Reedel ja laupäeval, 15.-16. augustil peeti Paides teist korda maha arvamusfestival, kuhu kogunenud poliitikud, teadlased, ajakirjanikud, õppejõud ning kõikvõimalikud muud meedia-, majandus-, haridus-ja kultuuritegelased pidasid maha pikki arutelusid ja debatte. Kuulata oli võimalik üle kogu Paide Vallimäe erinevatel teemalavadel või maailma-vaatekohvikutes samaaegselt toimuvaid arutelusid. Samas pakkus arvamusfestival võimaluse kuulajaile esinejatelt ka küsimusi esitada, kommenteerida või ise sõna sekka öelda.

“Ma arvan, et ma ei keera vinti üle, kui ütlen, et arvamus-festivali mõju on üleriigiline. Tegemist on stardipakuga, mis toob loodetavasti endaga kaasa püsivamaid väärtusi j a loodetavasti pikalt kestvaid tegevusi,” ütles Paide linnapea Priit Värk kahepäevast arvamusfestivali sisse juhatades.

Arvamusfestivali avapaugu andsid seekord Raadio 2 saate “Olukorrast riigis” endised saatejuhid Anvar Samost ja Hannes Rumm, kes arutlesid praeguse olukorra üle Eesti riigis, poliitikas ja majanduses. Iga teemabloki lõpetuseks tehti ka väike ettevaatav tulevikuennustus – milline on olukord aastate pärast? Pärast saadet “Olukorrast riigis” järgnes
arvamuslaval endiste peaministrite debatt teemal “Mida teeksime täna teisiti?” Sõna võtsid endised peaministrid Andres Tarand, Siim Kallas ja Juhan Parts, vestlust juhtis Sulev Valner.

“Täna me elamegi nende otsuste mõjul, mis omal ajal said tehtud või jäeti tegemata. Mille üle te nüüd uhked olete või mille üle uhked ei ole,” küsis Sulev Valner endistelt peaministritelt. Andres Tarand meenutas seepeale oma peaministriks oleku ametiajast juhtumit, mille käigus ametnikud võltsisid ühte valitsuse otsust. Tarandi arvates oleks tulnud võtta taolisi asju toonases poliitikas tõsisemalt, vältimaks hiljem puhkenud maadevahetusetehingute laadseid skandaale. Siim Kallas aga meenutas oma peaministriks oleku ajast otsuseid, mida ta kindlasti ei kahetse ning mille üle jätkuvalt uhke on – Eesti liitumist Euroopa Liidu ja NATOga ning liitumisläbirääkimiste lõppfaasis langetatud otsust toetada USA rahvusvahelist poliitikat Iraagis. Juhan Parts aga leidis, et Eestil tulnuks omal ajal rohkem rõhku panna teadmistepõhise ja innovatiivse majanduse juurutamisele, vältimaks odava tööjõuga riigi staatust Euroopas.

Samal ajal endiste peaministrite debatiga toimus aga ka mitmeid teisi huvitavaid arutelusid. Näiteks arutlesid kirjanik ja ajakirjanik Andrei Hvostov, Tallinna linnavolikogu liige Yoko Alender ja poliitik Margus Tsahkna perevalimiste üle:

“Miks leidub näiteks noorte naiste hulgas palju neid, kes on jätkuvalt perevalimiste, sünnihetkest antava hääleõiguse vastu? Olen täheldanud, et paljud noored naised tahavad oma last kaitsta kogu maailmas peituva kurjuse, see tähendab poliitika eest, mistõttu tehakse kõik selleks, et end ja oma peret mitte seostada poliitikaga, mis on nende arvates igal juhul midagi räpast ja kurja,” arutles Andrei Hvostov.

“Peame mõtlema, kuidas muuta poliitika kuvandit ja poliitika kujundamise protsesse, et see paneks inimesi rohkem kaasa mõtlema. Samas, poliitika populaarsemaks muutmisele võiks vastu vaielda jälle sellega, et tekkida võib populism, näiteks lastekeskne populism perevalimiste puhul,” leidis omakorda Yoko Alender.

Postimehe toimetuse laval leidis aga aset näiteks arutelu välispoliitikat puudutavatel teemadel, milles osalesid Läti välisministeeriumi nõunik ja poliitik Veiko Spolitis, ajakirjanik Peeter Raudsik, Eesti ida-partnerluse keskuse juhataja Märge Mardisalu-Kahar ning Tartu ülikooli professor Andres Kasekamp. Väideldi teemal “Kas tagasi külma sõtta?”
“Tänapäeva maailmas on näha liikumist külmast rahust üsnagi sooja või koguni kuuma sõja poole,” leidis Veiko Spolitis viitega sündmustele Ukrainas. Debatt võttiski üsna pea suuna Ukraina j a Venemaa teemadele ning kõik väitlusel osalenud leidsid üsna üksmeelselt, et Eesti peaks senisest tähelepanelikumalt jälgima Venemaa välispoliitilist suunda ja pingelisi suhteid lääneriikidega, kuna Ida-Euroopas toimuv puudutab otseselt ka Eestit.

Kuid mõistagi pole võimalik tuua siin ülevaadet kõigist teemadest ja rohkem kui sajast arutelust, mis kahel päeval Paide Vallimäel aset leidsid – kõikidele aruteludele ei oleks jõudnud ilmselt ka sajajalgne. Arvamusfestivali mõte ilmselt oligi selles, et kõigil külastajail oli võimalus valida enda jaoks sobivaid teemasid, mis rohkem huvi pakkusid või kaasa mõtlema kutsusid.
Näiteks laupäeval keskkonnalaval toimunud metsateemaline arutelu pakkus kindlasti huvi metsaomanikele või looduskaitsest huvitatuile – arutleti ka muudel keskkonnateemadel nagu reostus, kogukondlik looduskasutus, toiduvarud ja keskkonnasõbralikkus. Lisaks väideldi hariduslaval, ettevõtluslaval, ajalehtede lavadel (Eesti Päevaleht, Delfi, Järva Teataja, Postimees), toimus raadiosaate “Rahva teenrid” avalik salvestus ning võimalik oli külastada Vallitorni festivalikino, kus kahel päeval sai vaadata erinevaid dokumentaalfilme lähiajaloost. Ka Paide Vahitorni Ajakeskus Wittens-tein oli mõlemal festivalipäe-val kõigile huvilistele avatud. Vahitorni tipust avanes aga hea vaade niihästi arvamusfestiva-lile kui ka kogu Paidele ja selle ümbrusele.

Korraldajate hinnangul tõi arvamusfestival Paidesse seekord kokku üle 4000 inimese, kes rohkem või vähem, lühema- või pikemaajaliselt arvamusfestivalil kohal viibis, arutelusid kuulas ja vaatas või ka ise arvas ning sõna sekka ütles:
“Tänavune arvamusfestival näitas, et sundimatus õhustikus toimuvad arutelud on meie ühiskonnale igati vajalikud. Arvamusfestivali idee läheb eesti inimestele korda ja igast Eestimaa nurgast oli kohal inimesi, kes tundsid end aruteluplatsidel mõnusalt. Tuldi sõprade või perega, väike vihm ei seganud kedagi,” sõnas arvamusfestivali eestvedaja Kristi Liiva.

“Kahe päeva jooksul külastas Paide Vallimäge üle 4000 inimese, arutelusid oh kirglikke ja seinast seina teemadel. Arvamusfestivali korraldasid 160 vabatahtlikku ja üle 80 erineva organisatsiooni, kes tõid festivalile oma lavad ja teemad. Paljud organisatsioonid on juba öelnud, et tahavad festivalile tulla kindlasti ka järgmisel aastal ning on juba broneerinud oma lavale ka koha. Järgmine arvamusfestival toimub 2015. aasta augustis,” ütles korraldusmeeskonna liige, arvamusfestivali kommunikatsioonijuht Liis Kängsepp.

Lisaks Avatud Eesti Fondile, mittetulundusühingutele, vabatahtlikele ja teemalavade tegijatele aitasid arvamusfestivali sünnile kaasa ka Paide linn ja Järvamaa omavalitsused ning paljud inimesed ja ettevõtted lähemalt ja kaugemalt.

Ent on ka ütlus “suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi”. Ehk näitab aeg, kas Paide arvamusfestivali laadsed üritused ka mingit suuremat mõtet ja laiemat, käega katsutavamat tähendust omavad. Näiteks mõne uue erakonna või poliitilise liikumise tekkimise kujul.

Vali Uudised
“Arvamusfestivalil arutleti, vaieldi ja väideldi”
Taavi Kelder
22.08.2014

The post Taavi Kelder: Arvamusfestivalil arutleti, vaieldi ja väideldi appeared first on Arvamusfestival 2014.

Laupäeva lõuna paiku on arvamusfestivali teine päev täies hoos. Paide tänavail juhatavad viidad ja parkimiskorraldajad autoga saabujaid parklasse ja seejärel kõiki üles vallimäele. Trepiotsal pistetakse pihku festivali kava, mida vaadates jääb üle vaid tõdeda – jah, vaadata-kuulata on ikka palju küll. Avatud on 29 lava, millest peaaegu igaühel räägitakse mingil hetkel teemal, mida tahaks kuulata. Üks arutelu kestab enamasti poolteist tundi.

Arvamusfestivalile võinuks ka tulemata jääda ja sellest ikkagi osa saada. Kolmelt pealavalt teeb ERR otseülekande, ka Postimehe ning Delfi ja EPL-i lavalt jõuab otsepilt vahepeal internetti. Lisaks uudisportaalide kiired ülevaated nii kirjasõnas kui ka videotena.

Alustangi video vahendusel endiste peaministrite debatist Sulev Valneri juhtimisel. Osalevad Juhan Parts, Siim Kallas ja Andres Tarand. Kõrva jääb Siim Kallase väide, et arenenud teedevõrk on sümboli väärtusega, mitte üksnes hädavajadus. Ta ütleb, et kui vaadata Euroopa kaarti, siis jääb silma raudne eesriie, millest ühel pool on teedevõrk ja teisel pool mitte. Jutt sai alguse Tallinna-Tartu maanteest – kas ehitada see neljarealiseks või mitte. Parts lisab, et Mäo rist ei ole liiga suur – kui usutakse iseenda tulevikku, tuleb selliseid asju teha.

Metsajuttu Keskkonnalaval

Teise päeva lõuna ajal on ühel pealavadest, Mäelaval, käimas arutelu teemal, kas dopinguvaba sport on võimalik. Kiirustan siiski edasi, et otsida üles Keskkonnalava „Roheline värav”, kus vesteldakse teemal „Mets kui kodu või tootmisüksus – metsade kaitse ja majandamine”.

Lava asub rohelises telgis vallitorni lähedal. Lähedusse jäävad Ettevõtluslava, erakondade maailmavaatekohvikud, vaba mikrofon, Järvamaa lava. Ja kõigilt neilt kõlavad arvamusavaldused kipuvad Keskkonnalava juttu oma valjusega aeg-ajalt summutama.

Metsaarutelu juhib Silvia Lotman. Osalevad Eesti FCE (Forest Stewardship Council – Hea Metsanduse Koda) esindaja Indrek Talpsep, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tööstusvaldkonna teemajuht Pille Aasamets ja Eestimaa Looduse Fondi metsaprogrammi eestvedaja Liis Kuresoo.

Üks põhiküsimus on, kas ikka raiutakse liiga palju või siis mitte. Pille Aasamets kinnitab, et mitte. Tänavu on raiutud näiteks vähem, kui metsanduse arengukava ette näeb.

Publiku hulgas istuv Aleksei Lotman tõdeb aga, et halli leppa ja paju võiks tõepoolest rohkem raiuda, aga okaspuud on metsast välja viidud rohkemgi, kui arengukavas kirjas.

Lehte on kallis teha

Ühinenud Ajalehtede laval saavad kokku samanimelisse aktsiaseltsi koondunud maakonnalehed ehk need, mis kuuluvad Eesti Meedia gruppi.

„Kui kohalik on elu ehk miks lugeda maakonnalehti?” on küsimus, millele otsitakse vastust. Korraldab Virumaa Teataja ja juhib ajalehe peatoimetaja asetäitja Eva Samolberg.

Laval on Sakala peatoimetaja Hans Väre, Virumaa Teataja peatoimetaja Aarne Mäe, Postimehe arvamustoimetuse juhataja Neeme Korv ja uudiseportaali Läänlane toimetaja Tarmo Õuemaa.

