Kui europarlamendi valimised välja jätta, on Eesti riigi kodanikud saanud e-hääletuse mugavust nautida juba kahtedel järjestikulistel valimistel. Küsimuse üle, kas e-valimised on vajalikud või kasulikud, ei diskuteeri väga keegi. Küll aga mõttevahetusi selle sisulise väärtuse üle jätkub ohtralt.

Arvamusfestivali teisel päeval leidsid selle teemaga lähemalt kokku puutunud Ivar Tallo juhtimisel, et e-valimiste turvalisus on ennekõike tehniline küsimus. Samas nenditi, et märksa keerukam on aga tekitada nii rahva kui ka riigijuhtide hulgas usaldust, mis aitaks selle laiemale kasutuselevõtule kaasa.

E-valimiste ning esindusdemokraatia kitsaskohtade teema on viimasel ajal aktuaalselt avalikkuse tähelepanu pälvinud seoses segadustega Reformierakonna sisevalimiste ümber.

Diskussioonis osalenud reformierakondlane Tõnis Kõiv sellel teemal palju peatuda ei tahtnud, küll nentis ta, et see on pannud neid erakonnasiseselt mõtlema, kuidas ühe erakonna sisedemokraatiat tugevdada ning jätkata e-hääletamise kui hea praktika kasutamist.

“Eesti on unikaalne riik, meil on digi-ID, ID-kaart ja mobiilihääletamine. Meil on olemas turvaline kanal, mida mööda andmed saavad liikuda. See on Eesti väga suur eelis. Me peaks selle üle uhke olema ja mõtlema, kuidas me seda eelist saame ühiskonnaliikmete kasuks tööle panna,” kirjeldas Kõiv.

Strandberg: Tuleb kasvada välja kombest vaenlane alati maha lüüa

Poliitik Marek Strandberg sekkus siin arutellu filosoofilisemat laadi mõttekäiguga. Ta pakkus välja, et kõige turvalisem e-hääletuse lahendus on see, kui keegi kirjutab e-kirja, kus ütleb otse välja, kelle poolt ta hääletab. Seda aga teostada ei saa, kuna juba antiikdemokraatia sätestas, et hääletused on salajased.

“Salajane hääletus ei eksisteeri mitte sellepärast, et demokraatia oleks, vaid sellepärast, et inimesed tunnevad, et keegi võib olla kiuslik,” tõi ta välja, miks tema poolt pakutud lahendus ei toimiks ja miks tegemist on pigem semiootilise kui otseselt turvalisusega seonduva küsimusega.

“Kui räägime turvalisest protsessist, siis tuleb rääkida vajadusest omavahelises suhtluses kasvada välja kombest vaenlane alati maha lüüa,” tuli tema jutust välja see, kuhu tegelikult on e-hääletuse koer maetud.

E-hääletuse peamine väljakutse – kasutaja kontrollitavus

Eesti e-valimiste projektijuht Tarvi Martens ei pidanud vajalikuks nii filosoofiliseks minna ning juhtis tähelepanu sellele, et süsteemi kontrollitavus ja demokraatia on kaks erinevat asja.

“Kuidas hääli välja võetakse ja loetakse, on alati olnud kontrolli all. Nüüd on kasutaja kontrollitavuse osas suur samm edasi astutud,” jätkas ta, kirjeldades detailselt, mismoodi see android-süsteemiga telefoniga hääletades toimib.

Tõnis Kõiv tõi siinjuures näite, kuidas saaks ka QR-koodi kasutada hääle kontrolli tagamiseks. Muidugi möönas ta, et seda saaks ainult ühte liiki mobiiltelefonides kasutada ning puhtalt katse-eksitus meetodil ta toimida ei saaks.

Usk esindusdemokraatiasse – seda kas on või ei ole

“Ega umbusk nende süsteemide vastu ei muutu läbi e-hääletuse. See toimub kodus, koolis. Need on kaks erinevat teemat: tunne, mis tekib valimisel, ja teine on valimistehnoloogia. Valimistehnoloogia ei muuda teid usaldavamaks inimeseks,” pidas Marek Strandberg arutelu jätkudes oluliseks tulla oma algse argumendi juurde tagasi.

Talle sekundeerides tõi diskussiooni demokraatia olemuslike põhimehhanismide juurde tagasi ka publiku hulgas olnud suhtekorraldaja Ott Lumi. “Kui vaatame arvamusfestivali ja ühiskonna meeleseisundit, siis üks küsimus, mis on läbiv, on ühiskonna usust esindusdemokraatia toimimisse. Kui räägime e-valimiste tulevikust, siis Tarvi Martens ja Ülle Madise on käinud välja praktilise idee sellest, kuidas valimistel osalust üldse tõsta – e-valimiste platvorm võiks olla ühiskonnas laiemalt kasutatav. Esindusdemokraatia legitiimsuse tõstmisel on see kõige praktilisem viis, kuidas seda teha,” tõi ta välja.

