Kui Kaur Kender hingeldades kohale jõudis, oli arutelu vaesuse kalliduse teemal juba alanud. Kuid hingeldamine ei hoidnud teda tagasi arvamust avaldamast. Ta üritas koheselt vastada teemapüstituse küsimusele, pakkudes välja, et vaesuse hinnaks on rikkus.
Mitmed tema teravad märkused ja mahlased näited pälvisid publiku aplausi, kas heakskiidu tõttu või siis hoopiski huumori ja reaalsuse kokkusulamisel tekkinud absurditundest. Küsimisvooru ajal avaldati arvamust, et Kender kaaperdas arutelu, kuid päris nii see siiski ei olnud, kuigi Indrek Neivelt jäi tema tõttu kindlasti rohkem tahaplaanile kui oleks tahtnud. Diskussiooni eestvedaja oli Kaja Kallas.
Sõnastuse leidsid paljud mõistlikud ideed ja järeldused, mida on ka eelnevalt ajakirjanduses sõnastatud, kuid mis kaovad fookusest, sest ei ole koheseks võluvitsaks vaesusprobleemi lahendamisel.
Kärt Mere nentis, et vaesuse hinnaks võib olla 35 000 inimelu aastas, mis on tingitud ärahoitavatest põhjustest näiteks tööõnnetused, väikelastega juhtuvad õnnetused ja sõltuvushäiretega inimeste surmad, mis kõik on üht- või teistviisi tingitud vaesuse erinevatest vormidest. Võtmeküsimuseks nimetas ta vaesustkogeva inimese esmast kontakti abipakkujaga – kas abivajajat koheldakse väärikalt. Keegi ei taha tunnistada, et ta on vaene ja ei saa hakkama, ja paljud on selle tõttu meelt heitnud, sest neisse on suhtutud kui saamatutesse või mittevõrdsetesse. Sellised inimesed ei lähe enam kunagi abi paluma.
Mere pakkus välja meetodi, mis aitaks välja murda vaesuse nõiaringist – riiklikult tagatud teenustepakett, mis toetaks vaesusriskis olevaid peresid (eriti lapsi) piisavalt, et minimaliseerida nõiaringi ja põlvkonniti edasikanduva vaesusesse tagasilangemise ohtu. Praeguste teenustega tundub olevat probleem, et nad ei tööta nende jaoks, kellele nad on loodud. Paljud pered elavad kuu lõpus rahalises mõttes kriisipiiril ja kui sel hetkel peaks juhtuma mõni suurem äpardus, siis on liialt lihtne sattuda vaesusesse. Vaesuse tunnetamise tõttu kannatab ka enesekindlus – inimesed ei julge palka juurde küsida töökoha kaotamise hirmus. Üldiselt soovitas Mere mitte vaadata vaeseid kui üht homogeenset gruppi, vaid kui väga erinevate põhjuste ja taustadega inimesi, kelle probleemide lahendamiseks on vaja individuaalset lähenemist.
Kender nimetas üheks põhjuseks perversseid võlasuhteid, mis viivad laenuvõtjad laenulõksust võlalõksu ja sealt edasi vaesuslõksu. Tema tundus pooldavat end isereguleerivat ühiskonda, kus toimub looduslik valik. Ta esitas küsimuse, kas kõiki üldsegi saab aidata ja kõigi eest vastutada. Kenderi lõpusõnades jäi kõlama, et vaesus on lahe ja sellepärast ei peaks tundma valehäbi, ning riigitolvaneid ei peaks üldse oma maksudega usaldama.
Indrek Neivelt rääkis miinimumpalga tõstmisest ja sellest, kuidas see tegelikult on ettevõtete huvides, sest väljamaale minevatel töötajatel ei ole nii palju kaotada, kui ettevõtetel, kelle tegevuspiirkond jookseb potentsiaalsest tööjõust ja tarbijaskonnast tühjaks. Ta rõhutas, et kõik ettevõtjad ei ole maksimumkasumit tagaajavad šaakalid. Ettevõtjad tahavad, et nende töötajad elaks hästi.
Tegu köitva aruteluga, kus nenditi tõsiasju, mis loodetavasti jõuavad õigete inimesteni piisavalt palju kordi, et neid võimalikke lahendusi hakataks praktiseerima. Jõuti ka järeldusele, et need õiged kõrvad võivad olla meie enda kõrvad – üksteist abistades ja toetades võime teineteisele palju rohkem head teha kui vaid raha andes.