmised ning areneks arutelukultuur Eestis. Arvamusfestival toimus esimest korda eelmisel aastal, kui kahe päeva jooksul peeti ligi 50 arutelu ja õpituba, arutelulavadel diskuteeris 200 inimest, osalejatena oli kohal umbes 2000 inimest.

Lähemalt toimuvast arutelust saab lugeda siit: https://2014.arvamusfestival.ee/event/kas-kodulahedane-hea-kool-voimalik-2/

Suhtluskultuur murul

Teised meist

Arvamusfestival on tugeva ühiskonna suhtlus- ja osaluskultuuri kasvulava. Arvamusfestivali meeskonda innustab unistus huvitavate mõtete ja uute algatuste kohtumispaigast, kirjutab Arvamusfestivali eestvedaja Kristi Liiva.

Kristi LiivaEelmise aasta augustis kohtusid esimest korda paar tuhat inimest ühel suvisel nädalalõpul Paides, et pidada festivali, kus lavadel ei kõla muusika, vaid inimeste mõtted Eesti olevikust ja tulevikust. Miks nad seda tegid ja mida oodata teiselt Arvamusfestivalilt?

Paide linnapea Priit Värk tõdes mullu Arvamusfestivali lõppedes, et temas oli kummaline tunne, segatud lootuse ja ootusega, et Eesti kodanikuühiskond on astunud suure sammu küpsemaks saamise poole. Ta kirjeldas seda tunnet tagantjärele festivali blogis kui «eestlaslikult «vaikse revolutsiooni» toimumist, mis tõi justkui riigi suvepäevadele kokku arvamuste paljususe ja inimesed, kes tahavad sisulist mõttevahetust».

Aasta tagasi ei teadnud esimest Arvamusfestivali korraldavast peaaegu sajast vabatahtlikust sündmuse eelõhtul päris kindlalt keegi, mis eesootaval kahel päeval toimuma hakkab. Kamp sõnarokist kui sellisest nakatunud vabatahtlikke teadis vaid, et nad tahavad anda osalejatele võimaluse suvises sundimatus festivaliõhustikus arutada asju, millest tavaliselt kõneldakse pigem kinnistes koosolekuruumides, ametlikus õhkkonnas ja piiratud ringis.

Lootsime, et sünnivad vabad ja vahetud mõttevahetused, kus Eesti jaoks olulistel teemadel peetavates aruteludes osalevad inimesed, sõltumata nende ametikohast või tiitlist. Ja et esmatähtis pole osalejate üldarv, vaid osalejate hea tunne ning soov järgmisel aastal tagasi tulla.

Seda taustal, kus ühiskondlikus mõttevahetuses kõlasid küsimused, millal muutub meie riik ja ühiskond selliseks, et siin elavad inimesed oleksid rohkem ühiskonda kaasatud.

Arutamist ja otsustamist vajavaid küsimusi jagus. Alustuseks juba eesmärkide sõnastamine. Ei, me ei võta vastu pöördumisi riigikogu ega kellegi teise poole. Tahame, et arutelukultuur Eestis paraneks. Et eriarvamusi ei kardetaks ega vaenataks, vaid võetaks kui normaalsust, võimalust kuulda midagi uut ja endagi mõtteid selgemaks mõelda. Et on täiesti normaalne ka mitte ühisele arvamusele jõuda.

Esimestel kohtumistel sõnastati festivali hea tava kui korraldusmeeskonna unistus sellest, mis teeb ühiskondlikust arvamusvahetusest uut energiat andva, aga mitte lõhkuva ja lammutava. Kõige esimesele kohale sai kirja, et heaks teeb arutelu argumenteerimine ehk oma väidete tõestamine. Teisele kohale see, et sama tähtis kui oma väidete tõestamine on teise poole kuulamine ja hinnanguvabadus – reaktsioon mõtetele, mitte isikutele. Samuti sai kirja püüe keskenduda lahendusele ja mitte takerduda kriitikasse.

Heas arutelus räägitakse avatult kõigest, mis on südamel, tuginedes faktidele ja teadmistele, ning ollakse sallivad erinevate lähenemiste, hoiakute ja mõtete suhtes.

Festivalifilosoofiasse peidavad end veel kolm märksõna: ühiskonnaülene, isetekkeline ja kõigile avatud. Olgu need erakonnad või institutsioonid, vabaühendused või ettevõtted, lihtsalt ärksad inimesed – kõik on ideedega oodatud. Arutleda võib kõige üle, mis mõtestamist vajab.