Tema küsimus, kui kaua panelistide arvates võiks selle idee rakendamisega eesti ühiskonna tasandil minna, tekitas erinevaid reaktsioone. Kuigi Tõnis Kõiv oli arutelu alguses juhtinud tähelepanu e-hääletuse positiivsetele külgedele, tõi ta nüüd välja e-hääletuse süsteemi projektipõhisuse, mis võib laiemale kasutuselevõtule takistuseks saada. Samuti tekitas tema jaoks küsimusi, kas see peaks olema vabatahtlikus või kohustuslikus korras kasutatav.

Strandberg jäi siin jätkuvalt kriitiliseks. “Sellel ei ole usaldusega midagi pistmist ei mingil viisil. Usalduse kujunemine ei sõltu sellest, et kas me eelistame üht või teist demokraatlikku otsust, vaid varade kasutamise, hüvede jagamise ja selle jätkusuutlikkuse kaudu. Usaldus tekib muul viisil. Esindusdemokraatiat ei süvenda ega edenda elektrooniline hääletamine. Esindusdemokraatia vastandub rahvaalgatusele ja rahvahääletusele. See on teema, mida Ülle Madise ja Jüri Adams lülitavad välja – me ei saa rahvast usaldada, nad teevad hirmsaid asju.”

Strandberg: Kirjutame potikillule inimese nime, keda kõige vähem soovitakse valida

Siin viskas arutelu modereeriv Ivar Tallo õhku küsimuse, kuidas esindusdemokraatia suurendamine läbi e-hääletuse tehniliselt võimalik oleks, mille peale pidas Tarvi Martens vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, millest üldse e-hääletus kui selline välja on kasvanud.

Erakondadel oli soov oma otsedemokraatiat tugevdada, ülikoolidel oli muudel põhjustel vaja sarnast süsteemi ning aja jooksul on olnud erinevaid sihtgruppe ja organisatsioone, kel on oma toimimise jaoks läinud neid vaja. Mistõttu tekitati uus kandepind.

“Mis küsimust me siin lahendame? Kuidas inimesed usaldaksid. Äkki loobuks üldse salajastest hääletusest? Mis saab selles halba olla? Mõtle, kui hea, kui sulle tuleb vastu keegi, kes ütleb, et mina olen sinu valija. Mis selles halba on, et esinduskogu esindaja teab oma valijaid?” küsis Strandberg.

Siinjuures sai taas sõna publik, kus üks kuulaja pakkus välja, et valimistel võiks olla lisaks hääle andmisele ka võimalus hinnata kandidaate, näiteks anda hinnangut +1 kuni -1 skaalal.

See tekitas panelistides rohkelt heakskiitvaid ovatsioone. Strandberg märkis siin teravmeelselt: “Kirjutame potikillule inimese nimi, keda kõige vähem soovitakse näha,” ja Tõnis Kõiv nentis siin kuivalt, et poliitikutel on alati rohkem vaenlasi, kui sõpru.

Aitab jutust, aeg on tegudele asuda?

Arutelu kokku võttes jäi Tõnis Kõiv jätkuvalt kahtlevale seisukohale e-hääletuse ja üleüldise ühiskondliku usalduse seoste osas. Kuigi ta oli arutelu alguse loendanud rohkelt ette Eesti e-riigi eeliseid, pidas ta vajalikuks selle teemaga tasa ja targu edasi toimetada.

“See, mis puudutab e-valimiste kui süsteemi terviklike lahenduste arendamist, on pikem arutelu. Ja see on kohane ning mõistlik. Selleks peab olema aga aega. Kiirustades otsuseid teha ei saa,” nentis Kõiv.

Strandberg jäi jätkuvalt seisukohale, et tegemist on ühiskondliku usalduse küsimusega. “Tuleb panustada kultuuri loomisse, mis usaldust kasvataks. See on põhiküsimus, mitte informatsiooni edastamise turvalisus. See on aluseks Šveitsi pangadusele ja sõjaväele ja kaitsesüsteemile, millele too ühiskond püsib,” juhtis ta tähelepanu, miks Šveitsis on e-hääletuse süsteemil suurem legitiimsus.

