Lapsena oli mu suurim armastus lugemine. Õigemini kõigepealt kuulamine, kui isa meile vanema vennaga enne magamajäämist mõnest raamatust alati kaks peatükki ette luges – justkui üks kummalegi. Siis sai vend tähed selgeks ning mõnda aega nuiasin ettelugemist temalt. Kuni ta ühel päeval sellest tüdinuna rehmas, et lugegu ma nüüd ise, ja oma aabitsa mu ette lükkas.
Ma ei mäleta oma esimesi samme või esimesi öeldud sõnu, aga ma mäletan neid trükitähti pildi all lambast, kes auto ette hüppas, mis järsku mu jaoks lause moodustasid. Milline võimas, seni tundmatu nauding see oli – mu senise elu suurim saavutus.
Ja millised maailmad mu ees nüüd avanesid! Järsku olin kõikvõimas. Kui tahtsin, võisin lasta Viplalal perekond Blomi ära tinistada kasvõi viis korda järjest. Kui tahtsin, jätsin kurbade silmadega lapskuningas Maciuśe elama – selleks tuli vaid raamatukaaned õige koha peal sulgeda. Isegi vanaema ühe lemmiklaulu noor paadimees ei kavaldanud mind enam üle – ma sain nüüd, lugejana, aru küll, et ta mitte ei käulata nii lahkelt neiule, vaid lihtsalt ulatab käe.
Veel enne, kui tänavuse Arvamusfestivali esimesed arutelud Paide vallimäel alata said, kõlas siin-seal juba murelikke hääli, et kas nende tulemusena ikka midagi muutub. “Elan küll Paide lähedal, aga jätan siiski minemata,” kirjutas üks naine eile sõbra Facebooki-postituse all. “Kahjuks ei usu, et sellisest kokkutulekust mingit kasu sünniks.”
Ju on tõesti inimesi, kes plaanivad omi päevi nii, et ei võta kunagi ette midagi, mille täpset tulemust nad ei näe. Ning ju nad on sellega rahul, aga ometi tundub see mulle kõrvalt vaadates kuidagi nukker. Kui üksluine on elu, kus iga samm viib sind vaid paikadesse, mida sa juba ette tead!
Mulle tundub, et hea arutelu pakub isegi suuremat naudingut kui hea raamatu lugemine. Sa asud oma kaaslastega teele ega tea, kuhu välja jõuad. Pidevalt hargnevad te ees erinevad rajad ja on teie valida, millist neist astuma hakata. Mõni osutub tupikuks, ja siis on võimalik tulla tagasi ning võtta mõni teine teeots. Mõned teed on juba mitu korda käidud, aga uued kaaslased võivad sealgi juhtida su tähelepanu millelegi, millest varem oled mööda vaadanud. Nii võid isegi tuttavasse paika jõudes olla üllatunud, kui põneva teekonna sa seejuures läbisid.
Inimene on valiv olend ning valikuprotsess on erakordselt nauditav. Me ei saa endale valida oma matemaatikat, mille järgi näiteks 5 × 5 = 10. Me ei saa valida, millise gravitatsioonijõuga Maa meid enda külge tõmbab. Aga oma arvamust saame me valida, nii palju kui aga tahame. Me ei saa muuta fakte, aga saame muuta seda, kuidas neid näeme, seostame, milliseid tähendusi neile anname, mida oma teadmistega peale hakkame. Omada oma, tarka arvamust, õppida ja mõista midagi uut on eriliselt hea tunne.
Ja mida kõike me oma arvamusega teha saame! Võime oma arvamuste eest kirglikult seista ja võime uusi teadmisi saanuna öelda, et mõtlesin ümber ja mul on nüüd teistsugune arvamus. Kui tahame, hoiame oma arvamuse endale, kui tahame, jagame teistega – ning ei jää ise sellest kröömikesegi võrra arvamusvaesemaks. Voli järgi võime võtta teiste arvamusi ja öelda, et nüüd on see ka minu oma.
See on nagu muinasjutupuder – potike keeb ja sisu aina paisub. Iga inimene Paide vallimäel on must targem ja mina olen targem igaühest neist.
Seega muutub sisutühjaks ka aasimine, et kas nüüd tohib siis arvata ainult Arvamusfestivalil. Või et Paides toimuv kuidagi monopoliseeriks arvamist – täpselt nii, nagu laulupidu ei monopoliseeri laulmist. Laulda saab ja on tore nii üksi kodus tube koristades, sõbraga autos sõites, perega sünnipäevalauas või oma kooriga rahvamaja laval – suur pidu ei asenda ühtegi neist, aga ka mitte vastupidi. Laulupidu toob kokku proffe lauljaid ja kogenud asjaarmastajaid, aga innustab laulma ka neid, kes seda juba aastaid või üldse kunagi teinud pole. Samamoodi on Arvamusfestivaliga.
Nõnda ei suuda ma kuigi palju muretseda ka selle pärast, kas Arvamusfestivalil kõlavaid mõtteid ikka piisavalt kuulda võetakse ja mis täpselt selle tulemusena ikkagi muutub. Ma tean, et mina kindlasti võtan enda jaoks olulisi ja huvitavaid mõtteid kuulda ning lahkun homme Paidest mõtterikkama ja –targemana. Ja kindlasti ma kasutan neid oma edasises elus. Pole ühtegi põhjust arvata, et teised kuidagi teisiti toimiks.
Mustkunsti aga Paidest tõesti oodata ei maksa. Ei juhtu seda, et keegi ütleb mõnes siinses arutelus võlusõnad, käib pauk, lendab sädemeid, ning suitsu hajudes seisame täiesti uues maailmas. Muutused toimuvad ikka siis ja ainult siis, kui me ise neid oma igapäevase käitumise ja tööga ellu viime. Paide on täna ja homme üks koht, kus koos teiste meeldivate, oma eriala armastavate inimestega koguda selleks mõtteid, kontakte, kokkuleppeid ja innustust.
Mis kasu oli sellest, et isa meile vennaga unejuttu luges? Ma tõesti ei oska öelda. Aga ma olen väga tänulik, et ta seda tegi.
Urmo Kübar
Vabaühenduste liidu EMSL töötaja