Heateo Sihtasutus on Eestis kindlasti üks innovaatilisemaid vabaühendusi, kes on pidevas muutuses nagu on ka meie keskkond. Lihte loogika ütleb, et muudatustega toimetulemiseks peab organism olema võimeline õppima vähemalt samapalju või rohkem, kui muutub keskkond. Muidu lihtsalt ei vea välja.
See kehtib nii raku kui ka organisatsiooni kohta. Kuid keskkond ei sunni meid ainult muutuma, me suudame ka ise oma keskkonda kujundada ja muuta.
See suund kuhu Heateo Sihtasutus täna liigub on minu arusaamist mööda osa ülemaailmsest sotsiaalse innovatsiooni lainest. Heateo mudel meenutab mulle üha rohkem sotsiaalse innovatsiooni inkubaatorit, milliseid võib leida kõikjalt arenenud tööstusriikidest, Ameerika Ühendriikidest, Kanadast, Austraaliast ja Euroopa Liidust.
Mis see sotsiaalne innovatsioon siiski on?
Parempoolne mõtleja Mises on öelnud, et sotsiaalne on nagu „nirk-sõna“, mis imeb talle järgnevast sõnast tähenduse välja. Et sotsiaalne innovatsioon ei ole nagu päris innovatsioon või vähemalt mitte sama kõva asi nagu on tehnoloogiline innovatsioon.
Üldiselt mulle meeldib jälgida inimeste reaktsioone, kui ma ütlen neile, et ma tegelen sotsiaalse innovatsiooniga. Kui kunagi Telliskivis Lendavast Taldrikust oma sõbraga mööda jalutades mainisin talle, et mul tuleb peatselt seal väga tähtsale seltskonnale rääkida sotsiaalsest innovatsioonist. Sõber küsis sellele peale, kas see on midagi, mida tegelikult olemas ei ole? Kui ma vastasin hiljuti küsimusele, kus ma töötan – see on Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik, siis küsiti, ega ma päristööle ei ole mõelnud minna?
Minu arvates peegeldavad need näited tegelikult päris hästi keskmist teadlikus sellest, mis asi on sotsiaalne innovatsioon või sotsiaalne ettevõtlus.
Sotsiaalse innovatsiooni definitsioon
Euroopa Liidu definitsioon sotsiaalsele innovatsioonile on: uudsed lahendused (tooted, teenused ja protsessid) reaalsetele probleemidele, mis on eelmistest lahendustest efektiivsemad ning loovad samal ajal uusi või parandavad olemasolevaid suhteid muutes seeläbi paremaks inimeste elukvaliteeti ja ühiskonna toimetulekut.
Uudsus ei tähenda siin alati seda, et midagi luuakse nullist, et peab olema tingimata uus originaalne leiutis. Uus võib tähendada siin seda, et see võib olla uus näiteks sihtrühma jaoks või uus vastavas kontekstis.
Tihti lisatakse veel, et sotsiaalne tähendab siin nii seda, et innovatsiooni protsess on sotsiaalne, kui ka seda, et kasu peaks saama pigem ühiskond kui üksikindiviidid.
Kui sotsiaalne innovatsioon on olnud kogu aeg meie ümber, miks siis alles viimastel aastatel on hakatud sellest nii palju rääkima?
2008. aastal alguse saanud finantskriis, mis muutus majanduskriisiks, võimendas paljusid sotsiaalseid probleeme nagu noorte tööpuudus ja vaesus. Pole mingi saladus, et Euroopa Liidu heaolumudel enam ei toimi. Riik ega turg ei suuda kõiki probleeme ja vajadusi rahuldada. Sotsiaalses innovatsioonis nähakse rohtu ja lahendust paljudele sellistele probleemidele.
Ka Eestis on väga palju sotsiaalseid probleeme, mille lahendamisega me pole edukalt hakkama saanud. Mõtleme kasvõi nendele noortele, kes elavad allpool suhtelist vaesuspiiri. Nende jaoks on meie ühiskond praktiliselt suletud. Või noored, kes langevad koolist välja ja kellel ei ole oskusi, et leida endale tasuvat tööd. Või vanurid, kes elavad tihti sotsiaalses isolatsioonis kusagil maapiirkonnas. Või siis osalise töövõimega inimesed, kroonilised haiged.