Selge, et festival paari aastaga arutluskultuurile uut toitvat huumusekihti ei kasvata. See on pikem protsess. Minult ja teistelt festivalimeeskonnas on sageli küsitud sedagi, mis on Arvamusfestivali väljund. Vastu võiks küsida, mis on ühe loetud raamatu või vaadatud teatrietenduse väljund. Väljund on iga inimese enda sees, midagi sisemiselt käivitades. Arvamusfestivali eesmärk ei olegi tegevusplaan, konkreetse seaduse muudatus, palvekiri ega deklaratsioon, vaid just elamus inimese enda sees. Olgu selleks sisemusse talletunud uus vaade temale olulisele teemale, mõni innustus või uus mõte. Võib-olla sünnib vastandlikel arvamustel olevate inimeste seas mingi vaatepunkti lähenemine või saadakse innustust mõneks uueks ettevõtmiseks, ollakse mõne uue idee võrra rikkamad.

Minu kui eestvedaja jaoks on veel üks oluline tulemus. Soovin, et leviks põhimõte, et Eesti inimesed on valmis andma oma aega, teadmisi ja oskusi millegi heaks, millest nad ise otsest kasu ei saa. Meid festivalimeeskonnas ühendab unistus Arvamusfestivalist kui huvitavate mõtete, uute ideede ja ka uute algatuste kohtumispaigast, mis toob kõigisse neisse, kes arvavad, et «mis nüüd minust, väikesest inimesest, sõltub», julgust ja eneseusku nii arukalt arvata kui ka otsustada.

Festivali tulemus on sestap osaleja tunne, et aeg kulus väärtuslikult, sai uusi teadmisi, mõne uue vaatenurga teada-tuntud teemale, elamuse või inspiratsiooni tegutsemiseks. Et kogetakse teistsugust osalus- ja suhtlusvõimalust kui seni harjumuspärane. Ja et oli lustakas ja tore suvine nädalavahetus.

Seega, ootame kohale kõiki võimalikult mitmekesise arvamuse ja ärksa mõtlemisega inimesi üle Eesti, kellele lähevad korda Eesti oleviku ja tuleviku teemad. Loe lisa veebilehelt 2014.arvamusfestival.ee ja tule reedel või laupäeval Paidesse.

Postimees
“Kristi Liiva: toome vahetu suhtluskultuuri murule”
13.08.2014

Jaak Roosaare: Kuidas väikesest rahast suurt teha

Teised meist

Kõige parem investeering on tagasi maksta kõrge intressiga laenud, kirjutab investor Jaak Roosaare.

Elas kord üks keskmine eesti pere. Ema, isa ja kaks last. Ema ja isa käisid mõlemad tööl ja kuu lõpus tuli aeg arveid tasuda. Esiteks muidugi üür. Kusagil peab ju elama. Teiseks kommunaalid – elekter, vesi, gaas… hinnad muudkui tõusevad. Kolmandaks krediitkaart, millega kuu jooksul toidukraami oli ostetud. Neljandaks väikelaenu intress, mille abil sai kunagi köögimööbel ostetud. 18% aastas, aga köök on ilus. Kui raha lõpuks veidi üle jäi, siis maandus see nõudmiseni hoiusele.
Saan “Rikkaks saamise õpiku” lugejatelt küllaltki sageli kirju stiilis, et sain oma raha-asjad korda, olen 50% klubi liige (investeerin poole sissetulekust) ja nüüd tahakski investeerimisega alustada. Aga kuhu investeerida?

Investeeri sinna, kuhu liigub ühe keskmise pere raha. Ehk siis osta üürikinnisvara, igapäevaseid teenuseid pakkuvate (dividendi)firmade aktsiaid ja rahasta väikelaene.

Esimene samm peaks olema kaitsemäng – tagada endale varaline puhver juhuks, kui peaks midagi juhtuma töökoha, auto, maja veetoru või kellegi tervisega. Lisaks kindlustusele on abiks reserv – üldiselt soovitatakse, et puhvriks oleks 3-6 kuu elamisraha. See raha on mõistlik panna ilma kaardita kontole ja osta selle raha eest meelerahu.

Investeerimise alustamiseks on mõistlik teha eraldi konto, kuhu igakuine sääst peaks automaatselt laekuma. Kui rikkaks saamise kontole on juba veidi raha kogunenud, saab hakata valima erievate varaklasside vahel.

