Erakondade maailmavaatekohvikutesse mindi arutelusid kuulama ja arutlema, küpsised ja tee olid lisaväärtuseks.

Riigiametnik Maria tuli sotsiaaldemokraatide telgis toimunud arutelule eelkõige teda huvitava teema tõttu, kuid sotsid on talle ka muidu sümpaatsed: „Sel aastal on IRL ja sotsid oma programmiga küll teistest oluliselt üle. Reformierakonna telk on ikka päris hõre ja sellest on kurb. Näib, et Keskerakond ei ole täna üldse väljagi tulnud.“

Tiit Saaremaalt läks Vabaerakonna telki arutlema kogukondliku hariduse teemal, sest on õpetajana sellele varem ka ise mõelnud. Vabaerakond huvitab teda samuti. „Iga uus algatus annab mingit lootust. Muidugi, eks ikka jääb tunne, et ka seal ridades on inimesi, kes ajavad taga oma kasu ja järgivad vaid karjääri huvisid. Siiski arvab Tiit, et annab kevadel valmistel oma hääle just Vabaerakonnale. „Tuleb anda võimalus. Lootust ei tohi surmata,“ sõnab Tiit.

Konservatiivse Rahvaerakonna telgis jutuajamisi kuulanud Laine Paidest pidas julgeoleku teemat hetkel väga vajalikuks. „See Venemaa teema on ikka oluline, jah. Olen muidu valinud Keskerakonda, aga nüüd vaatan, et see uus konservatiivne erakond on täitsa tubli. Oma Eesti riiki tuleb ikka hoida. On, mis ta on, aga ikka iseseisev!“

The post Maailmavaatekohviku külastaja hindab arutelu appeared first on Arvamusfestival 2014.

Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) maailmavaatekohvikus on 16. augustil võimalus kohtuda erakonna juhtliikmetega, osaleda aruteludes erinevatel intrigeerivatel teemadel ning küsida erakonna tegevust ja eesmärke puudutavaid küsimusi.

EKRE juhatuse liikme Jaak Madisoni hinnangul on hetke maailma ja Eesti olukorda arvestades olulisimad kaks teemat: julgeolek ja sotsiaalsüsteem. “Esimese all peame silmas Eesti turvalisust julgeolekukriisis, kus üks naabritest teostab agressiooni oma naaberriikide kallal, millega on löödud jäädavalt kõikuma turvalisustunne. Teise teema all on peamisteks probleemipüstitusteks demograafiline kriis, väljaränne, ääremaastumine koos üleliigse linnastumisega. Sealt edasi hargneb juba töökohtade nappus maapiirkondades, väikeettevõtete väljasuremine. Kõik see läheb hetkel sotsiaalse probleemi alla,” selgitas Madison.

EKRE soovitab inimestel kindlasti Arvamusfestivalil osaleda, et saada osa just erinevatest poliitilistest diskussioonidest, mille abil kujundada oma arvamus ja eelistus poliitmaastikul.

„Arvestades asjaolu, et Eestis toimub Arvamusfestival alles teist korda, on tähelepanuväärne selle osakaal avaliku arvamuse kujundamisel. Kindlasti on loodud eeldused selle arenguks ning poliitiliste arengute suunanäitajaks kujunemisel,” Madison, kelle sõnul on EKRE maailmavaatekohvik hea võimalus kohtuda juba tuntud poliitikutega kui uute tegijatega.

EKRE maailmavaatekohviku programmi leiad http://www.ekre.ee/event/arvamusfestival-16-augustil

The post Festival aitab kujundada poliitilist eelistust appeared first on Arvamusfestival 2014.

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) laval toimub kahe päeva vältel kaheksa arutelu IRLi jaoks olulistel teemadel alates perevalimistest ja julgeolekupoliitikast kuni vaesuse ning Eesti majanduse uue tõusu stsenaariumideni.

Anvar Samost loodab, et Arvamusfestival kujuneb sarnaselt Rootsi ja Soome festivalidele oluliseks kohaks, kus uusi ideid ja poliitikaid testitakse.

“Arvamusfestival on Eesti avaliku mõttevahetuse keskne sündmus, kus kohtuvad erinevad inimesed. Eelmise aasta kogemus näitab, et õhkkond on väga hea,” sõnas Samost.

IRLi laval arutletakse selle üle, mida teha, et Eesti oleks vaba ja tugev ja et Eesti oleks parim koht elamiseks. Kuidas jõuda selleni, et sünniks rohkem lapsi, et kõik pered tuleksid toime ja nende jõukus kasvaks?

Nende teemade üle vahetavad mõtteid näiteks Yoko Alender, Heldur Meerits, Juhan Parts, Urmas Reinsalu, Marko Mihkelson, Anvar Samost, Raivo Vare, Peep Peterson, Andrei Hvostov, Margus Tsahkna, Riina Raudne, Eerik-Niiles Kross ja Neeme Raud. Kõigi nendega saab arutelude järel ka kohtuda ja vestelda.