Ka Tarvi Martens oma arvamusest ei taandnud. Tema arvates kritiseerivad e-valimisi ja e-hääletamise süsteemi need, kes seda ei mõista või ei ole kaasaegse infotehnoloogia arenguga nii kursis: “Pigem on seotud hirmudega asjade osas, mida inimesed ei valda nii hästi. Kui leian midagi, mille üle karjuda, siis ütlen: “Tellis pähe, tellis pähe!””

Arutelu pingsa huviga jälgijal jäi aga neid erinevaid seisukohti kuulates tunne, et usalduse ja esindusdemokraatia üle võikski e-valimiste teema puhul lõputult filosofeerima jääda. Kui aga Eestil on olemas juba toimiv ja ennast valdavalt tõestanud e-hääletuse süsteem, siis on küsimus pigem tegudes, mis aitaks seda laiemalt demokraatia hüvanguks edasi arendada.

The post E-valimised: turvalisus on tehniline küsimus, tõsisem on ühiskondliku usalduse aspekt appeared first on Arvamusfestival 2014.

Eilset festivalipäeva kokku võttes ütles näitleja Henrik Kalmet, et arvamusliidri asemel võiksime rohkem rääkida liiderarvamusest — oluline peaks olema arvamus, mitte see, kes ütleb.

Salvestust Henrik Kalmeti humoorikast ja teravast päevakokkuvõttest saab vaadata ERRi meelelahutusprogrammist Menu.

The post Henrik Kalmet: Võiks olla liiderarvamus, mitte arvamusliider appeared first on Arvamusfestival 2014.

Loodelaval toimunud arutelus “Mida ja kuidas peaks homses Eesti koolis õppima?” püüdsid tudengi ja väitlusseltsi koolitaja Sten Andreas Erlichi juhtimisel Noored Kooli ja Teach for All projektidega seotud Artur Taevere  ja Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste doktorant ja õppejõud Heiki Haljasorg leida lahendusi sellele, kuidas õppekava piirangutest hoolimata panna õpetajaid tunnetama vabadust õpetatavale võimalikult diferentseeritult läheneda.

PISA tulemuste põhjal ei oleks meil ju põhjust hariduses millegi üle kurta ja ka Artur Taevere tõdes, et meil on palju, mille üle uhke olla ja vähe, mille üle viriseda.

Samas, kui meil on 13% õpilasi, kellel puuduvad baasoskused ajaleheartiklist või töökuulutusest aru saamiseks, võiks siiski midagi muuta. Lisaks lugemisele, kirjaoskusele, tekstist arusaamisele ja matemaatikale rõhutas Taevere veel kriitilise ja loova mõtlemise võimet, suhtlus- ja koostööoskust ning pingutamist ja püsivust, mida kool samuti võiks õpetada.

“Haridus on parim rohi vaesuse vastu,” meenutas Heiki Haljasorg ja lisas teise üldtuntud, kuid olulise tõe: kui kodu kooli toetab, läheb lapsel koolis palju paremini. Ta julgustas vanemaid kooliga aktiivsemalt suhtlema. “Maailma muutmine algab meist endast. Selleks, et meil endal ja meie lastel oleks koolis parem, saame palju ise ära teha.”

Väga põhjalikult keskenduti õpetajate koolitusele ja täiendkoolitusele, mis panelistide hinnangul peaks meie õppekavasid rohkem toetama. Haljasorg meenutas Aristotelese sõnu, et harjutamisel on suur roll. “Ka õpetajad vajavad õpetamise harjutamist, neil tuleb nii füüsilisi kui vaimseid omadusi harjutada,” ütles Haljasorg, ainult siis hakkavad neile head omadused lõpuks külge. Ta tõi näiteks lasteaiaõpetajad, kes tänu mahukamale praktikale saavad hiljem oma tööga palju paremini hakkama ning neil on olnud ka vähem läbipõlemist. Ülioluline on õpetajate jaoks ka õppimine ja tagasiside teistelt õpetajatelt ning selleks võib aga ei pea tingimata käima välismaistelt kolleegidelt kogemusi omandamas.

Meie uusi õppekavu peeti üldiselt progressiivseteks, kuid arvati, et need on üles ehitatud väljundipõhiselt. Õpetajalt nõuab analüüsivõimet, et kindlaks teha, mida ta mingi tsükli lõpuks saavutama peab ning seejärel on tal vabadus nuputada, milliste vahenditega selle tulemuseni jõuda. Bürokraatia rohkuse ja väheste kogemuste tõttu läheb suur hulk õpetajaid õpikut nö läbi võttes kergema vastupanu teed, kuid nii panelistidel kui publikul oli palju näiteid sellest, kuidas kasutatakse rühmatöö, projektiõppe ja muid meetodeid. “Õpetajatel on puudu liidrioskustest, sellele peaks nende koolitamisel rohkem keskenduma,” lisati publiku seast.

