Vaadates selleaastase Arvamusfestivali teise päeva hommikul enda ümber, lugedes värsket lehte ja kuulates esimesi hommikusi arutelusid, võis järeldada, et sama küsimuse esitas hea hulk inimesi pärast eelmisel aastal esmakordselt aset leidnud sündmust.

“Kardeti, et erakonnad kaaperdavad Arvamusfestivali. Siis kardeti, et meediaväljaanded kaaperdavad selle ürituse,” kommenteeriti ERRi lavalt mõningaid skeptilisi arvamusi, mis eelnesid teisele festivalile. Ajakirjandusest võis lugeda ka mitmete ajakirjanike ja kirjanike skeptilisi või lausa kriitilisi mõttevahetusi Arvamusfestivali idee ja eesmärgi kohta.

Samas igaüks, kes augustikuu kolmandal nädalavahetusel Paidesse sattus, võis olla tunnistajaks, et seekordne sündmus tuli veel võimsamalt kui eelmiseaastane. Kui eelmisel aastal oli paarkümmend teemalava, siis nüüd küündis see arv 30ni. Festival ületas uudiskünnise ka vabatahtlike arvu tõttu, kes olid korraldusse kaasatud (160).

Teemasid oli palju. Ma julgen väita, et oli väga vähe Eesti elu aspekte, mis nende kahe päeva jooksul jäid kajastamata. Iga festivaliline korjas kokku oma arvamused ja mõtted, mis ta koju kaasa võttis. Nii tegin ka mina.

“Jumalale tänatud, et mul on perekond,” tõi kuuldavale ühte laste ja perede lava esimest arutelu modereeriv Hannes Hermaküla, viidates tundele, mis teda üle-eestilistelt töölähetustelt koju jõudes valdab.

“Loomulikkust on reformikavades vähe,” kostus kommentaare kohaliku arengu laval haldusreformist rääkides.

“Kas OK riigiks muutumine on kauge tulevik? Kas peame ise eeskujuks hakkama või võtma eeskuju?” küsis vabakonna lava arutelu juhtiv Mall Hellam avavoorus oma panelistidelt.

24 aastat ühe tunniga. Kui küsite, kuidas see on võimalik, siis oleksite pidanud kohal olema. Oli võimalik. Kui Alari Rammo kirjutas Arvamusfestivali kavas, et tõe mõistmiseks on sageli tarvis valet, mida kutsutakse kunstiks, siis see kunst, mida Jaak Prints ühe tunniga lavale tõi, rebis alasti paljusid meie ühiskonna eelarvamusi.

“Maad ja linna ei tasu vastandada. See, mis tomub Haapsalus, puudutab ka meid,” kommenteeris ühte teisel päeval ERRi laval toimuvat arutelu publiku hulgas olnud endine regionaalminister Siim Valmar Kiisler.

“Ükski ajakirjanik ei saaks töötada, kui ta oleks diplomaat,” tõi kuuldavale ERRi Brüsseli korrespondent Johannes Tralla.

“Vanem ei pea saama tagasisidet lapse kohta, vaid selle kohta, millist tagasisidet ta laps saab,” tõi välja Leelo Tiisvelt hariduslaval toimunud hindamise alases arutelus.

“Täna puudub põlevikivitööstusel ambitsioon, et teisi energiatootmise liike ei ole,” tõi kuuldavale Sandor Liive maavarade teemalises arutelus. Hetk hiljem lisas: “Põlevkivitööstus on Eesti start-up. 100 aastat on hoogu võetud.” Publikust kostus sellepeale naeruturtsatusi.

“Ma olen täiesti erapoolik, sest ma olen eestlane,” tõi IRLi telgis toimunud arutelu “Mida teha venelaste või hoopis eestlastega?” modereerides kuuldavale Ken-Martti Vaher. Ise esitasin selle peale mõttes küsimuse, et kas siin ei ole kerge vastuolu – kuidas saab ükski eestlane selles küsimuses erapoolik olla?

“Venekeelsed uudised on 20 sekundit pikemad, et selgitada seda, mis on eestlasele iseenesest mõistetav,” kostus teise päeva pealelõunal lõimumislavalt.

Aeg-ajalt kohtasin mõnda tuttavat, kelle käest uurisin, et mis neile oli toimunud aruteludest meelde jäänud. Mõni kiitis mõtet, mis oli arutelust üles korjanud. Mõni kritiseeris mõne esineja seisukohta.

“Hea riigi tunnus ei ole see, et sul on hea teede võrk, nagu Siim Kallas endiste peaministrite arutelus väitis,” pahandas üks kodanikuühiskonna aktivist ja juhtis tähelepanu vajadusele astuda välja mõistusekesksest valitsemisest.

“Mulle meeldib kuulata inimesi, kes räägivad sellest, mis minu meelest on õige,” nentis üks sõber, kes oli kuulanud sotsiaaldemokraatide telgis arutlusi Eesti integratsioonipoliitika teemadel. Samas ei saanud ta aru, miks sotsdemmid oma seisukohtasid välja tuues jätsid mulje, nagu nad oleksid jätkuvalt opositsioonis.

“Kool on juba tsaariajast samasugune – õpetaja tuleb ja loeb midagi ette, võimusuhted on hierarhilised. Võimul on selline kool mugav,” refereeriti mulle mäelaval toimunud arutelu “Klassikalise kooli viimased päevad?” kandvamaid argumente.

Arutelude sisu tugevusest andis märku kasvõi asjaolu, et kui hakkas vihma sadama, oli rahval vihmavarjud ja keebid olemas või leiti muid leidlikke viise, kuidas taevataadi kapriisidest mööda vaadata ja arutelu lõpuni kuulata.

Arutelud olid elulähedased, kõnelejaid tõid rohkelt paralleele ja näiteid isiklikust elust. Minule mõjusid nad niiviisi tõsiseltvõetavatena.

Kell oli juba hea mitu tundi üle teise päeva pealelõuna, kui hakkasin oma asju pressikeskuses kokku panema, sest varasemalt valmis ostetud pilet Tartusse ootas koju tagasiminekut.

“Siin on väga mõnus atmosfäär,” kommenteeris üks laua taga istuv staažikas fotograaf.

“Ma loodan, et see [Arvamusfestival – toim] ei muutu kunagi laadaks. On näha, et asi on omaks võetud. Eelmisel aastal oli palju kompamist,” lisas ta tunnustavalt.

Vahetult enne uksest välja astumist jäid pressikeskusse üles pandud ERRi ekraanilt kõrvu Kristi Liiva sõnad.

“Kuniks ühiskond tahab kord aastas kokku saada, siis see ongi Arvamusfestivali kandev mõte. See on isetekkeline. Tiimi sees on kindlasti see tunne, et tahetakse ka kolmandat korda siia tagasi tulla.”

Olin end juba Paidest välja keeravas bussis mugavalt sisse seadnud, kui minu tähelepanu äratas mitu pingirida tagapool istuvate noorte kirglik arutelu.

“Festival oli nii tore – ma sattusin sellest vaimustusse!”

Siin ei olnud mingit kahtlust enam. Vastus oli ühene – see ettevõtmine ujub!

The post Ujub või upub? Ujub! appeared first on Arvamusfestival 2014.

Kell oli tublisti üle 22, kui arutelu Eesti tuleviku lugude üle oli hoo Orulava arutelu alal sisse saanud. Ühe kõrvaga arutelu jälgides hoidsin silma peal ka telefonil, et saada lähemat infot oma kohaliku majutuskoha kohta.

Paarkümmend minutit enne südaööd seiklesime juba koos festivalikino lavajuhi Kristeliga mööda Paide tänavaid, otsides ööbimiskohta, mida paidelane Anneli Alekand oli Arvamusfestivali korraldajate üleskutse peale lahkelt olnud nõus korraldusmeeskonna liikmetele andma.

Külalislahkus, millega Anneli koos tütre ja dobermann Kiiraga meid hilisest õhtutunnist hoolimata vastu võttis, oli selline, mida tavaliselt kohtab üksnes lähedaste sõprade ja pereliikmete juures. Uurides teiste kodumajutuses ööbinute kogemusi, olid sõnad sama kiitvad.

“Margit oli väga paindlik kellaaja osas. Nagu päikesekiir meil vastas. Tundsin, et meid oli täiesti oodatud,” jagas oma emotsioone Paide noortekeskuse juhataja Margit Udami juures ööbinud Arvamusfestivali turundusjuht Anu Melioranski.

“Kui ei pelga suhtlemist ja inimesi, on see turvaline võmalus end välja magada ning õppida Paide inimesi tundma,” rääkis festivali ettevalmistuste ajal samuti Margiti juures peatunud blogija Greete Palmiste.

Kuigi hommikune ärkamine oli vaevaline (sest uni oli tõesti hea!) jagus meil täna hommikul 20 minutit enne Paide Vallimäele tormamist, et rääkida Anneliga igapäevaeluga seotud teemadel.

Muuhulgas läks jutt ka regionaalpoliitikale ja sellega seoses rääkis Anneli humoorika loo sellest, kuidas ühelt tema tütrelt, kes oli Tallinnas ülikooli pabereid viinud, oli küsitud: “Kas Paide on Põlvamaal?”.

