Kawe Kapitali partneri Kristjan Hänni sõnul on kaks peamist põhjust, miks oleks mõistlik lisada pensionisüsteemi II sambale fondidele personaalse pensionikonto võimalus: konkurentsi piiratus ja pensionifondide regulatsioon.
Eesti pensionisambad on olemas olnud juba küllalt kaua, et investoreid harida ja väärtpaberiturul toimuva suhtes aktiivsemat huvi tundma panna. Selgemaks on saanud süsteemi puudused. Need väljenduvad näiteks liiga kõrgetes teenustasudes ja muu Euroopa taustal madalas tootluses. Enamjaolt pole teenustasude langetamise taga Eestis olnud mitte konkurents, vaid regulatiivne sekkumine. Hoolimata sellest ei ole need teenused investori jaoks isegi Euroopaga võrreldes odavad. Tundub olevat Euroopa üldisem häda, et “letipind“, mida võimaldatakse finantstoodetele pankades ja kindlustusseltsides, on konkurentsile piiratud. Konkurents, mis USAs on finantstoodete hinnad allapoole
toonud, Euroopas samaväärselt ei tööta. Võib-olla ongi asjatu seda loota Eestis, kus turumaht nii väike?
Hääletame jalgadega. Arusaadavalt on süsteem tahetud muuta pensionifondi rahakorjaja jaoks teenusepakkujale rakenduvate karmide nõuetega turvalisemaks. Kaasneb aga see, et sellisel turul teenusepakkujaid ei lisandu, vaid on aastate jooksul vähemaks jäänud. Järelikult peaks olema mingi muu võimalus olemasoleva süsteemi raames “jalgadega hääletada”, et tekiks võimalus selliste tasude vältimiseks ja seeläbi surve II-samba fondide tasude alandamiseks. Alles nüüd kulla lubatavaks muutmine Eesti pensionifondide investeeringute hulka on näide sellest, kuidas regulatsioon käitub “Tule eile meile“ stiilis. Kulla hind on viimase kümne aastaga laiemalt portfellides aktsepteeritavaks varaklassiks muutumisega kaasneva hinnatõusu juba läbi teinud. „Kui iga hiinlane ostaks ühe
kuldmündi…“ laadi hinnatõusuunelmate taustal on ratsionaalne kaaluda ka võimalust, et kulla hind võiks naasta oma pikaajalisele trendijoonele.
Poliitiline otsus paigutuste piirangute osas suunab pensionifonde (pool)kohustuslikus korras ühte või teise varaklassi investeerima. Kuid investor ei pruugi jagada neid eesmärke, mida pensionifondidel arvavad olevat poliitikud. Muidugi mitte ka neid seisukohti, millest lähtuvad olemasolevad fondivalitsejad. Neile pole praegu antud võimalust ühe või teise vältimiseks. Ma ei räägi siin “Investeeri Eestisse” loosungist, millega püütakse aeg-ajalt regulatsiooni mõjutada pensionifonde kohustuslikus korras Eesti investeeringute osakaalu suurendama panna. Praeguste madalate intressitasemete juures võivad näiteks tavakäsitluses praktiliselt riskivabana käsitletavad valitsuste võlakirjad olla komponent, mille osakaalu intressitaseme normaliseerumise eeldusega investor pigem vähendaks. Loomulikult on investoreid, kelle ootused ja varade eeldatav jaotus on vastupidised. Kui arenenud maailma ootavad ees Jaapani omadega võrreldavad madalad intressitasemed, siis on valitsuste võlakirjad portfellis omal kohal. Jaapani valitsuse pensionifondi puhul leitakse sealmail, et riske vältiv strateegia, mille kohaselt suures mahus riigivõlakirjadesse investeeritakse, ei pruugi olla majanduse tervikuna funktsioneerimise
seisukohast parim. Riigivõlga ostab pigem keskpank ja kodumaise võla osakaalu fondis plaanitakse vähendada ja Jaapani aktsiate osakaalu suurendada.
Ülereguleerimise riskid. Tegevuse ülereguleerimisega käivad kaasas omad riskid majandusele ja investorite tootlusele. Suurpanga HSBC CEO Douglas Flint ütles äsjases tulemustejärgses kommentaaris: “Märgatav ja kasvav on ebaproportsionaalseks riskide vältimise oht, mis vaikselt hiilib meie äri otsustusprotsessidesse. Inimesed, kes puutuvad kokku määramatusega, millised nende otsused võivad tagantjäreletarkusena sattuda kriitika objektiks, tajuvad seda nulltolerantsina vigade suhtes ja üritavad ennast ja oma ettevõtet tulevikus võimaliku hukkamõistmise vastu kaitsta.“ See on oht, mis kaasneb regulatsiooniga üle võlli minemisega Euroopas ja millega seotud otsustel on olnud oma järelmid ka Eestis. Näiteks kunagised Eesti võlakirjadesse investeerivate fondide kahjumite kinnimaksmised pankade poolt on neid pannud edaspidi selliste riskide pakkumist investoritele vältima. Juhtumisi suri sellega aastateks välja ka kohalik võlakirjaturg.
Priit Aimla kunagine “Palun välja!” oli NSVLi kontekstis oli esitatud naljana, kuid selle taga oli reaalne muutuse soov. Eesti on IT-riik ja meile oleks jõukohane praegusest personaalsest investeerimiskontost ühe võimalusena pensionikonto edasiarendamine.
Kristjan Hänni astub koos Äripäevaga üles Paides arvamusfestivalil. Äripäeva korraldatav arutelu “Minu finantstulevik – kelle asi see on?” algab 16. augustil kell 17.00 ettevõtluslaval.
Äripäev
“Miks on vaja personaalset pensionikontot?”
11.08.2014