Kõige parem investeering on maksta tagasi enda kõrge intressiga laenud (garanteeritud tootlus 15% ja rohkem). Kui need makstud, saab asuda ise raha välja laenama (näiteks Bondora või Omaraha kaudu). Igakuine sääst sobib investeerimiseks ideaalselt, sest alustada saab paarikümne euroga ja nii saab laene hästi hajutada. Tootluseks eeldaks 12-15% aastas.

Teine võimalus on luua dividendiaktsiate portfell. Eestis vaataks ma Tallinna Vett, Kaubamaja, Merko Ehitust ja ehk ka Olympicut. Tootluseks 5-10%.

Kinnisvarasse investeerimine Tallinnas ja Tartus eeldab hetkel kas laenuvõimet või vähemalt 20 000+ euro olemasolu. Tootlus jääb ilma laenuraha kasutamata ilmselt kuhugi 5-10% vahele. Kellel raha napib, siis läbi ühisrahastuse on võimalik investeerida ka väiksemaid summasid (näiteks Crowdestate.eu vahendusel). Kui on pealehakkamist (ja vaba aega!), on üüriäris võimalik edukalt tegutseda ka paljudes väikelinnades, kus kortereid saab osta ka odavamalt ja tootlused ka suuremad.

Autor astub koos Äripäevaga üles arvamusfestivalil 16.08. Äripäeva teemablokk “Minu finantstulevik – kelle asi?” algab laupäeval kell 17.00. Peale Jaak Roosaare astuvad üles Andres Viisemann, Jüri Mõis, Rene Ilves ja Kristjan Hänni.

Äripäev
“Kuidas väikesest rahast suurt teha”
13.08.2014

Reede lõpetab kosmosebluus

Blogi

Reedese festivalipäeva lõpetab Super Hot Cosmos Blues Bandi kontsert. Ülihelikiiruselise edulooga bänd toob reede südaööl Paides kuulajateni värskeima, täna raadiotesse jõudnud pala „Yeah!“.

Super Hot Cosmos Blues Bandi frontman Janno Reim, kes ise Paidest pärit, ootab esinemist juba pikisilmi. Eesti Laulu konkursilt tuule tiibadesse saanud ansambel oma loominguga loosungeid ei lehvita ja hoiab ka poliitilistest sõnumitest eemale.

„Eks igaüks arvab asjadest ise, kuulab lugusid ja siis kujundab oma arvamuse vastavalt arusaadule,“ ütles Reim. Ta selgitas, et päris lõpuni ei tea mehed kunagi ka seda, milliseks kontsert kujuneb, sest publiku reaktsioon ja suhtumine muudavad igat esinemist jooksvalt õhtu edenedes.

„Mängime neid lugusid, mida armastame ja loodetavasti hingab publik meiega ühes taktis,“ lubas Reim Paides mõnusat olemist. Kellele kontsert eriti südamesse läheb, neile on bändil ka väike saladus poetada – sügisel tuleb välja esimene album. „Meil käib usin stuudiotöö. Tuleb üks väga hea plaat.“

Super Hot Cosmos Blues Band esineb Paides, Wabalinna maja hoovis reedel kell 24. Sissepääs on 5 eurot ja pileti saab lunastada kohapealt. Pärast kosmosebluusi keerutavad plaate DJ-d.

Kuula ka bändi uut lugu!

Margus Uudam: fundamentaalsed lahendused võiksid alata iseendast?

Teised meist

Margus-UudamHeateo ja sõprade Sotsiaalse innovatsiooni lava avab 16. augustil Arvamusfestivalil teema, mis otsib omanikku ja lahendajat ühiskondlikele probleemidele.

Oma mõtteid jagas meiega üks esinejatest – Margus Uudam, Heateo kaasamõtleja ja Ambient Sound Investment riskikapitali investeeringute juht:

Olen laeval, teel Helsinkisse. Kell on 8.30 ja mu ees on alkoholireklaam. Lükates selle ka kõige kaugemasse lauanurka, on ta ikkagi 30 cm kaugusel. Kui võtan 4cl’i koos hommikukohvi ja shokolaadiga, saan odavamalt.