Ei, Paide ei ole Põlvamaal, Paide on Eesti keskel, Järvamaal! Pole põhjust eelistada ka muid linnu, kuna kõik olulisemad punktid on Paidest 75-100 km kaugusel. Selliselt vähemalt näevad paidelased ise oma linna.

Kuigi hommikusele blogitiimi koosolekule ma õigeaegselt ei jõudnud, oli mul hea meel, et olin võtnud selle 20 minutit ja hommikuse aurava kohvitassi taga pidanud meeldiva vestluse ühega nendest kohalikest, kes andsid oma panuse selleaastase Arvamusfestivali korraldamisse.

The post “Kas Paide on Põlvamaal?” appeared first on Arvamusfestival 2014.

“Praegu on kõige mõõt raha. Meditsiinis, hariduses ja teistes valdkondades on kõik taandunud sellele,” alustas Eesti Ökokogukondade juhatuse liige ja kodanikualgatuse Restart Eesti üks algatajatest Madis Masing oma lugu sellest, millises tuleviku Eestis tema elada tahab.

“Kesksel kohal peaks olema inimene ja ühiskonnakorraldus, kus võimalikult paljud indiviidid jõuaksid võimalikult lähedale oma täispotentsiaalile. Kõik me sünnime mingite annetega. Ühiskonna roll peaks olema toetada seda, milles me head oleme,” rääkis Masing edasi ja tutvustas öko-Eesti visiooni, mis põhineb ökokogukondade toimimisalustel.

Selle visiooni kohaselt on oluline tagada Eesti kestlik areng läbi nelja aspekti: ökoloogilise, majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise.

“Me ei võta looduselt rohkem, kui ta taastoodab. Me kasutame seda majanduslikku rikkust, mis siin kohapeal toodetakse. Kogukond hoolitseb ise oma liikmete, iseäranis laste ja eakate eest. Need on oskused, teadmised ja hoiakud, mis me anname edasi läbi formaalse ja mitteformaalse hariduse,” lisas ta selgituseks.

Minu küsimuse peale, kuidas saaks Eesti inimene juba täna liikuda nn öko-Eesti poole, olid Masingul väga lihtsad soovitused.

“Täna me ei ole majanduslikult kestlikud. Võimalikult palju peaks muutuma muust maailmast iseseisvaks ja tarbima teadlikult ning mitte kasutama materjale, mis mürgitavad keskkonda. Hoiu-laenuühistud pankade asemel, kohalik toit kohalikult talunikult, ehitame kuivkäimlad, taaskasutame riideid ja asju,” loetles ta.

“Igal mehel ei ole vaja oma sepikoda. Kui inimene hoiab asju nagu enda oma, siis saavad paljud neist kasu,” ja tõi näite sellest, kuidas tütre kasvatamisel on ta naisega väga vähe uusi asju ostnud, pigem taaskasutanud tutvusringkonnas juba olemasolevat.

Meie vestlusele punkti pannes tsiteeris Masing vana indiaanlaste vanasõna, mis ka Eleanor Roosevelti palju kõnetas ja võttis ideaalselt kokku tema eelneva jutu: “Me ei päri seda maad oma esivanematelt, vaid laename oma järeltulijatelt.”

Restart Eesti on kodanikualgatus, mis sai alguse 2013. aasta alguses endiste tudengiaktivistide poolt ja on hetkel peamise väljundi leidnud sotsiaalmeedias levitavate videoloengute kaudu.

Selle eesmärgiks on levitada mõtteviisi, mis aitaks ette valmistada põlvkonda, kes tänase mõistusekeskse inimelukorralduse asemel lähtuks ennekõike südametarkusest.

Oma tuleviku Eesti lugu jagas Madis Masing esimesel festivaliõhtul Orulaval toimunud grupiarutelu järelkajana. Selle sisust saab lähemalt lugeda “Arvamusfestivali esimene päev: 2000 inimest, arutelu Eesti tulevikust”.

The post Iga mees ei vaja oma sepikoda appeared first on Arvamusfestival 2014.

Rahvusringhäälingu  lava tõi üheks pärastlõunaseks aruteluks nii lavale kui selle ümber aukartustäratava hulga meediategelasi. Teemagi oli kohane – kas Eesti rahvusringhäälingul on tulevikku või on tegemist maksumaksja raha raiskamisega.

Nii poolt kui vastuargumente kuulis selle pooleteise tunni jooksul hulgaliselt. Omaette põnevust lisasid arutellu selles osalejate värvikad meediafilosoofilised kõrvalpõiked. Meelde jäid Maire Aunaste teravmeelsed kommentaarid ja Rein Langi pragmaatilised arutlused tulevikumeedia üle.

“Tänapäeva inimene on selline, et võitlus käib tema tähelepanu pärast,” kostus lavalt Langi konkreetne hääl toetamaks seisukohta, et muutunud meediaoludes tuleb ka rahvusringhäälingu roll ümber mõtestada.

“Tähelepanu on defitsiit,” nõustus hilisemas arutelus ka Raul Rebane, kuid jäi väga tugevalt kindlaks, et rahvusringhäälingul on oma kindel roll, mida keegi teine täita ei saa. See on teatud rahvuslike väärtuste edasi kandmine läbi laulu- ja tantsupeo, presidendi kõnede, vabariigi aastapäeva jpm kajastamise.

Hea veerandsajandi ETV-s saateid teinud Maire Aunaste tõi arutellu aga isikliku vaatenurga. Ta oli väga rahul oma tööandjaga, mis ühe erandiga oli alati tema ettepanekud saadete osas arvesse võtnud. Küll aga tundis ta end isiklikult puudutatuna sellest, et meelelahutustoimetajaid ei võeta rahvusringhäälingus samaväärsetena näiteks Aktuaalse Kaamera saatejuhtidega.

Diskussiooni juhtinud Janek Lutsu küsimuse peale, kas eratelevisioon on ainult kollane, tõi Urmas Oru välja, et teletegijaid Eestis ei ole nii palju, nad teevad samaaegselt tööd nii ERR-ile kui ka erakanalitele. Aunaste kasutas võimalus  tuua näiteid, kuidas talle on antud soovitusi mitte kutsuda nö kollaseid inimesi oma saatesse.

“Kollaseks on inimese teinud ainult meedia,” põhjendas ta, miks see ei ole kunagi saanud talle takistuseks teatud avaliku elu tegelasi oma saadetesse kutsumisel. Tema jaoks oli määravaks pigem see, kas ülejäänud eestlased identifitseerisid end läbi nende inimeste või mitte.

Arutelu teema juurde tagasi juhtides tõi Lang välja, et juba viie aasta pärast on vaataja tähelepanu endale saamine kordades raskem kui täna.

Küsimuse peale, mis hakkab juhtuma siis, kui 30 telekanli asemel on 300 kanalit kättesaadavad, toodi välja nii seda, et suured telekanalid jäävad veel pikalt domineerima, kuigi nenditi ka, et vaatajaid ja raha jääb järjest vähemaks.

Kindlasti oli siin omaette õigus ka Maire Aunastel, kelle sõnul on muutumas olulisemaks ka saatejuhi isiksus ning see, kuidas ja keda ta vaatama suudab meelitada.

The post Aunaste: Kollaseks on inimese teinud meedia appeared first on Arvamusfestival 2014.

Valner pidas diskussiooni alguses vajalikuks rõhutada, et teatud asjade puhul on optimaalne suurus oluline. Omavalitsuste liitmise pooldajana tõi ta selgitustes välja, et sarnasused tänaste väikeste omavalitsuste juhtide ja 20 aasta taguste metsavahtide vahel on märgatavad.

Nii nagu metsavaht liikus tol ajal metsa vahel ja oli sõbralik nägu kõigile, kes sinna sattusid, on tänasel päeval suuresti sama lugu väikevaldade juhtidega. Ei ole teemat, millega nad ei tegele. Sest inimesi on vähe ja juba volikogu komisjonidesse liikmete leidmine on omaette väljakutseterohke.

“1 või 2 head jalgpallurit võiks igast külast leida, aga tervet jalgpallimeeskonda ei leia,” tõi Valner illustreerivalt välja. Samas nentis, et külaelu arenguks paarist aktiivsest inimesest piisab.

The post Head jalgpallitiimi igast külast ei leia appeared first on Arvamusfestival 2014.

Mina sattusin lava äärde küll arutelu lõpuminutitel, kuid piisavalt õigel ajal, et iva üles korjata. “Meie emotsioonid juhivad meid rohkem, kui ükski teine asi,” kostus parajasti laval kõneleva endise Tartu linnapea ning tänase töö- ja tervishoiuministri Urmas Kruuse suust. Jäin kuulatama.

“Me hindame liiga hilja seda aega, mis me veedame oma laste, lastelaste ja vanematega,” jätkas ta oma mõttekäiku viidates iseseisvusmisjärgse vabadusjoovastuse ajale, kus pandi palju rõhku individualismile.