IRLi lava programmi leiad http://www.irl.ee/yritused/irli-lava-arvamusfestivalil

The post Avaliku mõttevahetuse keskne sündmus appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivalil osalevad kõik sotsiaaldemokraatidest ministrid ning tipp-poliitikud nagu Marju Lauristin, Eiki Nestor või Indrek Saar. Maailmavaatekohvikus ehk Sotside Tagatoas toimuvad arutelud lähtuvad neljast suuremast teemast: ühiskonna lõimumine, demokraatia edendamine, julgeolek ja Eesti tulevikuvisioon.

SDE peasekretär ja Riigikogu liige Indrek Saar ootab festivalile kõiki inimesi sõltumata nende poliitilisest eelistusest. “Festivalil osalemine on igaühele hea võimalus anda oma panus poliitika kujundamisse,” sõnas Saar. “Arvamusfestivalil saab suhelda otse nii ministrite kui riigikogu liikmetega, arutades nendega erinevate ideede üle silmast silma, ilma meedia vahenduseta.“

Saar peab nii Arvamusfestivali kui ka teisi sarnaseid üritusi väga oluliseks demokraatia arendamisel. “Need üritused on heaks näiteks, kuidas kaasata inimesi poliitika kujundamisse,” ütles ta. “Arvamusfestival on heaks võimaluseks arutelda nii päevakajalistel kui ka tulevikku puudutavatel teemadel, saab küsida tagasisidet enda ideedele ning arutelda teiste ideede üle.”

Lisaks ministritele ja tipp-poliitikutele osalevad erinevates aruteludes SDE maailmavaatekohvikus kahe päeva jooksul mitmed teised (kohalikud) poliitikud, ettevõtjad, vabakondlased, eksperdid, loomeinimesed, arvamusliidrid ja mõtlejad.

SDE maailmavaatekohviku programmi leiad http://www.sotsdem.ee/tule-sotside-tagatuppa/

The post Võimalus panustada poliitika kujundamisse appeared first on Arvamusfestival 2014.

Reformierakonna Noortekogu peasekretäri Anti Haugase sõnul on Reformierakonnal ühe juhtiva poliitilise jõuna oluline olla rahvale võimalikult ligidal.

“Arvamusfestival on ideaalne koht kogumaks inimestelt tagasisidet ning hankimaks uusi ja värskeid ideid. Oleme äärmiselt tänulikud korraldajatele, kes antud formaadi ka Eestisse tõid,” sõnas Haugas. Ta leidis, et möödunud aastal tõestas sündmus, et ühiskonnas on festivali jaoks koht olemas. “Loodame, et festival jääb kestma ning kogub veel enam kandepinda. Olulised pole vaid ideed, mis rahva ette tuuakse, vaid ka fakt, et festivali raames saavad kokku kõik Eesti kujundamises rolli mängivad orgnisatsioonid ning rahvas.”

„Usume, et sõbralikus ning harivad õhkkonnas veedetud päev tuleb kasuks igale kodanikule. Võimalus vahetada infot suust suhu on kindlaim viis arutamaks oma visiooni ja ettepanekuid,“ selgitas Haugas.

The post Keskendume julgeolekule ja noortele appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivalil oma maailmavaatekohviku avav Eesti Vabaerakonna Algatusrühm peab festivali uue erakonna tutvustamiseks parimaks kohaks.

Maailmavaatekohvikus korraldatakse kaheksa arutelu ning avatud seminarid Vabaerakonna programmilistel teemadel, et saada osalejatelt tagasisidet enne tulevasi Riigikogu valimisi.

Algatusgrupi liige, haridus- ja teadustoimkonna eestvedaja Aivar Koitla peab Arvamusfestivali tõhusaks ettevõtmiseks erinevate maailmavaadete, mõtete, ideede ja arvamuste genereerimiseks ja levitamiseks.

„Arvamusfestivalil peaks olema ka mingi liikumapanev väljund, mis tooks endaga kaasa olulisi muutusi Eesti poliitilises kultuuris. Festival peaks olema kodanikkonda liikumapanev koht, mis mobiliseeriks Eesti riigi kodanikke rohkem kaasa rääkima ja tegutsema oma elukeskkonna kujundamisel,“ leiab Koitla.

Vabaerakond kogub festivalil allkirju kampaania „Lõpetame erakondade ületoitmise!“ raames, et sellega algatada Riigikogus seadusandlik algatus erakondade rahastamise muutmiseks. Samuti võetakse vastu liikmeksastumise avaldusi, vesteldakse inimestega Vabaerakonna poliitika teemal, tutvustatakse organisatsiooni eestvedajaid, pakutakse suupisteid, teed ja kohvi.

Kohtuda saab mitmete juba nimekate ja ka tulevaste arvamusliidritega, näiteks Andres Herkeli, Aimar Altosaare, Külliki Kübarsepa, Andres Ammase, Jüri Adamsi, Jevgeni Krištafovitsi, Jüri Ginteri või Ave Tamraga.

Vabaerakonna hinnangul on hetkel kõige olulisemad aruteluteemad seotud inimväärtuste, Eesti hariduse, demokraatia käekäigu ja poliitilise kultuuriga.

