Inimõiguste laval alustati küsimusega inimõiguste tähendusest: kas ja kui palju peaks mõtlema sellele, mis inimõigused on ja kuidas need on ajalooliselt välja kujunenud.

Intelligentne inimene võiks ju tunnistada, et meie praegused  inimõigused põhinevad Lääne kultuuriruumi pikal ajaloolisel arengul. Tõdemus, et erinevatel aegadel ja erinevates kohtades on inimõigused tähendanud väga erinevaid asju, õõnestab mõneti inimõiguste kaitsjate positsiooni. 

Kokkuleppeliste inimõiguste üle on võimalik hakata tingima: näiteks mida mina või meie kitsam grupp sellise kokkuleppe tunnistamise eest saab. Kahtlemata seab see näiteks inimõiguste eest võitleja haavatavamasse positsiooni. 

Inimõiguste kaitsmisel keskendutaksegi nende rakenduslikumale tähendusele – mida kujutab endast inimõiguste kaitsmine ja nende eest võitlemine näiteks praegusel hetkel ja Eestis.

Inimõiguste piirid – mis ja kellele?

Kari Käsper tõi välja, et puudega inimesele võib anda tuge see, kui nad tunnetavad, et õigus töötada on nende inimõigus. Kas õigus tööle võib olla inimõigus? Laiemas plaanis ilmselt ei ole, ehkki antud juhul selle nimetamine inimõiguseks võiks olla mõistlik.

Teisalt on huvitav vaadata, kellele inimõigused kehtivad. Rein Raud tõi välja, et inimõigus on olnud valge heteroseksuaalse mehe õigus, mis on praeguseks hetkeks lihtsalt mõnevõrra laienenud. Hetkel nõustuvad ilmselt kõik, et inimõigused on inimese õigused. Aga kas need võiks/peaks laienema ka näiteks tehisintellektile või UFO-dele?

Arutelul osalejad nõustusid, et võibolla peaks inimõiguste retoorikat veidi ettevaatlikumalt kasutama. Mõiste on tugevalt laetud. Võiks ehk mõelda, kas inimõiguste mõiste kasutamine pigem avab arutelu või sulgeb. Võiks ehk rääkida rohkem kodanikuõigustest või koguni kogukonnaõigustest?

Küsimuste voorus jõuti inimõigustest rääkides kooseluseaduseni. Aga siis saabus ka vihm ja mikrofonid lõpetasid töö.

Inimõiguste laval reedel kell 12.30-14.00 vestlesid Mari-Liis Sepper, Kari Käsper, Iivi Anna Masso, Aro Velmet ja Rein Raud.