Kas ja kuidas peaks riik loomemajandust toetama? Mida loomemajandus riigile üleüldse pakub? Loov Eesti kutsus aruteluks kokku Tallinn Music Weeki peakorraldaja Helen Sildna, PÖFFi korraldaja Tiina Loki ning Arhitektuurikeskuse juhi Raul Järgi.  Üheskoos Raul Oreškiniga Kultuuriministeeriumist ning Piret Treibergiga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist püüti leida parimaid lahendusi loomemajanduse arendamiseks. 

Milleks ja kellele on valdkondlikud arenduskeskused vajalikud?

Piret Treibergi sõnul jõudis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumisse mõiste loomemajandus aastal 2007, kui eelarveperioodi alguses valdkonna arendamine tegevusplaani asetati.

Helen Sildna rõhutas, et meil on alati olnud potentsiaali, mida me ära ei kasuta. “Arenduskeskuse eesmärk on olla riigile partneriks ning koondada kompetentsi, et ressursse mitte raisata. Riigi seisukohast on valdkondlike arenduskeskuse näol tegu riskide maandamisega, kui alustati struktuuri ülesehitamisest, mitte ei jagatud ettevõtetele otsetoetusi. Ühe ettevõtte huvi võib olla kitsas, kuid valdkonna huvi on suurem. Kui küsida üksikettevõtjalt, kas ta saab keskusest abi, siis keegi ei saa kasu 100%. Oluline on baas, mis teeniks valdkonna huve, Nüüd on aeg esitada küsimus, kuidas efektiivselt edasi tegutseda,” rääkis Helen.

“Oluline on pikaajaline orgaaniline kasv. Paljud noored arvavad, et startup‘id ongi ettevõtlus – sul tuleb idee, tuleb keegi välismaalt rahaga ja kõik on hästi. Tegelikult on see väga ohtlik mudel ja panustama peaks pikaajalisele arendusele. Kuue aastaga, mis on Eesti Muusika Arenduskeskuse vanus, saad luua rohkem korrastatud maailma, kus ettevõtlus saab hakata arenema,” lisas Helen.

Pireti sõnul on defineerimise koha pealt keeruline eristada talente, eksportööre, elustiiliettevõtjaid jne. “On oluline leida head ja töötavad lahendused, keda ja kuidas toetada. Arvestades eelarvemahtusid, mis meil praegu käes on, võib öelda, et nii palju võimalusi ei ole meil varem olnud.”

Raul Oreškin tõi välja, et talentidest ei ole tegelikkuses kasu, kui nad ei oska interdistiplinaarsetes meeskondades toimida: “Arenduskeskustes ongi oluline seda kinrjaoskust arendada, et olla äris edukas.”

Raul Järg aga lisas, et ei tasu alahinnata sidet turuga ning võrgustikku, mis arenduskeskustes tekib.

Kuidas loomemajanduse toetamine riigile kasulik on?

Miks toetab riik täna loomeettevõtlust? Piret Treiberg põhjendas prioriteetide hulka kuulumist sellga, et riik annab sõnumi, et loomemajandus võimaldab pakkuda lisaväärtust nii töökoha kui toodete näol.

Raul Oreškini sõnul on riiklikke toetusi on vaja selleks, et mõni teenus toimima panna või kättesaadavaks teha. “Arusaamine on vajalik ka ärimaailmas, et loomevaldkonna potentsiaali osataks ära kasutada.”

“Sel aastal on hakanud jää murduma näiteks festivalide korralduse mõju mõistmise osas – ühe ürituse ümber on ääretult suur väikettevõtluse võrgustik, mis maksude näol piirkonnale palju kasu toodab,” tõi Tiina mitmepoolse kasu välja. “Näiteks Põhjamaade kultuuri investeeritakse süsteemselt, kus rõht on sõnal “investeering”. Me ei saa ainult ühte asja arendada ja loota, et see kõike arendab. Kui aeda süsteemselt harida, siis ta annab head vilja!”

“See, mida riik investeerib ühe filmi tootmisse, tuleb tagasi juba arvukate töötajate maksude näol. Mida paremini läheks filmil, seda parmini läheks seotud kunstivaldkonnal,” rõhutas Tiina. Ka Raul Oreškin tõi näiteks Tartu Loomemajanduskeskuse, kuhu avaliku sektori toetus on silmnähtavalt tagasi tulnud. “Keskuses töötab kokku üle 100 inimese, kes makse maksavad. Lisaks tehti korda linnas suur üks kinnisvaraobjekt, mis linnaruumi positiivselt mõjutas nii piirkonna väärtuse tõusu kui uue festivaliala tekkimise mõttes.”

Siht: eksport?

“Oleme jõudnud arusaamale, et kõik tahaks elada mõnusas riigis,” arutles Piret. “Kas loomemajandust peaks elustiiliettevõtete näol toetama? Igasugused toetused moonutavad turgu ja peavad kasu mõttes olema läbimõeldud. Arenduskeskused peaks esindama ühishuve ning mõtlema lahendusi, kuidas minna välisturgudele.”

Raul Järgi sõnul solgib täna riik ehitusvaldkonnas turgu. “Eesti arhitektuur on täiesti väärt eksporti ning avalik hankimine ei tohiks olla hinnapõhine, vaid sisupõhine. See parandaks valdkonna võimekust ise hakkama saada.”

Tiina sõnul on olemas universaalsed lahendused ekspordiks valdkondade vahel. “Rahvusvaheline edu aitab meil rahvuslikust alaväärsuskompleksist üle saada, mis on väikerahvastele omane. Alustama peaks siiski koduturuga, kus edu saavutada.”

Raul Oreškini arvates ei ole turu mõttes järjekord oluline. “Kõik teed on tegelikult avatud ja ka kohe on võimalik eksportida ning välisturgudele siseneda, kui ettevõttel vastavad oskused on.”

Kust loovust saab?

“Julgeks väita, et tuntud Rootsi brändid nagu Ikea, Volvo jt ei oleks nii edukad ilma disainita,” rõhutas Helen. “Nemad on suutnud loomekomponendi läbi ettevõtlusmehhanismi laiapõhjaliselt toimima panna.”

Kuidas aga loovust inimestes arendada? “Mida rohkem lapsed käivad koolis, seda vähem andekad nad loovuse mõistes on,” väitis Raul Järg. “Kas koolisüsteem rikub loovuse ära? Mina arvan, et loomemajandust ja loovust võiks enam integreerida inimeseks olemise protsessi ja haridusse!”

Mõtteavaldusele tuli toetust ka publiku hulgast, kus rõhutati huvihariduse rolli. Huviharidus peaks kättesaadav olema kõikidele ühiskonnakihtidele, kuna on otseselt seotud loomemajandusega.

Samamoodi oluline on ettevõtlusteadlikkuse ning –õppe juurutamine. Piret Treibergi sõnul tegeleb riik teadlikult ettevõtlusteadlikkuse tõstmisega hariduses aina enam. “Meil ei ole varem olnud nii arvukalt ettevõtluskonkursse ning programme. Oluline on inimestesse panustada,” lõpetas Piret.

Ükski ettevõte ei jää puudutamata laiemalt ühiskonnas toimuvast. Arvamusfestivali sarnased arutelud panevad asjad liikuma, leiab Baltika Grupi juhatuse liige Maire Milder.

Milder osaleb tänavu arutelus “Ettevõtted sotsiaalsete probleemide lahendamisel – vedurid või pidurid?” 16. augustil kell 14:00 Sotsiaalse innovatsiooni laval.

Miks tuled tänavu Arvamusfestivalile?
Tulen seetõttu, et pean seda algatust suurepäraseks ettevõtmiseks ja usun, et selles osalemine aitab igal juhil oma tööd paremini teha. Ükski ettevõtte ei tegutse ju vaakumis – ta tegutseb konkreetses keskkonnas ning need teemad ja küsimused, mis puudutavad laiemat keskkonda, on alati mõjutamas ka iga ettevõtet, kes selles tegutseb. Ettevõtte juhid peavad tajuma, mis ühiskonnas toimub – tuleb näha suuremat pilti, selles toimuvat märgata ning loomulikult asjade paremaks muutumisele ka kaasa aidata omalt poolt.

Miks on Arvamusfestival oluline?
Kui küsida, kus on täna Eestis aktiivsel inimesel võimalus kaasa mõelda ühiskonnas üles tõstatatud probleemidel, siis minu meelest neid vestlusringe ja organisatsioone on pigem vähe, aga mulle tundub, et neid tuleb üha juurde. Hakatakse aru saama, et ükski ettevõte ei jää puudutamata laiemalt ühiskonnas toimuvast. Targem on olla selle aktiivne, teadlik ja panustav osa. Arvamusfestivali moodi arutelud panevadki asjad liikuma – soovin jõudu tegijatele ja tõsine tunnustus kõikidele ettevõtetele, kes tänaseks juba asjaga kaasa on tulnud!

Arvamusfestival 2014 toimub 15. ja 16. augustil Paide Vallimäel, tegemist on ärksate eestimaalaste kohtumispaiga ja mõttevahetuskohaga Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Kahe päeva jooksul ootab osalejaid enam kui 160 arutelu, lavadele astub peaaegu 400 osalejat ja programmi jagub üle 30 erinevale alale.