Vabaerakonna maailmavaatekohviku programmi leiad http://www.vabaerakond.ee/vabaerakond-paide-arvamusfestivalil/

The post Vabaerakond: festival võiks inimesi mobiliseerida appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivali lõpetas arutelu teemal „Eesti mõte“. Vestluse juhid Tiina Kaalep ja Mari-Liis Jakobson püstitasid küsimuse murettekitavalt suurest väljarändest: Eesti on väike, ent ometi paistab justkui ajaks ta üle ääre. Eelmisel aastal vähenes Eesti rahvastik 6629 inimese võrra, välismaal elab praegu kuuendik kõigist eestlastest.

Sel teemal olid sõna võtma palutud parlamendierakondade juhid, kellest kohale oli tulnud täpselt pooled – Sven Mikser Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast ja Urmas Reinsalu Isamaa ja Res Publica Liidust.

Mikser oli arutelu algatajatega nõus ja tunnistas, et demograafiline seis on hetkel Eesti suurim väljakutse. Eriti seetõttu, et Eestist lahkujate seas on kõige enam tööealisi noori. Valitsuserakonna esindajana suhtus Urmas Reinsalu probleemi veidi positiivsemalt ja märkis, et ränne on põhimõtteline vabadus. Riigi jaoks muutub see probleemiks siis, kui inimesed on sunnitud lahkuma majanduslikel põhjustel. Valitsuse jaoks on rändeprobleem otseselt seotud palkade küsimusega. Eesti palgad on madalad ja tootlikkuse käärid võrreldes teiste riikidega suured. Reinsalu sõnutsi näeb valitsus probleemi lahendusena hariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse tõstmist ning rahvusliku kapitalituru arengu soodustamist. Mikser toonitas, et iseäranis valus on riigile just kõrge väljaõppe saanud spetsialistide kadu ning lisaks tulevikku suunatud haridusse panustamisele on tarvis tähelepanu pöörata ka praegu raskes olukorras olevatele inimestele.

Publiku seast tõi üks kõneleja välja, et palkade kõrval on probleemiks võrdsete võimaluste puudumine. Vene noored on valmis Eestist lahkuma, kuna nad ei usu, et neil oleks siin perspektiivi. Samuti puudutab võrdsete võimaluste küsimus ka naisi. Teine oluline märkus kuulajaskonna seast puudutas seda, et sageli kiputakse rõhuma lahkujate süütundele, samas kui ehk oleks tarvis hoopis otsida positiivsemaid võimalusi, et inimesed tahaks Eestisse jääda – väärtustada inimesi nii retoorilisel kui sisulisel tasandil. Mikser arvas selle peale, et õigupoolest ei peaks me rääkime inimeste kinnihoidmisest. Riigil pole vaja inimesi jääma veenda, riik peab looma tingimused, et kodanikel oleks hea jääda.

Ent mida teha nendega, kes on juba läinud? Reinsalu meelest on siin olulina hoida alles inimeste sidet Eestiga ja seda eelkõige läbi kultuurivälja. Selleks oleks tarvis eraldi programme, sest senine Rahvuskaaslaste programm on jäänud liialt kitsaks. Ka Mikser nõustus, et on oluline hoida sidet lahkunutega. Seejuures tasuks ehk olla avatum ka topeltkodakondsuse küsimuses, et segaabieludest sündinud lapsed ei seisaks ühel hetkel sundvaliku ees. Tagasitulekutoetuste asemel tasuks kasutada ressursse paigalejäämise soodustamiseks, aidata ettevõtteid, et suudetaks säilitada töökohti. Lisaks on arukas soodustada seda, et andekatel inimestel, kes Eestisse mujalt õppima tulevad, oleks lihtsam oma tulevikku Eestiga siduda.

Selle peale tundsid vestluse juhid huvi võimaliku sisserände kohta. Kas sisserändest võiks saada Eesti kasvumootor? Mikseri meelest, peaks inimesed olema vabad minema ja tulema ning Eestil tasuks võtta avasüli vastu need, kes võimelised siia panustama. Immigratsioonile tuleks seada mõistlikud piirangud. Konservatiivse erakonna esindajana oli Reinsalu seisukohal, et sisseränne pole mingi majanduskasvu ime ja toonitas, et juba praegu on Eesti ja Läti suurima immigrantide hulgaga riigid Euroopa Liidus. Arukas riik ekspordib tööd, mitte ei impordi tööjõudu. Riigi huvi sisserände puhul on aidata Eesti ettevõtetel konkureerida ajudele ja leevendada sellega seotud bürokraatiat, ent seejuures ei saa lahkunud eestlasi kompenseerida muulastega. Mikser viimases erilist probleemi ei näinud, kuna Eesti olevat hetkel välismaalaste jaoks niikuinii väheatraktiivne maa.

Kui arutelu ohjajad uurisid, millised on parlamendierakondade ideed, kuidas eesti elu paremaks teha, et lahkujaid ja rahulolematust oleks vähem, kordas Urmas Reinsalu veel korra üle, et võtmetähtsusega on siin haridus ja rahvusliku kapiralituru arendamine. Mikseri meelest aga on olulisim investeerida inimvarasse ning mitte mingil juhul ei tohiks lasta tekkida nö kadunud põlvkonnal. Riigi ülesandeks siinjuures oleks pakkuda teatavat turvavõrku, et inimesed julgeksid vabamalt võtta riske ja end seeläbi teostada.

