Professionaliseerumine käib kaasas iga valdkonna arenguga. Üldiselt on see sõna hea kõlaga, tähendades kvaliteeti, asjatundmist, usaldusväärsust. Ent vabakonna puhul räägitakse professionaalsusest tihti ka kui probleemist, sest vabakonna paleuseks on justkui ainult vabast ajast ja heast südamest, rahalise tasu soovita tegutsev maailmaparandaja.
Iseenesest on Eesti vabakond olnud aastaid sarnase asjaloolise taustaga riigide võrdluses üks kõrgemalt hinnatud. Lähemalt vaadates näeme aga, et head mainet kujundab pigem sadakond tugevat, tulemuslikku ja silmapaistvat organisatsiooni, samas kui lõviosa meie tuhandetest vabaühendustest võib niisugusest hinnangust vaid unistada. Kas Eestis on tekkinud kodanikuühiskonna eliit, kes jagab omavahel olulised ressursid, jättes ülejäänud virelema? Kas kõik me vabaühendused peaksid pürgima suuremale professionaalsusele või kaotatakse sel teel midagi olulist?  Kas võib professionaalsus ohustada kodanikuaktivistide sõltumatust ja suurema mõju hind olla taltsaks tehtud ja juhitud kodanikuaktivistid, kes suhtlevad ja käituvad nagu ametnikud ning jäävad üha kaugemale neist inimestest, keda nad esndavad?
Arutelu aluseks on USA arengukoostöö agentuuri iga-aastane uuring Kesk- ja Ida-Euroopa ning endise Nõukogude Liidu riikide vabakondade elujõulisusest.

Arutelu juhib Urmo Kübar (EMSL), vestluses osalevad Maie Kiisel  (TÜ Sotsiaalse kommunikatsiooni õppetool), Margus Oro (SOS Lasteküla Eesti Ühing), Kristina Mänd (EMSL-i vabaühenduste arenguprogrammi juht), Juho Kalberg (Telliskivi Selts).