Osalejad tõdevad, et kallimaks ei muutu niivõrd sisu ja välimuse tootmine, vaid lehe laialivedu. Keegi ei usu, et maakonnalehti mingil hetkel lugejaile vaja poleks. Paberleht võib kaduda mitte sellepärast, et seda enam lugeda ei tahetaks, vaid mingil hetkel võib kaduda infrastruktuur selle tootmiseks. Seda on liiga kallis ülal pidada. Tarmo Õuemaa tõdeb, et nad teevad Läänlases kahekesi sama, mida mujal kümnekesi.

Neeme Korv tõdeb ka, et maksumaksja raha eest väljaantavate omavalitsuslehtede konkureerimine reklaamiturul mõjub maakonnalehtedele rängalt.

Leitakse ka, et gruppi mittekuuluvaid, iseseisvaid maakonnalehti võib ajapikku päästa vaid mingit laadi ühinemine.

Mida teha maavaradega

Festivali teisel pealaval, Oru-laval, on kohe algamas arutelu maavaradest „Mida teha meie maavaradega?”.

Modereerib Karin Kase, vestlevad ELF-i juhataja Silvia Lotman, Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive, Viru Keemia Grupi juhatuse esimees Priit Rohumaa ja geoloog Väino Puura.

Sandor Liive leiab, et põlevkivi kaevandamine tagab Eestile energiajulgeoleku ning keskkonnamõjuta energiatootmisviisi polegi olemas.

Silvia Lotman toob välja, et põlevkiviga on seotud Eesti suurimad keskkonnaprobleemid.

Väino Puura märgib, et Eesti fosforiidivaru on tohutu ning Euroopa tunneb selle vastu huvi. Samas diktüoneema pigem ei ole lähisajandi teema.

Fosforiidist toodetakse väetist, kuid juba praegu on Läänemeri üleväetamise tõttu reostunud, sellest ka sinivetikaõitsengud, tõdeb Lotman.

Priit Rohumaa ütleb, et kohalik keemiasektor annab Eesti majandusse tohutu lisandväärtuse.

Tööstuste juhid pole nõus ka sellega, et Ida-Virumaa inimesed oleksid rikutud keskkonna tõttu õnnetud.

Liive sõnul keskkond taastatakse mingil, võib-olla isegi paremal kujul – näiteks on Aidu karjääri tekkinud veespordikeskus.

Rohumaa sõnul valitseb ettekujutus, et tüüpiline kaevur on must kirkaga mees maa all ja lisaks veel kindlasti joodik. Samas teenivad parimad kaevurid nende ettevõttes 2400-2500 eurot ja nendele kohtadele on konkurss.

Publiku seast soovib sõna endine haridusminister Jaak Aaviksoo, kes märgib, et Eestis paistab levivat uusludiitlik liikumine (ludiidid ehk masinalõhkujad olid mässajad 19. sajandi Inglismaal – toim) – tahetakse ära keelata uuringud.

Põllumajandusest spordini

Päev on jõudmas õhtupoolikusse ja Keskkonnalaval arutletakse põllumajanduse üle. Tartumaa Põllumeeste Liidu esimees Jaan Sõrra leiab, et Eesti põllumehed saaksid hakkama ka otsetoetusteta, kui neid toetusi ei saaks keegi Euroopas.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus sama kindel ei ole. Samas lähevad need toetused kokkuvõttes põllumeeste kaudu suuresti Eestist välja välismaa väetise- ja muude kemikaalide tootjatele, sest Eestis seda tööstust pole.

Kristjan Piirimäe ELF-ist viitab Clive Pontingu raamatule „Uus maailma roheline ajalugu”, mille kohaselt on paljud tsivilisatsioonid hukkunud just sellepärast, et kasvavale linnarahvastikule toitu tootes kurnatakse ära maa.

Postimehe laval käib jutt liikumisest tervise hüvanguks. Tuuakse näiteid teistest maadest, kus paljud inimesed sõidavad tööle jalgrattaga või jooksevad, et vajalikku kohta liikudes ka trenn kohe ära teha.

Publiku seast võtab sõna psühhoterapeut, kes tõdeb, et trennisõltuvusest on samuti saanud probleem. Ka aeroobikatreener Kaja Tuisk tunnistab, et peab vahel treenijail hoogu maha võtma.

Arutelu lõppeb lühitreeninguga Kaja Tuisu juhtimisel, sest ainuõige vastus küsimusele „Millal alustada treeningut?” on „Nüüd!”

Õhtu on jõudmas finaali. Orulavale kogunevad parlamendierakondade juhid. Siiski vaid kolm neist: Taavi Rõivas Reformierakonnast, Sven Mikser Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast ja Urmas Reinsalu Isamaa ja Res Publica Liidust.

Moderaatorid Rain Kooli ja Neeme Raud kinnitavad, et ka neljanda parlamendierakonna juht oli kutsutud, kuid ta ei soovinud osaleda.

Kõigepealt uurib Rain Kooli publikult, mida nad ei teeks, kui nad oleksid peaministrid. Nad ei vassiks ega valetaks ega oleks liiga kinni oma erakonnas.

Arutelul tulevad välja teemad, millest saavad eelseisvate valimiste põhiküsimused. Julgeolek Taavi Rõivaselt – ta kinnitab siiski, et ei räägi sellest valimiste tõttu, vaid on pidanud selle küsimusega oma peaministriaja jooksul iga päev tegelema.

Palgavaesus Reinsalult – pole õige, kui täiskohaga töötav inimene ei teeni piisavalt, et tulla toime. Reinsalu sõnul peitub lahendus palgasüsteemi muutuses.

Mikseri sõnul vajab Eesti uut narratiivi, mis paneks ühiskonna liikuma. Eesmärk võiks olla see, et ükski eesti laps ei ole vaesuses ja ükski inimene, kes käib täiskohaga tööl, ei peaks minema taotlema sotsiaaltoetust.

Erakonnajuhtide debati ajal on hakanud vihma sadama. Avanevad vihmavarjud, rahva seas jagatakse kilekeepe. Hämardub, süttivad tuled.

Kell üheksa on debatt läbi, kuid mitte arvamusfestival. Orulaval astub oma manifestiga üles Kinoteater. Seda vaatama ja kuulama on kogunenud juba uus seltskond.

Rain Kooli küsib parlamendierakondade esimeeste debatti kuulama kogunenud publikult, mida nad ei teeks, kui nad oleksid peaministrid.
Geoloog Väino Puura (keskel) räägib, et Eesti fosforiidivaru on tohutu ning Euroopas tuntakse selle vastu huvi. Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive (vasakul) ja Viru Keemia Grupi juhatuse esimees Priit Rohumaa kuulavad staažikat teadlast tähelepanelikult.
Pärast laia ringi arutelu teemal “Mida teha meie maavaradega?” läheb Viru Keemia Grupi juhatuse esimees Priit Rohumaa (pintsakus) fosforiidivastastega isekeskis juttu vestma.

Neeme Raud parlamendierakondade esimeestega. Vasakult Sven Mikser Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, Urmas Reinsalu Isamaa ja Res Publica Liidust ning Taavi Rõivas Reformierakonnast. Fotod: VIVIKA VESKI
Keskkonnalava “Roheline värav” ette on kogunenud hulgaliselt huvilisi põllumajandusteemalist arutelu jälgima.

Raplamaa Sõnumid
“Festival vihmas, päikeses ja ideedekülluses”
Vivika Veski
22.08.2014

The post Vihmas, päikeses ja ideedekülluses appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestival täitis Paide kahe päeva jooksul rohkem kui 4000 inimese ja hulgaliselt kirglike aruteludega seinast seina teemadel. Kohalikele inimestele tõi see eeskätt värskeid mõtteid ja uut energiat.

Festivali üks korraldaja, Maiko Kesküla, avaldas heameelt selle üle, et Järvamaa lava läks edukalt käima. Näiteks oli tema meelest sisukas arutelu osaluseelarve üle. Sellest võtsid osa Paide linnapea Priit Värk, Väätsa vallavanem Lauri Läänemets ja Ambla vallavanem Rait Pihelgas.

Idee oli panna inimesi mõtlema sellele, et eelarve ei sünniks kinniste uste taga, vaid ka kohalikul rahval võiks olla hääl, mis oleks eelarve koostamise juures kuuldav.

Kesküla teada said mitu kohal olnud Järvamaa omavalitsusjuhti mõttest inspiratsiooni.

Kogu ettevõtmise parim osa oli Kesküla hinnangul kõik need kokku tulnud inimesed, kes festivali sütitasid kohalikku elu ning andsid Paide inimestele teist mõtet ja uut hingamist.

Kesküla sõnas, et üks vahvamaid üritusi oli öine ühissõit «Tour d`ÖÖ», kus ratturid läbisid pimeduses rohkete kaasaelajate saatel linnas 16 kilomeetrit. Õnnestunuks peab Kesküla ka Eesti loo ja narratiivi otsimist.

Vao külalistemaja juhataja, kolme lapse ema Epp Säga külastas festivali esimesel päeval ning võttis osa pere- ja lasteteema aruteludest.

Et Sägade perre lisandub sügisest neljaski laps, Jaapanist pärit vahetusõpilane, leidis Säga, et uus kogemus vajab laiemat arut­elu. «Kuulasin mõtteid näiteks sina-mina perekeskuse telgis, kus tõstatati teema, et tegelikult ei sünni keegi lapsevanemaks, vaid me õpime seda. Sellistest koolitustest plaanin nüüd ka edaspidi osa võtta,» ütles Säga.

Laste kasvatamine ja ettevõtlus on Säga selgitusel põimunud ja need teadmised on kasulikud mõlemas vallas. Samuti oli ta seda meelt, et internetist võib ju otsida materjale ja neid seal lugeda, aga vahetu arutelu on midagi muud ning kohe saab vahetada ka kontakte.

Paide ettevõtlusele mõjusid need kaks päeva samuti hästi. Vanalinna kohviku juhataja Priit Põder ütles, et sättis festivali ajaks kohviku tavapärase rütmi mõneti ümber. «Näiteks pikendasime lahtiolekuaega ja suurendasime kaubakoguseid,» täpsustas ta.

Festival on kohalikule ettevõtjale oluline, sest mitmekordistab käivet. Vanalinna kohvikule oli see Põdra ütlust mööda võimalus näidata nii kohalikule rahvale kui ka väljastpoolt tulnuile kohviku miljööd ja võimalusi ruumi kasutada. «Loodetavasti suutsime ka linna oma kohvikuga reklaamida,» lisas ta.

Konsumi vanemmüüja Urve Laik teadis öelda, et reedel käis poes koguni kaks korda rohkem ostjaid kui tavapäeval. «Tavapäeval jääb ostjate arv 600 juurde, kuid reedel oli neid üle 1200,» sõnas ta.

Ostukorvi maksumus oli Laigi ütlust mööda küll valdavalt väike, jäädes enamasti viie euro piirimaile. «Kõige rohkem läksid kaubaks karastusjoogid, aga ka näiteks jäätis, saiakesed ja kartulikrõpsud kajastusid kassaväljavõttes kõige enam,» täpsustas ta.

Arvamusfestival tõi Paidesse küll palju inimesi, kuid möödus politseinikele tavapäraselt. Paide politseijuht Üllar Kütt sõnas, et reedel ega laupäeval ei tulnud ühtegi väljakutset, mida võiks seostada arvamusfestivaliga. «Parkimisega seoses tuli küll teha üksikuid kõnesid ja ümberpaiknemisi, kuid lisatööd arvamusfestival ei toonud,» sõnas ta.

Arvamusfestivali korraldas 160 vabatahtlikku ja rohkem kui 80 organisatsiooni tõid festivalile oma lava ja teemad.

Maiko Kesküla sõnas, et järgmisel aastalgi on ilmselt augustis Paidesse arvamusfestivali oodata. Kesküla meelest võiks Paide ettevõtmisest kasu lõigata ka majanduslikult, seepärast ärgitas ta juba praegu mõtlema, kuidas rahvast paremini majutada ja kus kodukohvikuid avada.

Järva Teataja
“Festival tõi paidelaste ellu uut mõtet”
19.08.2014

The post Järva Teataja: Festival tõi paidelaste ellu uut mõtet appeared first on Arvamusfestival 2014.

Äripäev
“Tegija: Kristi Liiva”
18.08.2014

The post Äripäeva tegija appeared first on Arvamusfestival 2014.