Festivali eesmärk on tuua kokku erinevaid vaatenurki ning ideid, et arutelude tulemusel sünniks uusi teadmisi, alguse saaksid uued ühiskonna jaoks kasulikud ettevõtmised ning areneks arutelukultuur Eestis. Arvamusfestival toimus esimest korda eelmisel aastal, kui kahe päeva jooksul peeti ligi 50 arutelu ja õpituba, arutelulavadel diskuteeris 200 inimest, osalejatena oli kohal umbes 2000 inimest.

Lähemalt arutelust saab lugeda siit: https://2014.arvamusfestival.ee/event/ettevotted-sotsiaalsete-probleemide-lahendamisel-e29480-vedurid-voi-pidurid/

Tänavusele Arvamusfestivalile tulevad ka lugemiskoerad Tallinnast, Tartust ja Narvast. Eesti Lastekirjanduse Keskuse lugemistelgis on mõlemal festivali päeval võimalik kell 12.00-17.00 koertele raamatuid ette lugeda. Koertele saab korraga ette lugeda 15 minutit ning enne tuleb end lugemistelgi juures kirja panna.

Susi, üks festivalile tulevatest lugemiskoertest, selgitas Arvamusfestivalile, kes on lugemiskoerad ja mida nad festivalil teevad.

Susi, mida lugemiskoerad teevad?
Lugemiskoerad on maailma parimad kuulajad – targad, sõbralikud ja vaiksed.  Nad mõistavad iga sõna, aga ei sega vahele. Ja nii vastupandamatult ilusad, pehmed ja karvased ei ole vist ei emad ega õpetajad. Arvamusfestivaliks tulevad  Paidesse kokku lugemiskoerad üle Eesti.

Miks on sinu töö vajalik?
Sõbraga koos sujuvad kõik asjad ladusamalt! Lastele on lugemaõppimine vahest veidi raske. Koerad ei utsita kiiremini või ladusamalt lugema. Me ei pane tähelegi, kui mõni täht kaduma läheb või sõna kuidagi kokku ei saa. Küll aga ei unusta me kiita ja rõõmustada väiksemagi õnnestumise ning koos veedetud aja üle.

Kuidas see kõik siis täpsemalt välja näeb?
Arvamusfestivali peasissekäigu juures (raamatulaada telgi kõrval) on telk, millel on kiri Lugemispesa. Seal aitab lahke Katrin lugemiseks sobiva aja kirja panna. Igal lapsel on kokku aega lugeda 15 minutit. Koos Katriniga valitakse Eesti Lastekirjanduse Keskuse välja valitud raamatute seast just see õige, jõukohane ja huvi pakkuv raamat. Edasi minnakse telki, kus mina või mõni minu sõber juba ootab. Laps, koer ja koera inimene saavad mõnusalt lamamispatjadel lesida. Kui lugemisest ära väsime, võime niisama maast ja ilmast juttu rääkida. Või ma võin näidata, milliseid trikke ma oskan! Ja lapsed saavad vastu näidata, kui oskuslikult nad mulle juustu ulatavad. Paid ja musid on lubatud ja oodatud!

Mida lapsed sinu tööst arvavad?
Lapsed arvavad, et mul on väga äge töö ja et igas kodus, lasteaias ja koolis võiks oma lugemiskoer külas käia.

Aga nende vanemad?
Vanemad arvavad, et igasugune abi lugemaõppimisel on hea ja kui see toimub naeru ning mänguga, on tulemusi ka kohe märgata. Vahest on vanemad isegi kadedad, et nemad lugemise ajaks pesast välja ootama jäävad.

Sul on muid töid ju ka. Mis sa festivalil veel teed?
Kõigepealt ma muidugi näitan end ja vaatan teisi. Kuulan, põletavatel teemadel ilmselt avaldan ka arvamust.
Reedel ja laupäeval kell 13:00 avan lastealal oma koertekooli. Ootan koerust täis lapsi, kes tahavad koertest kõike teada saada. Selgitan, miks mul on saba ja mida sellega teen ning miks paljudele koertele kallistamine ei meeldi. Tund aega kestev kool lõpeb piduliku aktusega, kus  tublimad saavad tunnistuse.
Veel abistan reedel ja laupäeval kell 15.00 Karmenit ja Maarjat. Tuleb suurem filmide ja teatrietenduste ning fotosessioonide lavastamine. Ise saab teha maske ja nukke ja multikaid ja…. ah, tulge vaadake ise!

Arvamusfestivali lastealal toimub muudki põnevat. Lisaks on Arvamusfestivalil tasuta lasteaed.

Arvamusfestival on väärt püüdlus juurutada läänelikku arvamuskultuuri, mis näitab kõigi õigust kaasa arutleda, leiab Triin Toomesaar.

Toomesaar juhib tänavusel Arvamusfestivalil arutelu “Kas kodulähedane hea kool on võimalik”, mis toimub 15. augustill kell 14:00 Hariduslaval. Eelmisel aastal ta festivalile ei jõudnud, kuid jälgis seda interneti vahendusel.

Miks tuled tänavu Arvamusfestivalile?
Tahtsin kogeda seda, millest eelmisel aastal ilma jäin ning seekord tekkis ka võimalus osaleda kahe lava korraldamises ja ühe arutelu modereerimisel, mistõttu ei osale ma ainult lihtsa kuulajana, vaid saan teistest suurema võimaluse Arvamusfestivali sisuliselt kujundada.

Miks on Arvamusfestival oluline?
See on väärt püüdlus juurutada läänelikku arvamuskultuuri, näidates, et kõigil on õigus kaasa arutleda. See ehk parandab ka senist arvamuskultuuri, kus mõtteid, millega nõus ei olda, kritiseeritakse ja tümitatakse kohati lausa isiklikult.

Arvamusfestival 2014 toimub 15. ja 16. augustil Paide Vallimäel, tegemist on ärksate eestimaalaste kohtumispaiga ja mõttevahetuskohaga Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Kahe päeva jooksul ootab osalejaid enam kui 160 arutelu, lavadele astub peaaegu 400 osalejat ja programmi jagub üle 30 erinevale alale.

Festivali eesmärk on tuua kokku erinevaid vaatenurki ning ideid, et arutelude tulemusel sünniks uusi teadmisi, alguse saaksid uued ühiskonna jaoks kasulikud ettevõtmised ning areneks arutelukultuur Eestis. Arvamusfestival toimus esimest korda eelmisel aastal, kui kahe päeva jooksul peeti ligi 50 arutelu ja õpituba, arutelulavadel diskuteeris 200 inimest, osalejatena oli kohal umbes 2000 inimest.

Lähemalt toimuvast arutelust saab lugeda siit: https://2014.arvamusfestival.ee/event/kas-kodulahedane-hea-kool-voimalik-2/

Eesti vabakond on arenguga sealmaal, et välismaalt on õppida küll. Saame kasutada juba läbiproovitud lahendusi ja õppida teiste vigadest, leiab sotsiaalse innovatsiooni importöör ja ettevõtja Rasmus Rask.

Heateo ja sõprade Sotsiaalse innovatsiooni laval arutatakse 16. augusti õhtu hakul, kas Eesti vabaühendused on täna altid uuenduslikke lahendusi looma-rakendama ning kelle abist oleks seejuures palju kasu.

Oma kogemust jagas Heateo Sihtasutusega üks esinejatest, sotsiaalse innovatsiooni importöör ja ettevõtja Rasmus Rask.

Sa oled koos Kristi Liivaga toonud maale sotsiaalset innovatsiooni, olid üks Kiusamisvaba Kooli (KiVa) programmi käivitajatest Eestis. Kuidas see teoks sai?

Aastate eest sain raamatust „Kuidas muuta maailma“ enda jaoks olulise põhimõtte: kui tahad mingit olulist muudatust ühiskonnas ellu viia, siis vajad nii tugevat ideed, tugevat teostajat kui ka head lahendust. Ei piisa ühest, kõik kolm peavad olema. Lisaks olen senisest kokkupuutest vabaühendustega õppinud, et seda ei saa kokku panna, vaid asjad hakkavad tööle õige koosluse väljakujunemisel.

KiVa käivitaski mitmete asjade kokkulangemine. Tunnetasime, et sotsiaalne nõudlus probleemi lahendamiseks on olemas. Midagi juba toimetati, näiteks Lastekaitseliit rakendas lasteaedades Taanist pärinevat Sõber Karu programmi, kuid koolidele suunatud lahendused olid puudulikud. Kokku said kujunev ühiskondlik pinnas ning minu ja Kristi isiklik motivatsioon rakendada Eestis välismaal toiminud lahendust.

Aga ma oleks ettevaatlik innovatsiooni-mõiste kasutamisel, see tundub terminina väga pretensioonikas. Minu arvates peabki sotsiaalne ettevõtlikkus pakkuma just uusi lahendusi ja sotsiaalne innovatsioon ei ole väärtus või eesmärk iseenesest. Ma ei näe siin ka suurt erinevust tavapärasest ettevõtlusest, kus tuleb konkreetses turusituatsioonis leida konkreetsele probleemile sobiv lahendus.