Kui mõelda sellele, millised on need sektorid, mis viie või 20 aasta perspektiivis kasvavad, siis on need väidetavalt peamiselt tervishoid, sotsiaalhoolekanne ja haridus. Kõikide nimetatud valdkondade teenuste puhul toimub inimeste vaheline suhtlemine, mitte ei müüda inimestele mingit massitoodet. See omakorda tähendab, et kui kasvab teenuseid pakkuvate inimeste palk, muutuvad ka teenused kallimaks. Ja lõputult ei ole võimalik süsteemi siseselt kokku hoida, kui just ei tule mingit uut innovaatilist lahendust.
Tuleb tunnistada, et vaba turumajandus lihtsalt ei ole efektiivne kõigis valdkondades, samuti ei ole riik suutlik paljusid teenuseid pakkuma ja probleeme lahendama. See on paratamatus. Teatud tingimustel hakkavad sellistel juhtudel kodanikud ise endale lahendusi välja mõtlema ja teenuseid pakkuma. Näiteks võib siin näiteks tuua Eestis tegutsevad sotsiaalsed ettevõtted, kes omatulu teenimisega lahendavad mõnda sotsiaalset probleemi.
Kuidas sotsiaalne innovatsioon toimub?
Kui me vaatame seda, kuidas toimub innovatsioon tehnoloogias või IT-sektoris, siis on üks asi selge: vaja on katsetada. Kõik katsed ei saa aga õnnestuda. Kuidas meil suhtutakse ebaõnnestumistesse? Ma mõistan täiesti poliitikuid, kes ei julge katsetada, sest nad kardavad ebaõnnestuda ning seeläbi saada ühiskonna hukkamõistu osaliseks.
Nagu iga innovatsioon, nii toimub ka sotsiaalne innovatsioon astmeliselt. Kõigepealt on probleemi või vajaduste võimalikult täpne selgitamine. Siin on kõige suuremateks ekspertideks inimesed, kellel need vajadused on. Euroopa Komisjon on andud koguni soovituse, et avalike teenuseid ja uusi lahendusi, mis lahendavad mingi kogukonna probleeme, ei tohiks välja töötada ilma selle sihtrühmata, kellele need teenused või lahendused mõeldud on. Siin on nii avalikul sektoril kui kodanikeühendustel kõvasti arenguruumi.
Teine etapp on pilootide ja prototüüpide välja töötamine. Kui vaadata seda, mis toimub Eestis avatud taotlusvoorudes, siis me tegelikult ainult prototüüpe või piloote rahastamegi. Kusjuures need piloodid või prototüübid ei ole valdavalt sündinud kaasates sihtrühma. Pigem ikka kirjutatakse projekt valmis ja hiljem hakatakse seda sihtrühmale pähe määrima. Olen isegi selliseid projekti kirjutanud ja hiljem äganud, et miks sihtrühm ei taha osaleda minu toredas loovas projektis.
Pilootide ja prototüüpide seast tuleks valida sellised, millel on potentsiaal kasvada kogu süsteemi muutvaks algatuseks. Kuid selleks meil riiklikku toetust ei ole. Enamus meie projekte jäävadki katsetasandile. Tegelikult peaks olema ühiskondlike probleeme lahendavatel algatustel ehk pilootidel või prototüüpidele kasvutoetus nagu on see ettevõtete puhul. Eraldi peaks olema veel rahastus selleks, et need lahendused, mis tõesti töötavad, et nendest vajadusel luua uued avalikud teenused.
Kuigi sotsiaalne innovatsioon on peamiselt rohujuure tasandil sündiv, tihti iseorganiseerunud kogukondade töö ja loovuse tulemus, siis on võimalik sotsiaalset innovatsiooni suunata ka teadlikult. Euroopa Liit on teinud erinevaid sotsiaalset innovatsiooni edendavaid algatusi ja võtnud sotsiaalse innovatsiooni oma järgmise perioodi prioriteediks. Mingis mõttes on see möödapääsmatu tee. Kui me tahame säilitada Euroopa Liidu elatustaset, siis tuleb tulevikus teha paljusid asju teisti, kui oleme teinud seni.
Loe täispikkuses artiklit: http://www.novus.ee
Sotsiaalse innovatsiooni laval toimuvast loe: https://2014.arvamusfestival.ee/events/category/sotsiaalse-innovatsiooni-lava/
Rasmus Pedanik