Hetkel Arvamusfestivali Loodelaval käimasolevas arutelus “Kus ja kes on inimesed, keda tahame kutsuda Eestisse elama?” on nii konsultant ja koolitaja Hede Kerstin Luik, ajakirjanik Mihkel Kärmas, Teenusmajanduse Koja juht Yrjo Ojasaar kui Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu juhatuse liige Meelis Virkebau ühte meelt, et Eesti vajab sisserännet, kuna oma jõududega pusides ei tule me globaalses maailmas toime.
Kuigi hääl rahva seast kipub arvama, et terve on see riik, kus nii koristaja kui minister on oma rahva seast, tuleb siiski tunnistada, et vajame paljudes eluvaldkondades spetsialiste väljastpoolt. “Näiteks Ida-Virumaal meditsiin ei toimiks, kui poleks importarste Ukrainast ja teistest idariikidest,” ütles Kärmas.
Kahjuks tuleb tunnistada, et riik hetkel ettevõtjatele soodustusi spetsialistide värbamiseks mujalt ei paku. Samas on sõda ekspertide ja kapitali pärast maailmas karm ja vajaksime strateegiat, kuidas teisi riike selles üle trumbata. Intrigeeriv oli mõte asendada kaitsekulutuste rida samamahulise hariduskulutuste reaga ja tuua kompetentsi riiki läbi hariduse.
Arutelu tegi lahti Ojasaar, kes ütles, et rahvusvahelistel turgudel tegutsevatel ettevõtetel on väga puudu tarkadest, lisaväärtust loovatest inimestest. “Haridussüsteem ei suuda neid piisava kiirusega toota,” ütles ta. Oskustöölistest on Virkebau sõnul puudus nii nn uue kui vana majanduse ettevõtetel.
Kärmas läks aga konkreetsete ettevõtete tasemelt üldisemaks ning küsis: “Kuidas hoiame kahaneva ja vananeva rahvastikuga käimas aktsiaseltsi Eesti Vabariik?” Kogu riiki ähvardab tema sõnul ääremaastumise oht, elukvaliteet halveneb, riik ei püsi koos. Kõik arutelus osalejad olid nõus tema väitega, et parim lahendus oleks Eestisse rahvast juurde kutsuda. Erimeelsused tekivad siis, kui hakatakse konkreetseid lahendusi välja pakkuma.
Virkebau, tegi ettepaneku mitte ehitada planeeritavat uut suurt ministeeriumide maja, vaid korraldada sotsiaalministeerium ümber ka tööministeeriumiks. Puudutati ka varasematel kümnenditel Eestisse rännanute ja integreerimise teemat ning leiti, et kuna me läheme kvalifitseeritud tööjõu leidmisel lahingusse teiste riikidega, tahtes neilt leiba ära võtta, vajame selleks parimat meeskonda ning siin ei ole oluline, kas see meeskond tuleb Tallinnast, Narvast või mujalt.
Üheks läbivaks kujundiks arutelus sai BC Kalev Cramo keskmängija Bamba Fall, kelle korvpallimeeskond leidis endale Senegalist. “Ettevõtjal on parimat programmerijat leida ja Eestisse tuua märksa keerulisem kui korvpallimeeskonnal tsentrit,” nentis Ojasaar – lisaks riigipoolsete soodustuste puudumisele ja piirkonna ühele rängimale tööjõu maksukoormale on raskendatud näiteks töötaja perekonna sissetoomine. Jäädes lootma vaid kohapealsele inimressursile tuleks korvpallimeeskonnal vajalikku mängijat kunstlikult ehitama hakata, samas saavad ka meie oma inimesed paremaks, kui neil avaneb võimalus väljast tulnud tippudega koos areneda. “Tanel Sokk on kindlasti parem tagamängija ka sellepärast, et ta saab mängida koos Bamba Falliga,” ütles Kärmas.
Riigikogu liige Sotsiaaldemokraatlikust erakonnast Jevgeni Ossinovski kommenteeris publikust kahte küsimust, mis paljudel kuulajatel südamel: Poliitikul ei ole sisserändest kerge rääkida, ütles ta. Levinud on arvamus, et igasugune sisseränne imeb kiiresti tühjaks meie sotsiaalsüsteemi. OECD uuring näitab, et immigratsiooni mõju on pigem kergelt positiivne või neutraalne. Teine on sallivuse küsimus: uuringud näitavad, et Eesti on OECD riikidest kõige vähem salliv nii etniliste kui seksuaalsete vähemuste suhtes. Kärmas oponeeris sellele maalähedase mõttega, et mölakaid leidub igas kultuuris, kuid seda ei saa Eesti puhul pidada domineerivaks nähtuseks.
Arutlejad leidsid ka, et me ei saa sisserändajatele seada mingeid piiranguid päritolu, kultuuri vms põhjal. Esiteks ei ole me piisavalt konkurentsivõimelised, et seda teha ning teiseks, mida mitmekesisem oleks tulijate taust, seda enam see ühiskonda arendaks. “Me tahame teda, kui ta oskab oma valdkonda,” ütles Ojasaar. “Iga inimene, kes Eestisse tuleb, lisab riigile jätkusuutlikkust.” “Probleemid tekivad siis, kui üks etniline grupp läheb liiga suureks ja neil ei ole tegevust. Siis hakkavad eeslinnades autod põlema,” lisas Kärmas. Oht, et meil autopõlengud tekkima hakkaksid, on siiski minimaalne, kuna me pole selleks piisavalt ihaldusväärne rändesiht.
Ühe võimaliku lahendusena pakuti välja hariduse eelisarendamine ja spetsialistide sissetoomise ülikoolidesse nii õppejõududena kui ka tudengite värbamise välisriikidest. Alustada võiks näiteks mingi niši hariduse viimisest maailma tippu, mis muudaks Eesti omal alal tõmbekeskuseks. Selles valguses on vaid positiivne, et iga aastaga kasvab Eestis õppivate välismaalaste arv.
Lõpetuseks jäid kõlama kaks mõtet: rahvas peaks otsustama, kui vaba on meie migratsioonipoliitika ning migratsioonikraani lahtikeeramise vajalikkuse selgitamise rahvale võiks enda kanda võtta mõni ühiskondlik jõud.
ERR-i portaalist näeb kogu arutelu siit.