Arvamusfestivalil löövad vabatahtlikena kaasa 55  noort järvamaalast. Nende peamiseks töövahendiks on soe naeratus.

Mis saab siis, kui päike pilve taha kaob ja Vallimäel vihma sadama hakkab? “Siis läheb küll kibekiireks tegutsemiseks!” plahvatab Paide noormees Jan Margen Vau vastuseks.

Jan-Margen on üks poolesajast kohalikust noorest, kes löövad festivali korraldamiseks kaasa, reguleerivad liiklust ja parkimist Vallimäe ümbruses, koristavad toitlustusala, juhendavad külastajaid õigete lavadeni ja valvavad nende neljajalgseid sõpru selleks ette nähtud koerte parklas.

Staabi ja sisekommunikatsiooni juhi Birgit Rootsi sõnul valiti vabatahtlikeks rõõmsameelsed ja abivalmid noored Paidest ja selle lähiümbrusest. Sobivaid inimesi soovitasid korraldajatele kohalikud huvijuhid ja noorsootöötajad.  “Tähtis on see, et neil oleks hea tuju ja naeratus näol,” ütes Rootsi.

Vabatahtlikega viidi enne festivali algust läbi kaks koolitust, kus õpetati rühmatöö raames noortele, kuidas lahendada festivalil esile kerkivaid probleeme ning kuidas käituda äärmuslikes olukordades. “Näiteks mida teha jaapanlasega, kes inglise keelt ei oska, või mida teha, kui mõni koer lahti pääseb ja ära jookseb,” tõi Rootsi näite. “Lasime neil endal lahendused välja pakkuda.”

Jan Margeni sõnul naudib ta Arvamusfestivali ega heitu sellest, et ta paljudest vestlusringidest osa ei saa, sest talle lihtsalt meeldib tegutseda. “Eile tulid kaks toredat vanameest ja küsisid, kas seljankat saab. Koos siis otsisimegi neile supitelgi üles.”

Ka Jan Margeni sõnul on vabatahtliku töö juures kõige olulisem hoida iseendal ja kaaslastel tuju üleval ning teretada külastajaid viisakalt. Midagi üle jõu käivat selles töös tema sõnul pole.

Enamjaolt on vabatahtlikud põhikooliealised, kuid kõige noorem vabatahtlik on 11-aastane Kenzo.

IRL-i esimees Urmas Reinsalu hinnangul on Eestis peale kasvanud uus põlvkond, kelle jaoks on elementaarne, et poliitikud ja riigijuhid nendega regulaarselt suhtlevad ja aru annavad. Arvamusfestivalil parlamendierakondade juhtide debatil osalev Reinsalu leiab, et parim viis suuremaks kaasatuseks on see, kui meie elanikkond on täis teotahet, innustust ja soovib siin midagi korda saada. 

Aeg-ajalt kuuleb jälle jutte sellest, et Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumise järel puuduvad Eestil järgmised suured eesmärgid ning et ühiskonnas valitseb seisak. Kirjutate sellele alla?
Musta masendust ei ole, Eestil on läinud hästi. Aga meie peamine probleem on see, et päevast-päeva tööd tegevad inimesed ei tule ots-otsaga kokku. Uus tõus tuleb siis, kui leiame värskeid ideid ja otsustusjulgust. Kui nii ei lähe, jäämegi praeguste probleemidega maadlema. See viib inimeste Eestist lahkumiseni ja vähendab sündimust veelgi. Vale lahendus sellele oleks pakkuda täiendavaid sotisaaltoetusi. Esimene asi, mida teha tuleb, on madalapalgaliste inimeste toimetuluke tõstmine. Eesti majanduskeskkond vajab põhimõttelist revisjoni: see tähendab muudatusi seadustes, maksudes ning bürokraatias.