Olles juba aastaid tagasi mõelnud, mis hinnaga on tulnud Eesti taasiseseisvumisaja majanduslik edukus ja ühiskonna edasiminek, oli mul heameel kuulda neid Kruuse sõnu. Üks asi on aeg, mis me veedame perekonnaga oma tööde ja muude tegemiste kõrvalt, teine küsimus on aga selles, kuidas noored aktiivsed inimesed lükkavad järjest enam edasi perekonna loomist.

Arvatavasti oli see seos, mis nende sõnade kostudes ka kuulajaskonnas loodi – just selle üle kutsus laval olnuid oma arvamust avaldama järgmine publikuküsimus. Vastuseid ma enam ei kuulnud, kuna inimvool viis mind järgmisse festivali arutelukohta.

Küll aga meeldis mulle tõdemus, millega ma sealt ära jalutasin. Vahet pole – oled sa linnapea või minister, üliõpilane või ajakirjanik, lapsevanem või õpetaja – teemad ja küsimused, millega me igapäevaselt tänases Eestis silmitsi seisame, on ühed ja samad. See seob meid kõiki sel kõige lihtsamal inimlikul viisil.

The post Kruuse: Hindame liiga hilja perega veedetud aega appeared first on Arvamusfestival 2014.

Millal muutub meie riik ja ühiskond selliseks, et siin elavad inimesed oleksid rohkem ühiskonda kaasatud? Saaksid nii sõnas kui teos kaasa rääkida nendes teemades, mis neile olulised on? Toimuks rohkem ühiskondlikku diskussiooni selles osas, milline peab Eesti täna olema, et nii tänastel kui homsetel põlvkondadel siin parem elada oleks?

Kuigi tol hetkel oli minu jaoks tegemist pigem retoorilist laadi küsimusega, millele ma otsest vastust ei oodanud vähemalt mitte lähiajal leida, siis ma sain selle siiski. Ja leidsin ma selle just Eesti esimesel Arvamusfestivalil Paides.

The post Mida mina Arvamusfestivalist sain? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivali lõpetas arutelu teemal „Eesti mõte“. Vestluse juhid Tiina Kaalep ja Mari-Liis Jakobson püstitasid küsimuse murettekitavalt suurest väljarändest: Eesti on väike, ent ometi paistab justkui ajaks ta üle ääre. Eelmisel aastal vähenes Eesti rahvastik 6629 inimese võrra, välismaal elab praegu kuuendik kõigist eestlastest.

Sel teemal olid sõna võtma palutud parlamendierakondade juhid, kellest kohale oli tulnud täpselt pooled – Sven Mikser Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast ja Urmas Reinsalu Isamaa ja Res Publica Liidust.

Mikser oli arutelu algatajatega nõus ja tunnistas, et demograafiline seis on hetkel Eesti suurim väljakutse. Eriti seetõttu, et Eestist lahkujate seas on kõige enam tööealisi noori. Valitsuserakonna esindajana suhtus Urmas Reinsalu probleemi veidi positiivsemalt ja märkis, et ränne on põhimõtteline vabadus. Riigi jaoks muutub see probleemiks siis, kui inimesed on sunnitud lahkuma majanduslikel põhjustel. Valitsuse jaoks on rändeprobleem otseselt seotud palkade küsimusega. Eesti palgad on madalad ja tootlikkuse käärid võrreldes teiste riikidega suured. Reinsalu sõnutsi näeb valitsus probleemi lahendusena hariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse tõstmist ning rahvusliku kapitalituru arengu soodustamist. Mikser toonitas, et iseäranis valus on riigile just kõrge väljaõppe saanud spetsialistide kadu ning lisaks tulevikku suunatud haridusse panustamisele on tarvis tähelepanu pöörata ka praegu raskes olukorras olevatele inimestele.

Publiku seast tõi üks kõneleja välja, et palkade kõrval on probleemiks võrdsete võimaluste puudumine. Vene noored on valmis Eestist lahkuma, kuna nad ei usu, et neil oleks siin perspektiivi. Samuti puudutab võrdsete võimaluste küsimus ka naisi. Teine oluline märkus kuulajaskonna seast puudutas seda, et sageli kiputakse rõhuma lahkujate süütundele, samas kui ehk oleks tarvis hoopis otsida positiivsemaid võimalusi, et inimesed tahaks Eestisse jääda – väärtustada inimesi nii retoorilisel kui sisulisel tasandil. Mikser arvas selle peale, et õigupoolest ei peaks me rääkime inimeste kinnihoidmisest. Riigil pole vaja inimesi jääma veenda, riik peab looma tingimused, et kodanikel oleks hea jääda.

Ent mida teha nendega, kes on juba läinud? Reinsalu meelest on siin olulina hoida alles inimeste sidet Eestiga ja seda eelkõige läbi kultuurivälja. Selleks oleks tarvis eraldi programme, sest senine Rahvuskaaslaste programm on jäänud liialt kitsaks. Ka Mikser nõustus, et on oluline hoida sidet lahkunutega. Seejuures tasuks ehk olla avatum ka topeltkodakondsuse küsimuses, et segaabieludest sündinud lapsed ei seisaks ühel hetkel sundvaliku ees. Tagasitulekutoetuste asemel tasuks kasutada ressursse paigalejäämise soodustamiseks, aidata ettevõtteid, et suudetaks säilitada töökohti. Lisaks on arukas soodustada seda, et andekatel inimestel, kes Eestisse mujalt õppima tulevad, oleks lihtsam oma tulevikku Eestiga siduda.

Selle peale tundsid vestluse juhid huvi võimaliku sisserände kohta. Kas sisserändest võiks saada Eesti kasvumootor? Mikseri meelest, peaks inimesed olema vabad minema ja tulema ning Eestil tasuks võtta avasüli vastu need, kes võimelised siia panustama. Immigratsioonile tuleks seada mõistlikud piirangud. Konservatiivse erakonna esindajana oli Reinsalu seisukohal, et sisseränne pole mingi majanduskasvu ime ja toonitas, et juba praegu on Eesti ja Läti suurima immigrantide hulgaga riigid Euroopa Liidus. Arukas riik ekspordib tööd, mitte ei impordi tööjõudu. Riigi huvi sisserände puhul on aidata Eesti ettevõtetel konkureerida ajudele ja leevendada sellega seotud bürokraatiat, ent seejuures ei saa lahkunud eestlasi kompenseerida muulastega. Mikser viimases erilist probleemi ei näinud, kuna Eesti olevat hetkel välismaalaste jaoks niikuinii väheatraktiivne maa.

Kui arutelu ohjajad uurisid, millised on parlamendierakondade ideed, kuidas eesti elu paremaks teha, et lahkujaid ja rahulolematust oleks vähem, kordas Urmas Reinsalu veel korra üle, et võtmetähtsusega on siin haridus ja rahvusliku kapiralituru arendamine. Mikseri meelest aga on olulisim investeerida inimvarasse ning mitte mingil juhul ei tohiks lasta tekkida nö kadunud põlvkonnal. Riigi ülesandeks siinjuures oleks pakkuda teatavat turvavõrku, et inimesed julgeksid vabamalt võtta riske ja end seeläbi teostada.

Tulevikuvisioonide osas olid mõlemad vestluskülalised arvamusel, et tulevikus võib Eesti patrioot elada mis tahes maailma paigas.

The post Viimane arutelu: Eesti mõte appeared first on Arvamusfestival 2014.

Vestlust alustas kirjandusliku küsimusega selle arutelu tüürimees Heldur Meerits, uurides Karl-Martin Sinijärvelt, kui palju eesti kirjanikud kirjutavad majandusest. Sinijärv kui sulesepp ei uskunud, et keegi võtaks tõsiselt lembelüürikut, kes pole kunagi armastanud: „Vaevalt ei saa ka kirjanik kirjutada palju sellest, millega ta kokku puutunud pole, näiteks rahast.“

Samas on oma igapäevases töös paneeli kolmas liige Tea Varrak pidanud pidevalt pehmeid teemasid nagu kunst, kirjandus, muusika panema jäikadesse raamidesse. Varrak on ses mõttes kõva taustaga naine – Mainori ja Audentese koolide asutaja, kunagine rahandusministeeriumi kantsler, EAS-i juhataja ja hetkel TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtlusekeskuse juht. „Ma püüdsin riigieelarvet kokku seades alati numbrite taha vaadata, proovida suhelda inimestega, kes valdkonda jagavad ning lasta neil endale sisu selgitada.“ Kulka ja Estonia nõukogudes on ta näinud, kuidas käib kultuurialadele raha jagamine ning kogemus ütleb, et mängus peab olema tugev empaatiavõime.

Meeritsa intrigeeriv püstitus, kas raamatulugejat saab nimetada kirjaniku kliendiks nagu igasugustel muudel aladel, kus mängus teenus ja raha, leidis vastandlikke arvamusi. Sinijärve meelest pole need suhted nii selged, sama inimene võib olla mitmes eri rollis: „Majanduses on alati turg, mille vajadustega saab arvestada ja kuigi kõiki pauke ette näha ei saa, on alati võimalik ennustada. Kultuuriga aga lugu kahtlasem, turgu teatud mõttes nagu ei eksisteerigi ja samas ulatub see (kultuur) tulevikku.“ Varrakut ei seganud teose lugeja kliendiks sildistamine sugugi, aga Meerits andus juba teemale filosoofilisemalt – kas suudaksime leida joont, kus majandusterminid lõpevad ja algab kultuurile omane mängumaa, mis on juba väljaspool majandusterminite territooriumit?