Ühiskondlik probleem on olukord, mis on osa või enamuse inimeste poolt mittesoovitav. Kas Eesti kuulumine maailma alkoholitarbimise eliidi hulka on meie ühiskondlik probleem? Paljud ettevõtted, restoranid ja kohvikud teevad oma põhilise kasumiosa alkoholimüügist. Liigsest alkoholi tarbimisest kasvavad ravimite müük ja ravimitootjate börsiaktsiad, kuhu on investeeritud ka meie pensioniraha. Kasvavad tööhõive ja palgad.

Mitmed ettevõtted, kes võidavad alkoholimüügist, toetavad poliitikuid. Võimule saamiseks ja jäämiseks on poliitikutel raha vaja. Kas selline mudel võimaldab meil näha ühiskondlikke probleeme adekvaatselt ja neile sisulisi, mitte näilisi lahendusi leida? Massimeedia ja propaganda on Ameerikas defineeritud juba ühiskondliku probleemina. Ei soovita, et ühiskond näeks kõiki probleeme nii nagu nad on.

Kes põhjustab ühiskondlikke probleeme? Kas see võib olla teadlikult või mitteteadlikult igaüks meist? Mina? Alkoholi liigtarbimine hargneb ämblikuvõrguna laiali suureks hulgaks kulukateks ühiskondlikeks probleemideks – tervis ja meditsiin, liiklusõnnetused, allpool vaesusepiiri elavad pered, väärastunud eeskuju lastele.

Kes lahendab ühiskondlikud probleemid? Kas piisab, kui ütlen, et olen oma maksud maksnud ja las riik rabeleb? Võimalik, et samal ajal ise jätkates probleemide süvendamist, nii eraisiku või ettevõttena. Kas on võimalik, et fundamentaalsed lahendused võiksid esmalt alata iseendast? Ja kui oma prügi on sorteeritud, liigne alkohol kapist välja visatud, rämpstoit menüüst välja visatud, sportimas käidud ja lastega mängud mängitud, võiks kaaluda teistele appi minekut?

Heateo Sihtasutus
“Margus Uudam: fundamentaalsed lahendused võiksid alata iseendast?”
12.08.2014

Võimalus testida

Blogi, , , ,

AuneValk2_piltHTMsRahvusvahelise täiskasvanute oskuste uuringu programmi PIAAC Eesti koordinaator Aune Valk loodab festivalil oma ideid teistsuguse kogemusega inimeste hulgas katsetada ning kuulata, miks need ei pruugi nii head olla.

Valk osaleb tänavu Arvamusfestivalil arutelus “Tuleviku arhitektid: kes kujundavad meie järgmist põlvkonda?”, mis toimub 15. augustil kell 16.00 Hariduslaval.

Miks tuled tänavu Arvamusfestivalile?
Tulen kuna kutsuti, kuid muidugi ka seetõttu, et on väga palju huvitavaid teemasid. Mulle tõesti meeldib reaalajas näost näkku mõtete vahetus. Loodan kuulda uusi vaatenurki, loodan, et saan mõne seisukoha osas vastu vaielda. Arvamusfestivalil tahaksin oma ideid laiemas ringis – uute ja vahest teistsuguse kogemusega inimeste hulgas – katsetada ning kuulata, miks need ei pruugi nii head olla.

Miks on Arvamusfestival oluline?
Loodan väga, et Arvamusfestival toob kokku erinevad inimesed. Samade teemade üle räägime kitsamates ringides sageli, aga siis on probleem, et kõik on üksteisega nõus ja lahendused näivad seetõttu suhteliselt selged. Arvamusfestival võiks pakkuda unikaalset võimalust kuulata ära erinevaid osapooli.

Arvamusfestival 2014 toimub 15. ja 16. augustil Paide Vallimäel, tegemist on ärksate eestimaalaste kohtumispaiga ja mõttevahetuskohaga Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Kahe päeva jooksul ootab osalejaid enam kui 160 arutelu, lavadele astub peaaegu 500 osalejat ja programmi jagub üle 30 erinevale alale.

Festivali eesmärk on tuua kokku erinevaid vaatenurki ning ideid, et arutelude tulemusel sünniks uusi teadmisi, alguse saaksid uued ühiskonna jaoks kasulikud ettevõtmised ning areneks arutelukultuur Eestis. Arvamusfestival toimus esimest korda eelmisel aastal, kui kahe päeva jooksul peeti ligi 50 arutelu ja õpituba, arutelulavadel diskuteeris 200 inimest, osalejatena oli kohal umbes 2000 inimest.