Esimese arvamusfestivali eel ja järel sugenenud küsimus, mis peaks olema sedasorti ürituse konkreetne tulemus või tagajärg, on tänaseks saanud loomuliku vastuse. Ei mingit pöördumist, petitsiooni, rühmituse sündi või muud „käegakatsutavat“, lihtsasti mõõdetavat.

Äripäeva meelest täidab arvamusfestival hästi korraldajate algusest peale seatud eesmärki olla arutelukultuuri arendaja ning säärasena on tal oluline koht avalike debattide-diskussioonide taseme tõstjana pikemaajalises perspektiivis.

Arvamusfestival ei ole sündinud mitte kriitilis-hindavast vaimust selle suhtes, mismoodi me siinmail avalikus ruumis mõtteid vahetame, vaid Rootsi eeskujust, mille ülekandmine Eestisse on nüüdseks teoks saanud kahe festivali näol näidanud, et sedasorti formaat sobib meilegi hästi. Korrektse väitluskultuuri vormi rüütatud vaba mõttevahetus ning kogu ettevõtmist läbiv soe ja sõbralik atmosfäär on väärtus, mis võetakse Paidest kaasa ja hoitakse alal terve aasta jooksul. Viitamine, et see või teine idee käidi välja juba arvamusfestivalil, on justkui kvaliteedimärk, et tegu on mõttega, mis väärib arutelu ja teokstegemist.

Enne tegu on alati mõte ja sõna.Paide Vallimägi on saanud kohaks, kus saavad kokku inimesed, kellele on oluline oma mõtteid teistega jagada, teiste arvamus ära kuulata, oma tegemisi mõtestada väitluse kaudu, võttes arvesse ka vastuargumente, mille ärakuulamiseks ja teadvustamiseks on arvamusfestival suurepärane koht. See ei tähenda, et arutlejad alati ühisele seisukohale jõuaksid. Arvamusfestivali kogemus õpetab, et eri arvamusele jäämine on igati normaalne, küll aga on oluline osata oma seisukohta veenvalt põhjendada ja suhtuda austusega sellesse, kes esindab diametraalselt vastupidist vaatepunkti.

Arvamusvabadus ja kõrgetasemeline väitluskultuur on Äripäeva jaoks väga olulised, põhimõttelised väärtused, millest lähtudes kujundame iga päev väljaande arvamuskülgi ja arvamusruumi veebiväljundit.

Sina ise oled oma tuleviku tegija. Seekord osalesime arvamusfestivalil peale eri majandusteemaliste sõnavõttude kajastamise ka oma teemablokiga „Minu finantstulevik – kelle asi see on?“ Ettevõtluslava juurde kogunenud aruteluosaliste suur hulk näitas, et tegemist on olulise küsimusega, millele oma isikliku vastuse leidmine on tähtis.

Viis laval üles astunud väitlejat mõtestasid poolteise tunni jooksul tänase pensionisüsteemi head ja vead ning näitasid, missuguseid võimalusi võiks nii ettevõtja kui ka eraisik oma finantstuleviku kindlustamisel kasutada. Ühtlasi andsid nad toimetusele hindamatut tagasisidet seisukohtade ja ettepanekute kohta, mida oleme oma juhtkirjades väljendanud.

Ühist järeldust võiks sõnastada tõdemusena, et pole olemas oma finantstuleviku kindlustamise retsepti, mis sobiks igaühele. Äripäeval on hea meel, kui arutelu osalised võtsid kaasa mõistmise, et oma finantstuleviku planeerimine eeldab igal juhul inimese enda aktiivset hoiakut. Püstitatud küsimuse vastus on: minu muretu finantstulevik on eelkõige ja peamiselt minu enda asi.

Äripäev
“Arvamuspidu läbi, elagu arvamuspidu”
18.08.2014

The post Äripäev: Arvamuspidu läbi, elagu arvamuspidu! appeared first on Arvamusfestival 2014.

Reedel ja laupäeval teist korda Paide Vallimäel peetud Arvamusfestivali külastas üle 4000 inimese. Kahe päeva jooksul peeti enam kui 160 arutelu ligi 400 osalejaga, programmi jagus üle 30-le alale.

«Tänavune Arvamusfestival näitas, et sundimatus õhustikus toimuvad arutelud on meie ühiskonnale igati vajalikud,» sõnas Arvamusfestivali eestvedaja Kristi Liiva. «Arvamusfestivali idee läheb eesti inimestele korda ja igast Eestimaa nurgast oli kohal inimesi, kes tundsid end aruteluplatsidel mõnusalt. Tuldi sõprade või perega, väike vihm ei seganud kedagi.»

Arvamusfestivali korraldasid 160 vabatahtlikku ja üle 80 organisatsiooni, kes tõid festivalile oma lavad ja teemad. Korraldajate kinnitusel on paljud organisatsioonid juba öelnud, et tahavad festivalile tulla ka järgmisel aastal, ning broneerinud omale lavale koha.

Kahel päeval Postimehe laval toimunud arutelud avaldatakse järelvaatamiseks ja -kuulamiseks aadressil www.postimees.ee.

Postimees
“Vaba mõte vabas õhus”
18.08.2014

The post Postimees: Vaba mõte vabas õhus appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arutelu modereerinud Juhan Partsi sõnul tuleb Eestis leida julgust hästi töötanud otsused ümber hinnata. “Muidu on majanduses oht jääda magama,” ütles Parts.

Parts ärgitas arutlema, kuidas ettevõtete areng ei läheks Eestis Silvesteri ja Hansapanga, vaid enam Tallinki teed, mis on iseseisvalt oma võimekust arendav ettevõte.

Parts tuletas meelde EBRD analüüsi, kus nenditakse, et osa plaanimajandusest väljunud riike ei pruugigi kunagi arenenud heaoluriikidele järele jõuda. Nii tuleb Eestis otsustada, kas leppida n-ö teise liigasse kuulumisega või kui ei, siis mida tuleks poliitikas ja mõtlemises muuta, et ambitsioon heaoluriigi tasemele jõuda veel meie eluajal teoks saaks.

Endine haridusminister Jaak Aaviksoo oli kriitiline peost-suhu ettevõtluse suhtes, kus ettevõtja ambitsioon piirdub sellega, et saaks oma Mersu liisingu makstud ja paar lõunamaa reisi tehtud. Jõukuse kasvatamiseks ja innovatsiooniks vajaks Eesti suuremat kapitali kontsentreerumist ja innovatsioonivõimeli-si ettevõtteid, n-ö tarka spetsialiseerumist.

“Küsimus pole selles, kes peab need valikud tegema, vaid kas me tahame neid valikuid teha,” ütles Aaviksoo. Võijäävad rasked otsused poliitilise impotentsuse taha toppama.

Lõksus riik. Ettevõtja Indrek Neivelt nentis, et kui tahame paremini elada, peame midagi teistmoodi tegema. Kümme aastat sama tööd tehes pole rikkamaks saadud. Oleme riigina klassikalises keskmiste sissetulekute lõksus, kust väheseid riigid on suutnud välja murda.

Neivelti sõnul peaks mõtlema, mida muuta, et siin oleksid korralikud kohalike firmade peakontorid ja korralikud arenevad ettevõtted. Ikka samamoodi juhtmeid kimpu köites viie jõukama sekka ei pääse.

Neivelti arvates võiks start-up-firmade asemel enam toetada keskmise suurusega ettevõtteid, kus midagi juba tehakse ja kus mingi kompetents on olemas. Tõenäosus, et sünnib startup, mis maailma muudab, on väiksem, kui Viking lotoga suurvõit saada.

Investeerimisfirmas East Capital töötav Gert Tiivas tuletas meelde, et innovatsioonist ei maksa mõelda liiga kitsalt. Innovatsioon on ka see, kui keegi võtab olemasoleva asja ja teeb selle paremaks. Näiteks tõi ta Starmani, mis on vähenevale televiisori vaatamisele reageerinud sellega, et teeb oma kanalid juba paari nädala pärast nähtavaks telefoni vahendusel.

Äripäev
“Arutelu Paides. Mis viiks Eestit edasi?”
Sirje Lemmik
17.08.2014

The post Äripäev: Arutelu Paides. Mis viiks Eestit edasi? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Aasta tagasi kuulasin kadedalt raadiost ülekandeid Eesti esimeselt Arvamusfestivalilt. Kadedalt seepärast, et festival oli Paides, mitte Viljandis. Ja ka seepärast, et mina olin Viljandis, mitte Paides.

Arvamusfestival meenutab natuke seda, mida kunagi oodati internetikommentaariumilt. See on nagu kollektiivne aju, mis vaeb intelligentselt ja mõnuga Eestile ja maailmale tähtsaid teemasid. Mullu tuli sinna nõu pidama ligi 2000 inimest, kõigil mõni mõte, mida teistega jagada, või valdkond, mille kohta rohkem aimu saada.

Poolteise aasta eest, kui Sakala digilehe kommentaarium muutus isikustatuks, kuivas see kokku nagu kõrneks praetud pekitükk. Loomulikult võtsime niisuguse riski teadlikult, et saada lahti solvangute ja mõttetuste üleliigsest rasvast. Kurvaks teeb arutelus kaasalööjate vähenemine sellegipoolest. Et inimesi innustada, hakkas Sakala mõne kuu eest pakkuma nädala parima oma nime all kirjutatud netikommentaari autorile kümme eurot puhtalt kätte, kuid palju paremaks pole preemia asja teinud. Elavamal nädalal laekub meile ikka vaid paarkümmend kommentaari, halvemal kõigest kolm-neli. Nädalane digilehe lugejate arv kõigub viimastel kuudel seejuures 39 000 ja 86 000 vahel.

Kas oma arvamus on tõesti vaid 0,02 protsendil lugejatest? Loomulikult mitte. Facebooki seinal või Twitteris väljendavad inimesed mõtteid märksa vabamalt. Seal ümbritsevad neid sõbrad, kelle vaated vähemalt suuremas osas nende omadega kattuvad, nii et hukkamõistu pole karta. Paraku tähendab see, et ideed ja vaated jäävad suhtlusringkonnakeskseks ega levi ühiskonnas laiemalt. Ajalehe kommentaariumis oma nime all midagi öelda tundub aga paljudele hirmutav. Äkki teistel on erinev seisukoht? Vahest peavad nad mind rumalaks?

Kartus erineda hoiab meid tõmbamast jalga roosa-valgetriibulisi pükse, astumast välja tõrjutute eest ja avaldamast valjul häälel oma sügavamaid tõekspidamisi. Ometi on inimestel erinevusi vaja rohkem kui piiritajal kärbseid. Ilma jäävad nad nälga ja hakkavad parvedena põgenema. Palk ja töö on kahtlemata tähtsad, kuid ka vajadus olla mina ise sunnib väiksemate kohtade erilisi inimesi kolima suurlinnadesse, kus nad leiavad rohkem mõistmist ja omasuguseid.

Kui suudame olla tolerantsed veganite ja punkarite vastu, võtta võrdsena seksuaal- ja rahvusvähemusi ning hukkamõistmise asemel mõista võimalikult mitmesuguseid seisukohti, on elukeskkond meeldivam ja rikkam nii sellele, kes normist erineb, kui keskmisele viljandimaalasele ja eestlasele.

Tänavu kahetsen ma vaid seda, et arvamusfestival pole Viljandis. Ise keeran aga autonina täna hommikul Paide poole, kuulan teisi ning astun paar korda Sakala, Järva Teataja ja Virumaa Teataja ühisel laval ka üles.

Kui tõele au anda, siis ma ei oska nimetada ühtegi maailma päästvat ideed ega isegi suurusjärgu võrra väiksemat konkreetset algatust, millele mullusel festivalil alus pandi. Võib-olla pole väärt mõtted aastaga lihtsalt küllalt suureks kasvanud. Ent õigupoolest pole sellest lugu, kui imerohud tulemata jäävad. Arvamusfestivali kõige suurem väärtus ei seisne mitte arvamuste, vaid arvajate kujundamises. Kindlasti paneb ta tänavugi hulga inimesi loobuma juhtmõttest «Ära arva!». Kui on hea mõte, tuleb endale öelda hoopis «Arva ära!» ja seisukohta teistega jagada, olgu siis Sakala digilehe kommentaariumi, meie arvamuskülje või mõne muu meediakanali vahendusel. Ühest mõttest ei pruugi midagi sündida. Aga võib sündida ka väga palju.