Kas uued lahendused ongi mõistlik tuua sisse välismaalt, et mitte ise leiutada jalgratast?

Lahenduse otsinguil peab eelkõige mõtlema, mis annab parima tulemuse. Kui mingi lahendus on Rootsis või Soomes edukas olnud, siis võib olla mõistlik seda ka Eestis rakendada. Samas välismaa eeskujude puhul peab olema valmis selleks, et mudel ei tarvitse meil nii hästi töötada. Teiste mudel on vaid toorik, mille tööle rakendumine sõltub kohalikest oludest ja tiimi võimekusest, kas ja kuidas suudad selle ellu viia. Näiteks Uuskasutuskeskuse loomise eel käisime Inglismaal tutvumas väga eduka Oxfami mudeliga ning hiljem rakendasime seal nähtut, aga vaid osaliselt.

KiVa puhul oleme seetõttu algusest peale tugevalt kommunikeerinud, et viime praegu läbi KiVa pilootprogrammi – tahame Soomes töötanud mudeli üksühele ära proovida. Sellega ei anna me veel lubadust, et see meil pikaajaliselt sama hästi töötab.  Nüüd, kus pilootaasta on läbi, võime öelda, et Soome mudel on hea. Samas õppisime, et parimate tulemuste saamiseks tuleb Eesti koole programmiks põhjalikumalt ette valmistada, kui seda Soomes tehakse.

Enne KiVa elluviimist oli ka laual, et loome nullist ise mingi lahenduse – võtame ülikooli ja haridusasutused juurde ning hakkame tegema. Samas maailma ja Euroopa kontekstis on Eesti vabaühenduste sektor veel sellises arenguetapis, et on välismaalt õppida küll. Saame kasutada juba läbiproovitud lahendusi ja õppida teiste vigadest.

Kuidas Sinu kogemuse põhjal uuenduslikke lahendusi Eestis vastu võetakse, missuguseid rakendusprobleeme oled kohanud?

Minu hinnangul toimib hästi see, kui inkubaatoriosa on eraalgatuslik – veavad aktiivsed kodanikud, vabaühendused – aga tehtud piisavalt professionaalselt, et vajadusel saaks riik lahenduse mingil hetkel teenusena üle võtta. Meie olime vähem kui aastaga valmis pilootprogrammi läbi viima, samas kui ministeeriumites oli KiVa maaletoomisest räägitud juba mitu aastat.

Meil oli praktiliselt palju kasu Heateo käivitustoest. Saime Kristiga esimesel aastal projekti panna umbes veerandi oma ajast. Samas Heateo portfellijuht Birgit panustas mingil perioodil palju rohkem ja täitis sisuliselt projektijuhi rolli. Kui organisatsioonil sellist tuge ei ole, siis on eelarvesse vaja arvestada projektijuhi tasu, mille meie saime aga muudesse arendustegevustesse suunata.

Eks uute algatuste puhul on kõige olulisem küsimus, kes selle kinni maksab? Meil oli usk, et hakkame tegema, teeme korralikult ja küll siis leiame pikaajalise rahastuse. Selle taga on eelkõige meie üle 10-aastane sotsiaalse ettevõtluse ja minul ka Uuskasutuskeskuse käivitamise kogemus. Meie pagasiga on uut algatust kindlasti kergem luua, kui noortel, kes vajavad veel rohkem sihikindlust oma asja ajamisel, et toetuse lumepall veerema lükata.

###
Tahaksid meiega vabakonna teemadel kaasa mõelda? Vali Arvamusfestivali kavast välja endale huvipakkuvad teemad:
15. august, Vabakonna lava
16. august, Sotsiaalse innovatsiooni lava

 Lugu ilmus esmakordselt Heateo Sihtasutuse kodulehel.

Nii nagu mullu, astub ka sel korral Arvamusfestivali finaalis lavale Eesti poliitika raskekahurvägi. Ärevast julgeolekuolukorrast Euroopas, aga ka Eesti riigi mainest, sihtidest ning suurte narratiivide otsimisest tuleb juttu laupäeva õhtul kell pool kaheksa. Debateerivad parlamendierakondade juhid Taavi Rõivas (REF), Sven Mikser (SDE) ja Urmas Reinsalu (IRL).

Kuigi ametliku valimiskampaania alguseni on jäänud mitu kuud ja erakonnad alles tegelevad oma programmide sõnastamisega, loetakse Arvamusfestivalil viimast arutelu kevadiste Riigikogu valimiste avalöögiks. Paides väitlevate poliitikute hulgas võib olla ka Eesti järgmine peaminister.

„Ei ole olnud muretu suvi,“ nendib valitsusjuht Taavi Rõivas, vihjates eelkõige Ukraina-Vene konfliktile. Tema sõnul on kolme erakonnajuhi osalusega arutelu üpris erakordne ning seda võimalust tuleks targasti ära kasutada. Suvisele ajale vaatamata peaks Rõivase hinnangul fookus olema just välispoliitikal.

„Õhkkond on pingeline ja teemad äärmiselt tõsised,“ ütleb Rõivas, kelle sõnul on Eesti-suguse väikeriigi suurimaks julgeoleku ja turvalisuse garantiiks silmapaistev rahvusvaheline maine õnnestunud ja vabadust armastava riigina. Seda on Eesti seni suutnud ja peaks sama suunda jätkama, liitudes veelgi rohkem läänega ning vähendades sõltuvust Venemaast.

Kuid see võib olla poolik lahendus, sest Sven Mikseri hinnangul on läänelik heaolumudel hetkel tugeva löögi all. Demograafilised muutused ja viimase kümnendi vindunud majanduskriis on tekitanud inimestes ebakindlust.

„Paljudes on loodud tunne, et ühiskondlik areng on kaotanud sihi ja suuna ning et progress tähendab üha enam vaid tehnoloogilist arengut,“ märgib Mikser. „Julgen väita, et see, mida me täna vajame, on just nimelt Suur Narratiiv, inspireeriv ja ühiskonda mobiliseeriv visioon.“

Üks vestlusringi läbiv küsimus on, milline peaks olema Eesti tulevikusuund. Erakonna esimeestelt oodatakse uusi ideid, mis peaksid Eestit edasi vedama ning kindlustama riigi jätkusuutlikkuse. Rõivase retsept on lihtne: igaüks peaks saama võimaluse end realiseerida.

„Igal hommikul tõuseb 1,3 miljonit Eesti inimest ja alustab päeva 1,3 miljoni isikliku eesmärgiga, kuidas muuta iseenda ja oma lähedaste elu paremaks. Minu meelest on see tohutu väljakutse ja suur eesmärk ehitada riiki, mis suudab pakkuda oma kodanikele isiklikuks õnnestumiseks toetavat ja kaitsvat keskkonda,“ ütles Rõivas.

Siiski ei tasuks Eesti elu paremaks muutvaid ideid oodata vaid 14 inimeselt, kes valitsuses töötavad. „See võiks olla üks suur kaasamise projekt, kus kõik 1,3 miljonit ideid pilluvad, kuidas seda teha,“ lisab Rõivas. „Ma olen kindel, et ideedest puudu ei tule, niisamuti nagu teiste kaaskodanike kriitikast nende suhtes. Aga see ongi demokraatliku riigi toimimise ja elamise viis.“

Sven Mikseri hinnangul peaks Eesti keskenduma probleemile, et järgmise poole sajandi vältel panustavad tuhanded inimesed – „kui nad üldse Eestisse jäävad“ – meie ühiskonda ja majandusse tunduvalt vähem, kui on nende tegelik potentsiaal. Kuidas seda lahendada?

„Riik peaks seadma eesmärgiks ebavõrdsuse vähendamise – nii inimeste ja leibkondade vahel, meeste ja naiste vahel, kui ka näiteks linnade ja maapiirkondade vahel,“ vastab Mikser.

Küsimusele, kuivõrd on Eesti poliitika nelja aastaga muutunud kodanikke kaasavamaks, on poliitikud ühel meelel – oluliselt. „Ma olen pigem täna seda meelt, et kaasamise võimalusi on rohkem, kui neid osatakse ära kasutada,“ leiab Rõivas.

„Pärast „fooliummütsikeste“ revolutsiooni saanud valdavaks arusaam, et kodanikke tuleb poliitiliste otsuste langetamisse kaasata ja et põhimõte „andsite valimistel hääle, nüüd laske valitutel valitseda“ ei toimi,“ räägib Mikser.

Samas ei tähenda kaasamine seda, et üks kodanik või üksik ühendus saab iga oma soovi läbi suruda, leiavad poliitikud. Rõivase sõnul tähendab avatud valitsemine seda, et erinevad arvamused leiavad tee otsustajateni, kes püüavad võtta arvesse võimalikult paljude arvamusi.

„Ilmselt sellest tulebki teinekord pettumus kaasamise tulemustes, et seda asjaolu ei mõisteta – iga otsus on demokraatias alati kompromiss erinevate huvide ja arvamuste vahel, mis ei pruugi sada protsenti vastata ühegi üksiku osalejatele,“ põhjendab Rõivas.

