Kui praegu on Eestis nelja tööealise inimese kohta üks pensionär, siis aastal 2050 on sama hulga kohta 2,6 pensionäri. Kas ühe inimese pensionit hakatakse siis 2,6 inimese vahel jagama või tõstetakse makse, et pensionite suurus sama hoida? Või kuidas inimesed elaks ja tegutseks, kui riik pensione üldse ei maksaks? Nende küsimuste üle arutlesid Arvamusfestivali külalised Praxise ja Pangaliidu juhtimisel.
Vestlusringi juhatas sisse Janno Järve, kes pööras meie tähelepanu olulistele muutustele ühiskonna demograafilises struktuuris. Kui mõned aastad tagasi mindi keskmiselt pensionile 65-aastaselt ja keskmine eluiga jäi 67 kanti, siis praegu minnakse pensionile umbes samal ajal, kuid keskmine eluiga on pikenenud umbes 10-15 aastat. Järelikult on pensionipõlv märgatavalt pikem ja enam ei saa viljeleda elustiili, kus tulevikule üldse ei mõelda. Või eks saab ikka, aga sellisel juhul võivad viimased 20 aastat üsna nukrad olla.
Väga huvitav oli küsimusepüstitus, et mis oleks, kui riik üldse ei maksaks pensione – olgem ausad, enamik maailma ajaloost pole sellist süsteemi olnud ja inimesed on ikka ellu jäänud. Arvamusi osalejate seas oli mitmesuguseid – oli neid, kes leidsid, et olekski hea, kui riik pensione ei maksaks ja igaühe pensionisammasteks oleks tema lapsed. Teiselt poolt oli ka neid, kes leidsid, et me ei saa nõuda oma lastelt, et nad meid tulevikus ülal peaks, kuna me ei suuda ette ennustada, mis oludes nad elama peavad.
Suur mure oli osalistel ka meie demograafiliste protsesside üle – kui sündimus püsib endiselt sama väike ning võõrtööjõudu sisse ei lasta, siis paneme oma riigi ülalpidamise järjest väiksema hulga inimeste õlule. See aga omakorda peletab siiajäänuid veel enam minema, kuna mujal on kergem hakkama saada.
Mis siis aitaks sellises olukorras? Poolnaljaga sai välja käidud SSS-valem ehk seks, säästmine ja suitsetamine. Esimene seisab ilmselgelt selle eest, et keskmine laste arv peres peab kasvama. Säästmine tähendab juba praegu, tööealisena, enda tulevikule mõeldes investeerimist, näiteks kinnisvarasse. Kolmandaks, suitsetamine – tegeledes hoogsalt oma tervise hävitamisega, ei pea kartma, et pensioniiga oleks väga pikk ja sestap ei ole vaja ka hirmu viletsa elujärje ees tunda.
Kui nüüd aga tõsisema tooniga edasi minna, siis väga oluline mõte, mis õhku visati, puudutas meie nägemust oma elustiilist. Nagu eelnevalt juttu oli, siis inimeste eluiga on pikenemas, samuti aktiivselt ja tegusalt veedetavate eluaastate hulk. Loogiliselt järeldub, et meie võime tööd teha pikeneb. Küsimus on aga, kas me soovime lõpuni välja töötada või soovime oma viimaseid aastakümneid veeta lastelaste ja hobidega tegeledes. Või kas üleüldse on eetiline nõuda, et meie lapsed ja lapselapsed meid üleval peavad, kui suudame ise ka tööd teha.
Päris pikalt arutleti veel selle üle, kas laste kasvatamist peaks kuidagi tööstaaži hulka lugema, et soodustada suuremat sündimust. Selle ideega olid enamik kaasarääkijaist päri, rakenduslikus küljes esines aga eriarvamusi. Huvitav oli näiteks mõte lisaks laste arvule arvestada ka nende haridustaset ja n-ö üldist kvaliteeti. Üldsus kuulutas selle mõtte aga veidi liiga julmaks, kuna inimesi vist ei saa ikka ühtlasel lineaarsel skaalal mõõta.
Selleks, et meie pensionärid aastal 2050 ka elutervelt oma vanaduspõlve saaks veeta, leitigi, et on vaja luua lapsesõbralik ühiskond, et oleks rohkem inimesi, kes suudaks me pensionäre üleval pidada ning panna inimesed juba praegu mõtlema selles suunas, kuidas ka ise enda tulevikku kindlustada.