Mõte erutas esimest sõna poetama vestlusringi neljandat aju, investorit ja kino Sõprus eestvedajat Indrek Kaselat, kes tuletaski meelde artikli alguses toodud Milleri sõnavõtu kui ühe päris hirmutava väljaütlemise „Vana Euroopa mõistes“. „Kultuur peab konkureerima teiste valdkondadega. Et konkureerida, peab kasutama samu termineid. Kultuuriga iseenesest ju Eestis midagi korrast ära pole, aga just siin eriti tahetakse rääkida rahast ja efektiivsusest,“ mõtiskles kinopidaja.

Kultuuri ja majanduse vahekord võiks olla nagu iga tore suhe – asi toimib, kui tuntakse teineteist piisavalt palju. Sinijärve sõnul ei iseloomusta head suhet fraasid a’la „Tahan raha, aga sinust teada ei taha ma midagi“ või „Oled ilus… Aga su jutt ei huvita mind.“ Kõneldi vastandustest, aga asja silumiseks oli vaja ka ühisosa sisse tuua, mis viis debati juba kaugemale. Varrak kirjeldas suure töövõiduna praegust TTÜ kui inseneeria esindaja ja EKA koostööd, nentides aga, et selline kokkuintegreerimine ja üksteisemõistmine vajab kõvasti aega.

Publikust kostus Jaak Johansoni hääl, keda torkas majanduse ja kultuuri vastandamine õite teravalt, sest põhimõiste kohaselt on majandus üleüldsegi kultuuri osa. „Selline vastandamine on totter ülesvõte, et inimesi tülli ajada,“ leidis muusik ja poetas positiivsemaid näiteid minevikust – Hiina kultuuris pidi suisa reegel olema, et imperaator on hea luuletaja, ühtepõimitus missugune! Kes teab, äkki Juhan Liivi usk endasse, kui kuningasse ja prohvetisse, oli täitsa sisuga. Võimalik, et kui selline mees oleks sündinud teisel ajastul, oleks ta oma suure nägemusega saanudki kuningaks… Sinijärvel ei jäänud muud üle, kui noogutada ja nentida, et vastandatud on juba küll, parem saame aru, siis on „minu ja sinu inimestel“ rohkem rääkida. Seejuures näis ta sügavaim soov olevat hoopis suurema eesmärgiga: „Mõistmine on oluline, et Eesti tuleks välja seisakust, katsetaks naksakaid ja radikaalseid lahendusi, sest vaesepoolne ja piisavalt okei kultuurikandja pole piisav. Teeme midagi maailma parimaks, enama entusiasmiga!“

Mängu tuli loomulikult ka Kultuurkapitali otstarve ja sisu. Varrak väitis, et seal jagavad raha oma valdkonna asjatundjad, Sinijärv kiitis takka: „Kulka on üks väheseid tõsiselt toimivaid süsteeme oma pideva roteerumisega ja see ajab kahtlemata mõningaid organisatsioone närvi.“ Varraku arvates pole lihtsalt praegugi veel kehtestatud väga häid ja täpseid reegleid sealseteks rahajagamisteks. „Riigil on kohustus suunata meie poolt makstavatest maksudest osa kultuuri, see pole nende privileeg. Kas üldse riik julgeks Kulka-taolist nõukogu nö vabaks lasta? Samas usun mina isereguleerumisse väga ja on ebatõenäoline, et ooperid ja teatrid ilma riikliku toetuseta ära kaoksid.“ Johansongi poetas publikut esindades, et Kultuurkapitali mõte selle loomise ajal polnud olla riiklik organisatsioon ja selle võiks ka praegu riigist lahutada. „Nii nagu see oli Pätsu ajal, võiks Kulka olla ametiühing ning toetada kunstnikke, kes on mingil põhjusel läinud pahuksisse… Riigiga.“ Peenike naer publikust, mõttel on ju jumet!

Meerits leidis, et samas on Kultuurkapital andnud kultuurile levimisvõimaluse: „1913. aastal oli põnevaks jututeemaks kahe peaga vasikas ja kõrtsikaklus, nüüd jõuab tiba kõrgem kultuur rohkemateni.“ Kasela lõi selle arvamuse laiaks nagu prussaka, sest tema nägemust mööda on kahe peaga vasika ja ooperi vahekord täpselt samasugune nagu 100 aasta eest, riigi sekkumine pole midagi muutnud.

Lõpetuseks kirjutan kahjuks ühest tundmatu autoriga** mõttest. Publikus kuulav noormees leidis, et majandusinimesed peaksid õppima ja üle võtma, mida tähendab olla inspireeritud. „Kui nad kas või korra kuus oleksid selles seisundis, mida tunneb Karl-Martin luuletust kirjutades või näitleja laval, oleks seis palju parem.“ Eks see teineteise mõistmine nii käibki, aseta end vahelduseks võõra terrakotakujukese valuvormi.

* ingl k – Kunstid peavad olema majanduslikult põhjendatud.

** Kommenteerija sõnul oli “see noormees ettevõtja ja muidu mitmekülgselt aktiivne Ville Jehe.”

The post Majanduse ja kultuuri vastandamisel pole mõtet appeared first on Arvamusfestival 2014.

Sotsiaalne ettevõtlus on ettevõtluse vorm, mis on väga selgelt eesmärgiks seadnud ühiskondlike probleemide lahendamise olles samas isemajandav ja kasumit teeniv. Termin on suhteliselt uus ja vähekasutatud. Eestis defineerib end sotsiaalse ettevõttena 24 ettevõtet.

Arutelu tuumaks osutus paralleelide tõmbamine traditsioonilise ja sotsiaalse ettevõtluse vahele – mismoodi annab sotsiaalne ettevõtlus ühiskonnale teisiti tagasi, kui seda teeb traditsiooniline ettevõtlus? Mõlemad pakuvad mingisugust probleemilahendust või vajaduse rahuldamist. Väideti, et traditsioonilises ettevõttes juhtub sotsiaalne tagasipanustamine iseenesest ja iga päev, kuid et jätkusuutlikud on vaid need ettevõtted, kes sihipäraselt tagasi panustavad.

Toodi välja, et raha jagavad asutused tõmbavad ligi projektimajanduse jõletisi, kes ainult projektirahadest ja toetustest elatuvadki. Selleläbi püsivad elus ettevõtmised, mis ise end elus ei suudaks hoida. MTÜ-del soovitati mõelda sellele, kuidas enam iseseisvalt ja jätkusuutlikult hakkama saada.

Traditsioonilised ettevõtjad esitasid küsimuse – kuidas hea disaini või hea jäätise levitamine ei ole sotsiaalne ettevõtlus? Vastunäitena nimetati mõndadeks sotsiaalse ettevõte indikaatoriteks inimeste vajadust tunda, et nad panustavad millesegi enamasse kui vaid ergonoomiline tool või maitsev jäätis. Kuna sotsiaalse ettevõtluse mõjude hindamine on keerulisem, kui ainueesmärgina kasumit teeniva ettevõtte majandusaruanne, siis on sotsiaalset ettevõtet juhtides pidevalt vajalik oma peamiste eesmärkide sidumine kõikide juhtimistasandi otsustega. Kasumi teenimine on selleks, et täita eesmärki. Eesmärk ei ole kasumi teenimine.

Traditsioonilistes ettevõtetes on toimunud muutus. Kui 100 aastat tagasi ei olnud see kellegi teise asi, mida ja kuidas sa oma vabrikus tootsid, siis nüüdseks on selle vabriku seinad muutunud läbipaistvaks, ning mida ja kuidas sa toodad on reguleeritud ühiskondlikest väärtustest lähtuvalt. Finants ja juriidika on siiski need ettevõtluse liigid, kus on leida vähem vastutustunnet kui teistes ettevõtluse liikides.

Kui sarnaseid teenuse- või tootepakkujaid on mitmeid, siis tarbija valib selle, kes pakub kõige rohkem lisaväärtust. Koduelektroonika tootjate tase on suhteliset ühtlane. Brändidel M ja P ei ole muud vahet kui tarbija maitse-eelistus, kuid kumb kasutab odavat tööjõudu, on loodussäästlik või loob töökohti erivajadustega inimestele, peaks olema lõplik põhjus, miks valitakse üks ja mitte teine.

Räägiti ka sellest, kuidas tõsta ettevõtjate ja tarbijate teadlikkust sotsiaalsest vastutustundest ja ettevõtlusest, ning kuidas muuta seda keskkonda atraktiivsemaks, sest praegu on ta väidetavalt igav. Tundub, et hetkel on lihtsam värvida oma logo roheliseks ja pritsida heategevusse pappi, ning müüa oma kohutavaid burgereid edasi kui hakata tegelikult vastutustundlikuks. Kuidas läheneda sellistele ettevõtetele, kes üldsegi ei defineeri end vastutustundlikkuse foonil?