Lähemalt toimuvast arutelust saab lugeda siit: https://2014.arvamusfestival.ee/event/tuleviku-arhitektid-kes-kujundavad-meie-jargmist-polvkonda/

Heaks kodanikuks arutletakse

Teised meist

Mari Öö SarvEesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu töötaja Mari Öö Sarv leiab, et heaks kodanikuks ei sünnita, vaid arutletakse. 

Kui ma palun või käsin lastel tuba ära koristada, sööma tulla, kähku riidesse panna või nõud masinast välja võtta, siis neil justkui poleks kõrvu, mälu ega aru. Ütle, mitu korda tahad. Aga kui ma räägin neile, mis on õiglane šokolaad, miks me viime seisma jäänud riided ja kaisuloomad Humana kogumiskasti või miks laseme välja minnes kodus plastpudeli kraanivett täis (selmet januga poest uus osta), siis selgub, et poisid mitte ainult ei kuula, vaid mõtlevad kaasa.

Ja kui ma olen ära rääkinud kõik, mida ma tean kakaokasvatajatele tehtavast ülekohtust, keskkonna reostamisest plastmassiga või sellest, mida Humana nende kaisuloomadega teeb, siis lunitakse: “Räägi sellest midagi veel!”
Ma küll usun, et lapsed ei pea elus tingimata tegema samu valikuid nagu nende vanemad, aga tunnistan, et mul oleks väga raske pealt vaadata oma poegade vastutustundetuks sirgumist. Emad perefoorumites jäävadki vaidlema, kas gripi- või läkaköhavaktsiin on mõistlik või kahjulik, aga keegi ei küsi, kuidas vaktsineerida mõtteviisi “Mina olen maailma kuningas!” vastu. Loodan, et mu vestlused poegadega toimivad ignorantsuse ja hoolimatuse vastase vaktsiinina. Loodan, et see vaktsiin paneb nad tegutsema, kui miski vajab parandamist, ülekohus lõpetamist, nõrgemad eestkostmist.

Mul on väga hea meel, et kodanikuühiskond ja ühiskondlikud teemad mu poegadele korda lähevad ja mõtlema panevad. Ärge nüüd arvake… nad on neli ja seitse aastat vanad, muidugi ei nimeta me neid kodanikuühiskonna teemadeks ega ühiskonnaprobleemideks. Me räägime lihtsate sõnadega, need on “hea kodaniku asjad”. Aga me räägime ausalt.

Näiteks kui me kord taarat viisime – taararaha saavad nad endale, kui aitavad kotte kokku panna ja pudeleid masinasse pista –, küsis toona kuuene poiss, mida see nupp teeb. “See nupp” oli vaestele lastele teatripiletite jaoks raha annetamise nupp. Taaralkäik lõppes sellega, et poole taara peal vajutas poiss omal algatusel annetusnuppu.
Aga jutt seal ei lõppenud. “Miks osa lapsi elab lastekodus? Kus nende emad on? Miks lapsed koju ei taha minna, kui vanemad surnud pole? Aga kuidas laps lastekodusse saab, kui vanemad surma saavad? Kas nad jäävadki alati lastekodusse?” Jnejnejne. Rääkisin ausalt kõike, mida tean. Oli päris ränk ja endaski tõusis tänutunne – et pole meie elul viga midagi.

Ja siis ma sain aru, et mu vaktsiin toimib. Kui kuueaastane loobub osast oma väljateenitud taskurahast anonüümsete võõraste laste teatrielamuste nimel, siis on kusagil tema ajus hea kodaniku toimeaine juba olemas. Ega ma täpselt tea, mis hetkel ta selle vaktsiini sai. Ilmselt ajapikku, ikka meie “hea kodaniku” juttudest.

Aga olen üsna kindel, et selliseid vestlused ei sünniks, kui lapsed ei kohtuks vestluste “päästikutega”. Nad ei saakski küsida uusi ja uusi mis-nupp-see-on’e, kui me ei sorteeriks prügi, kui me ei aitaks võõrast hädalist, kui me ei käiks metsas, kui me ei loeks toidu koostist, kui me ei annetaks, kui me ei käiks valimas. Ega me iga päev seda kõike muidugi tee, aga kõike tuleb ette.

