Seda, et ühel arvamusfestivalil kõik kõiki kuulda võtaksid ja mõista püüaksid, garanteerida ei saa. Ent kindlasti soodustab festivalikeskkond demokraatlikku võrdsushoiakut arutlejate vahel.

Homme ja ülehomme Paides toimuv eestlasi ühendavate lugude ja Eesti tulevikunarratiivide otsimisele pühendatud arvamusfestival ei ole niivõrd lugude rääkimise kohaks.

Pigem on see keskkond, kus kuulatakse, üritatakse tajuda seda, kuidas teised saavad kõne all olevast teemast aru, kuidas meie saame aru neist ning milliste lugude, arvamuste ja kogemustega samastudes saame tunnetada rahvuslikku ühtsustunnet.

Üritusel osalejail on esimesel õhtul võimalus osa võtta Orulaval avatud arutelul “Eesti narratiivi otsimas” ning kahe päeva jooksul kuulata ligikaudu 450 arvamuskujundaja debatte rohkem kui sajal eri teemal.

Head lahendused

Kui tundub loogiline, et arvamusfestivalil saavad kõik osalejad rääkida, siis oodatav on oluliselt rohkem kaldu kuulamise kui rääkimise suunas. Kõnesid ja ettekandeid ei esitata. Avatud arutelus osaleb iga festivalist osavõtja seitsmeliikmelises grupis ning temaatilistes vestlusringides on debateerivaid arvajaid keskmiselt neli.

Olukorras, kus ollakse üks kas vastavalt neljast või seitsmest arutlejast, on selge, et iga osaleja kuulab oluliselt rohkem, kui räägib. Ka eeldab ürituse hea tava, et iga osaleja põhjendab oma arvamust, kuulab teisi arutlejaid, arvustab põhjendusi, mitte isikuid, ning teeb kriitikat ainult siis, kui sellega kaasnevalt pakub välja konstruktiivse lahenduse.

Osalejatele annab festival erakordse võimaluse väljendada oma arvamusi, ent eelkõige on tegemist keskkonnaga, mis soodustab seda, et iga arvaja oleks ära kuulatud, tema mõte tähele pandud ja arvesse võetud.

Kuulamine on vähemalt sama oluline kui rääkimine ning kuulaja mitte vähem oluline rääkijast. Rääkija isiku võim ja tema mõtete mõju sõltub suurel määral sellest, kui palju tal on kuulajaid ja kuidas teda kuulatakse.

Kui kerjus ja peaminister räägiksid mõlemad täpselt sama lugu, jääksime kuulama pigem peaministrit ja kerjusest kõnniksime ükskõikselt mööda. Ent kui me kuulajatena otsustaks kuulata kerjust peaministri asemel, oleks kerjuse mõju ja võim suurem. Seega määrab rääkija võimu ja räägitava mõju olulisel määral ära see, keda ja kuidas kuulda võetakse.

Enamik meist ei räägi avalikes aruteludes aktiivselt kaasa, ent kogeb ja mõjutab paljusid avalikke arvamuskujundusi just teadlike ja valivate kuulajatena. Ja seda polegi vähe.

Ka see, kui palju uusi kogemusi, lugusid ja ideid festivalil teadvustatakse, sõltub rohkem uusi mõtteid kuulda võtvate arutlejate kui esitatud uute mõtete üldisest arvust. Tõenäoliselt ei sünni uued kogemused, lood ja mõtted arvamusfestivalil mitte kohapeal.

Usun, et enamik neist mõtetest ja ideedest on meie seas juba olemas, ent avaliku kommunikatsiooni müras kas vaigistatud, välistatud või lihtsalt märkamatuks jäänud. Arvamusfestivalil võetakse nende kuulamiseks aega – piisavas vaikuses.

Kaaskodanikku ära kuulates ja tema mõtet mõista püüdes väljendame me lugupidamist tema kui võrdse ja väärika isiku suhtes. Demokraatlikus arutelus keskendutakse öeldavale nii, et peale ei jää mitte isik, vaid argument ja põhjendus, mis veenab. Ning kõnelemise õigus ei koondu mitte ühe või väheste kätte, vaid kõneleja mõju sõltub rohkem tema oskusest kuulata kui tema õigusest rääkida.

Arvamusfestival iseenesest on ka rituaalne tegevus, mis sõltumata saavutatavast tulemusest (nt uutest rakendatavatest ideedest) toodab, tugevdab ja hoiab alal rahvuslikku ühtsustunnet. Kõik on hästi, kui arvamusfestivali saab jälgida e-vahendite abiga, ent nii nagu laulupidu (ja viimselt ka esinduskogude valimised) toodab ja tugevdab arvamusfestival kollektiivse rituaalina jagatud tundeid ja identiteeti eelkõige siis, kui osalejad kogevad end suurema inimkoosluse liikmena teistega vahetult koos toimides ja koos tundes. Puhtalt e-keskkonnas toimuvad arvamuste vahetused sel moel ühtsustundeid ei loo.

Tähtis on leida ühisosa

Koos mõtlemine ei keskendu mitte statistliselt, tõenäosuslikult või muul moel kõige tõesema vastuse leidmisele ega otsi üldse vastuseid küsimustele, kus tõde on võimalik objektiivselt teada. Festival püüab tuvastada pigem ühisosa ja ühtsustunnet rahva seas – millistest kogemustest ja lugudest moodustub tervik ning millised kogemused ja lood selles on erinevad, millised paljudele ühised.

Nagu inimesed ühekaupa, nii vajab ka rahvas aega, et plaani ja aru pidada, oma lugu ära tunda ja teadvustada. Kui me jagame üksteisega oma lugusid, mälu ja kogemusi, siis leidub neis kindlasti nii erinevat kui ka ühist. Lood, kogemused ja mälu, millega osa meist vastastikku samastuvad, on nende keskel ühised.

Me oleme lugu rääkivad olendid. Meil kõigil on oma lugu. Või kui oma lugu ei tundu olevat, siis me vähemalt otsime seda. Meie lugu ei saa kunagi päris valmis, vaid pigem see kulgeb ja areneb. Oma loo terviklik alalhoidmine on paras proovikivi, kuna osa selle kulgemisest ei sõltu meist endist (me ei tea isegi seda, kaua meie elulugu kestab) ning mõttelised osad meie loost on nii sellel, mis oli enne, kui ka sellel, mis tuleb pärast.

Maaleht
“Alar Kilp: Kuulamise rituaal Paides”
14.08.2014
Alar Kilp, Tartu Ülikooli võrdleva poliitika lektor