Kui europarlamendi valimised välja jätta, on Eesti riigi kodanikud saanud e-hääletuse mugavust nautida juba kahtedel järjestikulistel valimistel. Küsimuse üle, kas e-valimised on vajalikud või kasulikud, ei diskuteeri väga keegi. Küll aga mõttevahetusi selle sisulise väärtuse üle jätkub ohtralt.

Arvamusfestivali teisel päeval leidsid selle teemaga lähemalt kokku puutunud Ivar Tallo juhtimisel, et e-valimiste turvalisus on ennekõike tehniline küsimus. Samas nenditi, et märksa keerukam on aga tekitada nii rahva kui ka riigijuhtide hulgas usaldust, mis aitaks selle laiemale kasutuselevõtule kaasa.

E-valimiste ning esindusdemokraatia kitsaskohtade teema on viimasel ajal aktuaalselt avalikkuse tähelepanu pälvinud seoses segadustega Reformierakonna sisevalimiste ümber.

Diskussioonis osalenud reformierakondlane Tõnis Kõiv sellel teemal palju peatuda ei tahtnud, küll nentis ta, et see on pannud neid erakonnasiseselt mõtlema, kuidas ühe erakonna sisedemokraatiat tugevdada ning jätkata e-hääletamise kui hea praktika kasutamist.

“Eesti on unikaalne riik, meil on digi-ID, ID-kaart ja mobiilihääletamine. Meil on olemas turvaline kanal, mida mööda andmed saavad liikuda. See on Eesti väga suur eelis. Me peaks selle üle uhke olema ja mõtlema, kuidas me seda eelist saame ühiskonnaliikmete kasuks tööle panna,” kirjeldas Kõiv.

Strandberg: Tuleb kasvada välja kombest vaenlane alati maha lüüa

Poliitik Marek Strandberg sekkus siin arutellu filosoofilisemat laadi mõttekäiguga. Ta pakkus välja, et kõige turvalisem e-hääletuse lahendus on see, kui keegi kirjutab e-kirja, kus ütleb otse välja, kelle poolt ta hääletab. Seda aga teostada ei saa, kuna juba antiikdemokraatia sätestas, et hääletused on salajased.

“Salajane hääletus ei eksisteeri mitte sellepärast, et demokraatia oleks, vaid sellepärast, et inimesed tunnevad, et keegi võib olla kiuslik,” tõi ta välja, miks tema poolt pakutud lahendus ei toimiks ja miks tegemist on pigem semiootilise kui otseselt turvalisusega seonduva küsimusega.

“Kui räägime turvalisest protsessist, siis tuleb rääkida vajadusest omavahelises suhtluses kasvada välja kombest vaenlane alati maha lüüa,” tuli tema jutust välja see, kuhu tegelikult on e-hääletuse koer maetud.

E-hääletuse peamine väljakutse – kasutaja kontrollitavus

Eesti e-valimiste projektijuht Tarvi Martens ei pidanud vajalikuks nii filosoofiliseks minna ning juhtis tähelepanu sellele, et süsteemi kontrollitavus ja demokraatia on kaks erinevat asja.

“Kuidas hääli välja võetakse ja loetakse, on alati olnud kontrolli all. Nüüd on kasutaja kontrollitavuse osas suur samm edasi astutud,” jätkas ta, kirjeldades detailselt, mismoodi see android-süsteemiga telefoniga hääletades toimib.

Tõnis Kõiv tõi siinjuures näite, kuidas saaks ka QR-koodi kasutada hääle kontrolli tagamiseks. Muidugi möönas ta, et seda saaks ainult ühte liiki mobiiltelefonides kasutada ning puhtalt katse-eksitus meetodil ta toimida ei saaks.

Usk esindusdemokraatiasse – seda kas on või ei ole

“Ega umbusk nende süsteemide vastu ei muutu läbi e-hääletuse. See toimub kodus, koolis. Need on kaks erinevat teemat: tunne, mis tekib valimisel, ja teine on valimistehnoloogia. Valimistehnoloogia ei muuda teid usaldavamaks inimeseks,” pidas Marek Strandberg arutelu jätkudes oluliseks tulla oma algse argumendi juurde tagasi.

Talle sekundeerides tõi diskussiooni demokraatia olemuslike põhimehhanismide juurde tagasi ka publiku hulgas olnud suhtekorraldaja Ott Lumi. “Kui vaatame arvamusfestivali ja ühiskonna meeleseisundit, siis üks küsimus, mis on läbiv, on ühiskonna usust esindusdemokraatia toimimisse. Kui räägime e-valimiste tulevikust, siis Tarvi Martens ja Ülle Madise on käinud välja praktilise idee sellest, kuidas valimistel osalust üldse tõsta – e-valimiste platvorm võiks olla ühiskonnas laiemalt kasutatav. Esindusdemokraatia legitiimsuse tõstmisel on see kõige praktilisem viis, kuidas seda teha,” tõi ta välja.