Lõpetuseks anti mõned soovitused, mis peaksid looma eeldused vastutustundlike ettevõtete tekkeks: isereguleerumist pooldades, ärge oodake seda hetke kuni kõik on pekkis, vaid varakult lahendage või ennetage probleeme. Kasvatage tarku lapsi. Julgege tarbijatena muuta oma valikuid ja otsustada teisiti. Tegelege ettevõtlusega.

Arutelu “Kas erakasumit taotlev ettevõtlus on hääbuv nähtus?” juhtis Kadi-Ingrid Lilles. Osalesid Keit Fomotškin, Andrei Korobeinik, Priit Mikelsaar ja Tõnu Runnel.

The post Kung-fu võtted või sotsiaalsed ettevõtted? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Kui europarlamendi valimised välja jätta, on Eesti riigi kodanikud saanud e-hääletuse mugavust nautida juba kahtedel järjestikulistel valimistel. Küsimuse üle, kas e-valimised on vajalikud või kasulikud, ei diskuteeri väga keegi. Küll aga mõttevahetusi selle sisulise väärtuse üle jätkub ohtralt.

Arvamusfestivali teisel päeval leidsid selle teemaga lähemalt kokku puutunud Ivar Tallo juhtimisel, et e-valimiste turvalisus on ennekõike tehniline küsimus. Samas nenditi, et märksa keerukam on aga tekitada nii rahva kui ka riigijuhtide hulgas usaldust, mis aitaks selle laiemale kasutuselevõtule kaasa.

E-valimiste ning esindusdemokraatia kitsaskohtade teema on viimasel ajal aktuaalselt avalikkuse tähelepanu pälvinud seoses segadustega Reformierakonna sisevalimiste ümber.

Diskussioonis osalenud reformierakondlane Tõnis Kõiv sellel teemal palju peatuda ei tahtnud, küll nentis ta, et see on pannud neid erakonnasiseselt mõtlema, kuidas ühe erakonna sisedemokraatiat tugevdada ning jätkata e-hääletamise kui hea praktika kasutamist.

“Eesti on unikaalne riik, meil on digi-ID, ID-kaart ja mobiilihääletamine. Meil on olemas turvaline kanal, mida mööda andmed saavad liikuda. See on Eesti väga suur eelis. Me peaks selle üle uhke olema ja mõtlema, kuidas me seda eelist saame ühiskonnaliikmete kasuks tööle panna,” kirjeldas Kõiv.

Strandberg: Tuleb kasvada välja kombest vaenlane alati maha lüüa

Poliitik Marek Strandberg sekkus siin arutellu filosoofilisemat laadi mõttekäiguga. Ta pakkus välja, et kõige turvalisem e-hääletuse lahendus on see, kui keegi kirjutab e-kirja, kus ütleb otse välja, kelle poolt ta hääletab. Seda aga teostada ei saa, kuna juba antiikdemokraatia sätestas, et hääletused on salajased.

“Salajane hääletus ei eksisteeri mitte sellepärast, et demokraatia oleks, vaid sellepärast, et inimesed tunnevad, et keegi võib olla kiuslik,” tõi ta välja, miks tema poolt pakutud lahendus ei toimiks ja miks tegemist on pigem semiootilise kui otseselt turvalisusega seonduva küsimusega.

“Kui räägime turvalisest protsessist, siis tuleb rääkida vajadusest omavahelises suhtluses kasvada välja kombest vaenlane alati maha lüüa,” tuli tema jutust välja see, kuhu tegelikult on e-hääletuse koer maetud.

E-hääletuse peamine väljakutse – kasutaja kontrollitavus

Eesti e-valimiste projektijuht Tarvi Martens ei pidanud vajalikuks nii filosoofiliseks minna ning juhtis tähelepanu sellele, et süsteemi kontrollitavus ja demokraatia on kaks erinevat asja.

“Kuidas hääli välja võetakse ja loetakse, on alati olnud kontrolli all. Nüüd on kasutaja kontrollitavuse osas suur samm edasi astutud,” jätkas ta, kirjeldades detailselt, mismoodi see android-süsteemiga telefoniga hääletades toimib.

Tõnis Kõiv tõi siinjuures näite, kuidas saaks ka QR-koodi kasutada hääle kontrolli tagamiseks. Muidugi möönas ta, et seda saaks ainult ühte liiki mobiiltelefonides kasutada ning puhtalt katse-eksitus meetodil ta toimida ei saaks.

Usk esindusdemokraatiasse – seda kas on või ei ole

“Ega umbusk nende süsteemide vastu ei muutu läbi e-hääletuse. See toimub kodus, koolis. Need on kaks erinevat teemat: tunne, mis tekib valimisel, ja teine on valimistehnoloogia. Valimistehnoloogia ei muuda teid usaldavamaks inimeseks,” pidas Marek Strandberg arutelu jätkudes oluliseks tulla oma algse argumendi juurde tagasi.

Talle sekundeerides tõi diskussiooni demokraatia olemuslike põhimehhanismide juurde tagasi ka publiku hulgas olnud suhtekorraldaja Ott Lumi. “Kui vaatame arvamusfestivali ja ühiskonna meeleseisundit, siis üks küsimus, mis on läbiv, on ühiskonna usust esindusdemokraatia toimimisse. Kui räägime e-valimiste tulevikust, siis Tarvi Martens ja Ülle Madise on käinud välja praktilise idee sellest, kuidas valimistel osalust üldse tõsta – e-valimiste platvorm võiks olla ühiskonnas laiemalt kasutatav. Esindusdemokraatia legitiimsuse tõstmisel on see kõige praktilisem viis, kuidas seda teha,” tõi ta välja.

Tema küsimus, kui kaua panelistide arvates võiks selle idee rakendamisega eesti ühiskonna tasandil minna, tekitas erinevaid reaktsioone. Kuigi Tõnis Kõiv oli arutelu alguses juhtinud tähelepanu e-hääletuse positiivsetele külgedele, tõi ta nüüd välja e-hääletuse süsteemi projektipõhisuse, mis võib laiemale kasutuselevõtule takistuseks saada. Samuti tekitas tema jaoks küsimusi, kas see peaks olema vabatahtlikus või kohustuslikus korras kasutatav.

Strandberg jäi siin jätkuvalt kriitiliseks. “Sellel ei ole usaldusega midagi pistmist ei mingil viisil. Usalduse kujunemine ei sõltu sellest, et kas me eelistame üht või teist demokraatlikku otsust, vaid varade kasutamise, hüvede jagamise ja selle jätkusuutlikkuse kaudu. Usaldus tekib muul viisil. Esindusdemokraatiat ei süvenda ega edenda elektrooniline hääletamine. Esindusdemokraatia vastandub rahvaalgatusele ja rahvahääletusele. See on teema, mida Ülle Madise ja Jüri Adams lülitavad välja – me ei saa rahvast usaldada, nad teevad hirmsaid asju.”

Strandberg: Kirjutame potikillule inimese nime, keda kõige vähem soovitakse valida

Siin viskas arutelu modereeriv Ivar Tallo õhku küsimuse, kuidas esindusdemokraatia suurendamine läbi e-hääletuse tehniliselt võimalik oleks, mille peale pidas Tarvi Martens vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, millest üldse e-hääletus kui selline välja on kasvanud.

Erakondadel oli soov oma otsedemokraatiat tugevdada, ülikoolidel oli muudel põhjustel vaja sarnast süsteemi ning aja jooksul on olnud erinevaid sihtgruppe ja organisatsioone, kel on oma toimimise jaoks läinud neid vaja. Mistõttu tekitati uus kandepind.

“Mis küsimust me siin lahendame? Kuidas inimesed usaldaksid. Äkki loobuks üldse salajastest hääletusest? Mis saab selles halba olla? Mõtle, kui hea, kui sulle tuleb vastu keegi, kes ütleb, et mina olen sinu valija. Mis selles halba on, et esinduskogu esindaja teab oma valijaid?” küsis Strandberg.

Siinjuures sai taas sõna publik, kus üks kuulaja pakkus välja, et valimistel võiks olla lisaks hääle andmisele ka võimalus hinnata kandidaate, näiteks anda hinnangut +1 kuni -1 skaalal.

See tekitas panelistides rohkelt heakskiitvaid ovatsioone. Strandberg märkis siin teravmeelselt: “Kirjutame potikillule inimese nimi, keda kõige vähem soovitakse näha,” ja Tõnis Kõiv nentis siin kuivalt, et poliitikutel on alati rohkem vaenlasi, kui sõpru.

Aitab jutust, aeg on tegudele asuda?

Arutelu kokku võttes jäi Tõnis Kõiv jätkuvalt kahtlevale seisukohale e-hääletuse ja üleüldise ühiskondliku usalduse seoste osas. Kuigi ta oli arutelu alguse loendanud rohkelt ette Eesti e-riigi eeliseid, pidas ta vajalikuks selle teemaga tasa ja targu edasi toimetada.

“See, mis puudutab e-valimiste kui süsteemi terviklike lahenduste arendamist, on pikem arutelu. Ja see on kohane ning mõistlik. Selleks peab olema aga aega. Kiirustades otsuseid teha ei saa,” nentis Kõiv.