Kui lapsed küsivad, mis nupp see on, siis ärge öelge “Ah, ära päri, on mingi nupp, noh!” Rääkige neile kõigest, millest nad teada tahavad nii palju, kui te teate. Nad saavad aru küll, ilma mõistmata ei oskaks ju küsidagi. Nad on mõtlevad inimesed, lihtsalt natuke lühemad ja vähem informeeritud. Ja kes teab, võibolla on nemadki juba vaktsineeritud ja tahavad taararaha teistele lastele kinkida, õiglast šokolaadi osta või oma jalgratta lastekodulastele annetada?
Ja ehkki meil toimeaine juba mõjub, võtan ma oma seitsmeaastase lisadoosideks Arvamusfestivalile kaasa. Lubasin, et seal kaks päeva ainult “neid hea kodaniku asju” räägitaksegi. Ja et kui tal igav hakkab, siis ta võib ju mänguväljakule minna.

Aga sellest ma ei saa ikkagi aru, miks nad siis ei kuula, kui tuleb mänguasju koristada või kähku riidesse panna!

15.-16. augustil Paides toimuva Arvamusfestivali sissejuhatusena avaldab rahvusringhäälingu uudisteportaal vabakonna lava aruteludes osalejate arvamusartikleid ajakohastel teemadel.

ERR
Mari Öö Sarv: heaks kodanikuks ei sünnita, vaid arutletakse
12.08.2014

 

Vabaühendustel palju õppida

Blogi

Rasmus RaskEesti vabakond on arenguga sealmaal, et välismaalt on õppida küll. Saame kasutada juba läbiproovitud lahendusi ja õppida teiste vigadest, leiab sotsiaalse innovatsiooni importöör ja ettevõtja Rasmus Rask.

Heateo ja sõprade Sotsiaalse innovatsiooni laval arutatakse 16. augusti õhtu hakul, kas Eesti vabaühendused on täna altid uuenduslikke lahendusi looma-rakendama ning kelle abist oleks seejuures palju kasu.

Oma kogemust jagas Heateo Sihtasutusega üks esinejatest, sotsiaalse innovatsiooni importöör ja ettevõtja Rasmus Rask.

Sa oled koos Kristi Liivaga toonud maale sotsiaalset innovatsiooni, olid üks Kiusamisvaba Kooli (KiVa) programmi käivitajatest Eestis. Kuidas see teoks sai?

Aastate eest sain raamatust „Kuidas muuta maailma“ enda jaoks olulise põhimõtte: kui tahad mingit olulist muudatust ühiskonnas ellu viia, siis vajad nii tugevat ideed, tugevat teostajat kui ka head lahendust. Ei piisa ühest, kõik kolm peavad olema. Lisaks olen senisest kokkupuutest vabaühendustega õppinud, et seda ei saa kokku panna, vaid asjad hakkavad tööle õige koosluse väljakujunemisel.

KiVa käivitaski mitmete asjade kokkulangemine. Tunnetasime, et sotsiaalne nõudlus probleemi lahendamiseks on olemas. Midagi juba toimetati, näiteks Lastekaitseliit rakendas lasteaedades Taanist pärinevat Sõber Karu programmi, kuid koolidele suunatud lahendused olid puudulikud. Kokku said kujunev ühiskondlik pinnas ning minu ja Kristi isiklik motivatsioon rakendada Eestis välismaal toiminud lahendust.

Aga ma oleks ettevaatlik innovatsiooni-mõiste kasutamisel, see tundub terminina väga pretensioonikas. Minu arvates peabki sotsiaalne ettevõtlikkus pakkuma just uusi lahendusi ja sotsiaalne innovatsioon ei ole väärtus või eesmärk iseenesest. Ma ei näe siin ka suurt erinevust tavapärasest ettevõtlusest, kus tuleb konkreetses turusituatsioonis leida konkreetsele probleemile sobiv lahendus.

Kas uued lahendused ongi mõistlik tuua sisse välismaalt, et mitte ise leiutada jalgratast?

Lahenduse otsinguil peab eelkõige mõtlema, mis annab parima tulemuse. Kui mingi lahendus on Rootsis või Soomes edukas olnud, siis võib olla mõistlik seda ka Eestis rakendada. Samas välismaa eeskujude puhul peab olema valmis selleks, et mudel ei tarvitse meil nii hästi töötada. Teiste mudel on vaid toorik, mille tööle rakendumine sõltub kohalikest oludest ja tiimi võimekusest, kas ja kuidas suudad selle ellu viia. Näiteks Uuskasutuskeskuse loomise eel käisime Inglismaal tutvumas väga eduka Oxfami mudeliga ning hiljem rakendasime seal nähtut, aga vaid osaliselt.