“Õpetaja roll on väga suur, kuigi alati pole õppimiseks õpetajat vaja,” ütles Taevere. Ka Haljasorg rõhutas, et päris ilma õpetajata, iseseisvalt õppimiseks peab õpilasel olema väga kõrge enesedistsipliin ning paljudel see puudub. Õpilasel peab olema huvi õppida ja õpetaja roll on panna laps õppima oma võimete piiril. Ka oleks vaja, et õppija saaks õpetajalt võimalikult täpset tagasisidet.

Publikust toodi praeguse kooli iseloomustamiseks suurepärane kujund: see on nagu kuller, kes toimetab sulle pakke, mida sa pole tellinud, öeldes, et pead need vastu võtma, kuna kunagi võib neid sul vaja minna. Leiti, et õpetaja üks suuri ülesandeid on need pakid õpilasele avada ja näidata, kuidas esmapilgul mittehuvitav ja ebavajalik oskus võib vajalikuks ning oluliseks osutuda.

Haljasorg innustas õpetajaid ka tublidesse õpilastesse rohkem panustama: kuigi alguses võib tunduda, et see on lisatöö, saavad neist tulevikus klassis õpetaja liitlased ning neist võib kasu tõusta kasvõi sellelgi moel, et õpetaja olümpiaadivõitjatega mõnda välisriiki sealsetelt õpetajatelt kogemusi omandama sõita saab.

Kuigi kohati kõlas publikust ka üleskutseid õppekava nurka heita, ei olnud panelistid sellega siiski nõus. “Õppekava on õppimise plaan,” ütles Haljasorg. “Ilma selleta läheb anarhiaks. Järjekindlus on väga oluline, hariduses ilma ei saa.” Õpetajate meistrioskuste arendamist õppekava piires oma vabaduste tunnetamiseks ja rakendamiseks peeti palju paremaks viisiks haridust kõrgemale järjele aidata. Ning loomulikult pere ja ühiskonna rolli hariduse väärtustamisel ja kooliga suhtlemisel.

ERR-i lehel saab kogu arutelu vaadata täispikkuses siin.

The post Homne kool: vabaduse leidmine õppekava piirides appeared first on Arvamusfestival 2014.

Ärge laske end markantsest pealkirjast eksitada, keegi ei ürita siin kohatuid väljendeid põhjendamatult õhku loopida. Tegemist on nimelt väljavõttega Daniel Vaariku raamatust “Praktikaaruanne”, kus ta esitab küsimuse: “Kuidas see kõik (Eesti ajakirjandusega – toim) ikkagi nii persse läks?”.

Kuid seda saab üle kanda ka Eesti poliitmaastikule. Eilsel arutelul “Poliitika tulevik: parteidega ja ilma” juhtis eeltoodud küsimuse ning Eesti poliitika vahelisele seosele tähelepanu Rahvakogu eestvedaja Urmo Kübar. Tõsi, ta kasutas Vaariku tsiteerimisel viisakamat terminit.

Tarmo Jüristo ütles, et ei tahaks pakkuda ravi ega diagnoosi Eesti erakondadele. Tema hinnangul on parteid sattunud väga ebamugavasse situatsiooni, kus paljud inimesed neid erinevatest suundadest nö tulistavad. “Minu arvates on tähtis silmas pidada, et esindusdemokraatia pole homogeenne, see pole kõikjal samamoodi,” rääkis Jüristo.

Ta ütles, et erakondadega seonduvad probleemid võivad tuleneda sellest, et nii poliitikas kui ka kultuuris on tänapäeval nn muutuste periood, seeläbi võivad aga probleemid üksteist võimendada. Süüdistatakse aga just riigiesindajaid, kes on määratud rahva huvide eest seisma.

Pekki läks siis kuidas?

Adekvaatseima vastuse pakkus välja Siim Kallas. Ta rääkis 20 aasta tagusest ajast, kui Eesti demokraatia alles tekkima hakkas ning tõi näitena välja tollaste valimissaadete olemasolu, mis algasid õhtul kell 9. Kallas heitis nalja selle üle, et saatejuht võis olla saateajal pea magama vajunud, kuid see pole oluline. Oluline on see, et neis saadetes võis täheldada ulatuslikku debatti. Tänapäeval säärast avalikku debatti enam eriti ei kohta ning ekspeaministri arvates on see selgelt probleemiks.

