Sotsiaalne ettevõtlus on ettevõtluse vorm, mis on väga selgelt eesmärgiks seadnud ühiskondlike probleemide lahendamise olles samas isemajandav ja kasumit teeniv. Termin on suhteliselt uus ja vähekasutatud. Eestis defineerib end sotsiaalse ettevõttena 24 ettevõtet.
Arutelu tuumaks osutus paralleelide tõmbamine traditsioonilise ja sotsiaalse ettevõtluse vahele – mismoodi annab sotsiaalne ettevõtlus ühiskonnale teisiti tagasi, kui seda teeb traditsiooniline ettevõtlus? Mõlemad pakuvad mingisugust probleemilahendust või vajaduse rahuldamist. Väideti, et traditsioonilises ettevõttes juhtub sotsiaalne tagasipanustamine iseenesest ja iga päev, kuid et jätkusuutlikud on vaid need ettevõtted, kes sihipäraselt tagasi panustavad.
Toodi välja, et raha jagavad asutused tõmbavad ligi projektimajanduse jõletisi, kes ainult projektirahadest ja toetustest elatuvadki. Selleläbi püsivad elus ettevõtmised, mis ise end elus ei suudaks hoida. MTÜ-del soovitati mõelda sellele, kuidas enam iseseisvalt ja jätkusuutlikult hakkama saada.
Traditsioonilised ettevõtjad esitasid küsimuse – kuidas hea disaini või hea jäätise levitamine ei ole sotsiaalne ettevõtlus? Vastunäitena nimetati mõndadeks sotsiaalse ettevõte indikaatoriteks inimeste vajadust tunda, et nad panustavad millesegi enamasse kui vaid ergonoomiline tool või maitsev jäätis. Kuna sotsiaalse ettevõtluse mõjude hindamine on keerulisem, kui ainueesmärgina kasumit teeniva ettevõtte majandusaruanne, siis on sotsiaalset ettevõtet juhtides pidevalt vajalik oma peamiste eesmärkide sidumine kõikide juhtimistasandi otsustega. Kasumi teenimine on selleks, et täita eesmärki. Eesmärk ei ole kasumi teenimine.
Traditsioonilistes ettevõtetes on toimunud muutus. Kui 100 aastat tagasi ei olnud see kellegi teise asi, mida ja kuidas sa oma vabrikus tootsid, siis nüüdseks on selle vabriku seinad muutunud läbipaistvaks, ning mida ja kuidas sa toodad on reguleeritud ühiskondlikest väärtustest lähtuvalt. Finants ja juriidika on siiski need ettevõtluse liigid, kus on leida vähem vastutustunnet kui teistes ettevõtluse liikides.
Kui sarnaseid teenuse- või tootepakkujaid on mitmeid, siis tarbija valib selle, kes pakub kõige rohkem lisaväärtust. Koduelektroonika tootjate tase on suhteliset ühtlane. Brändidel M ja P ei ole muud vahet kui tarbija maitse-eelistus, kuid kumb kasutab odavat tööjõudu, on loodussäästlik või loob töökohti erivajadustega inimestele, peaks olema lõplik põhjus, miks valitakse üks ja mitte teine.
Räägiti ka sellest, kuidas tõsta ettevõtjate ja tarbijate teadlikkust sotsiaalsest vastutustundest ja ettevõtlusest, ning kuidas muuta seda keskkonda atraktiivsemaks, sest praegu on ta väidetavalt igav. Tundub, et hetkel on lihtsam värvida oma logo roheliseks ja pritsida heategevusse pappi, ning müüa oma kohutavaid burgereid edasi kui hakata tegelikult vastutustundlikuks. Kuidas läheneda sellistele ettevõtetele, kes üldsegi ei defineeri end vastutustundlikkuse foonil?
Lõpetuseks anti mõned soovitused, mis peaksid looma eeldused vastutustundlike ettevõtete tekkeks: isereguleerumist pooldades, ärge oodake seda hetke kuni kõik on pekkis, vaid varakult lahendage või ennetage probleeme. Kasvatage tarku lapsi. Julgege tarbijatena muuta oma valikuid ja otsustada teisiti. Tegelege ettevõtlusega.
Arutelu “Kas erakasumit taotlev ettevõtlus on hääbuv nähtus?” juhtis Kadi-Ingrid Lilles. Osalesid Keit Fomotškin, Andrei Korobeinik, Priit Mikelsaar ja Tõnu Runnel.