Teine väide on, et meie riigi ülalpidamine pole jätkusuutlik. Kuidas majandus uuesti käima tõmmata?
Põhieesmärk on selles, kuidas olla kaasaegne rahvusriik, mis suudab areneda. Selleks on Eestil kindlasti vaja suurt visiooni. Trikk on selles, et tuleb rahvusriigi olemust ja arengut ajas kohendada nii, et oleksid eeldused hakkama saada ka tulevikus. Eesti areng saab tugineda vabal ja vastutusvõimelisel eestlasel, mitte kuskilt ülevalt  või väljastpoolt tuleval käsul ja tarkusel. Peame olema avatud maailmale ning majanduslikult peame suutma ennast ära majandada.
Meie kolm keskset teemat on majandus, julgeolek ja demograafiline olukord. Konkurents  riikide vahel on nii karm, et iseenesest jõukus ei kasva. Majanduslikuks hakkamasaamiseks ja edenemiseks vajame uusi käike: kiiresti on vaja ümber pöörata väljarände negatiivne trend. Tööd tegev inimene peab Eestis oma palgaga suutma ära elada. Alustada tuleks kohe madalapalgaliste inimeste toimetuleku tõstmisest ning peame leidma viise oma loodusressursside targemaks kasutamiseks. Eesti julgeoleku tagamiseks on meil vaja püsivat liitlaste kohalolekut.

Kuidas süstida inimestesse usku, et kodanik üksi või vabaühendus võib kohalikus või riigipoliitikas midagi ära teha?
Eestis on peale kasvanud uus põlvkond, kellel on riigijuhtimise suhtes palju aktiivsem hoiak. Selle põlvkonna jaoks on elementaarne, et poliitikud ja riigijuhid nendega regulaarselt suhtlevad ja aru annavad. Kõige parem viis suuremaks kaasatuseks on see, kui meie elanikkond on täis teotahet, innustust ja soovib siin midagi korda saada. Aktiivsed inimesed, kes panustavad kohalikul ja üleriigilisel tasandil tagavad ka avatuse, kaasatuse ja võimukriitilisuse. Vajadust uute pseudoinstantside järele ma ei näe.

Andke ideid, kuidas panna välismaalasi Eestist vaimustuma. Mil moel muuta Eesti maailmakaardil atraktiivseks paigaks?
Eesti peab olema koht, kus tehakse asju ära ning kus otsustusjulgust ja pealehakkamist hinnatakse. Eesti peab olema paik, kus osatakse välja pakkuda lahendusi maailma heaoluühiskondade probleemidele. Personaalne tervisekaart patsientidele, e-residentsus, perevalimised jne. Peaksime uusi ideid avatult arutama. Teine pool on olemasoleva kultuuri ja sündmuste, nagu näiteks laulupidu, senisest suurem tutvustamine maailmale. Eestis peab olema dünaamiline riik, mis inspireerib oma elanike tegutsema.

Millised on Eesti tugevused ja nõrkused välispoliitilistes otsustes kaasa rääkida?
Meie tugevus on see, et oleme 20 aastat ajanud Euroopa suunalist välispoliitikat ning välispoliitika pole olnud sisepoliitilise kemplemise koht. Meie nõrkus on see, et teatud strateegilistes küsimustes oleme olnud liiga passiivsed. Meie geopoliitiline asend seab tahes-tahtmata kesksele kohale julgeoleku. Peame oma partneritega olema jõulisemad ja saavutama liitlasvägede püsiva kohaloleku Eesti territooriumil. Meie välispoliitika selge eesmärk peab olema investeeringute toomine Eestisse. Siin ei ole võimalik välis-ja majanduspoliitikat lahutada. Lisaks töökohtade loomisele Eestis on hädavajalik, et Eesti kaubamärgid ja ettevõtjad suudaksid ennast kehtestada ka suurtel maailma turgudel.

Urmas Reinsalu osaleb Arvamusfestivali lõpetavas arutelus, kus kohtuvad parlamendierakondade esimehed. Arutelu juhib ERR-i ajakirjanik Neeme Raud, arutelu ajal liigub rahva seas ringi ERRi arvamustoimetaja Rain Kooli, kes kogub muruplatsil olijate kommentaare ja küsimusi.

Lähemalt toimuvast arutelust saab lugeda siit.