“Kui ma õigesti aru saan, siis arvamusfestivali idee on sisse toodud Rootsist,” pajatab päevajuht Henrik Kalmet 16. augusti keskpäeval Paide vallimäe loodelava ette kogunenud sadakonnale kuulajale. “Nagu IKEA,” lisab ta ning rahva seast kostab naeruturtsatusi. “Ainult selle vahega, et festival jääb loodetavasti püsima.” Hommikul lootusetult hallina paistnud taevas särab päike, kohalejõudnute näod on helged ning Eesti esimene arvamusfestival on algamas. Urmo Kübar võttis festivali sünnivalud ja -rõõmud vaatluse alla eelmisel sügisel ilmunud ajakirjas Hea Kodanik.

On 6. juuli 2010. Vaat et pooled Kristi Liiva kolleegidest Swedbanki Rootsi peakontoris on pikalt tegelenud panga korraldatavate arutelude ettevalmistamisega Gotlandi saarel toimuvaks Almedaleni nädalaks, kus saavad kokku enam-vähem kõik, kel kuningriigis toimuva kohta midagi öelda.

Kristi tunneb, et tahab ka näha, mis üritus see on, mis rootslasi nii elevile ajab. Kõik ööbimiskohad Saaremaast veidi suuremal Gotlandil on ammu broneeritud, lennupileteidki on raske saada, liiati soovib Kristi õhtuseks jalgpalli MM-i poolfinaaliks tagasi kodus olla.

Nõnda siis läheb ta hommikul ja naaseb juba samal õhtul – ning sinna vahele jäävad tunnid, mida ta enam kuidagi unustada ei saa.

Ta vaatab, kuidas peaministri kõne ajaks on kohalik lauluväljak puupüsti rahvast täis. Peaminister räägib nagu … normaalne inimene. Rahvas kuulab, mõtleb kaasa, naerab. Samasugused mitteformaalsed, ühtaegu asjalikud ja lustakad on ka teised debatid, mida toimub peaaegu igal pool, kus selleks sobiv plats. Suvine linn pärineks otsekui Astrid Lindgreni juttudest, inimesed parvlevad ringi, tänavanurkadel edastavad otsereportaaže raadiojaamade välistuudiod.

“Mu keeleoskus ei olnud nii hea, et kõigest räägitust aru saada, ja nii pidin ma seda rohkem teiste meeltega tajuma,” meenutab ta. “See atmosfäär oli lihtsalt nii äge!”

* * *

Edaspidi Eestis käies räägib Kristi kõigile, kes Rootsi muljeid küsivad, esmajoones Almedalenist. Ja räägib ka neile, kes ei küsi.

Räägib sellest kontserdivaheaegadel, kohvikutes, grilliõhtutel ja töökohtumiste lõpus.

Esmalt pakub ta mõtte sarnast festivali Eestiski korraldama hakata oma siinsetele pangakolleegidele ning viib osa neist isegi järgmisel aastal Gotlandile kohale. Siis aga tuleb panga kõigis üksustes eelarveid jälle koomale tõmmata ning sinnapaika see mõte jääb.

Ning sinna otsa saabub 2012. aasta Silvergate’i suvi, mis kasvab üle “Aitab valelikust poliitikast!”-sügiseks ja vahepeal Eestisse tagasi kolinud Kristi hakkab ise mõtlema, et ehk tõesti on meil siin veel vara.

Aga need, keda ta seks ajaks oma festivalimõttega nakatanud, ei jäta, vaid hakkavad nüüd ise talle helistama ja küsima, mis maal mõtted on.

Teiste seas on Kristi sünnikandi Järvamaa arenduskeskuse vabaühenduste nõustaja Maiko Kesküla. Mitu pühapäevahommikut järjest teeb Kristi oma Tallinna-kodus endale suure kruusitäie kohvi, Maiko tõstab oma Paide-kodus lastele pudrukausid ette ning siis nad räägivad Skype’is. Vahel tunni, vahel poolteist. Sünnivad üha vaimustavamad pildid, milline festival võiks välja nägema hakata.

* * *

Esimese festivalipäeva pärastlõuna suurima rahvahulga, ligi 300 inimest, toob kokku debatt “Kui kallis on vaesus?”. Ent kui arutelujuht Kaja Kallas koos ekspankur Indrek Neivelti ning vaesuse vastu võitlemise võrgustiku juhi Kärt Merega on endale juba mikrofonid külge saanud, otsib kolmas osaline, algusaja sassi ajanud kirjanik Kaur Kender alles Paide vallimäe ümbruses parkimiskohta.

