Heateo ja sõprade Sotsiaalse innovatsiooni lava Arvamusfestivalil kutsub 16. augusti õhtupoolikul viimase teemana kaasa mõtlema sotsiaalse ettevõtluse olevikule ja võimalustele Eestis.
Et teema paremini sisse juhatada, tegi Heateo Sihtasutus intervjuu ühe vestluses osaleja, Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku juhatuse esimehe Jaan Apsiga.
Kas sotsiaalne ettevõtlus päästab maailma?
Sotsiaalne ettevõtlus on üks väga hea viis maailma paremaks muutmise teel, sest ta ühendab endas kaht olulist poolt. Esiteks väga selge eesmärk selles osas, mida täpselt paremaks muuta soovitakse. Seda sõltumata valdkonnast, sest ühiskondlikke vajadusi on väga suur hulk alates hetkel väga aktuaalsest erivajadustega inimeste tööhõivest kuni näiteks venekeelsete inimeste suurema kaasamiseni ühiskonda. Teisalt on sotsiaalse ettevõtluse näol tegemist kapitalistlikus ühiskonnas elujõulise rahastusmudeliga, kus enamus rahast tuleb toodete või teenuste müügist. Reeglina ei ole erinevad ühiskonda paremaks muuta tahtvad algatused väga elujõulise rahastusega, sõltudes projektidest või heategevusest. Tegemist on pigem ühekordsete tegevuste jadaga, mis ei ole pikas perspektiivis nii mõjus. Seetõttu on minu kindel soovitus – kui juba maailma „päästma“ hakata, siis kasutades tööriistana sotsiaalset ettevõtlust.
Kuidas saab ikkagi head tahet ja rahateenimist ühte patta panna?
Ühiskondlike probleemide lahendajatel on täna hulk väärtuseid, mida nad tõlgendavad viisil, mis tegelikult ei aita nende ühiskondlike probleemide lahendamisele kaasa või isegi halvendavad olukorda. Näiteks on Eesti ühiskonnas levinud hoiakud, et heategevus peaks põhinema vabatahtlikul tööl ja kogukonna panustamisel. Kui keegi hakkab selle eest juba palka saama, tundub asi kahtlane. See ei puuduta ainult sotsiaalseid ettevõtteid, vaid väga paljusid vabaühendusi. Samas kui tegelikult on mõne probleemi ära lahendamiseks või tõhusaks leevendamiseks vaja kõrge professionaalsusega inimesi, kes pingutavad selle nimel vähemalt kaheksa tundi päevas väga heade juhtidega väga heades meeskondades. Loomulikult on ka erandlikke puhtalt vabatahtlikke liikumisi, kuid enamus nende tegevustest jääb ühekordseteks. Näiteks lastekodude aitamise aktsioonid – kui ühel aastal viia lastele kingitusi, siis järgmisel aastal ootavad lapsed sama, aga aitajad ei leia selleks aega või raha. Sotsiaalne ettevõte toetab ühiskondlike probleemide lahendamist ettevõtlustulu teenimisega, seega on neil vähemalt osaliselt või mõnel juhul ka täielikult võimalik katta kogu eelarve ära.
Võiks küsida ka hoopis niipidi – kas sotsiaalne ettevõtlus ei peaks muutuma üheks ettevõtluse kuldstandardiks? Loomulikult on oluline koht ka projektirahastusel ja vabatahtlikul liikumisel, aga kuidas need organisatsioonid ikkagi tagavad, et nad järgmisel aastal uksi kinni ei pane ja nende tegevusvõimekus säilib viie järgmise aasta jooksul. Vähem kui viie aastaga ühtegi probleemi ära ei leevenda. Pigem võiks projektiraha ja heategevust kasutada sotsiaalsete ettevõtete alustamiseks ja arendamiseks. Sageli on sotsiaalsete ettevõtete ärimudelid sellised, et kuigi nad suudavad maksta oma töötajatele palka ja suunata raha oma eesmärgi täitmisesse, siis arendus-või laienemisraha neil pahatihti ei jätku.
Mida Eesti ühiskond sotsiaalsetelt ettevõtetelt ootab?
Eesti ühiskond ei oska praegu sotsiaalsetelt ettevõtetelt midagi oodata, sest ühiskond ei ole veel teadvustanud, milline oluline roll võiks neil olla. Mida ühiskonnaliikmed saavad ise anda, et neil oleks võimalik sotsiaalsetelt ettevõtetelt rohkem oodata? Ühelt poolt võiksid nad tarbijatena otsida üles sotsiaalsete ettevõtete tooted-teenused, alustades näiteks meie kodulehelt www.sev.ee.
Teisalt tuleks neil olla sotsiaalsete ettevõtete suhtes kahepidiselt nõudlikud tarbijad – nõuda kvaliteetseid tooteid-teenuseid ja kontrollida, kas on olemas info, kuhu tarbijalt laekuv raha ikkagi läheb. Kui sotsiaalsed ettevõtted saavad ühiskonnas tuntumaks, ongi oluline nõue neile läbipaistvus. Kui tooted-teenused on sama hinnaga või isegi kallimad kui tavapärasel äriühingul, siis on oluline näidata, mida selle rahaga tehakse. Siin on ka tarvis ühiskonna liikmeid selles osas harida, et sotsiaalsele ettevõttele müügist laekuv raha ei pea minema otse abivajajatele – näiteks haavatavad sihtrühmad vajavad midagi enamat kui lihtsalt raha, palju väärtuslikum on palgaliste professionaalide tugi.
Kindlasti saavad kodanikud küsida enne valimisi ja valimiste vahelisel perioodil samu küsimusi nii riigiametnike kui poliitikute käest – millised on need tegevusmudelid, mida maksumaksja raha eest toetatakse, mis peaksid meie elu paremaks tegema?
Kokkuvõttes on sotsiaalsete ettevõtete sektoril teatud ootuseid ühiskonnale enne, kui ühiskonna ootused sotsiaalsete ettevõtete sektori suhtes kõrgemaks saavad tõusta.
Tahaksid meiega vabakonna teemadel kaasa mõelda? Vali Arvamusfestivali kavast välja endale huvipakkuvad teemad:
15. august, Vabakonna lava
16. august, Sotsiaalse innovatsiooni lava
Lugu ilmus esmakordselt Heateo Sihtasutuse kodulehel.