Strandberg jäi jätkuvalt seisukohale, et tegemist on ühiskondliku usalduse küsimusega. “Tuleb panustada kultuuri loomisse, mis usaldust kasvataks. See on põhiküsimus, mitte informatsiooni edastamise turvalisus. See on aluseks Šveitsi pangadusele ja sõjaväele ja kaitsesüsteemile, millele too ühiskond püsib,” juhtis ta tähelepanu, miks Šveitsis on e-hääletuse süsteemil suurem legitiimsus.

Ka Tarvi Martens oma arvamusest ei taandnud. Tema arvates kritiseerivad e-valimisi ja e-hääletamise süsteemi need, kes seda ei mõista või ei ole kaasaegse infotehnoloogia arenguga nii kursis: “Pigem on seotud hirmudega asjade osas, mida inimesed ei valda nii hästi. Kui leian midagi, mille üle karjuda, siis ütlen: “Tellis pähe, tellis pähe!””

Arutelu pingsa huviga jälgijal jäi aga neid erinevaid seisukohti kuulates tunne, et usalduse ja esindusdemokraatia üle võikski e-valimiste teema puhul lõputult filosofeerima jääda. Kui aga Eestil on olemas juba toimiv ja ennast valdavalt tõestanud e-hääletuse süsteem, siis on küsimus pigem tegudes, mis aitaks seda laiemalt demokraatia hüvanguks edasi arendada.

The post E-valimised: turvalisus on tehniline küsimus, tõsisem on ühiskondliku usalduse aspekt appeared first on Arvamusfestival 2014.

Mis saab Eesti meediast, kui selle praegused omanikud norralased oma osa maha müüvad? Kas eestlastel on raha, et see ära osta ja kuidas erineb eestlaste ja norralaste juhtimine? Raadioeetris ansambel Kõrsikud kõhnem versioon ehk nii kutsusid end Lauri Hussar, Urmet Kook ja Sulev Vedler saates Rahva teenrid.

Lauri Hussar leidis, et Skandinaavia juhtimiskogemus võib paremini töötada, kuna neil on pikem vaba maailma ajakirjanduse traditsioon. Urmet Kook tõi aga jälle välja, et mõni aeg tagasi juhtisid Eesti meediat rootslased, kes tegid palju ebapädevaid otsuseid, kuna ei tundnud siinset konteksti.

Suuremasse kontserni kuulumise positiivne külg on jällegi kindlam seljatagune – kriisi aegu on kergem üle elada. Eesti mastaap ja siinsed rahasummad on nii väikesed, et ka väiksem langusperiood võib süsteemi kokku kukkumise kaasa tuua.

Vedler tõi veel välja, et traditsioonilise meedia tarbimine ongi vähenenud, mis omakorda tähendab, et selle pealt ka teenib vähem. Küsimus on, kuidas saada internetimeediast raha kätta, kuidas panna see enda kasuks tööle. Siinkohal püstitus ka väike arutelu võimaluse üle, et meie meedia muutub kollasemaks, kui saame kohalikud juhid. Keegi diskussiooni osapooltest aga ei uskunud, et see kuigi realistlik oleks.

Järgmise teemana arutleti KOV valimiste üle. Just täna teatas Laine Randjärv, et loobub oma kandidatuurist Reformierakonna Tallinna linnapea kandidaadi kohale. Selle asemel asub ta hoopis Vilja Savisaar-Toomastit ja Valdo Randperet toetama. Urmet Kook võrdles meie kandidaatide esitamise protsessi väga tabavalt USA presidendi valimistega – kõigepealt käiakse välja suur hulk nimesid, et näidata kui palju tublisid inimesi meil ikka on ja siis jäetakse juba algusest peale ilmselged kandidaadid alles.

Jääb aga küsimus, kas Savisaar-Toomast või Randpere? Lauri Hussar arvas, et Randpere on kindel favoriit, kuna Reformierakonnas väärtustatakse selgelt karjääri ja teeneid erakonna ees. Savisaar-Toomasti karjäär ja teened jäävad aga keskerakonna aegadesse.

Lõppeks püstitus küsimus, kas võitlus Tallinna pärast on äkki tegelikult lõppenud ja kõik on leppinud, et Keskerakond on seal liider. Vedler aga põhjendas hetkest vaikust kesksuvega – teadupärast algab Eestis aasta septembris ja eelnevatel kuudelei toimu kunagi midagi väga aktiivset.

Lõpuminutitel analüüsiti veel veidi Alari Rammo mõtteavaldust valimistel kandideerimise osas. Urmet Kook valis pigem oponeeriva seisukoha ning leidis, et erakonnad ei ole ju olemuslikult halvad. Kutse valimistel mitte kandideerima stigmatiseerib tema arvates erakondi ja poliitikat veelgi rohkem ja võime sestap hoopis nigelama tulemuseni jõuda.

The post Eetris ansambel Kõrsikud kõhnem versioon appeared first on Arvamusfestival 2014.

Pigem on mõlema valdkonna inimestel üksteiselt nii mõndagi õppida ja lõppeks on mõlemad tegevused teatud mõttes vabaduse vormid – ettevõtlusvabadus ja loominguvabadus pole teineteisest sugugi kaugel.

Kes tahab sel teemal sõna võtta, jõuab veel Loodelava arutelulavale oma arvamust avaldama minna.

The post Kultuuri ja majandust pole mõtet vastandada appeared first on Arvamusfestival 2014.

“Eesti mees on selline, kes ei taha rääkida. Kui ta paneb pisut jooki sisse, siis ta ta tahab rääkida. Ja kui ta paneb veel jooki sisse, siis tahab ta suisa laulda.”

See oli üks näidetest, mille tõi alkoholisõltuvusest doktoritöö kirjutanud Riina Raudne Kagulava arutelul “Kas alkoholisõltuvuse juured on kultuuris?”. Fookusgrupid olid Raudsele rääkinud, et peaasjalikult juuakse selle pärast, et on väga raske elada. ”

Seitsesada aastat oli orjust ja nii raske oli ja siis oli nõukogude aeg ja väga raske oli ning nüüd imeb kapitalist verd ja nii raske on. Vihma sajab ja nii halb on ja päike paistab ja siis on ka halb,” näitlikustas Raudne põhjuseid, miks Eesti inimesed suurtes kogustes alkoholi tarbivad.

Uute joodikute kasvatamine

Statistika räägib, et Eesti mehed elavad kaheksa aastat vähem kui nende sookaaslased Lääne ühiskondades ning et kümnendik surmadest on Eestis alkoholist põhjustatud. Raudne selgitas ka, et 10-15 % alkoholitarbijatest toovad alkoholitootjatele poole nende kasumist ning alkoholitootjad teavad seda. Raudse järgi on alkoholitootjad huvitatud sellest, et noored inimesed õpiksid võimalikult varakult alkoholi tarbima, et nende aju harjuks sellega võimalikult kiiresti, sest nii kasvab neist suurema tõenäosusega ustav klientuur.

Anzori Barkalaja märkis ära, et alkoholitootjate eesmärk ei ole ühiskonda välja suretada, küll aga kasumit kasvatada ning mõeldakse just hetkekasumi, mitte pika perspektiivi peale.

“Me kõik oleme narkomaanid, viimne kui üks,” sõnas Barkalaja ja selgitas, et inimesele on omane vajadus teadvusseisundeid muuta, ent alkoholi asemel on selleks ka muid variante, näiteks muusikaga tegelemisest või spordist võib saada väga n-ö kõva laksu. “Mehhanism on sama, aga tulemused hoopis teised,” ütles Barkalaja.

Barkalaja seisukohta toetas ka Egge Kulbok-Lattiku ülevaade viimaste sajandite alkoholikultuurist Eestis. 18. ja 19. sajandil tegutses Eestis hulgaliselt kõrtse, ent kui need ära keelati, siis ei olnud inimestel enam kohta, kus koos käia. Sotsiaalseid vajadusi hakkasid kõrtside asemel rahuldama rahvamajad, koorilaul ja seltsid. “Koorilaulu kaudu tundis inimene ülendust ja väge teistmoodi kui juues,” kinnitas Kulbok-Lattik. Kui aga venestamise ajal ka need ära keelati, hoogustus Eestis karskusliikumine, mis oli omakorda seotud mõtlemiskultuuri arengu ja rahvusliku liikumisega. “Purjus talupoegadega saab mässu teha, aga nendega ei saa riiklust rajada,” sõnas Kulbok-Lattik.

Alkoholitont ja tondi suur vari

Nii Barkalaja kui ka Raudne tõid erinevates sõnastustes välja, et alkoholist ei tasu teha suuremat tonti, kui ta tegelikult on. Raudne arvas, et alkoholidebatt on Eestis polariseerunud: kas keelame täielikult või lubame kõike. Selliste lähenemiste asemel soovitas Raudne mõelda alkoholist kui ressursist, mida tuleb vastutustundlikult tarbida ning leidis, et poliitilised meetmed võivad siiski paljuski aidata. Ta tõi näite siseruumides suitsetamise keelu kohta, mis mõned aastad tagasi jõustus ning märkis, et regulatsioonist on nüüdseks saanud aktsepteeritud norm.