Henrik Kalmet kirjeldab seda hiljem oma päeva kokkuvõttes nii: “Kaur parkis oma Maserati sotsiaaldemokraatide telki, jooksis trepist alla, särgi peale oli suurelt kirjutatud “Armani Jeans”, ja hakkas vaesusest rääkima. Ta oleks nagu tulnud härjavõitlusele punase rätina hüppama.”

“Mis Eestis vaesust tekitab, on see, et oleme lasknud poliitikutel ja pankuritel natsionaliseerida võlgade väljanõudmise tööstuse,” teatab Kender, selgitades, et laene antakse ja hiljem nõutakse seaduste toel sisse inimestelt, kes neid üldse saada poleks tohtinud.

“Indrek, mida sina arvad sellest, et pankurid on kõiges süüdi?” küsib Kaja Kallas. — “Ei, ära aja kõike pankurite peale!” lõikab Kender vahele. “Kui ma viimati vaatasin, siis pankurid ei ole ühtegi seadust teinud.”

“Ega siis panga töötajatel raha ei ole, see on kõik hoiustajate raha,” hakkab Neivelt vastama. — “Ja-jah, ja poliitikutel pole võimu, see on kõik valijate mandaat, muidugi,” kostab Kender.

Osa kuulajatest väänleb naerust maas ning Twitterisse ja Facebooki lendab kümneid soovitusi mujal viibijatele ERR-i otseülekanne sisse lülitada. Samas kuulatakse tõsinedes ära Kärt Mere kirjeldused ja faktid vaesuse ulatusest Eestis ning Neivelti ettepanek võrdsustada tulumaksuvaba miinimum ja miinimumpalk. Kui debatt lõpeb, suunduvad kümned lava kõrval asuvale avatud arutelualale mõttevahetust jätkama.

* * *

Avatud arutelualad – mida Kristi Liiva luges festivali järel intervjuud andes ürituse kõige toredamaks osaks – on üks näide sellest, kuidas festivali-idee korraldustiimis kohtumisest kohtumisse edasi arenes. Nagu suur pusle, kuhu erinevad inimesed oma tükke tõid.

Omaaegsete “Teeme ära!” mõttetalgute korraldaja Eva Truuverk on see, kes leidis, et kutsutud esinejate kõrval peaks olema ruumi ka osalejate vahel tekkivateks mõttevahetusteks. Arvamusfestivali projektijuht Ruti Einpalu toob selle juurde meetodina Gordoni tõhusa suhtlemise mudeli. Täpiks i-le lisandub kohapeal veel kastitäis festivalile kingitud suveõunu, mis vestluste käigus mõnuga pintslisse pisteti.

Kultuuriprogrammi vedanud Kaarel Oja tuleb ühel koosolekul välja plaaniga, et debatte võiksid sisse juhatada luuletajad oma värskema loominguga, pakkudes justkui teist laadi pilku teemale. Ajurünnakute üleskirjutustest leiab muidugi ka ideid, mis sinnapaika jäidki, näiteks mõte Jürgen Ligi lavast, kus igaüks rahandusministriga debateerida saaks.

Ent teinekord tähendas uute inimeste lisandumine üle poole aasta kestnud ettevalmistuste käigus ka seda, et uuesti tuli hakata vaidlema küsimuste üle, mis juba nädalate eest otsustatud. Ja mida sa teed koosoleku juhatajana, kui programmiarutelule infot saama ilmunud lavamees (heast südamest tulnud vabatahtlik!) otsustab lavavajaduste kohta märkmete tegemise asemel teemasid ja esinejaid lahkama hakata – ning sa näed, kuidas sarnaseid mõttekäike lugejakirjades ehk liigagi tihti kohanud lehetoimetaja (samuti heast südamest tulnud vabatahtlik) end seepeale näost pilve tõmbudes lahkuma sätib?

Nagu vabatahtlikel ettevõtmistel tihti, juhtus sedagi, et ajurünnakutel innukalt kohustusi võtnud inimene end seejärel nädalaid näole ei anna. Pärast mitmendat meeldetuletust saab Kristi ühelt selliselt kadunult SMS-i. “Sa vist ei tea, mida tähendab vabatahtlik töö,” seisab seal. “See tähendab, et seda tehakse vabast tahtest!”