Kallas avas poliitmaastiku telgitaguseid ning seletas, et valimisi ei võideta idee, vaid poliittehnoloogia abil. “Ma pole kunagi osanud kujundada poliitikat, mis võidaks palju hääli. Kui valimised võidetakse poliittehniliste nippidega, siis ei teata, mida teha edasi siis, kui võimule jõutakse,” ütles ta. Ekspeaminister rääkis, et arvamusfestivalil osalevate inimeste häältega poleks aga midagi peale hakata. “On vaja saada 250 000 häält, ja need hääled võidetakse teistmoodi kui siin rääkides,” lisas Kallas.

Poksiringis malet ei mängi

Annika Uudelepp leidis, et uute tegijate jaoks on raske poliitikasse tulla. “Kui on poksireeglid ja keegi tuleb näiteks malet mängima, siis ta lõpetab verise ninaga,” rääkis ta. Uudelepa arvates on valijate ning nende esindajate vahel barjäärid ning tema hinnangul on antud barjäärid kommunikatsioonitehnoloogia arengu läbi pigem tugevnenud. Nii kaua kuni barjäärid säilivad, saavad malemängijad nina jooksma või siis peaks olema malemängijaid oluliselt rohkem, rääkis Uudelepp.

Andreas Kaju arvates on probleem see, et kui osa inimeste arvates on demokraatia eesmärk, siis teiste jaoks vahend. “Riik on repressiivorgan ja vägivallamonopol, millel on väga palju võimu,” ütles Kaju. Tema hinnangul on muutunud korruptsiooni tajumine ning vähenenud on nii poliitika kui ka meedia legitiimsus. Ettevõtja rääkis, et valimistevaheliseks ajaks tuleks välja selgitada legitiimsust säilitav meetod, kuid ühiskonna arenedes võimenduvad probleemid nii ehk naa.

Lahenduseks võiks siis olla…?

Kokkuvõttes võib öelda, et taasiseseisvumise järgselt on arenenud nii ühiskond kui ka kommunikatsioonitehnoloogia, kuid arutelul osalejate hinnangul on vähenenud sisuline ja ulatuslik debatt. Võttes õiguse arutelu vabalt tõlgendada, saab väita, et kindlasti pole Eesti poliitmaastik läinud pekki pelgalt riigiesindajate töö puuduste tõttu. Probleemiks võiks pigem pidada seda, et 250 000 valijat “lähevadki haneks” poliittehnoloogiliste nippide peale. Miks aga lastakse üldse sellisel poliittehnoloogial valitseda? Ilmselt peaks siinkohal peeglisse vaatama televisiooni-, raadio- ja trükimeediatoimetused.

Kui ulatuslikku debatti ei võimaldata, siis miks peaks erakondadel olema huvi põhjalikku ning üksikasjalikku programmi välja mõelda? Lihtsam on jätkata primitiivselt poksides ning jätta keerukas malemäng kõrvale. Mäletatavasti tuleneb väljend “tuupi andma” Riigikogu hoones aset leidnud intsidendist, kus Artur Tupits kolleegile kätega kallale läks ja ütles: ”No nüüd annan sulle ühe tupitsa!”

Seega, muutuma peaks mentaliteet – mängiks ehk malet ja jätaks poksi eelmisse vabariiki.

The post Kuidas see kõik ikkagi nii pekki läks? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Mitmed tema teravad märkused ja mahlased näited pälvisid publiku aplausi, kas heakskiidu tõttu või siis hoopiski huumori ja reaalsuse kokkusulamisel tekkinud absurditundest. Küsimisvooru ajal avaldati arvamust, et Kender kaaperdas arutelu, kuid päris nii see siiski ei olnud, kuigi Indrek Neivelt jäi tema tõttu kindlasti rohkem tahaplaanile kui oleks tahtnud. Diskussiooni eestvedaja oli Kaja Kallas.

Sõnastuse leidsid paljud mõistlikud ideed ja järeldused, mida on ka eelnevalt ajakirjanduses sõnastatud, kuid mis kaovad fookusest, sest ei ole koheseks võluvitsaks vaesusprobleemi lahendamisel.

Kärt Mere nentis, et vaesuse hinnaks võib olla 35 000 inimelu aastas, mis on tingitud ärahoitavatest põhjustest näiteks tööõnnetused, väikelastega juhtuvad õnnetused ja sõltuvushäiretega inimeste surmad, mis kõik on üht- või teistviisi tingitud vaesuse erinevatest vormidest. Võtmeküsimuseks nimetas ta vaesustkogeva inimese esmast kontakti abipakkujaga – kas abivajajat koheldakse väärikalt. Keegi ei taha tunnistada, et ta on vaene ja ei saa hakkama, ja paljud on selle tõttu meelt heitnud, sest neisse on suhtutud kui saamatutesse või mittevõrdsetesse. Sellised inimesed ei lähe enam kunagi abi paluma.