Anzori Barkalaja üllatas aga suurt hulka publikust sellega, et kaitses alkoholitarbimist argumendiga, et sellega on siinne rahvas rohkem harjunud kui mõne muu mürgiga. “Oopimist ja kanepist läheme täitsa segi, aga mõned muud rahvad ei kannata jälle kanget alkoholi üldse.” Barkalaja tuletas meelde kuiva seaduse tagajärgi USA-s. “Alkohol ei ole üldse iseenesest mingi halb asi. Küsimus on selles, kuidas teda kasutada,” ütles ta.

Tulles tagasi inimese vajaduse juurde teadvusseisundeid muuta, pakkus Barkalaja ka lahenduse välja. Lahendus seisneks selles, et riik toetaks rohkem laste huviharidust ja spordiharrastusi, et nad harjuksid teisiti oma laksu kätte saama. “See ei ole pikas perspektiivis riigi jaoks kulutus, vaid päris kindlasti investeering,” rõhutas Barkalaja veendunult. “Kirvega võib vehkida, aga ühel juhul päid, teisel juhul puid.”

The post Kas alkoholisõltuvuse juured on kultuuris? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Tähendab, miks te veel seda ekraani passite? Mina ootan teid juba ammu Kama House’s! Tulge sööma, ootan!
Siiralt teie,
Geoffrey

The post Söögile-söögile! appeared first on Arvamusfestival 2014.

Eilset festivalipäeva kokku võttes ütles näitleja Henrik Kalmet, et arvamusliidri asemel võiksime rohkem rääkida liiderarvamusest — oluline peaks olema arvamus, mitte see, kes ütleb.

Salvestust Henrik Kalmeti humoorikast ja teravast päevakokkuvõttest saab vaadata ERRi meelelahutusprogrammist Menu.

The post Henrik Kalmet: Võiks olla liiderarvamus, mitte arvamusliider appeared first on Arvamusfestival 2014.

Loodelaval toimunud arutelus “Mida ja kuidas peaks homses Eesti koolis õppima?” püüdsid tudengi ja väitlusseltsi koolitaja Sten Andreas Erlichi juhtimisel Noored Kooli ja Teach for All projektidega seotud Artur Taevere  ja Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste doktorant ja õppejõud Heiki Haljasorg leida lahendusi sellele, kuidas õppekava piirangutest hoolimata panna õpetajaid tunnetama vabadust õpetatavale võimalikult diferentseeritult läheneda.

PISA tulemuste põhjal ei oleks meil ju põhjust hariduses millegi üle kurta ja ka Artur Taevere tõdes, et meil on palju, mille üle uhke olla ja vähe, mille üle viriseda.

Samas, kui meil on 13% õpilasi, kellel puuduvad baasoskused ajaleheartiklist või töökuulutusest aru saamiseks, võiks siiski midagi muuta. Lisaks lugemisele, kirjaoskusele, tekstist arusaamisele ja matemaatikale rõhutas Taevere veel kriitilise ja loova mõtlemise võimet, suhtlus- ja koostööoskust ning pingutamist ja püsivust, mida kool samuti võiks õpetada.

“Haridus on parim rohi vaesuse vastu,” meenutas Heiki Haljasorg ja lisas teise üldtuntud, kuid olulise tõe: kui kodu kooli toetab, läheb lapsel koolis palju paremini. Ta julgustas vanemaid kooliga aktiivsemalt suhtlema. “Maailma muutmine algab meist endast. Selleks, et meil endal ja meie lastel oleks koolis parem, saame palju ise ära teha.”

Väga põhjalikult keskenduti õpetajate koolitusele ja täiendkoolitusele, mis panelistide hinnangul peaks meie õppekavasid rohkem toetama. Haljasorg meenutas Aristotelese sõnu, et harjutamisel on suur roll. “Ka õpetajad vajavad õpetamise harjutamist, neil tuleb nii füüsilisi kui vaimseid omadusi harjutada,” ütles Haljasorg, ainult siis hakkavad neile head omadused lõpuks külge. Ta tõi näiteks lasteaiaõpetajad, kes tänu mahukamale praktikale saavad hiljem oma tööga palju paremini hakkama ning neil on olnud ka vähem läbipõlemist. Ülioluline on õpetajate jaoks ka õppimine ja tagasiside teistelt õpetajatelt ning selleks võib aga ei pea tingimata käima välismaistelt kolleegidelt kogemusi omandamas.

Meie uusi õppekavu peeti üldiselt progressiivseteks, kuid arvati, et need on üles ehitatud väljundipõhiselt. Õpetajalt nõuab analüüsivõimet, et kindlaks teha, mida ta mingi tsükli lõpuks saavutama peab ning seejärel on tal vabadus nuputada, milliste vahenditega selle tulemuseni jõuda. Bürokraatia rohkuse ja väheste kogemuste tõttu läheb suur hulk õpetajaid õpikut nö läbi võttes kergema vastupanu teed, kuid nii panelistidel kui publikul oli palju näiteid sellest, kuidas kasutatakse rühmatöö, projektiõppe ja muid meetodeid. “Õpetajatel on puudu liidrioskustest, sellele peaks nende koolitamisel rohkem keskenduma,” lisati publiku seast.

“Õpetaja roll on väga suur, kuigi alati pole õppimiseks õpetajat vaja,” ütles Taevere. Ka Haljasorg rõhutas, et päris ilma õpetajata, iseseisvalt õppimiseks peab õpilasel olema väga kõrge enesedistsipliin ning paljudel see puudub. Õpilasel peab olema huvi õppida ja õpetaja roll on panna laps õppima oma võimete piiril. Ka oleks vaja, et õppija saaks õpetajalt võimalikult täpset tagasisidet.

Publikust toodi praeguse kooli iseloomustamiseks suurepärane kujund: see on nagu kuller, kes toimetab sulle pakke, mida sa pole tellinud, öeldes, et pead need vastu võtma, kuna kunagi võib neid sul vaja minna. Leiti, et õpetaja üks suuri ülesandeid on need pakid õpilasele avada ja näidata, kuidas esmapilgul mittehuvitav ja ebavajalik oskus võib vajalikuks ning oluliseks osutuda.

Haljasorg innustas õpetajaid ka tublidesse õpilastesse rohkem panustama: kuigi alguses võib tunduda, et see on lisatöö, saavad neist tulevikus klassis õpetaja liitlased ning neist võib kasu tõusta kasvõi sellelgi moel, et õpetaja olümpiaadivõitjatega mõnda välisriiki sealsetelt õpetajatelt kogemusi omandama sõita saab.

Kuigi kohati kõlas publikust ka üleskutseid õppekava nurka heita, ei olnud panelistid sellega siiski nõus. “Õppekava on õppimise plaan,” ütles Haljasorg. “Ilma selleta läheb anarhiaks. Järjekindlus on väga oluline, hariduses ilma ei saa.” Õpetajate meistrioskuste arendamist õppekava piires oma vabaduste tunnetamiseks ja rakendamiseks peeti palju paremaks viisiks haridust kõrgemale järjele aidata. Ning loomulikult pere ja ühiskonna rolli hariduse väärtustamisel ja kooliga suhtlemisel.

ERR-i lehel saab kogu arutelu vaadata täispikkuses siin.

The post Homne kool: vabaduse leidmine õppekava piirides appeared first on Arvamusfestival 2014.

The post Muhedik appeared first on Arvamusfestival 2014.

Hoolimata varajastest hommikutundidest ja vähestest arutelu alguseks kohaletulnutest kujunes arutelu sallivusest kohati teravaks ning aja jooksul lisandunud kuulajadki väljendasid aktiivselt oma arvamust. Kõlama jäid nii toetavad kui kriitilised hinnangud.

Arutelu juhatas Viktoria Korpan, selles osalesid riigikogu liige Liisa Pakosta, Tallinna Ülikooli ajaloodoktorant Igor Kopõtin ning Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse juht Eduard Odinets.

Arutelu juht avas mõttevahetuse küsimusega, millal jõutakse Eestis selleni, et oleks võimalik rahulikult oma arvamust avaldada. Arutelus osalenud nõustusid, et arvamust peab olema võimalik väljendada ning ei uskunud, et arvamuse avaldamise seisukohalt oleks olukord väga halb. Küll aga leiti, et sallimisel ja oma arvamuse väljendamisel on piirid. Kopõtin näiteks rõhutas, et arvamusavaldus ei tohi olla suunatud teiste õiguste piiramisele või põhiseadusliku korra vastu. Mida ei tohiks tema arvates üldse sallida, on äärmuslikkus. Odinets tõstis esile arvamusfestivali, mis näitab, et oma arvamust on võimalik väljendada. Tema arvates on probleem pigem inimestes endis, kes ei julge arvamust avaldada.

Palju räägitigi sallivuse juurtest ja selle edendamisest. Näiteks Pakosta arvas, et need on paljuski lapsepõlves. Lastel peaks olema võimalus rääkida ja oma arvamust avaldada ilma, et sellesse suhtutaks halvasti. Selleni on tema hinnangul veel palju minna. Kopõtini arvates peaks kaotama Eestis oleva “postsovetliku sündroomi”, kasvatama kodanikuinitsiatiivi. Just haridussüsteem on see, mis mängib väga olulist rolli sallivuse arendamisel, eriti dialoogi, arutelu ja argumenteerimisoskuse juurutamisel. Odinets tõi välja, et inimesed küll tihtipeale avaldavad oma arvamust, kuid ei suuda seda põhjendada. Seda tulekski koolis õpetada.

