Heateo Sihtasutuse ja EMSL-i koosmõtlemise tulemusena jõuab 15. augustil Vabakonna lavale heategemise kergust ja raskust avav arutelu.
Loomakaitsevaldkonna vaadet avas meile üks esinejatest, Annika Lepp (MTÜ Loomus):
On hea meel tõdeda, et koostöö erinevate vabaühenduste ja ettevõtete vahel tiheneb aasta aastalt. Koostöö, mida silmas pean, ei ole enam pelgalt valdkonnapõhine (mis on samuti viimastel aastatel tublisti hoogustunud), kuid kogemusi vahetatakse ka organisatsioonijuhtimise küsimustes (sh fundraising, turundus, sise- ja väliskommunikatsioon, ressursside planeerimine jne). Näiteks on vabaühendusi erinevate oma ala spetsialistidega edukalt kokku viinud Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit.
Samas on võimalusi koostööks palju ja täna neid võimalusi veel ei kasutata. Kardan, et küsimus pole mitte soovimatuses aidata, vaid pigem pole ettevõtted kursis sellega, millist abi heategevusorganisatsioonidel tegelikult vaja on või milline on abistamise puhul vastastikune kasu. Üllatuseks võib ehk tulla, et raha ei olegi alati kõige ihaldatum abi. Vahel on rohkem kasu asjalikust konsultatsioonist või toodetest-teenustest. Võimaluste tutvustamisel saavad ja peaksidki vabaühendused ise aktiivsemad olema. Ilmselt ongi võtmeküsimuseks ettevõtetele kaasalöömise võimaluste väljatöötamine ja teavitamine.
Eraisikutest annetajad ja vabatahtlikud jagunevad laias laastus kaheks: need, kes abistavad pisteliselt, toetades eelkõige konkreetseid projekte ja need, kes abistavad regulaarselt, olles kas püsiannetaja või nö püsivabatahtlik. Kuigi organisatsioonile on hädavajalikud mõlemat tüüpi kaasalööjad, siis jätkusuutlikkuse ja pideva tegevusvõimekuse tagamiseks otsitakse tikutulega taga just teist tüüpi abistajaid.
Näiteks loomakaitsevaldkonnas annetavad inimesed meelsamini ühe konkreetse looma raviarvete tasumiseks kui laiaulatusliku teavitustöö tegemiseks, kampaania korraldamiseks või seadusloomes osalemiseks. Seetõttu on raskemas olukorras need loomakaitseorganisatsioonid, kes tegelevad loomade probleemide vahendamise ja loomade abistamisega laiemal tasandil.
Oma vajaduste kommunikeerimisel näen mina suurimat rolli eelkõige abivajavatel organisatsioonidel enestel. Fundraising ehk rahakogumine ja vabatahtliku tegevuse arendamine on organisatsiooni võimekuse ja jätkusuutlikkuse garantii. Seda on näiteks paljud loomadega tegelevad ühingud kindlasti taibanud, sest nende kodulehti või sotsiaalmeedia lehekülgi sirvides leiab info nii ühe kui ka teise abistamisvõimaluse kohta üsna hõlpsasti üles.
Loomakaitsevaldkonnas on näha, et need inimesed või ettevõtted, kes abistavad organisatsiooni selleks, et osaleda olulistes protsessides ja aidata ühingul täita seatud eesmärke, on püsivamad kui need, kes teevad seda mõnel teisel põhjusel. Esimesed on üldiselt teadlikumad, pühendunud ja proaktiivsed. Nemad on mäed, kes lähevad ise Muhamedi juurde.
Tegelikult ongi ju enamik tõhusaid vabaühendusi loodud selleks, et ühiskonnas on mingi probleem, mis vajab lahendamist. Need on reeglina seesugused probleemid, millega riik piisava vastutustundega ei tegele või oluliseks ei pea. Seetõttu võiks ju mõelda, kas selliste probleemidega tegelevate organisatsioonide abistajad on “vabatahtlikud” ja “heategijad” või pigem osalejad?
Tahaksid meiega vabakonna teemadel kaasa mõelda? Vali Arvamusfestivali kavast välja endale huvipakkuvad teemad:
15. august, Vabakonna lava
16. august, Sotsiaalse innovatsiooni lava
Lugu ilmus esmakordselt Heateo Sihtasutuse kodulehel.