Ka Mikser leiab, et poliitikud peavad ise oma otsuste eest vastutust kandma ning aeg-ajalt võivad nende otsused mõnes küsimuses käia ka avalikust arvamusest ees. „Kindlasti ei pea nad vajutama iga kord hääletusnuppu nii, nagu viimase gallupi järgi sooviks 51 protsenti valijatest,“ põhjendab Mikser.

„Kõige tõhusam viis kaasamise ilu ja valu kogemiseks on see omal nahal järgi proovida. Kui teil on midagi öelda, ärge hoidke küünalt vaka all,“ teeb Rõivas inimestele ettepaneku debatis vahetult osaleda. „Ma eeldan, et festivali formaat on selline, kus publik saab sõna oma sekka öelda.“

Arutelu juhib ERR-i ajakirjanik Neeme Raud, arutelu ajal liigub rahva seas ringi ERRi arvamustoimetaja Rain Kooli, kes kogub muruplatsil olijate kommentaare ja küsimusi.

Lähemalt toimuvast arutelust saab lugeda siit.

Algupärane „Olukorrast riigis“ soojendab festivali

Reedel kell 11, tund enne festivali arutelude algust, tervitavad Paidest Raadio 2 eetris kuulajaid Hannes Rumm ja Anvar Samost, kes üle 13 aasta taas koos mikrofonide taha istuvad, et anda Eesti riigi arengule üdini aus ja kainestav hinnang. Algupärane „Olukorrast riigis“ on tagasi.

See ühekordne comeback saab Anvar Samosti sõnul olema põnev nii nende enda kui ka kuulajate jaoks, sest seekordses saates võetakse arutlusele viimased 19 aastat Eesti poliitmaastikul ning otsitakse välja viis pöördelist sündmust, mille mõjud ehk ka tänapäeval tunda on. Samost tõdeb, et nii pikale perioodile tagasi vaatamine on ühtviisi huvitav ja hariv. 19 aastat just seetõttu, et esimene “Olukorrast riigis” läks eetrisse 1995. aastal ehk 19 aastat tagasi.

„Eks teeme nii, et see oleks selle sajandi kõige parem saade,“ lubas Rumm.

Rummi-Samosti juhitud ainukordne „Olukorrast riigis“ algab reedel, 15. augustil kell 11.

Artikkel ilmus esmakordselt Järva Teatajas.

Arvamusfestivali tõttu muutub Paide üheks nädalaks Eesti arhitektuuri keskpunktiks. Lisaks festivalialal toimuvatele linnaruumiteemalistele aruteludele ning laste arhitektuuri huvikoolile on üle pikkade aastate taas võimalus sisse pääseda Paide ühte huvitavamasse hoonesse – endisesse tütarlaste gümnaasiumi.

Aadressil Posti 12 avatakse 15. augustil kaks arhitektuuriteemalist väljapanekut. Näitus “30 sammu läbi 20. sajandi Eesti arhitektuuri“ on põgus tagasivaade meie arhitektuuri lähiminevikku. Näitus “Eesti ruumiline tulevik“ on pilguheit jällegi vastassuunas. Esimene näitus on Eesti Arhitektuurimuuseumi koostatud ning teine koosneb jällegi Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri osakonna magistristuudiote töödest. Näitused on avatud 15.-24. augustil kell 12.00-18.00. Sissepääs on tasuta. Kõik on oodatud!

Vanusega seotud „normaalsusi“ kujundades on võimalik anda inimestele rohkem võimalusi enda ning teiste heaks midagi ära teha. Seetõttu on oluline vanuse kui ühiskonnaelu reguleeriva (nähtamatu) jõu üle kriitiliselt arutleda, kirjutab Elukvaliteedi lava arutelu “Kui vana on “vana”?” moderaator Triin Vihalemm.

Vanusega seotud normid ei piirdu sugugi ainult seaduses sätestatud pensioniea või autojuhiloa saamise õigusega, vaid kujundavad nii meie igapäevategemisi kui ka poliitikaid vaikimisi eeldustena. Eesti ühiskonnas on selge oht „luitumiseks“ elik enneaegseks, asjatult kiirendatud sotsiaalseks vananemiseks ühiskonnas valitsevate hoiakute, uskumuste, käitumispraktikate ja viletsa elukvaliteedi tõttu.

Vanusega seotud „normaalsusi“ kujundades on võimalik anda inimestele rohkem võimalusi enda ning teiste heaks midagi ära teha. Seetõttu on oluline vanuse kui ühiskonnaelu reguleeriva (nähtamatu) jõu üle kriitiliselt arutleda, loomaks pinnast konkreetseteks ettepanekuteks ning algatusteks. Eesti Sotsioloogide Liit algatab Arvamusfestivalil arutelu, kus küsime: „Kuidas saaks Eesti ühiskond on targalt, loominguliselt, isegi lõbusalt, vananeda?“ Marju Lauristin, Veronika Kalmus, Airi Alina Allaste ja Reeli Sirotkina arutlevad….

… Millised on vanusega seotud müüdid Eesti ühiskonnas ja kuidas need muutuvad iseteostuvateks ennustusteks?

… Mida teha, kui ühiskonna normid on vastuolulised – ühelt poolt eeldatakse eakatelt nii iseseisvat majanduslikku toimetulekut, teisalt tööturul noortele „ruumi tegemist“; asendades traditsioonilised teenused e-teenustega, peetakse samas vanaema Facebookis ikkagi erandiks, mitte reegliks?

…. Kui Lääne arenenud riikides toetab pensioniealiste aktiivset vananemist paljuski kultuuri- ja turismitööstus (reisimine, elustiilimigratsioon, uni-age stiilid ja identiteedid), siis kas see oleks uus majanduslik nišš ka Eestis, eriti arvestades, et ostujõulisem „võitjate põlvkond“ vananeb?

…. Kuidas saab aktiivsena vananemist toetada materiaalse keskkonna arendamise kaudu (alates pikemast fooritulest ja lõpetades „eatute mänguväljakutega“)?

… Kas see, püütakse edasi lükata sotsiaalset vanadust elik elada võimalikult kaua nii, nagu noored elavad, on probleem ?

Kas mõni neist haakub nende küsimustega, mis teil on mingis elu- ja töösituatsioonis tekkinud? Kui jah, siis ootame neid küsima, oma mõtteid avaldama Elukvaliteedi lavale  16.augustil kell 13.00.

Jalgratturite ühissõidu Tour d’ÖÖ korraldaja Rasmus Kaljujärv loodab, et Arvamusfestival toob kokku neid, kel mõtteid, kuidas muuta meie elukeskkonda elamisväärsemaks. Tour d’ÖÖ tuleb Arvamusfestivali ajal esimest korda Paidesse, stardipauk antakse reede õhtul.

Küsisime Rasmus Kaljujärvelt Arvamusfestivali Tour d’ÖÖ kohta mõned küsimused.

Mida Tour d’ÖÖ endast üldse kujutab?
Tour d’ÖÖ on jalgratturite ühissõit, mis toob kokku kõige erinevamad jalgrattaentusiastid üle Eesti. Ühiselt veeretakse tulede vilkudes mööda linnatänavaid ja nauditakse koosveeremise mõnu. Neli aastat tagasi alustatud ettevõtmine on Tallinnas kogunud tohutult poolehoidjaid. Viimasest Tour d’ÖÖ Tallinnast võttis osa juba üle 3000 jalgratturi.

Kuidas tuli mõte tulla Arvamusfestivalile?
Tour d’ÖÖ ja Eesti Linnaratturite Liit ei seisa mitte ainult jalgratturite heaolu eest, vaid pöörab tähelapanu linnaruumile laiemalt. Meil on hea meel, et pakuti võimalust tulla Arvamusfestivalile oma teemalavaga. Ku iseni oleme sõitnud Tallinnas ja mõned korrad ka Tartus, siis nüüd oleme esimest korda ka Paide ja Järvamaa rahvale lähemal ja neid sõidule kutsumas. Ja mis saaks olla Arvamusfestivali külastajale mõnusam päeva lõpuks, kui mõtlemisest ja arutlemisest meeled vabaks lasta sõites looduses mõnusalt, läbi pimeneva Paide linna ja ümbruse.

Miks on oluline tutvustada rattakultuuri Arvamusfestivalil?
Jalgrattakultuur on rikas ning lai valdkond, mis jaguneb kümneteks erialadeks ning elustiilideks. Jalgratas pole vaid sport, vaid ka eluviis ning transpordivahend. Tallinn Bicycle Week (Tallinna Jalgrattanädal) ja Eesti Linnaratturite Liit on olemas selleks, et tutvustada jalgratast ja seda ümbritsevat kõigis selle eri vormides ning avaldada austust jalgrattale kui mõtteid ja tegusid inspireerivale nähtusele, pakkudes praegustele ning tulevastele Eesti jalgratturitele uut väljundit ja kokkupuutepunkti. Arvamusfestival on just õige koht, kus oma mõtteid tutvustada.

Mida festivalilt ootate?
Arvamusfestival võiks kokku tuua arvamusi ja inimesi, kellel on ideid, kuidas muuta meie elukeskkond elamisväärsemaks.