Sakala
“Vaba mõte: Ära arva või arva ära”
Hans Väre
16.08.2014

The post Vaba mõte: Ära arva või arva ära appeared first on Arvamusfestival 2014.

Vaidlustes sünnib tõde, öeldi Vana-Kreekas. Seda väidet tuleks teise Paides aset leidva Arvamusfestivali kontekstis mõnevõrra ümber sõnastada, õieti selle teine sisu anda. Ei pea sündima tõde. Festivali eestvedajad rõhutavad nimelt avalikes esinemistes alati sõna «kultuur». Arvamuskultuur, oskus argumenteeritult kõnelda, aga vahest veel enam kaasvestlejat ära kuulata. Dialoogi pidamise oskus.

«Tahame, et arutelukultuur Eestis paraneks. Et eriarvamusi ei kardetaks ega vaenataks, vaid võetaks kui normaalsust, võimalust kuulda midagi uut ja endagi mõtted selgemaks mõelda. Et on täiesti normaalne ka mitte ühisele arvamusele jõuda,» kirjutas Arvamusfestivali algataja Kristi Liiva Postimehe arvamusküljel (PM, 13.08).

Oleme vabas Eestis elades aasta-aastalt järjest enam mõistnud, mis on demokraatia ja pärisosana selle juurde kuuluv vaba ühiskondlik mõttevahetus. Arvamusfestival asetab sellesse protsessi veel ühe kultuurikihi. «Vaba», see tähendab korraldajate filosoofias faktipõhist, ühiskonnaülest, isetekkelist ja kõigile avatut. See on olnud ka teise festivali kindel sõnum. Ainuüksi asjaolu, et festival on teine. Et Rootsist Visbyst eeskuju ja innustust saanud ning mullu Paide Vallimäele paar tuhat inimest kokku toonud üritus sai jätku.

Postimees on alati näinud oma rolli arutelukultuuri arendajana, pakkudes ühest küljest võimalusi eri seisukohtade avaldamiseks oma veergudel ning teisalt soovides olla ka ise oluliste ühiskondlike teemade tõstataja ja debattide vedaja. Seepärast olime Paides kohal nii aasta tagasi esimesel Arvamusfestivalil kui ka tänavu. Ja mitte lihtsalt kohal, et ajakirjanikena sündmust kajastada, vaid oma lava ja kavaga, kaasates ka koostööpartnereid (Avatud Eesti Fond, Liikumisaasta jt).

Kaks ei jää kolmandata. Kolmas Arvamuskultuuri festival tuleb päris kindlasti. Korraldajatele saab see olema kahtlemata veel suurem proovikivi, kuid kogemused aitavad teha õigeid valikuid. Esimesel festivalil valitses väikese ürituse kammerlik vaim. Teisel festivalil on korraldajatel olnud kasutada rohkem raha, paarikümnest arutelupaigast on saanud mõnikümmend. Kui esimese festivali suhtes valitses uudse asja puhul alati esinev skepsis, siis seekord küsitakse kindlasti, kas seda kõike pole hoomamiseks mitte liiga palju.

Samas on ühiskond järjest enam mõistnud selle festivali ideed ja olemust. Tullakse perega, väike vihm osalisi ei häiri. Võime üha kindlamalt rääkida traditsioonist.

Üks oluline aspekt mõttevahetuse juures on ka see, et sõnast sünniks tegu ehk midagi käega katsutavat. Arvamusfestivalil ei asutata ega deklareerita, kuid juba mulluse festivali järel oli leheveergudel ja raadioeetris siin-seal kuulda fraasi «idee, mis öeldi välja ka Arvamusfestivalil». Iga sellise lause sees kõlab kinnitus, et seesugust üritust on vaja. Uus kultuurikiht on jälle sündinud.

Postimees
Juhtkiri: Kaks ei jää kolmandata
16.08.2014

The post Postimehe juhtkiri: Kaks ei jää kolmandata appeared first on Arvamusfestival 2014.

Järva Teataja tegi eile Paide Vallimäel alguse saanud arvamusfestivalile lõuna paiku tiiru peale ning kutsus oma kaamera ette erinevaid inimesi kuuldud mõtete kohta arvamust avaldama. Vastustest kõlas läbi, et muutunud julgeolekuolukord puudutab ükskõik millist teemavaldkonda. Lootus, et maailm muutub turvalisemaks, et pea enam paika.

Loe küsitletute pikemaid vastuseid Järva Teataja digilehest www.jt.ee.

Jaak Aaviksoo, riigikogu liige: Kõige olulisem oli vast julgeolekudebatt. Muutunud maailm äratab meis hirmu. On oluline, et me mõistaksime meie idanaabri käitumist ja oskaksime ära hoida tema ohtlikumaid samme. Lootused, et maailm muutub turvalisemaks, ei pea enam paika.

Kristjan Kõljalg, Koigi vallavanem: Noorte suust jäi kõlama mõte, et noored ja ettevõtlikud inimesed on igal pool olemas.

Nad tuleb lihtsalt üles leida. Teist aastat toimuv arvamusfestival näitab, et seda festivali on vaja.

Arvo Sarapuu, Tallinna abilinnapea: Endiste peaministrite debatt oli arukas. Eks nad on elule hästi lähedal ja seetõttu oskavad ka asjadest rääkida nii, nagu nad on. Inimesed on üldse hakanud rohkem oma arvamust välja ütlema. Inimene ongi vaba siis, kui ta saab ja julgeb oma seisukohta välja öelda.

Tiiu Saarist, Järvamaa giid: Mulle väga meeldis Andres Tarandi jutt. Mind üllatas, et sedavõrd paljud õpetajad olid tulnud kuulama koolieluteemalist debatti. See näitab, et neile on oluline, mis saab meie koolidest. President Toomas Hendrik Ilves jättis oma tulekuga mulle väga mõnusa ja koduse mulje. See tõstis tema autoriteeti minu silmis veelgi.

Hardo Aasmäe, majandusgeograaf: Mina armastan teadmiste festivali. Paides olen ma vaid uudishimust, sest ega arvamus pole midagi sellist, mille alusel saaks langetada otsuseid. Arvamuste alusel on võimalik kindlaks teha teatud meelsust, hoiakuid ja meeleolusid. Kui inimene teab, siis ta ei arva.

Emil Rutiku, meelelahutaja: Noorte hulgas on hakanud rohkem levima mõttemall, et Eesti on minu riik ja ainult meie ise saame siin elu paremaks teha. Et noored võtavad sõna, on minu jaoks ülipositiivne. Nad saavad aru, et täna on neil võimalik teha miskit selle jaoks, et homme oleks see riik rohkem selline, nagu nad ise tahavad.

Anneli Siimussaar, Võhma linnapea: Arvamusfestivalil saavad kokku väga erinevad inimesed ja teemavaldkonnad. Jäi kõlama mõte, et omavalitsused ei pea kogu aeg ootama, et riik midagi muudaks, vaid me saame ka ise kohalikus kogukonnas väga palju ära teha.

Urve Palo, majandus- ja taristuminister: Integratsiooniteemaliselt arutelult jäi kõlama, et kui ühiskond on edukalt lõimunud, siis on ka muud aspektid, nagu majandus- ja sotsiaalne keskkond, paremini arenenud. Kõik on omavahel seotud.

Juhan Parts, riigikogu liige: President on öelnud, et see, mis on meid toonud siia, ei vii meid enam edasi. See on konstruktiivne üleskutse muutusteks, et Eesti ühiskond areneks kiiremini edasi ja et meie julgeolek oleks paremini kindlustatud.

Andres Anvelt, justiitsminister: Inimesed saavad aru, et paljud erinevad teemad on otseselt või kaudselt seotud meie julgeolekuga. Me peame mõistma, et ükskõik, millist valdkonda me toetame, kokkuvõttes on see Eesti julgeoleku küsimus. See käib praeguse ajahõnguga kokku.

Järva Teataja
“Sõnarokk Paides”
16.08.2014

The post Järva Teataja: Sõnarokk Paides appeared first on Arvamusfestival 2014.

Kui muidu esinevad suvistel festivalidel muusikud, kes rahva kaasa laulma ja hüppama panevad, siis Paides toimuv arvamusfestival on hoopis teist laadi üritus. Püstitatakse küll mitu lava, kuid neil ei näe sähvivat tulemängu ega kuule valju müdistamist. Seal hoopis räägitakse! Ja publik kuulab kõike suuremalt jaolt hiirvaikselt pealt.

Kas pole veider? Tegelikult mitte. Teemade järgi jagatud lavadel arutavad tähtsaid küsimusi ala kõige paremad asjatundjad. Kohale tuleb poliitikuid, ajakirjanikke, teadlasi ja ettevõtjaid.

Kui ikka mitu tarka pead kokku panevad, võib leida lahenduse nii mõnelegi murele. Pealegi on tarku inimesi alati huvitav kuulata. Ja ära arva, et see on tõsine üritus, mis on mõeldud ainult täiskasvanutele. Festivalil on avatud ka põneva kavaga lasteala, kus jagub tegevust kogu päeva vältel. Pealegi, mine tea, mis teema sulle arvamuslavade vahel jalutades huvi pakkuma võib hakata.

Sakala
“Välu: Paides käib isemoodi asjalik festival”
16.08.2014

The post Välu: Paides käib isemoodi asjalik festival appeared first on Arvamusfestival 2014.

Silver Meikar, poliitik
Endiste peaministrite debatt on kohale toonud murutäie rahvast. Kallas-Parts-Tarand, kus on Ansip?

Siim Kallas, ekspeaminister, Reformierakond
Need, kes tahavad meile tänapäeval kallale tulla, vajavad ettekäändeid. Mida vähem neid ettekäändeid on, seda väiksem on oht.
*
Iibeküsimuse lahendamisesse me küll süstime järjest raha juurde, aga me ei ole suutnud leida seda õiget ideed. Lohutame end sellega, et seda ideed pole leidnud ka ükski teine maa.
*
Venemaale ei tohi iial pugeda, sa oled kohe siis alamõõduline ja nad sinuga ei räägi.
*
Meil oli suur plaan raudtee erastada. Koalitsioonipartner hakkas väga jõuliselt ostnud ettevõtet pärssima ja see lõppes raudtee riigile tagasi ostmisega, oleksin pidanud tugevamalt selle vastu võitlema.

Juhan Parts, ekspeaminister, IRL
Ma usun, et praegune (Vene-Ukraina) konflikt kestab 10 aastat ja lõpeb Venemaa lagunemisega.
*
Mäo rist ei ole liiga suur. Me peame selliseid asju ehitama, kui usume oma tulevikku.
*
Ametnikkond on Eestis väga professionaalne, võib-olla isegi liiga professionaalne. Nad on näinud Euroopa head halduskultuuri.
*
Eesti ettevõtte tulumaksusüsteemil on palju plusse, aga kui Eestis teenitud kasum võetakse välja mujal, ning Eesti tööjõumaksud on liiga kõrged, pole see meie majanduse huvides.
*
Meie põllumajandustoodang ei ole midagi nii imelist, et me ei võiks orienteeruda ümber uutele turgudele. Meil on mõttetu maksta toetusi selleks, et müüksime oma töötlemata piima ehk tooraine Leetu.

Andres Tarand, ekspeaminister, SDE
Me oleme väga autostunud ühiskond ja ühel hetkel avastati, et meil on inimeste kohta väga palju autosid, siis leiti, et statistika ei pea paika, sest ühtegi vana romu pole maha kantud. Selliseid valdkondi on meil teisigi.
*
Eestis on jäänud väga tugev mulje, et NATOsse mindi ludinal. Tegelikult oli Euroopas väga tugevat vastuseisu piirileppe puudumisest tulenevate Venemaa võimalike pretensioonide tõttu.
*
Üks asi, mis läks meil untsu, oli põllumajandusreform, oma rahvast ei tuntud. Aastal 2001 jõudsime kolmikliidus haldusreformiga väga lähedale, aga teostuseni ei jõutud hilisemate poliittehnoloogiate pärast.
*
Anvar Samost, poliitik ja ajakirjanik, IRL
Kuigi meile tundub, et Eesti on valmis, kõik töötab, tuleks teha vaid pisikesi muudatusi, käia valimistel, sõlmida valimised võitnud erakondade vahel koalitsioonileping ja sealt edasi kulgeb elu neli aastat nagu rööbastel ja ettemääratult. Aga tõenäoliselt oleme alles poolel teel.