KiVa puhul oleme seetõttu algusest peale tugevalt kommunikeerinud, et viime praegu läbi KiVa pilootprogrammi – tahame Soomes töötanud mudeli üksühele ära proovida. Sellega ei anna me veel lubadust, et see meil pikaajaliselt sama hästi töötab.  Nüüd, kus pilootaasta on läbi, võime öelda, et Soome mudel on hea. Samas õppisime, et parimate tulemuste saamiseks tuleb Eesti koole programmiks põhjalikumalt ette valmistada, kui seda Soomes tehakse.

Enne KiVa elluviimist oli ka laual, et loome nullist ise mingi lahenduse – võtame ülikooli ja haridusasutused juurde ning hakkame tegema. Samas maailma ja Euroopa kontekstis on Eesti vabaühenduste sektor veel sellises arenguetapis, et on välismaalt õppida küll. Saame kasutada juba läbiproovitud lahendusi ja õppida teiste vigadest.

Kuidas Sinu kogemuse põhjal uuenduslikke lahendusi Eestis vastu võetakse, missuguseid rakendusprobleeme oled kohanud?

Minu hinnangul toimib hästi see, kui inkubaatoriosa on eraalgatuslik – veavad aktiivsed kodanikud, vabaühendused – aga tehtud piisavalt professionaalselt, et vajadusel saaks riik lahenduse mingil hetkel teenusena üle võtta. Meie olime vähem kui aastaga valmis pilootprogrammi läbi viima, samas kui ministeeriumites oli KiVa maaletoomisest räägitud juba mitu aastat.

Meil oli praktiliselt palju kasu Heateo käivitustoest. Saime Kristiga esimesel aastal projekti panna umbes veerandi oma ajast. Samas Heateo portfellijuht Birgit panustas mingil perioodil palju rohkem ja täitis sisuliselt projektijuhi rolli. Kui organisatsioonil sellist tuge ei ole, siis on eelarvesse vaja arvestada projektijuhi tasu, mille meie saime aga muudesse arendustegevustesse suunata.

Eks uute algatuste puhul on kõige olulisem küsimus, kes selle kinni maksab? Meil oli usk, et hakkame tegema, teeme korralikult ja küll siis leiame pikaajalise rahastuse. Selle taga on eelkõige meie üle 10-aastane sotsiaalse ettevõtluse ja minul ka Uuskasutuskeskuse käivitamise kogemus. Meie pagasiga on uut algatust kindlasti kergem luua, kui noortel, kes vajavad veel rohkem sihikindlust oma asja ajamisel, et toetuse lumepall veerema lükata.

###
Tahaksid meiega vabakonna teemadel kaasa mõelda? Vali Arvamusfestivali kavast välja endale huvipakkuvad teemad:
15. august, Vabakonna lava
16. august, Sotsiaalse innovatsiooni lava

 Lugu ilmus esmakordselt Heateo Sihtasutuse kodulehel.

Personaalne pensionikonto?

Teised meist

kristjan_hanni12andres_haabu (1)Kawe Kapitali partneri Kristjan Hänni sõnul on kaks peamist põhjust, miks oleks mõistlik lisada pensionisüsteemi II sambale fondidele personaalse pensionikonto võimalus: konkurentsi piiratus ja pensionifondide regulatsioon.

Eesti pensionisambad on olemas olnud juba küllalt kaua, et investoreid harida ja väärtpaberiturul toimuva suhtes aktiivsemat huvi tundma panna. Selgemaks on saanud süsteemi puudused. Need väljenduvad näiteks liiga kõrgetes teenustasudes ja muu Euroopa taustal madalas tootluses. Enamjaolt pole teenustasude langetamise taga Eestis olnud mitte konkurents, vaid regulatiivne sekkumine. Hoolimata sellest ei ole need teenused investori jaoks isegi Euroopaga võrreldes odavad. Tundub olevat Euroopa üldisem häda, et “letipind“, mida võimaldatakse finantstoodetele pankades ja kindlustusseltsides, on konkurentsile piiratud. Konkurents, mis USAs on finantstoodete hinnad allapoole
toonud, Euroopas samaväärselt ei tööta. Võib-olla ongi asjatu seda loota Eestis, kus turumaht nii väike?