Ettevalmistused venivad. Ikka ja jälle selgub, et visioon on vaid Kristi peas, kes oigab õhtul kümneid vastamata e-kirju vaadates, miks talt küsitakse asju, nagu näiteks kuidas sisustada pressikeskus. Ühel koosolekul ei taha ta suudki lahti teha, kartes ebamäärast juttu veeretavale kolleegile nähvata, ning utsitab Skype’i kaudu hoopis logistikajuht Sven Soomustet, et uurigu ta nüüd seda või öelgu toda.

Ent alati ei õnnestu teravustest hoiduda. “Kuidas see võimalik on, et me ikka veel alles arutame seda asja!?” prahvatab Kristi ükskord. “Aga sa ju ei kuula, mida sulle räägitakse!” hüüatab vastu projektijuht Ruti ja on korraks lahkumise äärel.

“Sel hetkel sain aru, et käitusin just vastupidi sellele, mida me arvamusfestivaliga ühiskonnas saavutada soovisime,” tõdeb Kristi ja lisab, et pärast 15 aastat juhina töötamist sai ta vist alles festivali korraldamisega aru, mida juhtimine tähendab.

“Kõik see, mis juhtimises tegelikult igal ajahetkel olema peaks – visioon, eestvedamine, isiklik eeskuju, motiveerimine, inimeste õnnetunde silmas pidamine –, on vabatahtlike organisatsioonis ainus, millele sa tugineda saad,” ütleb ta. “Sellest mööda vaatamise pattu olen ikka korduvalt teinud.”

* * *

Läbiarutamist ja otsustamist vajavaid küsimusi festivali korralduses muidugi jagub. Alustuseks juba eesmärk – ei, me ei võta vastu pöördumisi ei Riigikogu ega kellegi teise poole. Tahame, et arutelukultuur Eestis paraneks. Et eriarvamusi ei kardetaks ega vaenataks, vaid võetaks kui normaalsust, võimalust kuulda midagi uut, endagi mõtteid selgemaks ja paremini põhjendatuks mõelda.

Sealt tuleb põhimõte, et festivalil ei peeta ettekandeid (ainsaks erandiks jääb vaba mikrofoni ala), vaid arutletakse. Väitlusseltsi juht Margo Loor sõnastab festivali hea tava, millest lähtutakse ka esinejate kutsumisel – hoidutakse neist, kes paistavad silma teisiti mõtlejate ründamise ja solvamisega.

Kellele me festivali teeme? Kõigile, kes soovivad, olgu neid siis mõnisada või mõni tuhat. Tulijate arvu pole esmakordselt toimuval piletita vabaõhuüritusel millegi pealt ennustada, mis muidugi tekitab peavalu näiteks toitlustuse või parkimise läbimõtlejatele (esimese päeva õhtul einestab festivali kokk vabatahtlike supiköögis, sest nende enda potid süüakse põhjani tühjaks).

Mis siis maimukesele nimeks saab? “Eesti mõte”? Ei, kõlab liiga lipsustatud-hillitsetud konverentsina. Viljandi folgist ajendatud Paide tolk? Lõbus, aga kuidagi liiga … lokaalne. Lõpuks jääb kõige lihtsam ja selgem: arvamusfestival.

Ning kuigi juba Maiko ja Kristi esimestes vestlustes on võimaliku toimumiskohana räägitud Paidest, vaetakse läbi veel rida teisigi väikelinnu, saari (“Võiks olla koht, kuhu on kerge tulla, aga mitte nii kerge poole pealt lahkuda,” põhjendab keegi) ja ka Tallinn. Lõpuks saab otsustavaks kohaliku linna- ja maavalitsuse entusiasm.

Mai alguses on korraldustiim Paides ning just roheliseks muutunud Vallimäel liikudes ei kahtle enam keegi. Kaarel Oja nõelub mööda valle üles-alla ja näitab: siia teeme kohvikud, siia tuleb lasteala, siia üks lava, siia teine … Enam-vähem nii see kõik sadakond päeva hiljem välja näebki.

* * *

Tüüpiline konverentsiala see kahtlemata pole. “Lavaks” muutuvad ka ordulinnuse müürijupid, mille vahel arutatakse näiteks majandusküsimusi. Kui teisel päeval ilm sügiseselt viluks kisub, mähivad sotsiaalsest ettevõtlusest debateerijad end tekkidesse ega lase jutul katkeda. Järvamaa telgis ökoriigi üle arutlev Roy Strider on kaasa võtnud oma koeramüraka ning uurib korduvalt ka tema arvamust.