Hannes Rumm, Euroopa Komisjoni eesti esinduse juht
Kui festivalil sünniks geniaalne idee, vastataks Stenbocki majast, et seda pole koalitsioonileppes.

Indrek Maripuu, koolitaja
Valitsev arusaam on see, et maaelu võrdub põllumajandusega. Ei võrdu. Kui räägitakse, et maale tuleb meelitada tööandjaid, kes loovad töökohti, siis põhimõtteliselt on see õige, aga kui mõelda sellele, kes neid töökohti looma peaks – nagu stereotüüpselt arvatakse, et seda teevad tootmisettevõtted – siis see pole reaalne, sest tal ei ole tööjõudu võtta.
*
Järjest rohkem töid on n-ö valgekraede tööd, intellektuaalne töö. See seltskond võiks elada maal, kui nad tahaks ja tööandja võimaldaks. Nemad on keskmiselt ka aktiivsemad, osalevad kohalikus elus ka muul moel.

Marju Lauristin, professor, Euroopa Parlamendi saadik, SDE
Suurel osal inimestest on kõik digivõimalused olemas, et kaasa lüüa mitmesugustes osalusvormides, aga tahe puudub paljudel. Seega lõhe pole mitte digitaalne, vaid sotsiaalne. Eesti elanikkonnast on kuskil 16–18 protsenti, kes on igal pool aktiivsed. Kogukondlik tasand on see, kus ka passiivne inimene võib muutuda aktiivseks, sest see puudutab otsesemalt teda.
*
Kärgühiskond kasvab ise peale uue põlvkonnaga, mitte meie, praegused ei kujunda seda.

Mall Hellam, Avatud Eesti Fond
Rahvakogu puhul proovisime vaid üht mudelit sajast, teised on veel proovimata.

Õhtuleht
“Arvamusfestival | Venemaa lagunemisest ja elu võimalikkusest maal”
15.08.2014

The post Noppeid Arvamusfestivali avapäevalt appeared first on Arvamusfestival 2014.

Homme ja ülehomme Paides toimuv eestlasi ühendavate lugude ja Eesti tulevikunarratiivide otsimisele pühendatud arvamusfestival ei ole niivõrd lugude rääkimise kohaks.

Pigem on see keskkond, kus kuulatakse, üritatakse tajuda seda, kuidas teised saavad kõne all olevast teemast aru, kuidas meie saame aru neist ning milliste lugude, arvamuste ja kogemustega samastudes saame tunnetada rahvuslikku ühtsustunnet.

Üritusel osalejail on esimesel õhtul võimalus osa võtta Orulaval avatud arutelul “Eesti narratiivi otsimas” ning kahe päeva jooksul kuulata ligikaudu 450 arvamuskujundaja debatte rohkem kui sajal eri teemal.

Head lahendused

Kui tundub loogiline, et arvamusfestivalil saavad kõik osalejad rääkida, siis oodatav on oluliselt rohkem kaldu kuulamise kui rääkimise suunas. Kõnesid ja ettekandeid ei esitata. Avatud arutelus osaleb iga festivalist osavõtja seitsmeliikmelises grupis ning temaatilistes vestlusringides on debateerivaid arvajaid keskmiselt neli.

Olukorras, kus ollakse üks kas vastavalt neljast või seitsmest arutlejast, on selge, et iga osaleja kuulab oluliselt rohkem, kui räägib. Ka eeldab ürituse hea tava, et iga osaleja põhjendab oma arvamust, kuulab teisi arutlejaid, arvustab põhjendusi, mitte isikuid, ning teeb kriitikat ainult siis, kui sellega kaasnevalt pakub välja konstruktiivse lahenduse.

Osalejatele annab festival erakordse võimaluse väljendada oma arvamusi, ent eelkõige on tegemist keskkonnaga, mis soodustab seda, et iga arvaja oleks ära kuulatud, tema mõte tähele pandud ja arvesse võetud.

Kuulamine on vähemalt sama oluline kui rääkimine ning kuulaja mitte vähem oluline rääkijast. Rääkija isiku võim ja tema mõtete mõju sõltub suurel määral sellest, kui palju tal on kuulajaid ja kuidas teda kuulatakse.

Kui kerjus ja peaminister räägiksid mõlemad täpselt sama lugu, jääksime kuulama pigem peaministrit ja kerjusest kõnniksime ükskõikselt mööda. Ent kui me kuulajatena otsustaks kuulata kerjust peaministri asemel, oleks kerjuse mõju ja võim suurem. Seega määrab rääkija võimu ja räägitava mõju olulisel määral ära see, keda ja kuidas kuulda võetakse.

Enamik meist ei räägi avalikes aruteludes aktiivselt kaasa, ent kogeb ja mõjutab paljusid avalikke arvamuskujundusi just teadlike ja valivate kuulajatena. Ja seda polegi vähe.

Ka see, kui palju uusi kogemusi, lugusid ja ideid festivalil teadvustatakse, sõltub rohkem uusi mõtteid kuulda võtvate arutlejate kui esitatud uute mõtete üldisest arvust. Tõenäoliselt ei sünni uued kogemused, lood ja mõtted arvamusfestivalil mitte kohapeal.

Usun, et enamik neist mõtetest ja ideedest on meie seas juba olemas, ent avaliku kommunikatsiooni müras kas vaigistatud, välistatud või lihtsalt märkamatuks jäänud. Arvamusfestivalil võetakse nende kuulamiseks aega – piisavas vaikuses.

Kaaskodanikku ära kuulates ja tema mõtet mõista püüdes väljendame me lugupidamist tema kui võrdse ja väärika isiku suhtes. Demokraatlikus arutelus keskendutakse öeldavale nii, et peale ei jää mitte isik, vaid argument ja põhjendus, mis veenab. Ning kõnelemise õigus ei koondu mitte ühe või väheste kätte, vaid kõneleja mõju sõltub rohkem tema oskusest kuulata kui tema õigusest rääkida.

Arvamusfestival iseenesest on ka rituaalne tegevus, mis sõltumata saavutatavast tulemusest (nt uutest rakendatavatest ideedest) toodab, tugevdab ja hoiab alal rahvuslikku ühtsustunnet. Kõik on hästi, kui arvamusfestivali saab jälgida e-vahendite abiga, ent nii nagu laulupidu (ja viimselt ka esinduskogude valimised) toodab ja tugevdab arvamusfestival kollektiivse rituaalina jagatud tundeid ja identiteeti eelkõige siis, kui osalejad kogevad end suurema inimkoosluse liikmena teistega vahetult koos toimides ja koos tundes. Puhtalt e-keskkonnas toimuvad arvamuste vahetused sel moel ühtsustundeid ei loo.

Tähtis on leida ühisosa

Koos mõtlemine ei keskendu mitte statistliselt, tõenäosuslikult või muul moel kõige tõesema vastuse leidmisele ega otsi üldse vastuseid küsimustele, kus tõde on võimalik objektiivselt teada. Festival püüab tuvastada pigem ühisosa ja ühtsustunnet rahva seas – millistest kogemustest ja lugudest moodustub tervik ning millised kogemused ja lood selles on erinevad, millised paljudele ühised.

Nagu inimesed ühekaupa, nii vajab ka rahvas aega, et plaani ja aru pidada, oma lugu ära tunda ja teadvustada. Kui me jagame üksteisega oma lugusid, mälu ja kogemusi, siis leidub neis kindlasti nii erinevat kui ka ühist. Lood, kogemused ja mälu, millega osa meist vastastikku samastuvad, on nende keskel ühised.

Me oleme lugu rääkivad olendid. Meil kõigil on oma lugu. Või kui oma lugu ei tundu olevat, siis me vähemalt otsime seda. Meie lugu ei saa kunagi päris valmis, vaid pigem see kulgeb ja areneb. Oma loo terviklik alalhoidmine on paras proovikivi, kuna osa selle kulgemisest ei sõltu meist endist (me ei tea isegi seda, kaua meie elulugu kestab) ning mõttelised osad meie loost on nii sellel, mis oli enne, kui ka sellel, mis tuleb pärast.

Maaleht
“Alar Kilp: Kuulamise rituaal Paides”
14.08.2014
Alar Kilp, Tartu Ülikooli võrdleva poliitika lektor

The post Alar Kilp: Kuulamise rituaal Paides appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arutelus võetakse ette viimasel ajal järjest rohkem teadvustatud vaimse tervise probleem ja püütakse seda eri vaatenurkade alt lahti rääkida ning piiritleda.
Mis on vaimne tervis? Kust läheb piir vaimse tervise ja selle puudumise vahel? Mida inimesed oma vaimse tervise heaks teevad, kuidas tunnevad ära, et asjad ei ole hästi? Kuidas mõjutab muutuv keskkond ja ühiskonnakorraldus vaimset tervist?

Arutelu juhib Terve Eesti sihtasutuse looja Riina Raudne ning mõtteid vahetavad näitekirjanik ja lavastaja Paavo Piik, Pärnu haigla psühiaatriakliiniku päevakeskuse juhataja Indrek Linnuste ja kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa MTÜst Peaasjad.

„Vaimse tervise teemad on ebamäärased, kubisevad eksitavatest müütidest ning sageli ei osata tekkinud probleemidega toime tulla. Sel aastal läbiviidud noorte hoiakute analüüsist selgub, et vaimse tervise probleemid seostuvad tugevalt üksildustundega — kas siis probleemide põhjustajana või nende tagajärjena.

Noored peavad eestlaslikuks, et ei julgeta abi küsida, kuna tahetakse olla väga iseseisvad, samuti ei märgata kergesti teiste muresid. Arutada tasuks selle üle, et iseseisvus ei pea ju tähendama isolatsiooni — enda probleemide lahendamine ja nende osas ekspertidega nõu pidamine on hea toimetulekuga inimese tunnuseks,“ rääkis Anna-Kaisa Oidermaa.

Oidermaa lisas, et paranemine on palju kergem, kiirem ja tõenäolisem siis, kui pole veel hullu — kui teemaga tegelema hakatakse juba varakult. „Nii on see ka ju kõigi füüsilise tervise hädadega. Kui gripp jääb ravimata, võib tekkida kopsupõletik, millest võib ravimata jätmise korral tekkida krooniline haigus,“ ütles Oidermaa.

Vaimse tervise probleeme peetakse harva esinevateks, kuid statistikat tehes on leitud, et neid võib olla kuni 40% inimestest mõnel perioodil elu jooksul. Noortel on kõige sagedamini depressiooni ja ärevust, depressiooni põeb praegu Eestis ca 70 000 inimest, kellest abi otsinud on vaid kolmandik.

Peaasjade üheks oluliseks sihiks on vaimse tervise teemadel vestluste algatamine ning tekkinud dialoogis osalemine. Olulisi mõtteid vaimse tervise teemadel loodetakse vahendada ka Arvamusfestivalil.

Arvamusfestival 2014 toimub 15. ja 16. augustil Paide Vallimäel, tegemist on ärksate eestimaalaste kohtumispaiga ja mõttevahetuskohaga Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Kahe päeva jooksul ootab osalejaid enam kui 160 arutelu, lavadele astub peaaegu 400 osalejat ja programmi jagub üle 30 erinevale alale.

Peaasi.ee tegevus on seotud noorte vaimse tervise probleemide ennetamise ja õigeaegse abi otsimise soodustamisega, sildistamise ja häbimärgistamise vähendamisega.

Portaal www.peaasi.ee keskendub vaimse tervise varjupoolele — häiretele. Portaalis on kirjeldatud enam levinud psüühikaprobleemid, nende võimalikud põhjused ja ravi, ühtlasi leiab sealt infot, kuidas ennast aidata ja kuidas olla toeks, kui lähedasel on vaimse tervise häire. Eraldi teemana on käsitletud häirete kohta levivaid müüte ja eelarvamusi, kuna need on üheks oluliseks häirete krooniliseks muutumise ja süvenemise põhjuseks.

Delfi Noorte Hääl
“Arvamusfestivalil arutletakse: vaimse tervise teemad on ebamäärased ja kubisevad eksitavatest müütidest”
13.08.2014

The post Arvamusfestivalil arutletakse: Vaimne tervis ja eksitavad müüdid appeared first on Arvamusfestival 2014.

Eelmise aasta augustis kohtusid esimest korda paar tuhat inimest ühel suvisel nädalalõpul Paides, et pidada festivali, kus lavadel ei kõla muusika, vaid inimeste mõtted Eesti olevikust ja tulevikust. Miks nad seda tegid ja mida oodata teiselt Arvamusfestivalilt?