Mere pakkus välja meetodi, mis aitaks välja murda vaesuse nõiaringist – riiklikult tagatud teenustepakett, mis toetaks vaesusriskis olevaid peresid (eriti lapsi) piisavalt, et minimaliseerida nõiaringi ja põlvkonniti edasikanduva vaesusesse tagasilangemise ohtu. Praeguste teenustega tundub olevat probleem, et nad ei tööta nende jaoks, kellele nad on loodud. Paljud pered elavad kuu lõpus rahalises mõttes kriisipiiril ja kui sel hetkel peaks juhtuma mõni suurem äpardus, siis on liialt lihtne sattuda vaesusesse. Vaesuse tunnetamise tõttu kannatab ka enesekindlus – inimesed ei julge palka juurde küsida töökoha kaotamise hirmus. Üldiselt soovitas Mere mitte vaadata vaeseid kui üht homogeenset gruppi, vaid kui väga erinevate põhjuste ja taustadega inimesi, kelle probleemide lahendamiseks on vaja individuaalset lähenemist.

Kender nimetas üheks põhjuseks perversseid võlasuhteid, mis viivad laenuvõtjad laenulõksust võlalõksu ja sealt edasi vaesuslõksu. Tema tundus pooldavat end isereguleerivat ühiskonda, kus toimub looduslik valik. Ta esitas küsimuse, kas kõiki üldsegi saab aidata ja kõigi eest vastutada. Kenderi lõpusõnades jäi kõlama, et vaesus on lahe ja sellepärast ei peaks tundma valehäbi, ning riigitolvaneid ei peaks üldse oma maksudega usaldama.

Indrek Neivelt rääkis miinimumpalga tõstmisest ja sellest, kuidas see tegelikult on ettevõtete huvides, sest väljamaale minevatel töötajatel ei ole nii palju kaotada, kui ettevõtetel, kelle tegevuspiirkond jookseb potentsiaalsest tööjõust ja tarbijaskonnast tühjaks. Ta rõhutas, et kõik ettevõtjad ei ole maksimumkasumit tagaajavad šaakalid. Ettevõtjad tahavad, et nende töötajad elaks hästi.

Tegu köitva aruteluga, kus nenditi tõsiasju, mis loodetavasti jõuavad õigete inimesteni piisavalt palju kordi, et neid võimalikke lahendusi hakataks praktiseerima. Jõuti ka järeldusele, et need õiged kõrvad võivad olla meie enda kõrvad – üksteist abistades ja toetades võime teineteisele palju rohkem head teha kui vaid raha andes.

The post Mis on vaesuse hind? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Hetkel Arvamusfestivali Loodelaval käimasolevas arutelus “Kus ja kes on inimesed, keda tahame kutsuda Eestisse elama?” on nii konsultant ja koolitaja Hede Kerstin Luik, ajakirjanik Mihkel Kärmas, Teenusmajanduse Koja juht Yrjo Ojasaar kui Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu juhatuse liige Meelis Virkebau ühte meelt, et Eesti vajab sisserännet, kuna oma jõududega pusides ei tule me globaalses maailmas toime.

Kuigi hääl rahva seast kipub arvama, et terve on see riik, kus nii koristaja kui minister on oma rahva seast, tuleb siiski tunnistada, et vajame paljudes eluvaldkondades spetsialiste väljastpoolt.  “Näiteks Ida-Virumaal meditsiin ei toimiks, kui poleks importarste Ukrainast ja teistest idariikidest,” ütles Kärmas.

Kahjuks tuleb tunnistada, et riik hetkel ettevõtjatele soodustusi spetsialistide värbamiseks mujalt ei paku. Samas on sõda ekspertide ja kapitali pärast maailmas karm ja vajaksime strateegiat, kuidas teisi riike selles üle trumbata. Intrigeeriv oli mõte asendada kaitsekulutuste rida samamahulise hariduskulutuste reaga ja tuua kompetentsi riiki läbi hariduse.

Arutelu tegi lahti Ojasaar, kes ütles, et rahvusvahelistel turgudel tegutsevatel ettevõtetel on väga puudu tarkadest, lisaväärtust loovatest inimestest. “Haridussüsteem ei suuda neid piisava kiirusega toota,” ütles ta. Oskustöölistest on Virkebau sõnul puudus nii nn uue kui vana majanduse ettevõtetel.