Mida peaks teadma inimene, kes tahab Arvamusfestivali Tour d’ÖÖ sõidus osaleda?
Võta oma jalgratas, pumpa kummid, pane tuled peale ja tule lihtsalt kohale. Mida rohkem meid on, seda lõbusam.

Mis tundub kõige põnevam, mis just Paide sõidu puhul ees ootab?
Uus linn, uued tänavad, uued inimesed. Meie oleme väga põnevil!

Tour d’ÖÖ Arvamusfestivali eri stardib reedel, 15. augustil kell 22.00 Paide Vallimäelt ja veereb läbi hämarduva linna festivali peole. Festivaliala nõlva all on olemas ka valveta rattaparkla.

Pane end ka Facebookis kirja!

Arvamusfestival on laiapõhjaline foorum, kus osalemine aitab muuta Eestit paremaks riigiks, usub Viljandimaa erametsanduse tugiisik Olavi Udam, kes tänavu Arvamusfestivalile tulemas. Mullu ta festivalile ei jõudnud, kuid arutelusid raadiost kuulates sai selgeks, et tänavu tuleb tulla.

Sel aastal astub Udam  arutellu teemal „Paneme kasvama Eesti jõukuse puu“, 16.augustil, kell 15.00 Ettevõtluslaval.

Miks tuled tänavu Arvamusfestivalile?
Pakuti osaleda arutelus teemal, mis on mulle väga südamelähedane. Leian, et metsamajandamine on üks orgaaniline osa maaelust ja seda võikski käsitleda ühtse maamajandusena, koos põllumajanduse, maaturismi (ka kalanduse) ja muu maaga seotud majandustegevustega.
Kogu selle maamajanduse üheks osaks võiks saada ja olla ka jahindus, selle korraldus. Täna näen selles osas rohkem probleeme kui töötavaid lahendusi

Miks on Arvamusfestival oluline?
Arvamusfestival on minu arvates väga oluline kodanikuühiskonna kujunemiseks. See on laiapõhjaline ja usutavasti (päeva)poliitikavaba foorum. Üks võimalus oma riiki paremaks muuta. Elagu Eesti!

Arvamusfestival 2014 toimub 15. ja 16. augustil Paide Vallimäel, tegemist on ärksate eestimaalaste kohtumispaiga ja mõttevahetuskohaga Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Kahe päeva jooksul ootab osalejaid enam kui 160 arutelu, lavadele astub peaaegu 400 osalejat ja programmi jagub üle 30 erinevale alale.

Festivali eesmärk on tuua kokku erinevaid vaatenurki ning ideid, et arutelude tulemusel sünniks uusi teadmisi, alguse saaksid uued ühiskonna jaoks kasulikud ettevõtmised ning areneks arutelukultuur Eestis. Arvamusfestival toimus esimest korda eelmisel aastal, kui kahe päeva jooksul peeti ligi 50 arutelu ja õpituba, arutelulavadel diskuteeris 200 inimest, osalejatena oli kohal umbes 2000 inimest.

Arutelu aja ja koha kohta saad lähemalt lugeda siit: https://2014.arvamusfestival.ee/event/paneme-kasvama-eesti-joukuse-puu/

Heateo Sihtasutuse ja EMSL-i koosmõtlemise tulemusena jõuab 15. augustil Vabakonna lavale heategemise kergust ja raskust avav arutelu.

Loomakaitsevaldkonna vaadet avas meile üks esinejatest, Annika Lepp (MTÜ Loomus):

On hea meel tõdeda, et koostöö erinevate vabaühenduste ja ettevõtete vahel tiheneb aasta aastalt. Koostöö, mida silmas pean, ei ole enam pelgalt valdkonnapõhine (mis on samuti viimastel aastatel tublisti hoogustunud), kuid kogemusi vahetatakse ka organisatsioonijuhtimise küsimustes (sh fundraising, turundus, sise- ja väliskommunikatsioon, ressursside planeerimine jne). Näiteks on vabaühendusi erinevate oma ala spetsialistidega edukalt kokku viinud Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit.

Samas on võimalusi koostööks palju ja täna neid võimalusi veel ei kasutata. Kardan, et küsimus pole mitte soovimatuses aidata, vaid pigem pole ettevõtted kursis sellega, millist abi heategevusorganisatsioonidel tegelikult vaja on või milline on abistamise puhul vastastikune kasu. Üllatuseks võib ehk tulla, et raha ei olegi alati kõige ihaldatum abi. Vahel on rohkem kasu asjalikust konsultatsioonist või toodetest-teenustest. Võimaluste tutvustamisel saavad ja peaksidki vabaühendused ise aktiivsemad olema. Ilmselt ongi võtmeküsimuseks ettevõtetele kaasalöömise võimaluste väljatöötamine ja teavitamine.

Eraisikutest annetajad ja vabatahtlikud jagunevad laias laastus kaheks: need, kes abistavad pisteliselt, toetades eelkõige konkreetseid projekte ja need, kes abistavad regulaarselt, olles kas püsiannetaja või nö püsivabatahtlik. Kuigi organisatsioonile on hädavajalikud mõlemat tüüpi kaasalööjad, siis jätkusuutlikkuse ja pideva tegevusvõimekuse tagamiseks otsitakse tikutulega taga just teist tüüpi abistajaid.

Näiteks loomakaitsevaldkonnas annetavad inimesed meelsamini ühe konkreetse looma raviarvete tasumiseks kui laiaulatusliku teavitustöö tegemiseks, kampaania korraldamiseks või seadusloomes osalemiseks. Seetõttu on raskemas olukorras need loomakaitseorganisatsioonid, kes tegelevad loomade probleemide vahendamise ja loomade abistamisega laiemal tasandil.

Oma vajaduste kommunikeerimisel näen mina suurimat rolli eelkõige abivajavatel organisatsioonidel enestel. Fundraising ehk rahakogumine ja vabatahtliku tegevuse arendamine on organisatsiooni võimekuse ja jätkusuutlikkuse garantii. Seda on näiteks paljud loomadega tegelevad ühingud kindlasti taibanud, sest nende kodulehti või sotsiaalmeedia lehekülgi sirvides leiab info nii ühe kui ka teise abistamisvõimaluse kohta üsna hõlpsasti üles.

Loomakaitsevaldkonnas on näha, et need inimesed või ettevõtted, kes abistavad organisatsiooni selleks, et osaleda olulistes protsessides ja aidata ühingul täita seatud eesmärke, on püsivamad kui need, kes teevad seda mõnel teisel põhjusel. Esimesed on üldiselt teadlikumad, pühendunud ja proaktiivsed. Nemad on mäed, kes lähevad ise Muhamedi juurde.

Tegelikult ongi ju enamik tõhusaid vabaühendusi loodud selleks, et ühiskonnas on mingi probleem, mis vajab lahendamist. Need on reeglina seesugused probleemid, millega riik piisava vastutustundega ei tegele või oluliseks ei pea. Seetõttu võiks ju mõelda, kas selliste probleemidega tegelevate organisatsioonide abistajad on “vabatahtlikud” ja “heategijad” või pigem osalejad?

Tahaksid meiega vabakonna teemadel kaasa mõelda? Vali Arvamusfestivali kavast välja endale huvipakkuvad teemad:
15. august, Vabakonna lava
16. august, Sotsiaalse innovatsiooni lava

Lugu ilmus esmakordselt Heateo Sihtasutuse kodulehel.

Paljudel inimestel on raske mõista, mis on inimõigustel pistmist meie igapäevaeluga. Millised õigusi tuleks tänapäeval üldse inimõigusteks pidada? Kas töötajal on õigus oodata tööandjalt teatud viisil käitumist või teatud käitumisest hoidumist? Kas erinevate inimeste olukord õiguste kasutamisel on ühesugune? Võrdõigusvoliniku kantselei kutsub Arvamusfestivali Inimõiguste laval arutlema inimõiguste arusaama ja kultuuri üle praeguses Eestis.

Esitasime ajaloodoktorant Aro Velmetile enne Paidesse tulekut kaks küsimust:

Kas Eestis saab rääkida inimõiguste alasest kultuurist?

Muidugi saab, kui rääkida kultuurist antropoloogilises tähenduses. Inimõiguste nõuet on Eestis kasutatud aastaid väga erinevate küsimuste tõstatamiseks, riigisiseselt näiteks LGBT-inimeste ja puuetega inimeste olukorrale tähelepanu juhtimiseks.

Omaette küsimus on, kas selline inimõiguste nõude kasutamine nende küsimuste lahendamiseks on mõistlik. Meie inimõiguste-retoorikat iseloomustab dogmatism, kus rõhutakse eeskätt alustekstide autoriteedile ja juriidilistele argumentidele – inimõigusi tuleb järgida, sest juba Eleanor Roosevelt ütles nii ja me peame ühildama oma seadused EL-i õiguspraktikaga. Eeldatakse, et inimõiguste rakendamine on protseduuriline küsimus ning et nende sobitumise üle Eesti väärtusruumi ja kultuuri pole vaja arutleda, sest need on ju inimõigused. Eesti inimõigustealane kultuur on praegu üsna eliidikeskne ning mulle tundub, et püüded selle kultuuri populariseerimiseks ja selle üle laiemalt arutamiseks on jäänud üsna poolikuks.

