Selle aasta Arvamusfestivalil on nii mõnigi uus lava, mis juba esimeste aruteludega paneb sügavalt kaasa mõtlema ja noogutama. Laste ja perede lava “Lapsesuu ei valeta” esimene arutelu kandis elutervet, kuigi mõtlemapanevat pealkirja: “Perekonnas võid ütelda täpselt seda, mida mõtled, ilma, et peaks kartma, et keegi samamoodi mõtleb.”

Mina sattusin lava äärde küll arutelu lõpuminutitel, kuid piisavalt õigel ajal, et iva üles korjata. “Meie emotsioonid juhivad meid rohkem, kui ükski teine asi,” kostus parajasti laval kõneleva endise Tartu linnapea ning tänase töö- ja tervishoiuministri Urmas Kruuse suust. Jäin kuulatama.

“Me hindame liiga hilja seda aega, mis me veedame oma laste, lastelaste ja vanematega,” jätkas ta oma mõttekäiku viidates iseseisvusmisjärgse vabadusjoovastuse ajale, kus pandi palju rõhku individualismile.

Olles juba aastaid tagasi mõelnud, mis hinnaga on tulnud Eesti taasiseseisvumisaja majanduslik edukus ja ühiskonna edasiminek, oli mul heameel kuulda neid Kruuse sõnu. Üks asi on aeg, mis me veedame perekonnaga oma tööde ja muude tegemiste kõrvalt, teine küsimus on aga selles, kuidas noored aktiivsed inimesed lükkavad järjest enam edasi perekonna loomist.

Arvatavasti oli see seos, mis nende sõnade kostudes ka kuulajaskonnas loodi – just selle üle kutsus laval olnuid oma arvamust avaldama järgmine publikuküsimus. Vastuseid ma enam ei kuulnud, kuna inimvool viis mind järgmisse festivali arutelukohta.

Küll aga meeldis mulle tõdemus, millega ma sealt ära jalutasin. Vahet pole – oled sa linnapea või minister, üliõpilane või ajakirjanik, lapsevanem või õpetaja – teemad ja küsimused, millega me igapäevaselt tänases Eestis silmitsi seisame, on ühed ja samad. See seob meid kõiki sel kõige lihtsamal inimlikul viisil.