Paide linnapea Priit Värk tõdes mullu Arvamusfestivali lõppedes, et temas oli kummaline tunne, segatud lootuse ja ootusega, et Eesti kodanikuühiskond on astunud suure sammu küpsemaks saamise poole. Ta kirjeldas seda tunnet tagantjärele festivali blogis kui «eestlaslikult «vaikse revolutsiooni» toimumist, mis tõi justkui riigi suvepäevadele kokku arvamuste paljususe ja inimesed, kes tahavad sisulist mõttevahetust».

Aasta tagasi ei teadnud esimest Arvamusfestivali korraldavast peaaegu sajast vabatahtlikust sündmuse eelõhtul päris kindlalt keegi, mis eesootaval kahel päeval toimuma hakkab. Kamp sõnarokist kui sellisest nakatunud vabatahtlikke teadis vaid, et nad tahavad anda osalejatele võimaluse suvises sundimatus festivaliõhustikus arutada asju, millest tavaliselt kõneldakse pigem kinnistes koosolekuruumides, ametlikus õhkkonnas ja piiratud ringis.

Lootsime, et sünnivad vabad ja vahetud mõttevahetused, kus Eesti jaoks olulistel teemadel peetavates aruteludes osalevad inimesed, sõltumata nende ametikohast või tiitlist. Ja et esmatähtis pole osalejate üldarv, vaid osalejate hea tunne ning soov järgmisel aastal tagasi tulla.

Seda taustal, kus ühiskondlikus mõttevahetuses kõlasid küsimused, millal muutub meie riik ja ühiskond selliseks, et siin elavad inimesed oleksid rohkem ühiskonda kaasatud.

Arutamist ja otsustamist vajavaid küsimusi jagus. Alustuseks juba eesmärkide sõnastamine. Ei, me ei võta vastu pöördumisi riigikogu ega kellegi teise poole. Tahame, et arutelukultuur Eestis paraneks. Et eriarvamusi ei kardetaks ega vaenataks, vaid võetaks kui normaalsust, võimalust kuulda midagi uut ja endagi mõtteid selgemaks mõelda. Et on täiesti normaalne ka mitte ühisele arvamusele jõuda.

Esimestel kohtumistel sõnastati festivali hea tava kui korraldusmeeskonna unistus sellest, mis teeb ühiskondlikust arvamusvahetusest uut energiat andva, aga mitte lõhkuva ja lammutava. Kõige esimesele kohale sai kirja, et heaks teeb arutelu argumenteerimine ehk oma väidete tõestamine. Teisele kohale see, et sama tähtis kui oma väidete tõestamine on teise poole kuulamine ja hinnanguvabadus – reaktsioon mõtetele, mitte isikutele. Samuti sai kirja püüe keskenduda lahendusele ja mitte takerduda kriitikasse.

Heas arutelus räägitakse avatult kõigest, mis on südamel, tuginedes faktidele ja teadmistele, ning ollakse sallivad erinevate lähenemiste, hoiakute ja mõtete suhtes.

Festivalifilosoofiasse peidavad end veel kolm märksõna: ühiskonnaülene, isetekkeline ja kõigile avatud. Olgu need erakonnad või institutsioonid, vabaühendused või ettevõtted, lihtsalt ärksad inimesed – kõik on ideedega oodatud. Arutleda võib kõige üle, mis mõtestamist vajab.

Selge, et festival paari aastaga arutluskultuurile uut toitvat huumusekihti ei kasvata. See on pikem protsess. Minult ja teistelt festivalimeeskonnas on sageli küsitud sedagi, mis on Arvamusfestivali väljund. Vastu võiks küsida, mis on ühe loetud raamatu või vaadatud teatrietenduse väljund. Väljund on iga inimese enda sees, midagi sisemiselt käivitades. Arvamusfestivali eesmärk ei olegi tegevusplaan, konkreetse seaduse muudatus, palvekiri ega deklaratsioon, vaid just elamus inimese enda sees. Olgu selleks sisemusse talletunud uus vaade temale olulisele teemale, mõni innustus või uus mõte. Võib-olla sünnib vastandlikel arvamustel olevate inimeste seas mingi vaatepunkti lähenemine või saadakse innustust mõneks uueks ettevõtmiseks, ollakse mõne uue idee võrra rikkamad.

Minu kui eestvedaja jaoks on veel üks oluline tulemus. Soovin, et leviks põhimõte, et Eesti inimesed on valmis andma oma aega, teadmisi ja oskusi millegi heaks, millest nad ise otsest kasu ei saa. Meid festivalimeeskonnas ühendab unistus Arvamusfestivalist kui huvitavate mõtete, uute ideede ja ka uute algatuste kohtumispaigast, mis toob kõigisse neisse, kes arvavad, et «mis nüüd minust, väikesest inimesest, sõltub», julgust ja eneseusku nii arukalt arvata kui ka otsustada.

Festivali tulemus on sestap osaleja tunne, et aeg kulus väärtuslikult, sai uusi teadmisi, mõne uue vaatenurga teada-tuntud teemale, elamuse või inspiratsiooni tegutsemiseks. Et kogetakse teistsugust osalus- ja suhtlusvõimalust kui seni harjumuspärane. Ja et oli lustakas ja tore suvine nädalavahetus.

Seega, ootame kohale kõiki võimalikult mitmekesise arvamuse ja ärksa mõtlemisega inimesi üle Eesti, kellele lähevad korda Eesti oleviku ja tuleviku teemad. Loe lisa veebilehelt 2014.arvamusfestival.ee ja tule reedel või laupäeval Paidesse.

Postimees
“Kristi Liiva: toome vahetu suhtluskultuuri murule”
13.08.2014

The post Suhtluskultuur murul appeared first on Arvamusfestival 2014.

Elas kord üks keskmine eesti pere. Ema, isa ja kaks last. Ema ja isa käisid mõlemad tööl ja kuu lõpus tuli aeg arveid tasuda. Esiteks muidugi üür. Kusagil peab ju elama. Teiseks kommunaalid – elekter, vesi, gaas… hinnad muudkui tõusevad. Kolmandaks krediitkaart, millega kuu jooksul toidukraami oli ostetud. Neljandaks väikelaenu intress, mille abil sai kunagi köögimööbel ostetud. 18% aastas, aga köök on ilus. Kui raha lõpuks veidi üle jäi, siis maandus see nõudmiseni hoiusele.
Saan “Rikkaks saamise õpiku” lugejatelt küllaltki sageli kirju stiilis, et sain oma raha-asjad korda, olen 50% klubi liige (investeerin poole sissetulekust) ja nüüd tahakski investeerimisega alustada. Aga kuhu investeerida?

Investeeri sinna, kuhu liigub ühe keskmise pere raha. Ehk siis osta üürikinnisvara, igapäevaseid teenuseid pakkuvate (dividendi)firmade aktsiaid ja rahasta väikelaene.

Esimene samm peaks olema kaitsemäng – tagada endale varaline puhver juhuks, kui peaks midagi juhtuma töökoha, auto, maja veetoru või kellegi tervisega. Lisaks kindlustusele on abiks reserv – üldiselt soovitatakse, et puhvriks oleks 3-6 kuu elamisraha. See raha on mõistlik panna ilma kaardita kontole ja osta selle raha eest meelerahu.

Investeerimise alustamiseks on mõistlik teha eraldi konto, kuhu igakuine sääst peaks automaatselt laekuma. Kui rikkaks saamise kontole on juba veidi raha kogunenud, saab hakata valima erievate varaklasside vahel.

Kõige parem investeering on maksta tagasi enda kõrge intressiga laenud (garanteeritud tootlus 15% ja rohkem). Kui need makstud, saab asuda ise raha välja laenama (näiteks Bondora või Omaraha kaudu). Igakuine sääst sobib investeerimiseks ideaalselt, sest alustada saab paarikümne euroga ja nii saab laene hästi hajutada. Tootluseks eeldaks 12-15% aastas.

Teine võimalus on luua dividendiaktsiate portfell. Eestis vaataks ma Tallinna Vett, Kaubamaja, Merko Ehitust ja ehk ka Olympicut. Tootluseks 5-10%.

Kinnisvarasse investeerimine Tallinnas ja Tartus eeldab hetkel kas laenuvõimet või vähemalt 20 000+ euro olemasolu. Tootlus jääb ilma laenuraha kasutamata ilmselt kuhugi 5-10% vahele. Kellel raha napib, siis läbi ühisrahastuse on võimalik investeerida ka väiksemaid summasid (näiteks Crowdestate.eu vahendusel). Kui on pealehakkamist (ja vaba aega!), on üüriäris võimalik edukalt tegutseda ka paljudes väikelinnades, kus kortereid saab osta ka odavamalt ja tootlused ka suuremad.

Autor astub koos Äripäevaga üles arvamusfestivalil 16.08. Äripäeva teemablokk “Minu finantstulevik – kelle asi?” algab laupäeval kell 17.00. Peale Jaak Roosaare astuvad üles Andres Viisemann, Jüri Mõis, Rene Ilves ja Kristjan Hänni.

Äripäev
“Kuidas väikesest rahast suurt teha”
13.08.2014

The post Jaak Roosaare: Kuidas väikesest rahast suurt teha appeared first on Arvamusfestival 2014.

Heateo ja sõprade Sotsiaalse innovatsiooni lava avab 16. augustil Arvamusfestivalil teema, mis otsib omanikku ja lahendajat ühiskondlikele probleemidele.

Oma mõtteid jagas meiega üks esinejatest – Margus Uudam, Heateo kaasamõtleja ja Ambient Sound Investment riskikapitali investeeringute juht:

Olen laeval, teel Helsinkisse. Kell on 8.30 ja mu ees on alkoholireklaam. Lükates selle ka kõige kaugemasse lauanurka, on ta ikkagi 30 cm kaugusel. Kui võtan 4cl’i koos hommikukohvi ja shokolaadiga, saan odavamalt.

Ühiskondlik probleem on olukord, mis on osa või enamuse inimeste poolt mittesoovitav. Kas Eesti kuulumine maailma alkoholitarbimise eliidi hulka on meie ühiskondlik probleem? Paljud ettevõtted, restoranid ja kohvikud teevad oma põhilise kasumiosa alkoholimüügist. Liigsest alkoholi tarbimisest kasvavad ravimite müük ja ravimitootjate börsiaktsiad, kuhu on investeeritud ka meie pensioniraha. Kasvavad tööhõive ja palgad.

Mitmed ettevõtted, kes võidavad alkoholimüügist, toetavad poliitikuid. Võimule saamiseks ja jäämiseks on poliitikutel raha vaja. Kas selline mudel võimaldab meil näha ühiskondlikke probleeme adekvaatselt ja neile sisulisi, mitte näilisi lahendusi leida? Massimeedia ja propaganda on Ameerikas defineeritud juba ühiskondliku probleemina. Ei soovita, et ühiskond näeks kõiki probleeme nii nagu nad on.

Kes põhjustab ühiskondlikke probleeme? Kas see võib olla teadlikult või mitteteadlikult igaüks meist? Mina? Alkoholi liigtarbimine hargneb ämblikuvõrguna laiali suureks hulgaks kulukateks ühiskondlikeks probleemideks – tervis ja meditsiin, liiklusõnnetused, allpool vaesusepiiri elavad pered, väärastunud eeskuju lastele.

Kes lahendab ühiskondlikud probleemid? Kas piisab, kui ütlen, et olen oma maksud maksnud ja las riik rabeleb? Võimalik, et samal ajal ise jätkates probleemide süvendamist, nii eraisiku või ettevõttena. Kas on võimalik, et fundamentaalsed lahendused võiksid esmalt alata iseendast? Ja kui oma prügi on sorteeritud, liigne alkohol kapist välja visatud, rämpstoit menüüst välja visatud, sportimas käidud ja lastega mängud mängitud, võiks kaaluda teistele appi minekut?

Heateo Sihtasutus
“Margus Uudam: fundamentaalsed lahendused võiksid alata iseendast?”
12.08.2014

The post Margus Uudam: fundamentaalsed lahendused võiksid alata iseendast? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu töötaja Mari Öö Sarv leiab, et heaks kodanikuks ei sünnita, vaid arutletakse. 

