Aasta tagasi kuulasin kadedalt raadiost ülekandeid Eesti esimeselt Arvamusfestivalilt. Kadedalt seepärast, et festival oli Paides, mitte Viljandis. Ja ka seepärast, et mina olin Viljandis, mitte Paides.
Arvamusfestival meenutab natuke seda, mida kunagi oodati internetikommentaariumilt. See on nagu kollektiivne aju, mis vaeb intelligentselt ja mõnuga Eestile ja maailmale tähtsaid teemasid. Mullu tuli sinna nõu pidama ligi 2000 inimest, kõigil mõni mõte, mida teistega jagada, või valdkond, mille kohta rohkem aimu saada.
Poolteise aasta eest, kui Sakala digilehe kommentaarium muutus isikustatuks, kuivas see kokku nagu kõrneks praetud pekitükk. Loomulikult võtsime niisuguse riski teadlikult, et saada lahti solvangute ja mõttetuste üleliigsest rasvast. Kurvaks teeb arutelus kaasalööjate vähenemine sellegipoolest. Et inimesi innustada, hakkas Sakala mõne kuu eest pakkuma nädala parima oma nime all kirjutatud netikommentaari autorile kümme eurot puhtalt kätte, kuid palju paremaks pole preemia asja teinud. Elavamal nädalal laekub meile ikka vaid paarkümmend kommentaari, halvemal kõigest kolm-neli. Nädalane digilehe lugejate arv kõigub viimastel kuudel seejuures 39 000 ja 86 000 vahel.
Kas oma arvamus on tõesti vaid 0,02 protsendil lugejatest? Loomulikult mitte. Facebooki seinal või Twitteris väljendavad inimesed mõtteid märksa vabamalt. Seal ümbritsevad neid sõbrad, kelle vaated vähemalt suuremas osas nende omadega kattuvad, nii et hukkamõistu pole karta. Paraku tähendab see, et ideed ja vaated jäävad suhtlusringkonnakeskseks ega levi ühiskonnas laiemalt. Ajalehe kommentaariumis oma nime all midagi öelda tundub aga paljudele hirmutav. Äkki teistel on erinev seisukoht? Vahest peavad nad mind rumalaks?
Kartus erineda hoiab meid tõmbamast jalga roosa-valgetriibulisi pükse, astumast välja tõrjutute eest ja avaldamast valjul häälel oma sügavamaid tõekspidamisi. Ometi on inimestel erinevusi vaja rohkem kui piiritajal kärbseid. Ilma jäävad nad nälga ja hakkavad parvedena põgenema. Palk ja töö on kahtlemata tähtsad, kuid ka vajadus olla mina ise sunnib väiksemate kohtade erilisi inimesi kolima suurlinnadesse, kus nad leiavad rohkem mõistmist ja omasuguseid.
Kui suudame olla tolerantsed veganite ja punkarite vastu, võtta võrdsena seksuaal- ja rahvusvähemusi ning hukkamõistmise asemel mõista võimalikult mitmesuguseid seisukohti, on elukeskkond meeldivam ja rikkam nii sellele, kes normist erineb, kui keskmisele viljandimaalasele ja eestlasele.
Tänavu kahetsen ma vaid seda, et arvamusfestival pole Viljandis. Ise keeran aga autonina täna hommikul Paide poole, kuulan teisi ning astun paar korda Sakala, Järva Teataja ja Virumaa Teataja ühisel laval ka üles.
Kui tõele au anda, siis ma ei oska nimetada ühtegi maailma päästvat ideed ega isegi suurusjärgu võrra väiksemat konkreetset algatust, millele mullusel festivalil alus pandi. Võib-olla pole väärt mõtted aastaga lihtsalt küllalt suureks kasvanud. Ent õigupoolest pole sellest lugu, kui imerohud tulemata jäävad. Arvamusfestivali kõige suurem väärtus ei seisne mitte arvamuste, vaid arvajate kujundamises. Kindlasti paneb ta tänavugi hulga inimesi loobuma juhtmõttest «Ära arva!». Kui on hea mõte, tuleb endale öelda hoopis «Arva ära!» ja seisukohta teistega jagada, olgu siis Sakala digilehe kommentaariumi, meie arvamuskülje või mõne muu meediakanali vahendusel. Ühest mõttest ei pruugi midagi sündida. Aga võib sündida ka väga palju.
Sakala
“Vaba mõte: Ära arva või arva ära”
Hans Väre
16.08.2014