Nii nagu mullu, astub ka sel korral Arvamusfestivali finaalis lavale Eesti poliitika raskekahurvägi. Ärevast julgeolekuolukorrast Euroopas, aga ka Eesti riigi mainest, sihtidest ning suurte narratiivide otsimisest tuleb juttu laupäeva õhtul kell pool kaheksa. Debateerivad parlamendierakondade juhid Taavi Rõivas (REF), Sven Mikser (SDE) ja Urmas Reinsalu (IRL).

Kuigi ametliku valimiskampaania alguseni on jäänud mitu kuud ja erakonnad alles tegelevad oma programmide sõnastamisega, loetakse Arvamusfestivalil viimast arutelu kevadiste Riigikogu valimiste avalöögiks. Paides väitlevate poliitikute hulgas võib olla ka Eesti järgmine peaminister.

„Ei ole olnud muretu suvi,“ nendib valitsusjuht Taavi Rõivas, vihjates eelkõige Ukraina-Vene konfliktile. Tema sõnul on kolme erakonnajuhi osalusega arutelu üpris erakordne ning seda võimalust tuleks targasti ära kasutada. Suvisele ajale vaatamata peaks Rõivase hinnangul fookus olema just välispoliitikal.

„Õhkkond on pingeline ja teemad äärmiselt tõsised,“ ütleb Rõivas, kelle sõnul on Eesti-suguse väikeriigi suurimaks julgeoleku ja turvalisuse garantiiks silmapaistev rahvusvaheline maine õnnestunud ja vabadust armastava riigina. Seda on Eesti seni suutnud ja peaks sama suunda jätkama, liitudes veelgi rohkem läänega ning vähendades sõltuvust Venemaast.

Kuid see võib olla poolik lahendus, sest Sven Mikseri hinnangul on läänelik heaolumudel hetkel tugeva löögi all. Demograafilised muutused ja viimase kümnendi vindunud majanduskriis on tekitanud inimestes ebakindlust.

„Paljudes on loodud tunne, et ühiskondlik areng on kaotanud sihi ja suuna ning et progress tähendab üha enam vaid tehnoloogilist arengut,“ märgib Mikser. „Julgen väita, et see, mida me täna vajame, on just nimelt Suur Narratiiv, inspireeriv ja ühiskonda mobiliseeriv visioon.“

Üks vestlusringi läbiv küsimus on, milline peaks olema Eesti tulevikusuund. Erakonna esimeestelt oodatakse uusi ideid, mis peaksid Eestit edasi vedama ning kindlustama riigi jätkusuutlikkuse. Rõivase retsept on lihtne: igaüks peaks saama võimaluse end realiseerida.

„Igal hommikul tõuseb 1,3 miljonit Eesti inimest ja alustab päeva 1,3 miljoni isikliku eesmärgiga, kuidas muuta iseenda ja oma lähedaste elu paremaks. Minu meelest on see tohutu väljakutse ja suur eesmärk ehitada riiki, mis suudab pakkuda oma kodanikele isiklikuks õnnestumiseks toetavat ja kaitsvat keskkonda,“ ütles Rõivas.

Siiski ei tasuks Eesti elu paremaks muutvaid ideid oodata vaid 14 inimeselt, kes valitsuses töötavad. „See võiks olla üks suur kaasamise projekt, kus kõik 1,3 miljonit ideid pilluvad, kuidas seda teha,“ lisab Rõivas. „Ma olen kindel, et ideedest puudu ei tule, niisamuti nagu teiste kaaskodanike kriitikast nende suhtes. Aga see ongi demokraatliku riigi toimimise ja elamise viis.“

Sven Mikseri hinnangul peaks Eesti keskenduma probleemile, et järgmise poole sajandi vältel panustavad tuhanded inimesed – „kui nad üldse Eestisse jäävad“ – meie ühiskonda ja majandusse tunduvalt vähem, kui on nende tegelik potentsiaal. Kuidas seda lahendada?