Mõne arutelu juures on kümmekond, teisel paarsada kuulajat-kaasamõtlejat. Kes parajasti pausi peab, pikutab lapitekkidel või võrkkiiges ehk siis laseb hea maitsta India supil või Afganistani pannkookidel. Lapsed kilkavad klounide kõrval ja ponide seljas (või oli see nüüd vastupidi?).

Rahul tunduvad olevat teisedki. Vaid uue erakonna vajalikkusele pühendatud debatil teatab üks kuulajatest ürgviisaka filosoof Tõnu Viigi poole pöördudes: “Te pole mingi inime!”

Kõrvuti on oma maailmavaatetelgid püstitanud kõik tuntumad erakonnad. Põhjalikema kavaga on välja tulnud sotsid, ent nende kõrval arutleb maksuküsimuste üle elegantselt vihmavarjule naalduv Sven Sester IRL-ist. Stiihiliselt sünnib tal debatt mööda jalutanud Tarmo Jüristoga. Üksmeelele ei jõuta, ent üks festivali läbivaid mõtteid ongi, et on ka täiesti okei kokku leppida, et me ei lepi kokku.

* * *

Festivalist kuuldes on erakonnad esmalt ettevaatlikult toetavad: kena mõte küll, kuid mine seda vabakonda tea! Kui telkidega on lõpuks väljas kõik, siis parteiesimeeste debatt jääbki Ansipi ja Savisaareta. Mis siis ikka – tulid need, kes tulla tahtsid.

Suve alguseks on korraldajad festivalist omavahel rääkinud juba mitu kuud, kuid esinejate leidmine ei lähe alati libedalt. Vaesusedebati jaoks helistatakse läbi vist kõik seda teemat Eestis uurinud teadlased, ent kõigilt tuleb äraütlemine: kes uurib juba uusi küsimusi, kes puhkab, kes on välismaal …

Hoogsalt hakkab koostööpakkumisi laekuma alles augusti alguses, sealhulgas neiltki, kes kevadel esimese hooga ära öelnud. Ent näiteks Eesti Kultuuri Koja õnneteemalise debati puhul teab programmitiim veel festivalinädala alguses üksnes arutelujuht Peeter Jalaka nime. Lõpuks tõdetakse, et kui mitte varem, siis küllap leiab Jalakas endale debateerijad kasvõi Paides kohapeal, ning kava saadetakse trükki.

* * *

Mai alguses liitub korraldustiimiga Sven Soomuste, kes võtab enda peale logistikaküsimused. Varem pangas ja kinnisvara-ettevõtjana tegutsenud (“Olen selgelt rohkem jalad-maas-inimene, kelle loovusetšakrad jäid algklassi kunstitundi,” kirjeldab ta end) mehe käe all saavad seni mitme inimese peas laiali olnud mõtted maatriksina kirja: lavad, liikluskorraldus, turva, heakord, vabatahtlikud … Iga rea taga märge, mis kõik ja mis ajaks tegemist vajab. Tööd hakkavad laabuma, asendamatuks abiliseks Paide kultuurikeskuse imelise töövõimega juht Ülle Müller.

Festivali eelhommikul kella 6 paiku ärgates saab Sven aru, et hakkab haigeks jääma: külmavärinad, nõrkus, kehv enesetunne. Aga Kristi Liiva kontoris ootab Paidesse toimetamist ja ülessättimist toatäis kraami: telgid, toolid, raamatud, materjalid, särgid, märgid … Sven võtab sisse viis C-vitamiini ja kaks paratsetamooli tabletti ning läheb asju tassima.

Keskpäeval seisavad nad Kristiga esimese ülespandud lava ees. Ent kui programmitiim on juba kuid tagasi kokku leppinud, et lavad ei saa olema niivõrd lavad kui pigem madalad poodiumid (et ei tekiks distantsi kuulajatega), siis see siin ulatub mitte just hiidkasvu Kristile vaata et ninani.

“See ei ole ju üldse see, millest me rääkisime!” pahandab Kristi ning on selge, et ümber teda ei veena.

Sven ei suitseta ega ropenda (üldjuhul), aga sel hetkel tunneb endas trotsi tõusvat. “Kõik said aru, et ma olin väga närvis,” ütleb ta. Sõnasõda on vaid hetke kaugusel.