Kärmas läks aga konkreetsete ettevõtete tasemelt üldisemaks ning küsis: “Kuidas hoiame kahaneva ja vananeva rahvastikuga käimas aktsiaseltsi Eesti Vabariik?” Kogu riiki ähvardab tema sõnul ääremaastumise oht, elukvaliteet halveneb, riik ei püsi koos. Kõik arutelus osalejad olid nõus tema väitega, et parim lahendus oleks Eestisse rahvast juurde kutsuda. Erimeelsused tekivad siis, kui hakatakse konkreetseid lahendusi välja pakkuma.

Virkebau, tegi ettepaneku mitte ehitada planeeritavat uut suurt ministeeriumide maja, vaid korraldada sotsiaalministeerium ümber ka tööministeeriumiks. Puudutati ka varasematel kümnenditel Eestisse rännanute ja integreerimise teemat ning leiti, et kuna me läheme kvalifitseeritud tööjõu leidmisel lahingusse teiste riikidega, tahtes neilt leiba ära võtta, vajame selleks parimat meeskonda ning siin ei ole oluline, kas see meeskond tuleb Tallinnast, Narvast või mujalt.

Üheks läbivaks kujundiks arutelus sai BC Kalev Cramo keskmängija Bamba Fall, kelle korvpallimeeskond leidis endale Senegalist. “Ettevõtjal on parimat programmerijat leida ja Eestisse tuua märksa keerulisem kui korvpallimeeskonnal tsentrit,” nentis Ojasaar – lisaks riigipoolsete soodustuste puudumisele ja piirkonna ühele rängimale tööjõu maksukoormale on raskendatud näiteks töötaja perekonna sissetoomine. Jäädes lootma vaid kohapealsele inimressursile tuleks korvpallimeeskonnal vajalikku mängijat kunstlikult ehitama hakata, samas saavad ka meie oma inimesed paremaks, kui neil avaneb võimalus väljast tulnud tippudega koos areneda. “Tanel Sokk on kindlasti parem tagamängija ka sellepärast, et ta saab mängida koos Bamba Falliga,” ütles Kärmas.

Riigikogu liige Sotsiaaldemokraatlikust erakonnast Jevgeni Ossinovski kommenteeris publikust kahte küsimust, mis paljudel kuulajatel südamel: Poliitikul ei ole sisserändest kerge rääkida, ütles ta. Levinud on arvamus, et igasugune sisseränne imeb kiiresti tühjaks meie sotsiaalsüsteemi. OECD uuring näitab, et immigratsiooni mõju on pigem kergelt positiivne või neutraalne. Teine on sallivuse küsimus: uuringud näitavad, et Eesti on OECD riikidest kõige vähem salliv nii etniliste kui seksuaalsete vähemuste suhtes. Kärmas oponeeris sellele maalähedase mõttega, et mölakaid leidub igas kultuuris, kuid seda ei saa Eesti puhul pidada domineerivaks nähtuseks.

Arutlejad leidsid ka, et me ei saa sisserändajatele seada mingeid piiranguid päritolu, kultuuri vms põhjal. Esiteks ei ole me piisavalt konkurentsivõimelised, et seda teha ning teiseks, mida mitmekesisem oleks tulijate taust, seda enam see ühiskonda arendaks. “Me tahame teda, kui ta oskab oma valdkonda,” ütles Ojasaar. “Iga inimene, kes Eestisse tuleb, lisab riigile jätkusuutlikkust.” “Probleemid tekivad siis, kui üks etniline grupp läheb liiga suureks ja neil ei ole tegevust. Siis hakkavad eeslinnades autod põlema,” lisas Kärmas. Oht, et meil autopõlengud tekkima hakkaksid, on siiski minimaalne, kuna me pole selleks piisavalt ihaldusväärne rändesiht.

Ühe võimaliku lahendusena pakuti välja hariduse eelisarendamine ja spetsialistide sissetoomise ülikoolidesse nii õppejõududena kui ka tudengite värbamise välisriikidest. Alustada võiks näiteks mingi niši hariduse viimisest maailma tippu, mis muudaks Eesti omal alal tõmbekeskuseks. Selles valguses on vaid positiivne, et iga aastaga kasvab Eestis õppivate välismaalaste arv.

Lõpetuseks jäid kõlama kaks mõtet: rahvas peaks otsustama, kui vaba on meie migratsioonipoliitika ning migratsioonikraani lahtikeeramise vajalikkuse selgitamise rahvale võiks enda kanda võtta mõni ühiskondlik jõud.

ERR-i portaalist näeb kogu arutelu siit.

The post Sisseränne on vajalik: Oma jõududega pusides hakkama ei saa appeared first on Arvamusfestival 2014.