See on üsna huvitav kontrast näiteks rahvusvaheliste inimõigusliikumiste algusaegadega 1970ndatel aastatel, kus organisatsioonid nagu Amnesty International keskendusid moraalsetele argumentidele ning emotsionaalsetele ja empaatiat loovatele lugudele, mille eesmärk oli mobiliseerida rahvahulki ja tekitada kaastunnet ka nende suhtes, kes asusid kaugetes autoritaarsetes riikides Ladina-Ameerikas ja Ida-Euroopas. Sellistest lugudest jääb meil puudu ka meie siseriiklike küsimuste arutamisel.

Kas see, et inimesed saaksid oma õigusi kasutada, on inimese või ühiskonna mure?

Vaat siia ongi koer maetud, kas pole? Võiks arvata, et inimõigused põhinevad üleüldisel konsensusel – umbes nagu kristlik loomuõigus, et iga inimene on võimeline tunnetama, mis on need põhilised väärtused, mille najal oma käitumist kujundada. Kui aga vaadata, kui palju eriarvamusi on tekitanud näiteks debatid kooseluseaduse ja soolise palgalõhe ümber, näeme, et tegelikult pole üldse kindel, et kõik inimesed inimõigustest ühtemoodi aru saavad.

Näeme niisiis, et inimõiguste nõudmine on vägagi poliitiline küsimus. Nüüd tekib aga palju ebamugavaid küsimusi: kas me tohiks inimõiguste nõudmisel ka poliitiliselt käituda? Kas inimõiguste üle võib arutleda, liitlasi otsida, nende rakendamisel kompromisse teha? Kas üks inimõigus võib olla tähtsam kui teine?

Tegelikult teeme me selliseid otsuseid iga päev (nii on ju ka näiteks kooseluseaduse eelnõu kompromiss sooneutraalse abielu ja traditsioonilise kristliku abielukorralduse vahel). Ma väidaks isegi, et taoliste otsuste langetamine on ühes poliitilises kogukonnas vältimatu. Nii et võib-olla ongi inimõiguste kontseptsiooni suurim probleem see, et see taandab poliitilise võitluse küsimused individuaalseteks õigusteks, mida põhjendada pole vaja ja mis annab mugava ettekäände oma poliitilisi vastaseid vähem tõsiselt võtta.

Parem oleks võtta inimõiguseid kui eesmärki – õiguseid, mida me tahaks näha universaalsena ja mille nimel tuleks selgitustööd teha, koonduda, võidelda ja kompromisse teha. Selle asemel, et võtta neid kui lähtekohta, autoriteeti, mille kaudu õigustada mis tahes poliitilist muutust x.

Arutelu „Meie ühiskond ei ela üle sallimatust omaenda inimeste vastu. Mida tähendavad tänases Eestis inimõigused?“ toimub 15. augustil kell 12.30 – 14.00 Inimõiguste laval.

Laval arutlevad politoloogiadoktor Iivi Anna Masso, Tallinna Ülikooli professor Rein Raud, New Yorgi ülikooli ajaloodoktorant Aro Velmet ja Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper.

Vestlust juhib ja ütleb sõna sekka võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper.

Tule ja räägi kaasa!

Vaata, mis teemadel saab Inimõiguste laval veel kaasa mõelda!

Äripäev kirjutab, kuidas Arvamusfestivalil üles astuv ettevõtja Jüri Mõis on oma finantstuleviku eesmärgiks seadnud selle, et tema lähedased ei peaks tulevikus tema eest hoolitsema.

Mõis tunnistas, et talle on Äripäeva tõstatatud teema „Minu finantstulevik – kelle asi see on?“ vägagi hingelähedane. Mida vanemaks saad, seda rohkem hakkad selle peale mõtlema, rääkis ta. „Mina olen 58.“

Mõis jagab Äripäeva vaadet, et igaüks peaks oma finantstulevikku ise aktiivselt kujundama, aga tuletab meelde, et variante on rohkemgi: kindlustada saab nii iseenda kui ka ema ja laste tulevikku. „Eesmärk peaks olema, et minu sugulased ei peaks minu pärast kannatama. Katsun oma asjad niimoodi korraldada, et nad on tulevikus minu eest hoolitsemisest vabad.“ Mõis möönab, et elus on oma osa ka juhustel ja mõni õnnetu juhus võib kelle tahes oma sugulasele koormaks teha, aga: „Ise peab ikka ka tubli olema.“

Eesti inimeste riskikäitumine teeb Mõisale muret. „Mul emagi rääkis, et kui tema noor oli, ega siis polnud maal mingit vahet, mis riigikord oli,“ rääkis ta. „Peaasi, et muusika mängis. Mulle tundub, et sellist suhtumist on ka praegu väga palju. Et pole vahet, mis meist kuuekümneaastaselt saab – peaasi, et muusika mängib. Ja siis kuuekümneaastaselt lõugame. No ja siis ongi nii, et kui kõige halvemini läheb, siis tegeleb sinuga linnavalitsuse kommunaalosakond.“

Eestlaste vähest investeerimisharjumust põhjendab Mõis kriisi mälestusega. „See võtab ilmselt natukene aega, enne kui need kogemused meelest ära lähevad,“ arvab ta. Positiivne on tema meelest see, et raha vastu on usaldus suur. „Suure enamiku jaoks on raha hoidmine sulas olnud viimase seitsme aasta kõige parem investeering. Minul küll on. Intressi peaaegu ei maksta, aga vähemasti plussmärk on taga – klassikalistel investeeringutel on miinusmärk taga viimase seitsme aasta kestel.“

Õpeta laps säästma

Koos Äripäevaga tuleb Arvamusfestivalile finantstuleviku üle arutlema ka investor ja „Rikkaks saamise õpiku“ autor Jaak Roosaare. Tema meelest peaks juba lapseeast peale arendama mõtteviisi, et alati tuleb osa teenitud rahast säästa uue raha loomiseks ehk investeerimiseks. „Eesti inimesed ei pelga investeerimist minu meelest sugugi rohkem kui teiste riikide inimesed,“ sõnas ta. „Lihtsalt aega praktiseerida on olnud vähe ja varakapitalismile kohaselt on paljud võtnud liiga suuri riske ja rahast ilma ka jäänud.“

Roosaare sõnul peaks investori põhimõte olema, et kapitali tuleb koguda ja hoida, investeeringutest ja riskidest tuleb aru saada ja vastutus tuleb oma raha saatuse eest võtta enda kätte. „Mulle endale meeldib ka hajutamine aktsiate, kinnisvara ja välja antud laenude vahel,“ märkis ta.

Lubaduse koos Äripäevaga Arvamusfestivali vestlusringis üles astuda on andnud ka LHV panga pensionifondide juht Andres Viisemann, Kawe Kapitali partner Kristjan Hänni ja investor Rene Ilves. Äripäeva korraldatav arutelu „Minu finantstulevik – kelle asi see on?“ toimub Paide Vallimäel Arvamusfestivalil 16. augustil algusega kell 17.00.

Heateo Sihtasutuse ja sõprade Sotsiaalse innovatsiooni lavale astuvad 16. augusti pärastlõunal Eesti ettevõtjad, kes arutlevad enda rolli üle ühiskondlike muutuste ellukutsumisel ja toetamisel.

Heateo Sihtasutus tegi intervjuu arutleja Maire Milderiga, kes on Baltika Grupi juhatuse liige, Eesti Disainikeskuse nõukogu liige ning Rocca al Mare Kooli vanematekogu aktiivne liige.

Kumb on ühe ettevõtte jaoks olulisem – teha igapäevatööd inimestest ja keskkonnast hoolides või võtta laiem vastutus ühiskondlike probleemide lahendamisel?
Kõik algab pihta ikka organisatsioonist, kus inimene töötab. Kas ta tunneb end seal hästi? Kas ta tunneb, et teeb väärtuslikku tööd? Kas tal silmad säravad?

Inimesed peavad esmalt ise oma tööga rahul olema, siis saavad nad ka laiemalt panustada. Näiteks meil oli mõni aeg tagasi ettevõttes oma päevahoiu lasteaed. On oluline, et firma on paindlik ja tuleb oma inimesele vastu. Antud näite puhul ei kaota väikelapse vanematest töötaja ära sidet töökohaga, samuti ei kaota oma professionaalsust. Veel näide: Baltikas toimusid ettevõttes kohapeal joogatunnid ning inimesed, kes seda soovinud olid, ei pidanud eraldi kuhugile trenni minema.

Seejärel saab vaadata laiemat pilti. Ükski ettevõtte ei tegutse ju vaakumis – ta tegutseb konkreetses keskkonnas ning need teemad ja küsimused, mis puudutavad laiemat keskkonda, on alati mõjutamas ka iga ettevõtet, kes selles tegutseb. Ettevõtte juhid peavad tajuma, mis ühiskonnas toimub – tuleb näha suuremat pilti, selles toimuvat märgata. Samal ajal on üks oluline asi, mida iga ettevõte teha saab – toetada oma inimesi, julgustada neid laiemalt ühiskonda panustama. Tihtipeale algatavad laiema mõjuga projekte just töötajad ning sel juhul on äärmiselt oluline, et ettevõtte juhtkond toetab ja tunnustab seda. On väga oluline oma kolleege kuulata ning tajuda, milline on meelsus ja vajadus.