Sven vaikib. Kristigi jätab ütlemata mõned laused, mis tal sel hetkel keelel. Tasapisi hakatakse jälle tegutsema. Poolteist tundi hiljem on kokku lepitud, et see lava viiakse ära ning Türilt saadakse asemele uued moodulid.

Tegutsemist jätkub kümnetel vabatahtlikel hilise õhtuni. Birgit Rootsi (kes tuli just sellesse rolli, et teha kõike, mis parajasti tegemist vajab) leegib ringi, käes küünelakieemaldi ja vatitopsud, ning küürib infotahvlitelt neile soditud genitaale. Kogukonnakeskuse kõrval värvitakse vallimäele suunavaid viitu.

Majas sees pakitakse lahti festivalisärkide kast ja selgub, et naiste S-suurus mahuks selga ehk suuremat sorti nukule. Õhtuse bussiga peaks saabuma uus kogus särke, ent Paide bussijaamas raputab sohver pead: tema ei tea mingist pakist midagi (reedel selgub, et kullerifirma sai valesti aru ning pani need hoopis järgmise päeva Cargosse).

On juba pime, kui askeldajatele jõuab kohale, et keegi neist pole päev otsa söönud. Laual seisev poolik Valge Klaari limonaad on järsku kullahinnas. Kõik on näljast tigedad – ning Paide poed ja söögikohad on kinni!

Telefonikõne Mäo risti Sämmi grilli: tehke meile, palun, midagi! Kui kaks autotäit hundiisuga festivalikorraldajaid sinna jõuab, on aga sellegi uks lukus.

“Te jäite viis minutit hiljaks!” teatab teenindaja. “Ja … te viskasite meie toidud ära?” uurib Kristi ettevaatlikult. “Ei – aga teadke, et see ei ole OK!”

Kümne minutiga on kõigi taldrikud tühjad. Ning järgmisel päeval küsivad korraldajad üksteiselt hoolivalt, kas teisel ikka oli meeles ka söömas käia.

Sven saab magama 1-2 paiku ning on uuesti vallimäel kell 7. Veerand tundi enne festivali algust vahetab ta tunked puhta särgi vastu ja saab järgmised kaks päeva rahulikult arutelusid kuulata. Ning pühapäeval jääb ta haigeks ega tõuse voodist mitu päeva.

* * *

Festivalihommikul on taevas hallimast hall ning Kristi mõtleb murelikult kapist soojemaid riideid otsides, kas sinnapaika siis kogu see töö lähebki. Ta näitab sama kodumajutust jagavale Birgit Rootsile kaht salli ja küsib, kumba ta peaks kandma.

“Võta see liblikatega, see on ilusam,” soovitab Birgit.

Raadioajakirjanik Lauri Hussar, kes teeb festivali ajal Urmet Koogi ja Sulev Vedleriga otse vallimäel oma “Rahva teenrite” salvestuse (“Oleme siin laval nagu Kõrsikute kõhnem versioon,” leiavad nad), jääb päeval Delfi fotograafi ette, liblikas juustes. “Psyche tähendab kreeka keeles liblikat ja hinge,” kirjutab ta fotot Facebooki postitades ning tänab hingega korraldatud festivali eest.

Pühapäeva hommikul läheb Kristi uuesti nüüd juba tühjale Vallimäele jalutama.

Või mis tühjale – laululava ette, kus eelmistel päevadel oli festivali kohvikuala, on hommikupäikeses maandunud vähemalt kolmkümmend päevapaabusilma!

* * *

“Aitäh!” ütlen telefonis Svenile. “Intervjuu eest ja noh, festivali eest muidugi ka!”

Sven hakkab naerma.

“Panid sa tähele, kuidas juba avapäeval hakkasid kõik üksteist tänama: esinejad, kuulajad, korraldajad? Kogu aeg oli selline tunne, et tahaks muudkui kellelegi aitäh öelda!”

Lisaks tänusõnadele saavad korraldajad e-kirju, kus pakutakse ennast järgmise festivali vabatahtlikeks. Toetajad uurivad, kuidas nad tuleval aastal saavad abiks olla.

Tundub, et läks korda, esimese korra kohta vähemalt. Aasta pärast siis jälle!

_______________________________________

Loo tegemisel oli reporterina abiks Andrei Liimets.