Esimese arutelu teemaks, mis Paide Vallimäe Loodelaval ettekandmisele tuli, oli “Millist riiki jaksame ja tahame pidama”. Ilmselt ei ole see aga enam juhuslik, et kõik käsitlused, mis lähtuvad riigi rahanappusest, otsaga kohalike omavalitsuste ning nende liitmiste-lahutamisteni jõuavad.

Laval võtsid sõna Ülle Madise, Sulev Valner ja Toomas Kiho ning neid pidi modereerima Toomas Mattson. Mattsonil oli aga ka endal palju öelda.

Algatuseks selgitas Mattson, et inimeste ootused riigi suhtes on ebaproportsioonaalselt suured ning inimeste julgus ja tahe käituda aktiivsete kodanikena on jällegi nirupoolne. “Meie rahvaarv väheneb, rahvastik vananeb, Eesti asustus on hõre ja inimesed ootavad riigilt liiga palju,” võttis ta kokku ja tuletas meelde, et peab leidma võimaluse, kuidas kestlikult kahaneda [vahemärkusena: kas saab üldse kestlikult kahaneda? – KR].

Ülle Madise peamise seisukohana jäi kõlama, et kohalike omavalitsuste tegevust ei saa, ei tohi iga üksuse puhul ühe puuga lüüa, vaid leida need lahendused, mis iga üksiku omavalitsuse puhul kõige mõistlikum ja loogilisem tundub ning kõige paremini töötab. Madise leidis, et riigiametnikud ei usalda piisavalt tavalisi inimesi ja nende kogemusi. Madise tõi näite: kui näiteks Taanis otsustab lasteaiakasvataja, et lapsed magavad täna õues või kasvatavad koos õunu, et neist hiljem koos õunamahla teha, siis nii ongi, ent Eestis peavad lasteaiaõpetajad läbima atesteerimise ning kogu tegevust saadab ühtlane regulatsiooni ja reglementeerimise tontlik huugamine. Ülle Madise arvas ka, et igas asjas ei saa Põhjamaadest eeskuju võtta, sest Eesti rahvastikutihedus on teistsugune (ühtlasem ja hõredam) ning seega ei saa põhja- ja läänenaabrite kogemust täielikult Eestile üle kanda.

Toomas Mattson uuris Sulev Valnerilt: kuidas tõmbekeskuste reform kah edeneb, saab ta teoks või mitte? Valner kostis: ei mina tea, pole astroloog ja Igor Mangiga pole ka kaua rääkinud.

Küll aga oli Valner jõudnud külla Kaido Kamale, kes elavat sügaval metsapõues. Kama olla meenutanud, et kui üheksakümnendatel riik taastati, siis suure järjepidevuse vaimus, ent toona oleks saanud ka teistmoodi ja ühiskond oleks selle omaks võtnud. Valner tõi aga välja, et praegu liigub siiski tendents omavalitsuste liitumise poole: Eestis on 226 kohalikku omavalitsust, sügisel aga mitmed liituvad ja alles jääb 215.

Toomas Kiho rõhutas, et läbi tuleb mõelda need ülesanded, mis kohalikele omavalitsustele jäävad. Milline roll peaks kohaliku elu korraldamisel olema riigil ja milline kohalikul omavalitsusel? Kõlab mõistliku ja tüütuseni tuttava küsimusena.Toomas Kiho jutust jäi aga enim kõrva palve pidada edaspidi normaalseks ka neid inimesi, kes Suur-Tartus või Suur-Tallinnas elavad – ka muude inimeste vaatepunktid pidavat olulised olema. Kas aga Sulev Valner seda palvet eiras, andes mõista, et Tallinna suhtes on muu Eesti tagatuba ja/või eesruum, jäägu igaühe enda otsustada.

The post Haldusreform – Eesti tüütuim ja seksikaim probleem appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivali esimesel arutelul avaldas ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho lootust, et Paides toimuvatest vestlustest tõepoolest tolku on.

Ja pakkus välja, et kui Viljandis toimub Viljandi Folk, siis Paides aset leidvat sõnarokifestivali võiks edaspidi nimetada „Paide Tolk“.

The post Uus nimi Arvamusfestivalile: Paide Tolk appeared first on Arvamusfestival 2014.

Täna kell 12.00 avas Arvamusfestivali noor näitleja Henrik Kalmet, kes tutvustas end kui selleks väga hästi sobivat inimest, sest ta on tähtsusetu ja arvamusliidri ja/või poliitiku tiitlist vaba.

Festivali avas Kalmet Paide Vallimäe Loodelaval ning vaid mõned minutid hiljem algas samas ka esimene arutelu teemal “Millist riiki jaksame ja tahame pidada”.

The post Arvamusfestivali avas tähtsusetu näitleja Henrik Kalmet appeared first on Arvamusfestival 2014.