Tulevikuvisioonide osas olid mõlemad vestluskülalised arvamusel, et tulevikus võib Eesti patrioot elada mis tahes maailma paigas.

The post Viimane arutelu: Eesti mõte appeared first on Arvamusfestival 2014.

Kui europarlamendi valimised välja jätta, on Eesti riigi kodanikud saanud e-hääletuse mugavust nautida juba kahtedel järjestikulistel valimistel. Küsimuse üle, kas e-valimised on vajalikud või kasulikud, ei diskuteeri väga keegi. Küll aga mõttevahetusi selle sisulise väärtuse üle jätkub ohtralt.

Arvamusfestivali teisel päeval leidsid selle teemaga lähemalt kokku puutunud Ivar Tallo juhtimisel, et e-valimiste turvalisus on ennekõike tehniline küsimus. Samas nenditi, et märksa keerukam on aga tekitada nii rahva kui ka riigijuhtide hulgas usaldust, mis aitaks selle laiemale kasutuselevõtule kaasa.

E-valimiste ning esindusdemokraatia kitsaskohtade teema on viimasel ajal aktuaalselt avalikkuse tähelepanu pälvinud seoses segadustega Reformierakonna sisevalimiste ümber.

Diskussioonis osalenud reformierakondlane Tõnis Kõiv sellel teemal palju peatuda ei tahtnud, küll nentis ta, et see on pannud neid erakonnasiseselt mõtlema, kuidas ühe erakonna sisedemokraatiat tugevdada ning jätkata e-hääletamise kui hea praktika kasutamist.

“Eesti on unikaalne riik, meil on digi-ID, ID-kaart ja mobiilihääletamine. Meil on olemas turvaline kanal, mida mööda andmed saavad liikuda. See on Eesti väga suur eelis. Me peaks selle üle uhke olema ja mõtlema, kuidas me seda eelist saame ühiskonnaliikmete kasuks tööle panna,” kirjeldas Kõiv.

Strandberg: Tuleb kasvada välja kombest vaenlane alati maha lüüa

Poliitik Marek Strandberg sekkus siin arutellu filosoofilisemat laadi mõttekäiguga. Ta pakkus välja, et kõige turvalisem e-hääletuse lahendus on see, kui keegi kirjutab e-kirja, kus ütleb otse välja, kelle poolt ta hääletab. Seda aga teostada ei saa, kuna juba antiikdemokraatia sätestas, et hääletused on salajased.

“Salajane hääletus ei eksisteeri mitte sellepärast, et demokraatia oleks, vaid sellepärast, et inimesed tunnevad, et keegi võib olla kiuslik,” tõi ta välja, miks tema poolt pakutud lahendus ei toimiks ja miks tegemist on pigem semiootilise kui otseselt turvalisusega seonduva küsimusega.

“Kui räägime turvalisest protsessist, siis tuleb rääkida vajadusest omavahelises suhtluses kasvada välja kombest vaenlane alati maha lüüa,” tuli tema jutust välja see, kuhu tegelikult on e-hääletuse koer maetud.

E-hääletuse peamine väljakutse – kasutaja kontrollitavus

Eesti e-valimiste projektijuht Tarvi Martens ei pidanud vajalikuks nii filosoofiliseks minna ning juhtis tähelepanu sellele, et süsteemi kontrollitavus ja demokraatia on kaks erinevat asja.

“Kuidas hääli välja võetakse ja loetakse, on alati olnud kontrolli all. Nüüd on kasutaja kontrollitavuse osas suur samm edasi astutud,” jätkas ta, kirjeldades detailselt, mismoodi see android-süsteemiga telefoniga hääletades toimib.

Tõnis Kõiv tõi siinjuures näite, kuidas saaks ka QR-koodi kasutada hääle kontrolli tagamiseks. Muidugi möönas ta, et seda saaks ainult ühte liiki mobiiltelefonides kasutada ning puhtalt katse-eksitus meetodil ta toimida ei saaks.

Usk esindusdemokraatiasse – seda kas on või ei ole

“Ega umbusk nende süsteemide vastu ei muutu läbi e-hääletuse. See toimub kodus, koolis. Need on kaks erinevat teemat: tunne, mis tekib valimisel, ja teine on valimistehnoloogia. Valimistehnoloogia ei muuda teid usaldavamaks inimeseks,” pidas Marek Strandberg arutelu jätkudes oluliseks tulla oma algse argumendi juurde tagasi.

Talle sekundeerides tõi diskussiooni demokraatia olemuslike põhimehhanismide juurde tagasi ka publiku hulgas olnud suhtekorraldaja Ott Lumi. “Kui vaatame arvamusfestivali ja ühiskonna meeleseisundit, siis üks küsimus, mis on läbiv, on ühiskonna usust esindusdemokraatia toimimisse. Kui räägime e-valimiste tulevikust, siis Tarvi Martens ja Ülle Madise on käinud välja praktilise idee sellest, kuidas valimistel osalust üldse tõsta – e-valimiste platvorm võiks olla ühiskonnas laiemalt kasutatav. Esindusdemokraatia legitiimsuse tõstmisel on see kõige praktilisem viis, kuidas seda teha,” tõi ta välja.