Kui ma palun või käsin lastel tuba ära koristada, sööma tulla, kähku riidesse panna või nõud masinast välja võtta, siis neil justkui poleks kõrvu, mälu ega aru. Ütle, mitu korda tahad. Aga kui ma räägin neile, mis on õiglane šokolaad, miks me viime seisma jäänud riided ja kaisuloomad Humana kogumiskasti või miks laseme välja minnes kodus plastpudeli kraanivett täis (selmet januga poest uus osta), siis selgub, et poisid mitte ainult ei kuula, vaid mõtlevad kaasa.

Ja kui ma olen ära rääkinud kõik, mida ma tean kakaokasvatajatele tehtavast ülekohtust, keskkonna reostamisest plastmassiga või sellest, mida Humana nende kaisuloomadega teeb, siis lunitakse: “Räägi sellest midagi veel!”
Ma küll usun, et lapsed ei pea elus tingimata tegema samu valikuid nagu nende vanemad, aga tunnistan, et mul oleks väga raske pealt vaadata oma poegade vastutustundetuks sirgumist. Emad perefoorumites jäävadki vaidlema, kas gripi- või läkaköhavaktsiin on mõistlik või kahjulik, aga keegi ei küsi, kuidas vaktsineerida mõtteviisi “Mina olen maailma kuningas!” vastu. Loodan, et mu vestlused poegadega toimivad ignorantsuse ja hoolimatuse vastase vaktsiinina. Loodan, et see vaktsiin paneb nad tegutsema, kui miski vajab parandamist, ülekohus lõpetamist, nõrgemad eestkostmist.

Mul on väga hea meel, et kodanikuühiskond ja ühiskondlikud teemad mu poegadele korda lähevad ja mõtlema panevad. Ärge nüüd arvake… nad on neli ja seitse aastat vanad, muidugi ei nimeta me neid kodanikuühiskonna teemadeks ega ühiskonnaprobleemideks. Me räägime lihtsate sõnadega, need on “hea kodaniku asjad”. Aga me räägime ausalt.

Näiteks kui me kord taarat viisime – taararaha saavad nad endale, kui aitavad kotte kokku panna ja pudeleid masinasse pista –, küsis toona kuuene poiss, mida see nupp teeb. “See nupp” oli vaestele lastele teatripiletite jaoks raha annetamise nupp. Taaralkäik lõppes sellega, et poole taara peal vajutas poiss omal algatusel annetusnuppu.
Aga jutt seal ei lõppenud. “Miks osa lapsi elab lastekodus? Kus nende emad on? Miks lapsed koju ei taha minna, kui vanemad surnud pole? Aga kuidas laps lastekodusse saab, kui vanemad surma saavad? Kas nad jäävadki alati lastekodusse?” Jnejnejne. Rääkisin ausalt kõike, mida tean. Oli päris ränk ja endaski tõusis tänutunne – et pole meie elul viga midagi.

Ja siis ma sain aru, et mu vaktsiin toimib. Kui kuueaastane loobub osast oma väljateenitud taskurahast anonüümsete võõraste laste teatrielamuste nimel, siis on kusagil tema ajus hea kodaniku toimeaine juba olemas. Ega ma täpselt tea, mis hetkel ta selle vaktsiini sai. Ilmselt ajapikku, ikka meie “hea kodaniku” juttudest.

Aga olen üsna kindel, et selliseid vestlused ei sünniks, kui lapsed ei kohtuks vestluste “päästikutega”. Nad ei saakski küsida uusi ja uusi mis-nupp-see-on’e, kui me ei sorteeriks prügi, kui me ei aitaks võõrast hädalist, kui me ei käiks metsas, kui me ei loeks toidu koostist, kui me ei annetaks, kui me ei käiks valimas. Ega me iga päev seda kõike muidugi tee, aga kõike tuleb ette.

Kui lapsed küsivad, mis nupp see on, siis ärge öelge “Ah, ära päri, on mingi nupp, noh!” Rääkige neile kõigest, millest nad teada tahavad nii palju, kui te teate. Nad saavad aru küll, ilma mõistmata ei oskaks ju küsidagi. Nad on mõtlevad inimesed, lihtsalt natuke lühemad ja vähem informeeritud. Ja kes teab, võibolla on nemadki juba vaktsineeritud ja tahavad taararaha teistele lastele kinkida, õiglast šokolaadi osta või oma jalgratta lastekodulastele annetada?
Ja ehkki meil toimeaine juba mõjub, võtan ma oma seitsmeaastase lisadoosideks Arvamusfestivalile kaasa. Lubasin, et seal kaks päeva ainult “neid hea kodaniku asju” räägitaksegi. Ja et kui tal igav hakkab, siis ta võib ju mänguväljakule minna.

Aga sellest ma ei saa ikkagi aru, miks nad siis ei kuula, kui tuleb mänguasju koristada või kähku riidesse panna!

15.-16. augustil Paides toimuva Arvamusfestivali sissejuhatusena avaldab rahvusringhäälingu uudisteportaal vabakonna lava aruteludes osalejate arvamusartikleid ajakohastel teemadel.

ERR
Mari Öö Sarv: heaks kodanikuks ei sünnita, vaid arutletakse
12.08.2014

The post Heaks kodanikuks arutletakse appeared first on Arvamusfestival 2014.

Kawe Kapitali partneri Kristjan Hänni sõnul on kaks peamist põhjust, miks oleks mõistlik lisada pensionisüsteemi II sambale fondidele personaalse pensionikonto võimalus: konkurentsi piiratus ja pensionifondide regulatsioon.

Eesti pensionisambad on olemas olnud juba küllalt kaua, et investoreid harida ja väärtpaberiturul toimuva suhtes aktiivsemat huvi tundma panna. Selgemaks on saanud süsteemi puudused. Need väljenduvad näiteks liiga kõrgetes teenustasudes ja muu Euroopa taustal madalas tootluses. Enamjaolt pole teenustasude langetamise taga Eestis olnud mitte konkurents, vaid regulatiivne sekkumine. Hoolimata sellest ei ole need teenused investori jaoks isegi Euroopaga võrreldes odavad. Tundub olevat Euroopa üldisem häda, et “letipind“, mida võimaldatakse finantstoodetele pankades ja kindlustusseltsides, on konkurentsile piiratud. Konkurents, mis USAs on finantstoodete hinnad allapoole
toonud, Euroopas samaväärselt ei tööta. Võib-olla ongi asjatu seda loota Eestis, kus turumaht nii väike?

Hääletame jalgadega. Arusaadavalt on süsteem tahetud muuta pensionifondi rahakorjaja jaoks teenusepakkujale rakenduvate karmide nõuetega turvalisemaks. Kaasneb aga see, et sellisel turul teenusepakkujaid ei lisandu, vaid on aastate jooksul vähemaks jäänud. Järelikult peaks olema mingi muu võimalus olemasoleva süsteemi raames “jalgadega hääletada”, et tekiks võimalus selliste tasude vältimiseks ja seeläbi surve II-samba fondide tasude alandamiseks. Alles nüüd kulla lubatavaks muutmine Eesti pensionifondide investeeringute hulka on näide sellest, kuidas regulatsioon käitub “Tule eile meile“ stiilis. Kulla hind on viimase kümne aastaga laiemalt portfellides aktsepteeritavaks varaklassiks muutumisega kaasneva hinnatõusu juba läbi teinud. „Kui iga hiinlane ostaks ühe
kuldmündi…“ laadi hinnatõusuunelmate taustal on ratsionaalne kaaluda ka võimalust, et kulla hind võiks naasta oma pikaajalisele trendijoonele.

Poliitiline otsus paigutuste piirangute osas suunab pensionifonde (pool)kohustuslikus korras ühte või teise varaklassi investeerima. Kuid investor ei pruugi jagada neid eesmärke, mida pensionifondidel arvavad olevat poliitikud. Muidugi mitte ka neid seisukohti, millest lähtuvad olemasolevad fondivalitsejad. Neile pole praegu antud võimalust ühe või teise vältimiseks. Ma ei räägi siin “Investeeri Eestisse” loosungist, millega püütakse aeg-ajalt regulatsiooni mõjutada pensionifonde kohustuslikus korras Eesti investeeringute osakaalu suurendama panna. Praeguste madalate intressitasemete juures võivad näiteks tavakäsitluses praktiliselt riskivabana käsitletavad valitsuste võlakirjad olla komponent, mille osakaalu intressitaseme normaliseerumise eeldusega investor pigem vähendaks. Loomulikult on investoreid, kelle ootused ja varade eeldatav jaotus on vastupidised. Kui arenenud maailma ootavad ees Jaapani omadega võrreldavad madalad intressitasemed, siis on valitsuste võlakirjad portfellis omal kohal. Jaapani valitsuse pensionifondi puhul leitakse sealmail, et riske vältiv strateegia, mille kohaselt suures mahus riigivõlakirjadesse investeeritakse, ei pruugi olla majanduse tervikuna funktsioneerimise
seisukohast parim. Riigivõlga ostab pigem keskpank ja kodumaise võla osakaalu fondis plaanitakse vähendada ja Jaapani aktsiate osakaalu suurendada.

Ülereguleerimise riskid. Tegevuse ülereguleerimisega käivad kaasas omad riskid majandusele ja investorite tootlusele. Suurpanga HSBC CEO Douglas Flint ütles äsjases tulemustejärgses kommentaaris: “Märgatav ja kasvav on ebaproportsionaalseks riskide vältimise oht, mis vaikselt hiilib meie äri otsustusprotsessidesse. Inimesed, kes puutuvad kokku määramatusega, millised nende otsused võivad tagantjäreletarkusena sattuda kriitika objektiks, tajuvad seda nulltolerantsina vigade suhtes ja üritavad ennast ja oma ettevõtet tulevikus võimaliku hukkamõistmise vastu kaitsta.“ See on oht, mis kaasneb regulatsiooniga üle võlli minemisega Euroopas ja millega seotud otsustel on olnud oma järelmid ka Eestis. Näiteks kunagised Eesti võlakirjadesse investeerivate fondide kahjumite kinnimaksmised pankade poolt on neid pannud edaspidi selliste riskide pakkumist investoritele vältima. Juhtumisi suri sellega aastateks välja ka kohalik võlakirjaturg.

Priit Aimla kunagine “Palun välja!” oli NSVLi kontekstis oli esitatud naljana, kuid selle taga oli reaalne muutuse soov. Eesti on IT-riik ja meile oleks jõukohane praegusest personaalsest investeerimiskontost ühe võimalusena pensionikonto edasiarendamine.

Kristjan Hänni astub koos Äripäevaga üles Paides arvamusfestivalil. Äripäeva korraldatav arutelu “Minu finantstulevik – kelle asi see on?” algab 16. augustil kell 17.00 ettevõtluslaval.

Äripäev
“Miks on vaja personaalset pensionikontot?”
11.08.2014

The post Personaalne pensionikonto? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Ühiskondlike muutuste aluseks on sotsiaalne innovatsiooni teket soodustav keskkond, kirjutab Heateo Sihtasutuse tegevjuht Maris Ojamuru.

Meie riik ei muutu aastatega mitte rikkamaks, vaid seisab üha suuremate ühiskondlike väljakutsete ees. Et oleksime probleemide lahendamisel edukad, on vaja leida ja testida uusi, maailmas tõestanud lahendusi, juurutada uusi rahastusmudeleid ja toetada püsivalt strateegilisi muutusi loovat koostööd ühiskonna osapoolte vahel. Eelkõige – suurendada osapoolte valmisolekut ja motivatsiooni näha pikka perspektiivi.

Euroopa Liidus elab ligi 120 miljonit inimest, kellest iga neljas on kõrgendatud ohuga langeda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse küüsi. Eestis elab 17% alla 18aastaseid suhtelises vaesuses ja ligi 10%, ehk 23 000 last absoluutses vaesuses. Töötuse tase Euroopas on jõudnud rekordtasemeni – 26 miljonit inimest. 15-24aastaste töötus on tõusnud Euroopas üle 20%, Eestis on see 17,4%.
Mida teha, et see muutuks? Üks mõjukaimaid innovatsioonilaboreid maailmas on Silicon Valley. Mis oleks, kui ehitaks Eestisse üles oma ühiskondlikke muutusi loova Silicon Valley?

Toetava keskkonna loomine. Ühiskondliku muutuse aluseks on suurem pilt ning sotsiaalse innovatsiooni teket toetav keskkond. On vaja luua motiveerimishoovad, et institutsioonid, investorid ja vabaühendused teeksid koostööd konkreetse ühise eesmärgi nimel. Silicon Valleys kasutusel olev Rainforest’i mudel toetab väärt algatuste kasvu ja seeläbi loob tõhusa partnerluse. Maailma mastaabis edukad strateegilise filantroopia fondid näevad, et suuri ühiskondlikke muudatusi ei saavutata tavapäraseid kaasamise, võrgustike metoodikaid kasutades. Ambitsioonikaimaks missiooniks on saamas muutuste koordineerimine probleemi eri faasides.