Kuidas hindad Eesti ettevõtete panust ühiskondlike murekohtade lahendamisel täna?
Meil on väga palju huvitavaid projekte Eestis, aga mulle tundub, et neist ei räägita piisavalt palju. Paljud olulised neist on jäänud teatud huviringkonna projektideks, ei oma laiemat kõlapinda.

Selleks, et ärisektor oleks nende heade ideede taga, peaks tegema ärisektoriga tööd ja neid süsteemselt panustama kutsuma. Kes on selle töö tegijad ja kutsujad täna? Kuidas see info liigub koordineeritumalt ärisektorisse? Siin on kindlasti veel arenguruumi. Ma olen kindel, et firmadel on huvi ja sotsiaalset tahet seda teha. Aga nad ei taju, et see on üks kasutamata võimalus, sest nad lihtsalt ei tea neist projektidest, algatustest ja võimalustest. Kui oleks olemas süsteemsemalt erasektorit kaasav algatus, siis oleks kergem erinevatel osapooltel ühiselt tajutud kitsaskohtade lahendamiseks kokku tulla.

Sageli täna vast ka ettevõtted ei oska näha teisi panustamisvõimalusi peale raha. Meie sellekohane kogemus ja kultuur on alles kujunemas. Ettevõtted peaksid kaasa minema nende üleriigiliste algatustega, kus neil on võimalik oma spetsiifilist kogemust jagada. Oma teadmise ja kogemuse laiemal jagamisel on suur väärtus.

Kus sellised Eesti elu edendavad ideed sünnivad?
Kõik algab ikkagi inimestest, kes tahavad asju paremaks teha. Ettevõtted ise ei tee asju. Inimesed neis ettevõtetes teevad. Tihtipeale kuuluvad need samad inimesed erinevatesse organisatsioonidesse. Kindlasti julgustan ma teisi ettevõtjaid aktiivselt ühiskondlike algatuste juures olema, näiteks läbi Heateo SA võrgustiku. Kui küsida, kus on täna Eestis aktiivsel inimesel võimalus kaasa mõelda ühiskonnas üles tõstatatud probleemidel, siis minu meelest neid vestlusringe ja organisatsioone on pigem vähe, aga mulle tundub, et neid tuleb üha juurde. Hakatakse aru saama, et ükski ettevõte ei jää puudutamata laiemalt ühiskonnas toimuvast. Targem on olla selle aktiivne, teadlik ja panustav osa.

Arvamusfestivali moodi arutelud panevadki asjad liikuma – soovin jõudu tegijatele ja tõsine tunnustus kõikidele ettevõtetele, kes tänaseks juba asjaga kaasa on tulnud!

Tahaksid meiega vabakonna teemadel kaasa mõelda? Vali Arvamusfestivali kavast välja endale huvipakkuvad teemad:
15. august, Vabakonna lava
16. august, Sotsiaalse innovatsiooni lava

Lugu ilmus esmakordselt Heateo Sihtasutuse koduleheküljel.

Arvamusfestival ootab osalema kõiki ärksaid eestimaalasi, ka neid, kes on liikumisraskustega – ratastooliga saab ligi Oru- ja Mäelavadele ning suurematele teemalavadele. Samuti pääseb ratastooliga festivali keskmes olevasse festivalikohvikusse ja infopunkti. Tualettide trepil on vajadusel olemas invatõstuk.

Kuna osa Arvamusfestivali aruteludest toimub muruplatsidel, palume arvestada sellega, et sinna võib ratastooliga olla keeruline sõita. Festivalialale viiv kaldtee läheb Tallinna mnt 21 maja vasakult küljelt.

Kohtume Arvamusfestivalil!

Arvamusfestivalil võetakse arutlusele ka eesti- ja venekeelse elanikkonna infoväljad. Mõtiskletakse, kuidas võiks üksteist paremini mõista ning kas infovälju oleks vaja ühtlustada. Arutelud toimuvad vene keeles.

Venekeelsed arutelud on pühendatud kahele kogukonnale, kes elavad Eestis kõrvuti – eesti keelt ning vene keelt emakeelena kõnelevad inimesed. Esimene arutelu “Kaks infovälja. Kuidas üksteist mõista?” toimub Delfi ja Päevalehe laval 15. augustil kell 13.00. Arutelus osalevad Tallinna Ülikooli ajaloo õppejõud ja doktorant Igor Kopõtin ning ajaloolane, ajakirjanik ja publitsist Ilja Nikiforov.

„Sageli on öeldud, et eesti- ja venekeelsed elanikud kasutavad erinevaid infovälju ja see on üks põhjustest, miks tekivad arusaamatused,“ ütles venekeelse Delfi peatoimetaja ja arutelu moderaator Julia Rodina. „Vestluse käigus tahaksime arutada, milliseid meetmeid tuleks kasutusele võtta, et Eestis oleks kõikidel kogukondadel rahulik ja mõnus elada.“

Samal ajal toimub ERRi laval arutelu „Venekeelne infoväli Eestis: kes kontrollib, kes tarbib?” Arutelu juhib Raadio 4 toimetaja Artur Aukon ning koos temaga arutlevad venekeelse infovälja üle ajakirjanik Ilja Sundelevitš, ajakirja PLUG toimetaja Olesja Rotar ja Delovõje Vedomosti ajakirjanik ning üks TEDx Lasnamäe korraldajatest Polina Volkova.

„Pole saladus, et Eestis on kaks paralleelset info- ja kultuurimaailma. Seetõttu on viimaste aastate trend, et avalikes ja erasektori organisatsioonides on tööl vähemalt üks venekeelse meediaga suhtlev PR-spetsialist,“ ütles Aukon. „Arutame, kuidas anda teavet venekeelsele kogukonnale ilma infot kaotamata.“

Arutelu kantakse üle Raadio 4 otse-eetris.

Huvitav formaat on ka arutelul „Mis on tegelikult takistused lõimumisel?“, kus arutletakse ühtekuuluvuspoliitika teemadel ning iga kõneleja räägib oma emakeeles. Arutelus räägitakse lõimumise tegelikest takistustest ausalt, avatult, hirmude ja kompleksideta. Arutelu juhib Eva-Maria Asari ning vestluses osalevad Andrei Hvostov, Andres Jõesaar, Kristiina Kallas ja Jelena Parfjonova.

Heateo ja sõprade Sotsiaalse innovatsiooni lava Arvamusfestivalil kutsub 16. augusti õhtupoolikul viimase teemana kaasa mõtlema sotsiaalse ettevõtluse olevikule ja võimalustele Eestis.

Et teema paremini sisse juhatada, tegi Heateo Sihtasutus intervjuu ühe vestluses osaleja, Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku juhatuse esimehe Jaan Apsiga.

Kas sotsiaalne ettevõtlus päästab maailma?
Sotsiaalne ettevõtlus on üks väga hea viis maailma paremaks muutmise teel, sest ta ühendab endas kaht olulist poolt. Esiteks väga selge eesmärk selles osas, mida täpselt paremaks muuta soovitakse. Seda sõltumata valdkonnast, sest ühiskondlikke vajadusi on väga suur hulk alates hetkel väga aktuaalsest erivajadustega inimeste tööhõivest kuni näiteks venekeelsete inimeste suurema kaasamiseni ühiskonda. Teisalt on sotsiaalse ettevõtluse näol tegemist kapitalistlikus ühiskonnas elujõulise rahastusmudeliga, kus enamus rahast tuleb toodete või teenuste müügist. Reeglina ei ole erinevad ühiskonda paremaks muuta tahtvad algatused väga elujõulise rahastusega, sõltudes projektidest või heategevusest. Tegemist on pigem ühekordsete tegevuste jadaga, mis ei ole pikas perspektiivis nii mõjus. Seetõttu on minu kindel soovitus – kui juba maailma „päästma“ hakata, siis kasutades tööriistana sotsiaalset ettevõtlust.

Kuidas saab ikkagi head tahet ja rahateenimist ühte patta panna?
Ühiskondlike probleemide lahendajatel on täna hulk väärtuseid, mida nad tõlgendavad viisil, mis tegelikult ei aita nende ühiskondlike probleemide lahendamisele kaasa või isegi halvendavad olukorda. Näiteks on Eesti ühiskonnas levinud hoiakud, et heategevus peaks põhinema vabatahtlikul tööl ja kogukonna panustamisel. Kui keegi hakkab selle eest juba palka saama, tundub asi kahtlane. See ei puuduta ainult sotsiaalseid ettevõtteid, vaid väga paljusid vabaühendusi. Samas kui tegelikult on mõne probleemi ära lahendamiseks või tõhusaks leevendamiseks vaja kõrge professionaalsusega inimesi, kes pingutavad selle nimel vähemalt kaheksa tundi päevas väga heade juhtidega väga heades meeskondades. Loomulikult on ka erandlikke puhtalt vabatahtlikke liikumisi, kuid enamus nende tegevustest jääb ühekordseteks. Näiteks lastekodude aitamise aktsioonid – kui ühel aastal viia lastele kingitusi, siis järgmisel aastal ootavad lapsed sama, aga aitajad ei leia selleks aega või raha. Sotsiaalne ettevõte toetab ühiskondlike probleemide lahendamist ettevõtlustulu teenimisega, seega on neil vähemalt osaliselt või mõnel juhul ka täielikult võimalik katta kogu eelarve ära.