Tema küsimus, kui kaua panelistide arvates võiks selle idee rakendamisega eesti ühiskonna tasandil minna, tekitas erinevaid reaktsioone. Kuigi Tõnis Kõiv oli arutelu alguses juhtinud tähelepanu e-hääletuse positiivsetele külgedele, tõi ta nüüd välja e-hääletuse süsteemi projektipõhisuse, mis võib laiemale kasutuselevõtule takistuseks saada. Samuti tekitas tema jaoks küsimusi, kas see peaks olema vabatahtlikus või kohustuslikus korras kasutatav.

Strandberg jäi siin jätkuvalt kriitiliseks. “Sellel ei ole usaldusega midagi pistmist ei mingil viisil. Usalduse kujunemine ei sõltu sellest, et kas me eelistame üht või teist demokraatlikku otsust, vaid varade kasutamise, hüvede jagamise ja selle jätkusuutlikkuse kaudu. Usaldus tekib muul viisil. Esindusdemokraatiat ei süvenda ega edenda elektrooniline hääletamine. Esindusdemokraatia vastandub rahvaalgatusele ja rahvahääletusele. See on teema, mida Ülle Madise ja Jüri Adams lülitavad välja – me ei saa rahvast usaldada, nad teevad hirmsaid asju.”

Strandberg: Kirjutame potikillule inimese nime, keda kõige vähem soovitakse valida

Siin viskas arutelu modereeriv Ivar Tallo õhku küsimuse, kuidas esindusdemokraatia suurendamine läbi e-hääletuse tehniliselt võimalik oleks, mille peale pidas Tarvi Martens vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, millest üldse e-hääletus kui selline välja on kasvanud.

Erakondadel oli soov oma otsedemokraatiat tugevdada, ülikoolidel oli muudel põhjustel vaja sarnast süsteemi ning aja jooksul on olnud erinevaid sihtgruppe ja organisatsioone, kel on oma toimimise jaoks läinud neid vaja. Mistõttu tekitati uus kandepind.

“Mis küsimust me siin lahendame? Kuidas inimesed usaldaksid. Äkki loobuks üldse salajastest hääletusest? Mis saab selles halba olla? Mõtle, kui hea, kui sulle tuleb vastu keegi, kes ütleb, et mina olen sinu valija. Mis selles halba on, et esinduskogu esindaja teab oma valijaid?” küsis Strandberg.

Siinjuures sai taas sõna publik, kus üks kuulaja pakkus välja, et valimistel võiks olla lisaks hääle andmisele ka võimalus hinnata kandidaate, näiteks anda hinnangut +1 kuni -1 skaalal.

See tekitas panelistides rohkelt heakskiitvaid ovatsioone. Strandberg märkis siin teravmeelselt: “Kirjutame potikillule inimese nimi, keda kõige vähem soovitakse näha,” ja Tõnis Kõiv nentis siin kuivalt, et poliitikutel on alati rohkem vaenlasi, kui sõpru.

Aitab jutust, aeg on tegudele asuda?

Arutelu kokku võttes jäi Tõnis Kõiv jätkuvalt kahtlevale seisukohale e-hääletuse ja üleüldise ühiskondliku usalduse seoste osas. Kuigi ta oli arutelu alguse loendanud rohkelt ette Eesti e-riigi eeliseid, pidas ta vajalikuks selle teemaga tasa ja targu edasi toimetada.

“See, mis puudutab e-valimiste kui süsteemi terviklike lahenduste arendamist, on pikem arutelu. Ja see on kohane ning mõistlik. Selleks peab olema aga aega. Kiirustades otsuseid teha ei saa,” nentis Kõiv.

Strandberg jäi jätkuvalt seisukohale, et tegemist on ühiskondliku usalduse küsimusega. “Tuleb panustada kultuuri loomisse, mis usaldust kasvataks. See on põhiküsimus, mitte informatsiooni edastamise turvalisus. See on aluseks Šveitsi pangadusele ja sõjaväele ja kaitsesüsteemile, millele too ühiskond püsib,” juhtis ta tähelepanu, miks Šveitsis on e-hääletuse süsteemil suurem legitiimsus.

Ka Tarvi Martens oma arvamusest ei taandnud. Tema arvates kritiseerivad e-valimisi ja e-hääletamise süsteemi need, kes seda ei mõista või ei ole kaasaegse infotehnoloogia arenguga nii kursis: “Pigem on seotud hirmudega asjade osas, mida inimesed ei valda nii hästi. Kui leian midagi, mille üle karjuda, siis ütlen: “Tellis pähe, tellis pähe!””