„Riik peaks seadma eesmärgiks ebavõrdsuse vähendamise – nii inimeste ja leibkondade vahel, meeste ja naiste vahel, kui ka näiteks linnade ja maapiirkondade vahel,“ vastab Mikser.

Küsimusele, kuivõrd on Eesti poliitika nelja aastaga muutunud kodanikke kaasavamaks, on poliitikud ühel meelel – oluliselt. „Ma olen pigem täna seda meelt, et kaasamise võimalusi on rohkem, kui neid osatakse ära kasutada,“ leiab Rõivas.

„Pärast „fooliummütsikeste“ revolutsiooni saanud valdavaks arusaam, et kodanikke tuleb poliitiliste otsuste langetamisse kaasata ja et põhimõte „andsite valimistel hääle, nüüd laske valitutel valitseda“ ei toimi,“ räägib Mikser.

Samas ei tähenda kaasamine seda, et üks kodanik või üksik ühendus saab iga oma soovi läbi suruda, leiavad poliitikud. Rõivase sõnul tähendab avatud valitsemine seda, et erinevad arvamused leiavad tee otsustajateni, kes püüavad võtta arvesse võimalikult paljude arvamusi.

„Ilmselt sellest tulebki teinekord pettumus kaasamise tulemustes, et seda asjaolu ei mõisteta – iga otsus on demokraatias alati kompromiss erinevate huvide ja arvamuste vahel, mis ei pruugi sada protsenti vastata ühegi üksiku osalejatele,“ põhjendab Rõivas.

Ka Mikser leiab, et poliitikud peavad ise oma otsuste eest vastutust kandma ning aeg-ajalt võivad nende otsused mõnes küsimuses käia ka avalikust arvamusest ees. „Kindlasti ei pea nad vajutama iga kord hääletusnuppu nii, nagu viimase gallupi järgi sooviks 51 protsenti valijatest,“ põhjendab Mikser.

„Kõige tõhusam viis kaasamise ilu ja valu kogemiseks on see omal nahal järgi proovida. Kui teil on midagi öelda, ärge hoidke küünalt vaka all,“ teeb Rõivas inimestele ettepaneku debatis vahetult osaleda. „Ma eeldan, et festivali formaat on selline, kus publik saab sõna oma sekka öelda.“

Arutelu juhib ERR-i ajakirjanik Neeme Raud, arutelu ajal liigub rahva seas ringi ERRi arvamustoimetaja Rain Kooli, kes kogub muruplatsil olijate kommentaare ja küsimusi.

Lähemalt toimuvast arutelust saab lugeda siit.

Algupärane „Olukorrast riigis“ soojendab festivali

Reedel kell 11, tund enne festivali arutelude algust, tervitavad Paidest Raadio 2 eetris kuulajaid Hannes Rumm ja Anvar Samost, kes üle 13 aasta taas koos mikrofonide taha istuvad, et anda Eesti riigi arengule üdini aus ja kainestav hinnang. Algupärane „Olukorrast riigis“ on tagasi.

See ühekordne comeback saab Anvar Samosti sõnul olema põnev nii nende enda kui ka kuulajate jaoks, sest seekordses saates võetakse arutlusele viimased 19 aastat Eesti poliitmaastikul ning otsitakse välja viis pöördelist sündmust, mille mõjud ehk ka tänapäeval tunda on. Samost tõdeb, et nii pikale perioodile tagasi vaatamine on ühtviisi huvitav ja hariv. 19 aastat just seetõttu, et esimene “Olukorrast riigis” läks eetrisse 1995. aastal ehk 19 aastat tagasi.

„Eks teeme nii, et see oleks selle sajandi kõige parem saade,“ lubas Rumm.

Rummi-Samosti juhitud ainukordne „Olukorrast riigis“ algab reedel, 15. augustil kell 11.

Artikkel ilmus esmakordselt Järva Teatajas.