Ma ei mäleta enam päris täpselt, kust ma sellest sündmusest esimest korda kuulsin. Suure tõenäosusega oli see kunagi juuni alguses ning haridusuuenduste kontekstis. Kui keegi remargi korras ütles, et Arvamusfestivalile tasub kindlasti kohale minna, sest see on just see koht, kus saab sel teemal diskussiooni tekitada ja kaasa rääkida. Nii otsisin Facebookist sündmuse üles ning märkisin end osalejaks. Ja sinna see jäi, rohkem ma asjasse ei süvenenud.
Juuli keskpaigas, kui ma oma reisilt tagasi tulin ning kõigest toimuvast kerges segaduses olles hakkasin taas oma professionaalset portfooliot üles ehitama, märkasin ühes e-kirjas, et Arvamusfestivali blogitiim otsib endale meeskonnaliikmeid. Ja kuna ajakirjandus, kommunikatsioon ja kirjutamine olid just need, millele ma olin otsustanud uue suunana rohkem keskenduda, siis tundus see sobiv asi, kus kaasa lüüa ning mingit uut kogemust saada.
Ja kui ma nüüd sellele möödunud nädalavahetusele, kogu selle sündmuse esma- ja erakordsusele tagasi vaatan, siis pean ütlema, et ma tunnen väga suurt uhkust, et ma sain anda oma väikese panuse selle korraldamise juures. Minu meelest on kogu Arvamusfestivali kontseptsioon täpselt see, mis on Eesti ühiskonnas kuni tänaseni puudu olnud.
Ühelt poolt tõi ta oma kõrgetasemelisuse mõõtmes kokku aukartust äratavalt suure osa Eesti arvamus- ja ühiskonnaliidritest ning Eesti meediaväljaannetest. Teisalt aga pakkuski ta reaalset kohta igale vähegi ärksama mõtlemise ja arvamusega eestlasele rääkida kaasa väga laias spektris teemades, mis puudutavad meie ühiskonna, riigi ja rahva arengut tänasel päeval.
Mis minule endale kõige rohkem selle juures meeldis, oli muidugi mu enda roll. Et ma ei olnud seal lihtsalt osalejana, vaid ma sain ka mõningaid teemasid Arvamusfestivali blogis koos ülejäänud 9-10 inimesega koos kajastada. Jagada kõiki neid väärtuslikke mõtteid, mis sellelt festivalilt kõlama jäid ja vahetatud said. Ja nende mõtete konsentratsioon oli Paides möödunud nädalavahetusel tohutu!
Mulle meeldis see, et lisaks pikematele ja sisukatele blogipostitustele, mis festivali ajal valmisid, oli blogitiimi liikmetel võimalus laivis säutsude kujul panna teravamaid, mahlakamaid ja olulisemaid tsitaate erinevatest aruteludest kohe Twitterisse ülesse, fotojäädvustused Flickrisse ning lisaks jagati arutelude ülevaateid järjepidevalt Arvamusfestivali Facebooki lehel.
Minu jaoks oli see väga hea kodanikumeedia kogemus, mida ma kindlasti järgmisel aastal või mõnes muus tiimis või olukorras kindlasti uuesti läbi elada tahan. Lisaks meeldis mulle tohutult, kui hea tiimijuht Liis Kängsepp oli, andes meeskonnaliikmetele koheselt tagasisidet, kui nägi, et asju peaks teistmoodi tegema, võttes tiimiliikmete soovitusi ja mõtteid arvesse ning lõpuks muretsedes ka selle eest, et iga tema tiimiliige lõpuks ilusti koju tagasi saaks.
Tulles nüüd aga tagasi selle vastuse juurde, mis mind ootamatult seal olles tabas, siis see juhtus teise päeva hommikul. Kui ma kuskil kella 10 ajal hommikul kõndisin kohaliku kutsekooli õpilaskodust tagasi Paide vallikääru juurde.
Astudes ülesse treppidest, mis kindlusetornis asuva pressikeskuse juurde viis. Vaadates enda ümber toimuvat hommikust ärkamist, esimeste arutelude algust ning enda ümber olevaid inimesi, tundsin korraga, kuidas üks mõte hakkas mu meeles kajama. Ja kusjuures, väga järjekindlalt veel! Ja see mõte oli väga lihtne. Kõige selle keskel tajusin järsku, kuidas Eestist ongi saanud selline riik ja ühiskond, kus ma tahan oma lapsi üles kasvatada.
Kui ma kunagi riigiteadusi õppides olin mõelnud, et meie ühiskonnas on väga puudulik ühiskondliku diskussiooni või debati osa, kus iga inimene saaks kaasa rääkida, küsida riigijuhtidelt, miks mingeid otsuseid tehakse ning anda oma otsest tagasisidet erinevate teemadega seoses, siis Arvamusfestival tõestas mulle, et me olemegi jõudnud oma arengus sellesse etappi, kus see on saanud eesti ühiskonna osaks. Kus sõnakõlksust on asi kaugel ja kõik see, millest ma kunagi unistasin, reaalselt ka toimib.
Ma nägin enda ümber nii palju inimesi, kellele läheb korda see, milline on Eesti täna ja homme. Kes ise erinevatel viisidel kas räägivad kaasa või läbi tegude kujundavad selle tänase Eesti nägu. Mis minu jaoks veel kõige kurioossem kogu selle sündmuse puhul oli – minu jaoks tõi see kokku nii palju erinevaid inimesi, kellega ma just viimase 6 aasta jooksul aktiivse ühiskonnaliikmena läbi oma erinevate tegemiste kokku olen puutunud.
Ja siis ma mõtlesingi, et kuniks on sellised inimesed mu ümber, kuniks neile läheb korda see, mis ja kuidas tänases Eestis toimub, siis läheb Eestil hästi. Siis läheb minu lastel Eestis elades hästi, sest nad kasvavad üles keskkonnas, mille arvamuskultuuri kvaliteet järjest kasvab ning laieneb järjest enam üksikindiviidi kaasavamaks. Siis oskavad minu lapsed seista selle eest, mis neile oluline on, ning leida endale kaasamõtlejaid ja viia ellu neid muutusi, mida nemad ise oluliseks peavad.
Selline minu jaoks oluline valgustuse hetk tabas mind siis Eesti esimesel Arvamusfestivalil. Ja noh, köögipoole pealt pean ütlema, et see oli väga professionaalselt läbi viidud sündmus. Asjad olid eelnevalt väga hästi paigas, ülesanded inimeste vahel selgelt jaotatud ning Paide vallikäärust parema logistikaga paika oleks raske olnud selle jaoks leida.
Ja minu jaoks on ka asjaolu, kuidas kogu Arvamusfestival ellu kutsuti või sündis, üks imetlusväärne kodanikuaktiivsuse näide. Kuidas suhtekorraldaja Kristi Liiva Rootsi näitele tuginedes tundis, et Eestisse on ka vaja sellist asja ning sihikindlalt koos õigete inimeste, kaasamõtlejate ja oma võrgustiku kontaktidega viiski selle edukalt ellu!
Mina isiklikult usun, et Arvamusfestivalist saab iga-aastane traditsioon. Kuigi ma ise ei ole väga suurürituste fänn, sest tavaliselt on neil peamine rõhk meelelahutusel, siis see on just selline sobilik intellektuaalset puhkust ja inspiratsiooni pakkuv sündmus, kuhu ma kindlasti järgmisel aastal ka lähen ning kus soovitan igal eestlasel samuti osaleda!
Pages: 1 2