Arutelu pingsa huviga jälgijal jäi aga neid erinevaid seisukohti kuulates tunne, et usalduse ja esindusdemokraatia üle võikski e-valimiste teema puhul lõputult filosofeerima jääda. Kui aga Eestil on olemas juba toimiv ja ennast valdavalt tõestanud e-hääletuse süsteem, siis on küsimus pigem tegudes, mis aitaks seda laiemalt demokraatia hüvanguks edasi arendada.

The post E-valimised: turvalisus on tehniline küsimus, tõsisem on ühiskondliku usalduse aspekt appeared first on Arvamusfestival 2014.

Mis saab Eesti meediast, kui selle praegused omanikud norralased oma osa maha müüvad? Kas eestlastel on raha, et see ära osta ja kuidas erineb eestlaste ja norralaste juhtimine? Raadioeetris ansambel Kõrsikud kõhnem versioon ehk nii kutsusid end Lauri Hussar, Urmet Kook ja Sulev Vedler saates Rahva teenrid.

Lauri Hussar leidis, et Skandinaavia juhtimiskogemus võib paremini töötada, kuna neil on pikem vaba maailma ajakirjanduse traditsioon. Urmet Kook tõi aga jälle välja, et mõni aeg tagasi juhtisid Eesti meediat rootslased, kes tegid palju ebapädevaid otsuseid, kuna ei tundnud siinset konteksti.

Suuremasse kontserni kuulumise positiivne külg on jällegi kindlam seljatagune – kriisi aegu on kergem üle elada. Eesti mastaap ja siinsed rahasummad on nii väikesed, et ka väiksem langusperiood võib süsteemi kokku kukkumise kaasa tuua.

Vedler tõi veel välja, et traditsioonilise meedia tarbimine ongi vähenenud, mis omakorda tähendab, et selle pealt ka teenib vähem. Küsimus on, kuidas saada internetimeediast raha kätta, kuidas panna see enda kasuks tööle. Siinkohal püstitus ka väike arutelu võimaluse üle, et meie meedia muutub kollasemaks, kui saame kohalikud juhid. Keegi diskussiooni osapooltest aga ei uskunud, et see kuigi realistlik oleks.

Järgmise teemana arutleti KOV valimiste üle. Just täna teatas Laine Randjärv, et loobub oma kandidatuurist Reformierakonna Tallinna linnapea kandidaadi kohale. Selle asemel asub ta hoopis Vilja Savisaar-Toomastit ja Valdo Randperet toetama. Urmet Kook võrdles meie kandidaatide esitamise protsessi väga tabavalt USA presidendi valimistega – kõigepealt käiakse välja suur hulk nimesid, et näidata kui palju tublisid inimesi meil ikka on ja siis jäetakse juba algusest peale ilmselged kandidaadid alles.

Jääb aga küsimus, kas Savisaar-Toomast või Randpere? Lauri Hussar arvas, et Randpere on kindel favoriit, kuna Reformierakonnas väärtustatakse selgelt karjääri ja teeneid erakonna ees. Savisaar-Toomasti karjäär ja teened jäävad aga keskerakonna aegadesse.

Lõppeks püstitus küsimus, kas võitlus Tallinna pärast on äkki tegelikult lõppenud ja kõik on leppinud, et Keskerakond on seal liider. Vedler aga põhjendas hetkest vaikust kesksuvega – teadupärast algab Eestis aasta septembris ja eelnevatel kuudelei toimu kunagi midagi väga aktiivset.

Lõpuminutitel analüüsiti veel veidi Alari Rammo mõtteavaldust valimistel kandideerimise osas. Urmet Kook valis pigem oponeeriva seisukoha ning leidis, et erakonnad ei ole ju olemuslikult halvad. Kutse valimistel mitte kandideerima stigmatiseerib tema arvates erakondi ja poliitikat veelgi rohkem ja võime sestap hoopis nigelama tulemuseni jõuda.

The post Eetris ansambel Kõrsikud kõhnem versioon appeared first on Arvamusfestival 2014.

Ärge laske end markantsest pealkirjast eksitada, keegi ei ürita siin kohatuid väljendeid põhjendamatult õhku loopida. Tegemist on nimelt väljavõttega Daniel Vaariku raamatust “Praktikaaruanne”, kus ta esitab küsimuse: “Kuidas see kõik (Eesti ajakirjandusega – toim) ikkagi nii persse läks?”.

Kuid seda saab üle kanda ka Eesti poliitmaastikule. Eilsel arutelul “Poliitika tulevik: parteidega ja ilma” juhtis eeltoodud küsimuse ning Eesti poliitika vahelisele seosele tähelepanu Rahvakogu eestvedaja Urmo Kübar. Tõsi, ta kasutas Vaariku tsiteerimisel viisakamat terminit.

Tarmo Jüristo ütles, et ei tahaks pakkuda ravi ega diagnoosi Eesti erakondadele. Tema hinnangul on parteid sattunud väga ebamugavasse situatsiooni, kus paljud inimesed neid erinevatest suundadest nö tulistavad. “Minu arvates on tähtis silmas pidada, et esindusdemokraatia pole homogeenne, see pole kõikjal samamoodi,” rääkis Jüristo.