Võiks küsida ka hoopis niipidi – kas sotsiaalne ettevõtlus ei peaks muutuma üheks ettevõtluse kuldstandardiks? Loomulikult on oluline koht ka projektirahastusel ja vabatahtlikul liikumisel, aga kuidas need organisatsioonid ikkagi tagavad, et nad järgmisel aastal uksi kinni ei pane ja nende tegevusvõimekus säilib viie järgmise aasta jooksul. Vähem kui viie aastaga ühtegi probleemi ära ei leevenda. Pigem võiks projektiraha ja heategevust kasutada sotsiaalsete ettevõtete alustamiseks ja arendamiseks. Sageli on sotsiaalsete ettevõtete ärimudelid sellised, et kuigi nad suudavad maksta oma töötajatele palka ja suunata raha oma eesmärgi täitmisesse, siis arendus-või laienemisraha neil pahatihti ei jätku.

Mida Eesti ühiskond sotsiaalsetelt ettevõtetelt ootab?
Eesti ühiskond ei oska praegu sotsiaalsetelt ettevõtetelt midagi oodata, sest ühiskond ei ole veel teadvustanud, milline oluline roll võiks neil olla. Mida ühiskonnaliikmed saavad ise anda, et neil oleks võimalik sotsiaalsetelt ettevõtetelt rohkem oodata? Ühelt poolt võiksid nad tarbijatena otsida üles sotsiaalsete ettevõtete tooted-teenused, alustades näiteks meie kodulehelt www.sev.ee.

Teisalt tuleks neil olla sotsiaalsete ettevõtete suhtes kahepidiselt nõudlikud tarbijad – nõuda kvaliteetseid tooteid-teenuseid ja kontrollida, kas on olemas info, kuhu tarbijalt laekuv raha ikkagi läheb. Kui sotsiaalsed ettevõtted saavad ühiskonnas tuntumaks, ongi oluline nõue neile läbipaistvus. Kui tooted-teenused on sama hinnaga või isegi kallimad kui tavapärasel äriühingul, siis on oluline näidata, mida selle rahaga tehakse. Siin on ka tarvis ühiskonna liikmeid selles osas harida, et sotsiaalsele ettevõttele müügist laekuv raha ei pea minema otse abivajajatele – näiteks haavatavad sihtrühmad vajavad midagi enamat kui lihtsalt raha, palju väärtuslikum on palgaliste professionaalide tugi.

Kindlasti saavad kodanikud küsida enne valimisi ja valimiste vahelisel perioodil samu küsimusi nii riigiametnike kui poliitikute käest – millised on need tegevusmudelid, mida maksumaksja raha eest toetatakse, mis peaksid meie elu paremaks tegema?

Kokkuvõttes on sotsiaalsete ettevõtete sektoril teatud ootuseid ühiskonnale enne, kui ühiskonna ootused sotsiaalsete ettevõtete sektori suhtes kõrgemaks saavad tõusta.

Tahaksid meiega vabakonna teemadel kaasa mõelda? Vali Arvamusfestivali kavast välja endale huvipakkuvad teemad:
15. august, Vabakonna lava
16. august, Sotsiaalse innovatsiooni lava

Lugu ilmus esmakordselt Heateo Sihtasutuse kodulehel. 

Ukraina kriisi järk-järguline laienemine pani eestlased taas veelgi murelikumalt mõtlema julgeolekule ning sellest teemast ei saa mööda ka Arvamusfestival, kus teema üle arutletakse mitmel eri laval.

Mäe- ja Orulavadel ehk lavadel, mille programmi pani kokku arvamusfestivali meeskond, on tänavu julgeolekuga otseselt seotud teemasid kaks. Reedel on Mäelaval arutelu „Eesti julgeolek: kuidas ja mille eest?“ ning laupäeval Orulaval arutelu „Eesti tark võim“.

„Kui mõelda tagasi talvisele ajale, siis inimesed kaalusid reaalselt, mis saab, kui Eestiga peaks Ukraina sündmuste taustal midagi juhtuma. Räägiti nii sõjast, Rootsi põgenemisest kui ka liitlaskohustustest,“ selgitas Anna Karolin, Arvamusfestivali vabatahtlik ja üks julgeolekuteemaliste arutelude koordinaatoritest, miks julgeolekuteemad just praegu väga olulised on. Ta lisas, et julgeolekuteemat mõtestatakse festivalil pisut teise nurga alt ning püütakse esitada arusaam julgeoleku valikute alustest.

„Arutelu mõte on vaadata julgeoleku sisse, uurida, mis julgeolekut mõjutab,“ ütles Karolin. „Näiteks kui räägime Eesti kohustuste tagamisest NATOs, siis mis see maksab? Ja mitte nii otseselt rahas, vaid näiteks, kas oleme nõus loobuma privaatsusest internetis, kui saame vastu julgeoleku? Või millist hinda oleme nõus maksma energiasõltumatuse eest?“

Arutelu juhib Andres Kasekamp, Tartu ülikooli õppejõud ja Eesti välispoliitika instituudi juhatuse liige.

Laupäevane arutelu „Eesti tark võim“ on julgeolekuga kaudselt seotud. Mida väikeriik ei suuda toore jõuga, seda üritatakse hüvitada diplomaatia, uuenduste ja patriotismiga. Kuidas teha nii, et meie riik ja ühiskond motiveeriksid meid siin elama ja üksteisest hoolima? Mis ideede eest peaks kodanike Eesti üldse seisma? On need digivabadused, laulupeod, metsas seente korjamine või midagi veel? Kuidas suhtleme välismaailmaga, nii et Eesti oleks tuntud ja armastatud üle kogu maailma?

Arutelu „Eesti tark võim“ sai inspiratsiooni kahest tänavu ilmunud tekstist. Üks neist oli Daniel Vaariku essee „Eesti ja tema pehme võim“, mis ilmus sellel talvel ajalehes Sirp. Teine oli 20 kultuuritegelase algatus „Elamisväärne Eesti“.

„Mõte on panna osalejad arutlema selle üle, milline peaks olema hea Eesti, mille eest me tahaksime seista – meie Eesti,“ ütles Karolin. „Kuidas peaksime Eestit tutvustama välismaal ja mida peaksime tegema kodus, et oleksime tugevamad. Näiteks laulupidu on hea näide targast võimust – see seob meid omavahel ja loob ka välismaal Eesti järele õhkava inimestelaine.“

Arutelu juhib Linnar Viik.

Julgeolekuteemalised arutelud arvamusfestivalil

Reedel, 15. augustil algusega kell 17 toimub Mäelaval arutelu „Eesti julgeolek – kuidas ja mille eest?“, kus keskendutakse sellele, millest meie julgeolek koosneb ning mis on nende valikute hind. Kui palju peame maksma sõltumatuse ja turvalisuse eest meie privaatsuse, säästva arengu või keskkonna arvelt? Arutelu annab võimaluse võtta julgeolek veidi väiksemateks ja selgemateks pusletükkideks.

Laupäeval algusega kell 17 on Orulaval arutelu pealkirjaga „Eesti tark võim“, mis keskendub Eesti tugeva ja pehme ehk targa võimu tasakaalule ning küsib arutlejatelt, missugune võiks olla Eesti tark võim laiemalt. Kui tugev võim on konkreetsed käsud, piirangud ja otsused seadustandvate ja täidesaatvate riigiorganite poolt, siis tark võim lisab sinna idee, miks inimesed on nõus neid tunnustama ja täitma. Tark võim on põhjus, mis toob inimesed laulupidudele, „Teeme ära“ talgutele ja Eestisse elama. Kas meil on seda liiga vähe ning kuidas seda paremini rakendada?

Ei unustata ka venekeelset elanikkonda

Laupäeval, 16. augustil algusega kell 14 saab oma sõna sekka öelda Mäelaval arutelul „Ärge õpetage meid elama!“, mis keskendub Eesti venekeelsetele elanikele. Arutelu esimeses pooles räägitakse inforuumist ja sellest, kuidas erinevalt levinud arvamusele, elab Eesti venekeelne kogukond mitmes erinevas inforuumis.

Küsitakse, kas olla väljaspool Eesti inforuumi on ohuks julgeolekule ning kas ja kui tugevalt peaks Eesti riik sekkuma venekeelsete elanike inforuumi kujundamisesse. Arutelu teises osas uuritakse, kas riik on eestivenelastele partneriks. Taasiseseisvumisest alates on riiklikul tasandil väljendatud korduvalt seda, kuidas eestivenelased peavad õppima eesti keelt, suhtuma Eesti riiki ja kasvatama oma järeltulijad Eestit armastama. Küsitakse, kas riik tohiks nii jõuliselt sekkuda inimeste isiklikesse hoiakutesse ning uuritakse, kuidas venekeelse kogukonna erinevad grupid riigi käitumisse suhtuvad.

Lugu ilmus esmakordselt 15. juuli Järvamaa Teatajas.