Näiteks võiks tuua Ameerika haridusalgatuse Cradle to career. Selle asemel, et luua järjekordset annetustel ja projektirahastusel baseeruvat haridusprogrammi, võttis Strive Together kokku kogukonna liidrid, kes viisid kokku 15 noortega tegelevat organisatsiooni, riiklikud institutsioonid ja lõid ühtsed mõõdikud, et kogu probleemset valdkonda (noorte huvi õppimise vastu) läbi probleemi elukaare vaadata tervikuna. Hoolimata majanduslangusest ja eelarve vähendamisest on programmi 53 eduindikaatorist 34 toonud positiivseid tulemusi.

Kuidas? Defineeriti osapoolte ühishuvi, ühiselt mõõdetavad eesmärgid, loodi ühtne mentorite süsteem. Seda nimetatakse kollektiivseks mõjuks, koosmõjuks. See on ühine pühendumus olulist vastutust kandvate osapoolte vahel, eesmärgiga ühiselt lahendada mõni konkreetse ühiskondlikku probleemi.

Rahastus eeldab koostööd. Koostöö kui muutuste vahend ei ole ju iseenesest midagi uut. Üha enam soodustavad seda ka rahastajad, nt Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Swedbanki annetuskeskkond „Ma armastan aidata“. Edukad näited maailmast: Shape UP, ettevõtete ühised näited kus MM, Snickers ja Dove teevad koostööd, et tagada 500 000 kakaoistanduse töötajale paremad töötingimused. Ka Eestist on tugevad näited kollektiivse mõjuga algatustest olemas: 2007 tegevust alustanud ettevõtete koalitsioon HIV vastu ja 2011. aastal käivitatud ettevõtlikkuse edendamise võrgustik „Unistused ellu“.

Et soodustada kollektiivset mõju organisatsioonide vahel, ei piisa sellest, et loome juurde uusi võrgustikke. See nõuab süsteemset lähenemist organisatsioonide üksteisega lävimisele ning ühiselt seatud eesmärke. Et leida uusi mõjusaid lahendusi ja veenduda nende mõjukuses, on vaja leida uusi innovaatilisi rahastus/investeerimismudeleid. Riigi eelarve on tohutu pinge all – seetõttu erakapitali kaasamine lahenduste väljatöötamise faasis on muutumas hädavajalikuks. Eesmärk on õilis – leida ühiskonna jaoks mõjukaimad lahendused pikaajalises plaanis.

Üks võimalik lahenduse pakkumise viis on ühiskondliku mõju osakud: investeerimismudel, mis aitab luua tõhusad ennetustegevusi sotsiaalsektoris erasektori kapitali ja innovaatiliste lahenduste abil. Mudeli tuumaks on riigi-investori-teenuse pakkuja leping, mille eesmärgiks on leida konkreetsele probleemile efektiivseim lahendus. Eesmärkide saavutamisel tasub riik investorile tehtud investeeringu koos intressiga.

Kui soovime Eestis märgatavaid muutusi, peame edasiliikumiseks kasutama teisi radu – otsima uusi lahendusi, keskenduma uute algatuste kasvule, koosmõjule ning paralleelselt looma mugavad tööriistad, mis aitaksid erasektorit tõhusamalt kaasata.

Arutelu jätkub arvamusfestivalil 16. augustil sotsiaalse innovatsiooni laval.

Arvamusfestivalil astub üles ka Äripäev. Arutelu pealkirjaga “Sinu finantstulevik – kelle asi see on?” toimub 16. augustil ettevõtluslaval.

Äripäev
“Kuidas teha oma Silicon Valleyt?”
08.08.2014
Maris Ojamuru

The post Kuidas teha oma Silicon Valleyt? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivali esimeses arutelus 15. augustil vaatavad endised peaministrid Andres Tarand, Siim Kallas ja Juhan Parts tagasi oma karjääri raskematele valikutele ja arutavad, kas toona teadaoleva info põhjal oleks võinud ka teistmoodi otsustada ja mis sellest teistsugusest otsusest tänaseks muutunud oleks.

“Meil ei olnudki otseselt plaanis, et kõik kuus või seitse endist peaministrit kohale kutsuda,” ütles festivali sisutiimi juht Urmo Kübar “Arvamusfestivali formaat ongi poolteist tundi ja kolm või neli arutlejat on ühe debati jaoks sellises olukorras mõistlik. Siis saavad kõik piisavalt rääkida ja ei ole sellist vaba hetke püüdmist, kus oma mõte teiste jutu vahele suruda.”

“Ma arvan, et need kolm selles debatis – Kallas, Tarand ja Parts – on üsna erinevad ja huvitavatel aegadel olnud peaministrid, et kui juttu tuleb sellest, missugused olid need vead, mida nad toona tegid, ja mida nad tagantjärele teeksid teistmoodi, siis praeguseks on tekkinud piisav ajaline distants, et julgelt ja huvitavalt rääkida ka sellest, mis valesti läks,” leidis Kübar.

Kaks päeva kestva festivali eesmärk on tuua kokku erinevaid vaatenurki ja ideid, et arutelude tulemusel sünniks uusi teadmisi, saaksid alguse uued ühiskonna jaoks kasulikud ettevõtmised ning areneks arutelukultuur Eestis. Arvamusfestival toimus esimest korda eelmisel aastal, kui kahe päeva jooksul peeti ligi 50 arutelu ja õpituba, arutelulavadel diskuteeris 200 inimest ja osalejatena oli kohal umbes 2000 inimest.

Baltic News Service (BNS)
10.08.2014

The post Ekspeaministrid räägivad enda raskemaist valikuist appeared first on Arvamusfestival 2014.

„Vikerhommikule“ antud intervjuus märkis Liiva, et ühendusi, organisatsioone ja ettevõtteid on 15.-16. augustil Paide Vallimäele tulemas ligikaudu 80 ja erinevatel arutelulavadel astub üles 400 inimest.

Käsitletavaid teemasid on „seinast seina“: poliitikast, ajakirjandusvabadusest ja venekeelsest infoväljast dopinguvaba spordi ja laste vaktsineerimiseni.

„Arvamusfestivali teevad need inimesed, kes Eestis elavad ja see tähendab seda, et täpselt nii mitmekesine ja värviline kui meie ühiskond on ka arvamusfestivali teemadering. Kui me poolteist aastat tagasi oma festivali sümbolit välja mõtlesime, siis see lapiteki idee, mis Reet Ausil tuli, on väga hea leid. See ongi arvamuste lapitekk, mis nendel kahel päeval Vallimäel kokku õmmeldakse,“ nentis Liiva.

Küsimusele, kas ka erinevate teemade skeptikud võivad kohale tulla, vastas ta, et erinevate arvamuste olemasolu ja kuulamine on väga väga oluline.

„Tahaks veel eraldi välja tuua, et festivalil eraldi mõeldud sellele, kuidas toime tulla olukorras, kus on erinevaid arvamusi ja need erinevad arvamused võivad olla väga kirglikud – ehk meie õpitubade pool. Näiteks on meil õpitubasid pealkirjadega „Kuulamine ei ole nõustumine“, „Inimene konfliktide keskel“, „Ootused ja müüdid suhetes“. Päris palju selliseid asju, mis on seotud kultuurse arvamustevahetusega.“

Kristi Liiva hinnangul ei ole kirglikkus kui selline ka arvamustevahetuses halb.

„Kui inimesed on oma asja eest väljas ja kirglikud, siis see tegelikult on ju paeluv. Küsimus on lihtsalt selles, kas selle kirglikkusega kaasneb teise poole austamine, kuulamine ja argumendipõhisus – ehk festivali hea tava kõige olulisemad nurgakivid, mida me tahame südamele panna kõigile aruteludes osalejatele, lootes et üha rohkem sellist kogemust saades järgitakse seda hea tava ka muudes avalikes mõttevahetustes.

Festivali korraldajad ootavad arvamusfestivalile vähemalt paari tuhandet inimest.

Vikerraadio “Vikerhommik”
05.08.2014
Kuula intervjuud järele siit: http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=2338511

The post Kristi Liiva: hea arvamus on kirglik, kuulav ja argumenteeritud appeared first on Arvamusfestival 2014.

“Savisaart me kutsusime Arvamusfestivali lõpetavasse peaministrikandidaatide debatti, kus oleks kõigi nelja parlamendierakonna esimehed. Ülejäänud kolm tulevad, aga Savisaar ei soovinud osaleda – vähemalt niimoodi Keskerakond meile teatas,” ütles BNS-ile Arvamusfestivali sisutiimi juht Urmo Kübar.

Kutse võtsid vastu peaminister Taavi Rõivas Reformierakonnast, Sven Mikser Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast ning Urmas Reinsalu Isamaa ja Res Publica Liidust (IRL). Teemaks tulevad hea valitsemine, Eesti mõte ja julgeolek ning olulised küsimused eelolevatel riigikogu valimistel. Parlamendierakondade juhtide debatt toimub 16. augustil kella 19.30-21.00 orulaval ning seda juhib Neeme Raud.

Festivali eesmärk on tuua kokku erinevaid vaatenurki ja ideid, et arutelude tulemusel sünniks uusi teadmisi, saaksid alguse uued ühiskonna jaoks kasulikud ettevõtmised ning areneks arutelukultuur Eestis. Arvamusfestival toimus esimest korda eelmisel aastal, kui kahe päeva jooksul peeti ligi 50 arutelu ja õpituba, arutelulavadel diskuteeris 200 inimest ja osalejatena oli kohal umbes 2000 inimest.

Baltic News Service (BNS)
05.08.2014

The post Peaministrikandidaatide debatil Savisaar ei osale appeared first on Arvamusfestival 2014.

Sel aastal 15. ja 16. VIII peetaval arvamusfestivalil on ligi 30 lava seas ka Sirbi ja Müürilehe ühislava, kus arutleme küsimuse üle, mis mõlemas kultuurilehes viimastel kuudel üleval olnud: mis on y-generatsioon? Peame kõnesid, korraldame vestlusringe, intervjueerime, väitleme. Arvamusfestivalil kõneldu põhjal ilmub pärast festivali Sirbi ja Müüri-lehe ühisnumber.

Põhjusi arvamusfestivalil osalemiseks on mitmeid. Esiteks atmosfäär. Paide vallimägi on piisavalt väike ja sopistunud koht, et seal saaks korraga segamatult tegutseda mitmel laval. Ja nagu ühele õigele festivalile kohane, ei keela keegi vabalt lavade vahel liikuda, peaasi et kaasarvajaid ei sega.

Teiseks näeb Paide festivalil, kuidas arvamused, mis lebavad tavaliselt passiivsete artiklitena leheveergudel, diskussiooni käigus tegelikult sünnivad. Etenduskunstides kasutatakse selle kohta mõistet work-in progress showing ehk tööprotsessi ettenäitamine. Arva-musfestival ongi üks väga teatraalne ettevõtmine: arutletakse lavadel ja sageli on öeldu sisuga sama oluline see, kuidas kõneleja oskab end vestlusringis nähtavaks ja seeläbi kuuldavaks teha. Ega korraldajad nimeta seda asjata sõnarokifestivaliks.

Võib ju peljata, et esinemine saab nii sisust võitu. Mingil määral tuleb sedagi ette, aga eelmise aasta kogemuse põhjal võib küll väita, et mõningad provokaatorid pigem vürtsitasid festivali, kuid ei tõmmanud arutuse all teemadelt tähelepanu liigselt ära. Üldjuhul.

Kolmas ja peamine põhjus arva-musfestivali külastada ongi teemad, mille kohta seal arvamust avaldatakse. Kahel pealaval küsitakse muu hulgas, mida teeksid praegu teisiti endised peaministrid, kas lapsi tuleks vaktsineerida olenemata vanemate tahtest, kas väljaränne on ülepea probleem, kuhu kaob koolirõõm, kas dopinguvaba sport on võimalik jne. Mida teie arvate?

Sirp
“Osale! Mida teie arvate?”
12.06.2014
Ott Karulin

The post Ott Karulin: Osale! appeared first on Arvamusfestival 2014.