Tema küsimus, kui kaua panelistide arvates võiks selle idee rakendamisega eesti ühiskonna tasandil minna, tekitas erinevaid reaktsioone. Kuigi Tõnis Kõiv oli arutelu alguses juhtinud tähelepanu e-hääletuse positiivsetele külgedele, tõi ta nüüd välja e-hääletuse süsteemi projektipõhisuse, mis võib laiemale kasutuselevõtule takistuseks saada. Samuti tekitas tema jaoks küsimusi, kas see peaks olema vabatahtlikus või kohustuslikus korras kasutatav.

Strandberg jäi siin jätkuvalt kriitiliseks. “Sellel ei ole usaldusega midagi pistmist ei mingil viisil. Usalduse kujunemine ei sõltu sellest, et kas me eelistame üht või teist demokraatlikku otsust, vaid varade kasutamise, hüvede jagamise ja selle jätkusuutlikkuse kaudu. Usaldus tekib muul viisil. Esindusdemokraatiat ei süvenda ega edenda elektrooniline hääletamine. Esindusdemokraatia vastandub rahvaalgatusele ja rahvahääletusele. See on teema, mida Ülle Madise ja Jüri Adams lülitavad välja – me ei saa rahvast usaldada, nad teevad hirmsaid asju.”

Strandberg: Kirjutame potikillule inimese nime, keda kõige vähem soovitakse valida

Siin viskas arutelu modereeriv Ivar Tallo õhku küsimuse, kuidas esindusdemokraatia suurendamine läbi e-hääletuse tehniliselt võimalik oleks, mille peale pidas Tarvi Martens vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, millest üldse e-hääletus kui selline välja on kasvanud.

Erakondadel oli soov oma otsedemokraatiat tugevdada, ülikoolidel oli muudel põhjustel vaja sarnast süsteemi ning aja jooksul on olnud erinevaid sihtgruppe ja organisatsioone, kel on oma toimimise jaoks läinud neid vaja. Mistõttu tekitati uus kandepind.

“Mis küsimust me siin lahendame? Kuidas inimesed usaldaksid. Äkki loobuks üldse salajastest hääletusest? Mis saab selles halba olla? Mõtle, kui hea, kui sulle tuleb vastu keegi, kes ütleb, et mina olen sinu valija. Mis selles halba on, et esinduskogu esindaja teab oma valijaid?” küsis Strandberg.

Siinjuures sai taas sõna publik, kus üks kuulaja pakkus välja, et valimistel võiks olla lisaks hääle andmisele ka võimalus hinnata kandidaate, näiteks anda hinnangut +1 kuni -1 skaalal.

See tekitas panelistides rohkelt heakskiitvaid ovatsioone. Strandberg märkis siin teravmeelselt: “Kirjutame potikillule inimese nimi, keda kõige vähem soovitakse näha,” ja Tõnis Kõiv nentis siin kuivalt, et poliitikutel on alati rohkem vaenlasi, kui sõpru.

Aitab jutust, aeg on tegudele asuda?

Arutelu kokku võttes jäi Tõnis Kõiv jätkuvalt kahtlevale seisukohale e-hääletuse ja üleüldise ühiskondliku usalduse seoste osas. Kuigi ta oli arutelu alguse loendanud rohkelt ette Eesti e-riigi eeliseid, pidas ta vajalikuks selle teemaga tasa ja targu edasi toimetada.

“See, mis puudutab e-valimiste kui süsteemi terviklike lahenduste arendamist, on pikem arutelu. Ja see on kohane ning mõistlik. Selleks peab olema aga aega. Kiirustades otsuseid teha ei saa,” nentis Kõiv.

Strandberg jäi jätkuvalt seisukohale, et tegemist on ühiskondliku usalduse küsimusega. “Tuleb panustada kultuuri loomisse, mis usaldust kasvataks. See on põhiküsimus, mitte informatsiooni edastamise turvalisus. See on aluseks Šveitsi pangadusele ja sõjaväele ja kaitsesüsteemile, millele too ühiskond püsib,” juhtis ta tähelepanu, miks Šveitsis on e-hääletuse süsteemil suurem legitiimsus.

Ka Tarvi Martens oma arvamusest ei taandnud. Tema arvates kritiseerivad e-valimisi ja e-hääletamise süsteemi need, kes seda ei mõista või ei ole kaasaegse infotehnoloogia arenguga nii kursis: “Pigem on seotud hirmudega asjade osas, mida inimesed ei valda nii hästi. Kui leian midagi, mille üle karjuda, siis ütlen: “Tellis pähe, tellis pähe!””

Arutelu pingsa huviga jälgijal jäi aga neid erinevaid seisukohti kuulates tunne, et usalduse ja esindusdemokraatia üle võikski e-valimiste teema puhul lõputult filosofeerima jääda. Kui aga Eestil on olemas juba toimiv ja ennast valdavalt tõestanud e-hääletuse süsteem, siis on küsimus pigem tegudes, mis aitaks seda laiemalt demokraatia hüvanguks edasi arendada.