Viktoria Korpan: kus on piir selgrootuse ja sallivuse vahel?
Mitmed kuuljad väljendasid innukalt oma seisukohti. Öeldi, et vaikimine ei tähenda alati tolerantsust, vaid hoopis ignorantsust või selgrootust. Üks kuulaja püstitas intrigeeriva mõttekäigu. Kui suurem osa sakslasi Holokausti ajal vaikisid, siis kas see tähendas nende nõusolekut? Sellele vaidles vastu Kopõtin, kes tõi näite Eesti ajaloost: suurem osa eestlastest vaikis Eesti okupeerimise ajal, kuid see ei tähenda, et nad oleksid sellega nõustunud.

Publik võttis arutelust aktiivselt osa.

Sallimise ja mittesallimise vahelise tasakaalupunkti leidmine oli üheks oluliseks teemaks. Eduard Odinets näiteks arvas, et ei ole hea arengut kuidagi eraldi kiirendada, aga ka mitte aeglustada, vaid areng peaks liikuma loomulikku rada pidi. Pakosta väljendas seepeale kriitikat erinevate suhtumist muuta püüdvate kampaaniate suhtes, sest need käsitlevad tema arvates mingeid stereotüüpe, mis ei pruugi alati kehtida.

Multikultuursus, inimõigused, rahvusvahelised suhted
Arutelus puudutati ka multikultuursust ning laiemalt sallivuse ja sallimatuse rahvusvahelist mõõdet. Kuulajate seast tõstatati küsimus, selle kohta, et kui lääneriigid mõistavad näiteks inimõigusi üsna üheselt, kas need teemad peaksid olema olulised ka riikidevahelises suhtluses. Näiteks inimõigused Hiinas on tihti leidnud kriitikat – kas sellest tulenevalt peaks näiteks vaatama ümber kaubandussuhted Hiinaga? Leiti, et selline lähenemine on liialt idealistlik ja tegelikult on pigem Hiina see, kes ise otsustab kaubandussuhete üle, mitte tema väiksemad kaubanduspartnerid.

Viimaste aastate kriitikat multikultuursuse aadressil käsitleti samuti. Eduard Odinets täpsustas, et Merkel ja Sarkozy ei mõistnud hukka multikultuursust kui sellist, vaid sedastasid lihtsalt, et nende mudelid multikultuursusest ei ole olnud edukad. On mitmeid multikultuursuse mudeleid, ühed on edukamad kui teised.

Mõttevahetuses puudutati arvukalt erinevaid teemasid ning mitmed käsitleti vaid põgusalt. Pärast diskussiooni esimese osa lõppu siirduti arutelutelki, kus jätkati nende teemade üle arutledes.

The post Kui sallitav on sallimatus? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Ärge laske end markantsest pealkirjast eksitada, keegi ei ürita siin kohatuid väljendeid põhjendamatult õhku loopida. Tegemist on nimelt väljavõttega Daniel Vaariku raamatust “Praktikaaruanne”, kus ta esitab küsimuse: “Kuidas see kõik (Eesti ajakirjandusega – toim) ikkagi nii persse läks?”.

Kuid seda saab üle kanda ka Eesti poliitmaastikule. Eilsel arutelul “Poliitika tulevik: parteidega ja ilma” juhtis eeltoodud küsimuse ning Eesti poliitika vahelisele seosele tähelepanu Rahvakogu eestvedaja Urmo Kübar. Tõsi, ta kasutas Vaariku tsiteerimisel viisakamat terminit.

Tarmo Jüristo ütles, et ei tahaks pakkuda ravi ega diagnoosi Eesti erakondadele. Tema hinnangul on parteid sattunud väga ebamugavasse situatsiooni, kus paljud inimesed neid erinevatest suundadest nö tulistavad. “Minu arvates on tähtis silmas pidada, et esindusdemokraatia pole homogeenne, see pole kõikjal samamoodi,” rääkis Jüristo.

Ta ütles, et erakondadega seonduvad probleemid võivad tuleneda sellest, et nii poliitikas kui ka kultuuris on tänapäeval nn muutuste periood, seeläbi võivad aga probleemid üksteist võimendada. Süüdistatakse aga just riigiesindajaid, kes on määratud rahva huvide eest seisma.

Pekki läks siis kuidas?

Adekvaatseima vastuse pakkus välja Siim Kallas. Ta rääkis 20 aasta tagusest ajast, kui Eesti demokraatia alles tekkima hakkas ning tõi näitena välja tollaste valimissaadete olemasolu, mis algasid õhtul kell 9. Kallas heitis nalja selle üle, et saatejuht võis olla saateajal pea magama vajunud, kuid see pole oluline. Oluline on see, et neis saadetes võis täheldada ulatuslikku debatti. Tänapäeval säärast avalikku debatti enam eriti ei kohta ning ekspeaministri arvates on see selgelt probleemiks.

Kallas avas poliitmaastiku telgitaguseid ning seletas, et valimisi ei võideta idee, vaid poliittehnoloogia abil. “Ma pole kunagi osanud kujundada poliitikat, mis võidaks palju hääli. Kui valimised võidetakse poliittehniliste nippidega, siis ei teata, mida teha edasi siis, kui võimule jõutakse,” ütles ta. Ekspeaminister rääkis, et arvamusfestivalil osalevate inimeste häältega poleks aga midagi peale hakata. “On vaja saada 250 000 häält, ja need hääled võidetakse teistmoodi kui siin rääkides,” lisas Kallas.

Poksiringis malet ei mängi

Annika Uudelepp leidis, et uute tegijate jaoks on raske poliitikasse tulla. “Kui on poksireeglid ja keegi tuleb näiteks malet mängima, siis ta lõpetab verise ninaga,” rääkis ta. Uudelepa arvates on valijate ning nende esindajate vahel barjäärid ning tema hinnangul on antud barjäärid kommunikatsioonitehnoloogia arengu läbi pigem tugevnenud. Nii kaua kuni barjäärid säilivad, saavad malemängijad nina jooksma või siis peaks olema malemängijaid oluliselt rohkem, rääkis Uudelepp.

Andreas Kaju arvates on probleem see, et kui osa inimeste arvates on demokraatia eesmärk, siis teiste jaoks vahend. “Riik on repressiivorgan ja vägivallamonopol, millel on väga palju võimu,” ütles Kaju. Tema hinnangul on muutunud korruptsiooni tajumine ning vähenenud on nii poliitika kui ka meedia legitiimsus. Ettevõtja rääkis, et valimistevaheliseks ajaks tuleks välja selgitada legitiimsust säilitav meetod, kuid ühiskonna arenedes võimenduvad probleemid nii ehk naa.

Lahenduseks võiks siis olla…?

Kokkuvõttes võib öelda, et taasiseseisvumise järgselt on arenenud nii ühiskond kui ka kommunikatsioonitehnoloogia, kuid arutelul osalejate hinnangul on vähenenud sisuline ja ulatuslik debatt. Võttes õiguse arutelu vabalt tõlgendada, saab väita, et kindlasti pole Eesti poliitmaastik läinud pekki pelgalt riigiesindajate töö puuduste tõttu. Probleemiks võiks pigem pidada seda, et 250 000 valijat “lähevadki haneks” poliittehnoloogiliste nippide peale. Miks aga lastakse üldse sellisel poliittehnoloogial valitseda? Ilmselt peaks siinkohal peeglisse vaatama televisiooni-, raadio- ja trükimeediatoimetused.

Kui ulatuslikku debatti ei võimaldata, siis miks peaks erakondadel olema huvi põhjalikku ning üksikasjalikku programmi välja mõelda? Lihtsam on jätkata primitiivselt poksides ning jätta keerukas malemäng kõrvale. Mäletatavasti tuleneb väljend “tuupi andma” Riigikogu hoones aset leidnud intsidendist, kus Artur Tupits kolleegile kätega kallale läks ja ütles: ”No nüüd annan sulle ühe tupitsa!”

Seega, muutuma peaks mentaliteet – mängiks ehk malet ja jätaks poksi eelmisse vabariiki.

The post Kuidas see kõik ikkagi nii pekki läks? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Paradoksaalsel kombel on ka poliitikasaadete sõnavõtud pahatihti vaid 140 tähemärgi pikkused ja kui inimesed oma vaateid veidi kirglikumalt selgitama asuvad, segab saatejuht varmalt vahele öeldes: „Oot-oot, ärme nüüd kohe vaidlema lähe…“.

Kuidas hoida alles sügavusmõõdet kiirreageerimise ajastul?

The post Säutsudest sügavamale appeared first on Arvamusfestival 2014.

Postimehe lava lähedal pakuvad kooki, kohvi ja mulgiputru Hämariku klubi memmed Aino, Mare, Milvi ja Rutt.

Kook oli imehea, lausa keele viis alla, nii et minge ja proovige, kuni hõrgutisi veel on!

The post Kooki ja mulgiputru appeared first on Arvamusfestival 2014.