Hääletame jalgadega. Arusaadavalt on süsteem tahetud muuta pensionifondi rahakorjaja jaoks teenusepakkujale rakenduvate karmide nõuetega turvalisemaks. Kaasneb aga see, et sellisel turul teenusepakkujaid ei lisandu, vaid on aastate jooksul vähemaks jäänud. Järelikult peaks olema mingi muu võimalus olemasoleva süsteemi raames “jalgadega hääletada”, et tekiks võimalus selliste tasude vältimiseks ja seeläbi surve II-samba fondide tasude alandamiseks. Alles nüüd kulla lubatavaks muutmine Eesti pensionifondide investeeringute hulka on näide sellest, kuidas regulatsioon käitub “Tule eile meile“ stiilis. Kulla hind on viimase kümne aastaga laiemalt portfellides aktsepteeritavaks varaklassiks muutumisega kaasneva hinnatõusu juba läbi teinud. „Kui iga hiinlane ostaks ühe
kuldmündi…“ laadi hinnatõusuunelmate taustal on ratsionaalne kaaluda ka võimalust, et kulla hind võiks naasta oma pikaajalisele trendijoonele.

Poliitiline otsus paigutuste piirangute osas suunab pensionifonde (pool)kohustuslikus korras ühte või teise varaklassi investeerima. Kuid investor ei pruugi jagada neid eesmärke, mida pensionifondidel arvavad olevat poliitikud. Muidugi mitte ka neid seisukohti, millest lähtuvad olemasolevad fondivalitsejad. Neile pole praegu antud võimalust ühe või teise vältimiseks. Ma ei räägi siin “Investeeri Eestisse” loosungist, millega püütakse aeg-ajalt regulatsiooni mõjutada pensionifonde kohustuslikus korras Eesti investeeringute osakaalu suurendama panna. Praeguste madalate intressitasemete juures võivad näiteks tavakäsitluses praktiliselt riskivabana käsitletavad valitsuste võlakirjad olla komponent, mille osakaalu intressitaseme normaliseerumise eeldusega investor pigem vähendaks. Loomulikult on investoreid, kelle ootused ja varade eeldatav jaotus on vastupidised. Kui arenenud maailma ootavad ees Jaapani omadega võrreldavad madalad intressitasemed, siis on valitsuste võlakirjad portfellis omal kohal. Jaapani valitsuse pensionifondi puhul leitakse sealmail, et riske vältiv strateegia, mille kohaselt suures mahus riigivõlakirjadesse investeeritakse, ei pruugi olla majanduse tervikuna funktsioneerimise
seisukohast parim. Riigivõlga ostab pigem keskpank ja kodumaise võla osakaalu fondis plaanitakse vähendada ja Jaapani aktsiate osakaalu suurendada.

Ülereguleerimise riskid. Tegevuse ülereguleerimisega käivad kaasas omad riskid majandusele ja investorite tootlusele. Suurpanga HSBC CEO Douglas Flint ütles äsjases tulemustejärgses kommentaaris: “Märgatav ja kasvav on ebaproportsionaalseks riskide vältimise oht, mis vaikselt hiilib meie äri otsustusprotsessidesse. Inimesed, kes puutuvad kokku määramatusega, millised nende otsused võivad tagantjäreletarkusena sattuda kriitika objektiks, tajuvad seda nulltolerantsina vigade suhtes ja üritavad ennast ja oma ettevõtet tulevikus võimaliku hukkamõistmise vastu kaitsta.“ See on oht, mis kaasneb regulatsiooniga üle võlli minemisega Euroopas ja millega seotud otsustel on olnud oma järelmid ka Eestis. Näiteks kunagised Eesti võlakirjadesse investeerivate fondide kahjumite kinnimaksmised pankade poolt on neid pannud edaspidi selliste riskide pakkumist investoritele vältima. Juhtumisi suri sellega aastateks välja ka kohalik võlakirjaturg.

Priit Aimla kunagine “Palun välja!” oli NSVLi kontekstis oli esitatud naljana, kuid selle taga oli reaalne muutuse soov. Eesti on IT-riik ja meile oleks jõukohane praegusest personaalsest investeerimiskontost ühe võimalusena pensionikonto edasiarendamine.

Kristjan Hänni astub koos Äripäevaga üles Paides arvamusfestivalil. Äripäeva korraldatav arutelu “Minu finantstulevik – kelle asi see on?” algab 16. augustil kell 17.00 ettevõtluslaval.

Äripäev
“Miks on vaja personaalset pensionikontot?”
11.08.2014