Loodelaval toimunud arutelus “Mida ja kuidas peaks homses Eesti koolis õppima?” püüdsid tudengi ja väitlusseltsi koolitaja Sten Andreas Erlichi juhtimisel Noored Kooli ja Teach for All projektidega seotud Artur Taevere ja Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste doktorant ja õppejõud Heiki Haljasorg leida lahendusi sellele, kuidas õppekava piirangutest hoolimata panna õpetajaid tunnetama vabadust õpetatavale võimalikult diferentseeritult läheneda.
PISA tulemuste põhjal ei oleks meil ju põhjust hariduses millegi üle kurta ja ka Artur Taevere tõdes, et meil on palju, mille üle uhke olla ja vähe, mille üle viriseda.
Samas, kui meil on 13% õpilasi, kellel puuduvad baasoskused ajaleheartiklist või töökuulutusest aru saamiseks, võiks siiski midagi muuta. Lisaks lugemisele, kirjaoskusele, tekstist arusaamisele ja matemaatikale rõhutas Taevere veel kriitilise ja loova mõtlemise võimet, suhtlus- ja koostööoskust ning pingutamist ja püsivust, mida kool samuti võiks õpetada.
“Haridus on parim rohi vaesuse vastu,” meenutas Heiki Haljasorg ja lisas teise üldtuntud, kuid olulise tõe: kui kodu kooli toetab, läheb lapsel koolis palju paremini. Ta julgustas vanemaid kooliga aktiivsemalt suhtlema. “Maailma muutmine algab meist endast. Selleks, et meil endal ja meie lastel oleks koolis parem, saame palju ise ära teha.”
Väga põhjalikult keskenduti õpetajate koolitusele ja täiendkoolitusele, mis panelistide hinnangul peaks meie õppekavasid rohkem toetama. Haljasorg meenutas Aristotelese sõnu, et harjutamisel on suur roll. “Ka õpetajad vajavad õpetamise harjutamist, neil tuleb nii füüsilisi kui vaimseid omadusi harjutada,” ütles Haljasorg, ainult siis hakkavad neile head omadused lõpuks külge. Ta tõi näiteks lasteaiaõpetajad, kes tänu mahukamale praktikale saavad hiljem oma tööga palju paremini hakkama ning neil on olnud ka vähem läbipõlemist. Ülioluline on õpetajate jaoks ka õppimine ja tagasiside teistelt õpetajatelt ning selleks võib aga ei pea tingimata käima välismaistelt kolleegidelt kogemusi omandamas.
Meie uusi õppekavu peeti üldiselt progressiivseteks, kuid arvati, et need on üles ehitatud väljundipõhiselt. Õpetajalt nõuab analüüsivõimet, et kindlaks teha, mida ta mingi tsükli lõpuks saavutama peab ning seejärel on tal vabadus nuputada, milliste vahenditega selle tulemuseni jõuda. Bürokraatia rohkuse ja väheste kogemuste tõttu läheb suur hulk õpetajaid õpikut nö läbi võttes kergema vastupanu teed, kuid nii panelistidel kui publikul oli palju näiteid sellest, kuidas kasutatakse rühmatöö, projektiõppe ja muid meetodeid. “Õpetajatel on puudu liidrioskustest, sellele peaks nende koolitamisel rohkem keskenduma,” lisati publiku seast.
“Õpetaja roll on väga suur, kuigi alati pole õppimiseks õpetajat vaja,” ütles Taevere. Ka Haljasorg rõhutas, et päris ilma õpetajata, iseseisvalt õppimiseks peab õpilasel olema väga kõrge enesedistsipliin ning paljudel see puudub. Õpilasel peab olema huvi õppida ja õpetaja roll on panna laps õppima oma võimete piiril. Ka oleks vaja, et õppija saaks õpetajalt võimalikult täpset tagasisidet.
Publikust toodi praeguse kooli iseloomustamiseks suurepärane kujund: see on nagu kuller, kes toimetab sulle pakke, mida sa pole tellinud, öeldes, et pead need vastu võtma, kuna kunagi võib neid sul vaja minna. Leiti, et õpetaja üks suuri ülesandeid on need pakid õpilasele avada ja näidata, kuidas esmapilgul mittehuvitav ja ebavajalik oskus võib vajalikuks ning oluliseks osutuda.
Haljasorg innustas õpetajaid ka tublidesse õpilastesse rohkem panustama: kuigi alguses võib tunduda, et see on lisatöö, saavad neist tulevikus klassis õpetaja liitlased ning neist võib kasu tõusta kasvõi sellelgi moel, et õpetaja olümpiaadivõitjatega mõnda välisriiki sealsetelt õpetajatelt kogemusi omandama sõita saab.
Kuigi kohati kõlas publikust ka üleskutseid õppekava nurka heita, ei olnud panelistid sellega siiski nõus. “Õppekava on õppimise plaan,” ütles Haljasorg. “Ilma selleta läheb anarhiaks. Järjekindlus on väga oluline, hariduses ilma ei saa.” Õpetajate meistrioskuste arendamist õppekava piires oma vabaduste tunnetamiseks ja rakendamiseks peeti palju paremaks viisiks haridust kõrgemale järjele aidata. Ning loomulikult pere ja ühiskonna rolli hariduse väärtustamisel ja kooliga suhtlemisel.
ERR-i lehel saab kogu arutelu vaadata täispikkuses siin.