Ta ütles, et erakondadega seonduvad probleemid võivad tuleneda sellest, et nii poliitikas kui ka kultuuris on tänapäeval nn muutuste periood, seeläbi võivad aga probleemid üksteist võimendada. Süüdistatakse aga just riigiesindajaid, kes on määratud rahva huvide eest seisma.

Pekki läks siis kuidas?

Adekvaatseima vastuse pakkus välja Siim Kallas. Ta rääkis 20 aasta tagusest ajast, kui Eesti demokraatia alles tekkima hakkas ning tõi näitena välja tollaste valimissaadete olemasolu, mis algasid õhtul kell 9. Kallas heitis nalja selle üle, et saatejuht võis olla saateajal pea magama vajunud, kuid see pole oluline. Oluline on see, et neis saadetes võis täheldada ulatuslikku debatti. Tänapäeval säärast avalikku debatti enam eriti ei kohta ning ekspeaministri arvates on see selgelt probleemiks.

Kallas avas poliitmaastiku telgitaguseid ning seletas, et valimisi ei võideta idee, vaid poliittehnoloogia abil. “Ma pole kunagi osanud kujundada poliitikat, mis võidaks palju hääli. Kui valimised võidetakse poliittehniliste nippidega, siis ei teata, mida teha edasi siis, kui võimule jõutakse,” ütles ta. Ekspeaminister rääkis, et arvamusfestivalil osalevate inimeste häältega poleks aga midagi peale hakata. “On vaja saada 250 000 häält, ja need hääled võidetakse teistmoodi kui siin rääkides,” lisas Kallas.

Poksiringis malet ei mängi

Annika Uudelepp leidis, et uute tegijate jaoks on raske poliitikasse tulla. “Kui on poksireeglid ja keegi tuleb näiteks malet mängima, siis ta lõpetab verise ninaga,” rääkis ta. Uudelepa arvates on valijate ning nende esindajate vahel barjäärid ning tema hinnangul on antud barjäärid kommunikatsioonitehnoloogia arengu läbi pigem tugevnenud. Nii kaua kuni barjäärid säilivad, saavad malemängijad nina jooksma või siis peaks olema malemängijaid oluliselt rohkem, rääkis Uudelepp.

Andreas Kaju arvates on probleem see, et kui osa inimeste arvates on demokraatia eesmärk, siis teiste jaoks vahend. “Riik on repressiivorgan ja vägivallamonopol, millel on väga palju võimu,” ütles Kaju. Tema hinnangul on muutunud korruptsiooni tajumine ning vähenenud on nii poliitika kui ka meedia legitiimsus. Ettevõtja rääkis, et valimistevaheliseks ajaks tuleks välja selgitada legitiimsust säilitav meetod, kuid ühiskonna arenedes võimenduvad probleemid nii ehk naa.

Lahenduseks võiks siis olla…?

Kokkuvõttes võib öelda, et taasiseseisvumise järgselt on arenenud nii ühiskond kui ka kommunikatsioonitehnoloogia, kuid arutelul osalejate hinnangul on vähenenud sisuline ja ulatuslik debatt. Võttes õiguse arutelu vabalt tõlgendada, saab väita, et kindlasti pole Eesti poliitmaastik läinud pekki pelgalt riigiesindajate töö puuduste tõttu. Probleemiks võiks pigem pidada seda, et 250 000 valijat “lähevadki haneks” poliittehnoloogiliste nippide peale. Miks aga lastakse üldse sellisel poliittehnoloogial valitseda? Ilmselt peaks siinkohal peeglisse vaatama televisiooni-, raadio- ja trükimeediatoimetused.

Kui ulatuslikku debatti ei võimaldata, siis miks peaks erakondadel olema huvi põhjalikku ning üksikasjalikku programmi välja mõelda? Lihtsam on jätkata primitiivselt poksides ning jätta keerukas malemäng kõrvale. Mäletatavasti tuleneb väljend “tuupi andma” Riigikogu hoones aset leidnud intsidendist, kus Artur Tupits kolleegile kätega kallale läks ja ütles: ”No nüüd annan sulle ühe tupitsa!”

Seega, muutuma peaks mentaliteet – mängiks ehk malet ja jätaks poksi eelmisse vabariiki.

The post Kuidas see kõik ikkagi nii pekki läks? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Paradoksaalsel kombel on ka poliitikasaadete sõnavõtud pahatihti vaid 140 tähemärgi pikkused ja kui inimesed oma vaateid veidi kirglikumalt selgitama asuvad, segab saatejuht varmalt vahele öeldes: „Oot-oot, ärme nüüd kohe vaidlema lähe…“.

Kuidas hoida alles sügavusmõõdet kiirreageerimise ajastul?

The post Säutsudest sügavamale appeared first on Arvamusfestival 2014.

Treufeldt alustas arutelu, rääkides euroskeptitsismist, mida ta on palju kohanud. Ta ise peab end skeptiliseks eurooptimistiks või optimistlikuks euroskeptikuks. Tema arvates kaldutakse Euroopa Liitu käsitledes tihtipeale äärmustesse ja puuduvad asjalikud arutelud. Krista Kiuru tõdes, et euroteema pole Soomes eriti populaarne, kuid on ometigi väga oluline teema. Kiuru arvab, et rõhk peaks olema sellel, mida tuleks teha, et Euroopa Liit oleks parem.

Kersti Kaljulaid pole eriti tugevat euroskeptilisisust kogenud ning peab end kindlasti eurooptimistiks. Tema arvates on oluline arutleda mitte selle üle, mis on Euroopa Liidus halvasti, vaid peab mõtlema, missuguste teemadega tuleks Euroopa Liidus edasi minema. 28 liikmesriigiga ei saa tegeleda nii efektiivselt kõikide teemadega, taas tuleks fookusesse võtta Euroopa Liidu aluspõhimõtted. Näiteks praegu on olnud fookuses heaolumudeli säilitamine, kuid heaolumudel ise peaks olema aruteluobjekt. Kristjan Tamla arutles Euroopa Liidu rolli üle maailmas ning ütles, et kui 15-20 aastat tagasi olid EL-i suurimad riigid ka maailma 5-6 suurema majanduse seas, siis nüüd on nende riikide seas Hiina ja Brasiilia ja Euroopa Liit muutub majanduslikult üha vähem tähtsaks. Selleks, et tagada Euroopa Liidu positsiooni maailmas, peaksid EL-i riigid tegema seda koos.

Arutelus käsitleti ka tööhõivet. Krista Kiuru arvates on tööhõive oluline teema, sest tööpuudus tekitab suuri probleeme, nõiaringi, millest on keeruline välja saada. Seepärast tuleks tööhõivet hoida võimalikult kõrgel. Kui parempoolsed erakonnad ütlevad, et tuleks kärpida, siis sotsiaaldemokraatide arvates tuleks luua majanduskasvu, et hoida tööhõivet võimalikult kõrgel. Teisalt on olulised ka reformid, mis laseksid vananeva elanikkonna puhul säilitada Põhjamaade heaolumudelit.

Nii Krista Kaljulaid kui Kristjan Tamla olid kriitilised Eesti eelarvetasakaalu liigse esiletõstmise suhtes. Selles on Krista Kaljulaiu arvates ühelt poolt nii poliitikute hea töö, kuid teisalt ka palju juhuseid, näiteks see, et Nõukogude Liidust väljuti riigivõlata. Kristjan Tamla arvates on kärpimisega hooplemisega Eestis tõesti liiga kaugele mindud, sest tegelikult nii palju ei kärbitud.

Käsitleti ka heaolu Euroopa Liidus. Kristjan Tamla tõi välja näiteks selle, et Eesti on üks väheseid riike, kus eraisikute finantskohustused on suuremad kui finantsvarad, tavapärane on see, et eraisik pigem säästab. Krista Kiuru arvates on oluline, et üksikisikul oleks mingi kindlus ja majanduskriisis saaks millelegi toetuda. Eestlastele ja soomlastele on EL tema arvates sellist tunnet pakkunud.

Seejärel siirduski arutelu selle juurde, mida Euroopa Liit on pakkunud. Kersti Kaljulaiu arvates ei liitunud Eesti EL-i ainult raha, vaid eeskätt turvatunde pärast ning EL on pakkunud arvukalt erinevaid võimalusi. Kodanikud peaksidki pöörama suuremat tähelepanu erinevatele teistele EL-i aspektidele. Näiteks pakub EL huvitava demokraatiamudeli, mille järgi, vastavalt Euroopa Liidu lepingule, pole EL mitte ainult institutsioonid ja parlamendid, vaid ka erinevad kodanikuühiskonna väljundid, millel on ka reaalne jõud. Just nende kodanikuühiskonna teemadega tegelevad ka moodsad demokraatiateooriad. Kui räägiti heaolust ja sellest, et majanduslik heaolu Eestis pole samal järjel, kui näiteks Soomes, siis tõi Kaljulaid esile, et on ka teisi heaolumõõdikuid ja nende järgi Eestis üsna hea. Näiteks on rikkumata loodust, väiksest asustustihedusest tulenevalt rohkem privaatsust ning ka turvalisuserisk on väiksem.

Üheks viimaseks teemaks oli tööjõupoliitika ning tööjõu liikuvuse piiramine. Rääkides Eesti töötajatest Soomes, ütles Krista Kiuru, et Euroopa Liit tähendabki tööjõu vaba liikumist ja otseselt Eesti töötajate Soome liikumist piirata ei plaanita. Samas peaksid inimesed saama sama töö eest samasugust palka, sest muidu on oht, et Soomes tekib kaks tööturgu.

Lõpetuseks räägiti sellest, mis teemasid Eesti või Soome kunagi Brüsselile loovutama ei peaks. Kõlama jäi mõte, et EL ei peaks püüdma tegutseda kõikides valdkondadedes, vaid pigem kitsamalt mingi hulga teemadega. Vajalik oleks ka arutelu EL-i liikmelisusest kui sellisest – oleks tarvis riigisisest arutelu selle üle, kas ollakse hea EL-i liikmesriik.

The post Euroopa Liit – kuidas edasi? appeared first on Arvamusfestival 2014.