Järgmisel kolmel aastal toimub Arvamusfestival kindlasti Paide Vallimäel ja Järvamaa omavalitsused toetavad festivali korraldamist nii hea nõu kui ka rahaga.

Paide Wabalinna majas allkirjastasid Arvamusfestivali eestvedaja Kristi Liiva, Wabalinna maja juht Rainer Eidemiller, Paide linnapea Priit Värk, Järvamaa Arenduskeskuse nõukogu esimees Rait Pihelgas, Järvamaa Omavalitsuste liidu juhatuse esimees Kristjan Kõljalg ja Järva maavanem Alo Aasma hea tahte leppe Arvamusfestivali korraldamiseks.

Kuni 30. novembrini 2017 kehtiv lepe näeb ette, et Arvamusfestivali toimumispaigaks on Paide Vallimägi ja koostööleppe osalised panustavad, et festival areneks kui uusi mõtteid ja algatusi loov ideede ja inimeste kohtumispaik, mis tugevdab Eesti ühiskonda. Paide linnapea Priit Värki sõnul kindlustab lepe tunnet, et ka järgmisel kolmel aastal toimuvad Vallimäe nõlvadel Eesti jaoks olulised arutelud.

„Usun, et Arvamusfestivalist on kujunenud Paide linna tuntuim kaubamärk ning tõenäoliselt on Paide jaoks tegemist iseseisvumise taastamise järgsete aastate kõige enam Eestis kõlapinda leidnud sündmusega,“ lisas ta. „Tore on ka see, et festivali korraldusse on kaasatud nii Paide linn kui ka tegelikult kogu maakond. See tekitab hea tunde, et ajame ühist asja. Ka kohalikud inimesed on festivali enda jaoks avastanud, mille tulemusel kõik saadud head mõtted, ideed, nähtu ja kogetu talletub ka kohalikku kogukonda, mitte ei lahku koos mujalt Eestist saabunud festivaliosalejatega.“

Hea tahte leppe osalised soovivad, et Arvamusfestival oleks inspireeriva õhustikuga uusi mõtteid ja algatusi loov kohtumispaik, kuhu oodatakse kõiki ärksa meelega eestimaalasi. Lisaks tegutsetakse edasi ka selle nimel, et see sündmus kaasaks inimesi ühiskonna eri elualadelt, ühendaks erinevaid eluvaldkondi ja arendaks kodanikuharidust.

The post Hea tahte lepe Arvamusfestivali korraldamiseks appeared first on Arvamusfestival 2014.

Peagi hakkab jooksvalt täienema ka meie koduleht, seni aga hoidke mõtted ärksad ning lugege meie eelmise aasta postitusi või vaadake pilte Arvamusfestivali Flicrist.

Pilte näed siit: https://www.flickr.com/search/?q=arvamusfestival
Postitusi saad lugeda siit: https://2014.arvamusfestival.ee/category/blog/

Rõõmsate taaskohtumisteni!

The post Järgmine festival 14.-15. augustil 2015 appeared first on Arvamusfestival 2014.

Vaadates selleaastase Arvamusfestivali teise päeva hommikul enda ümber, lugedes värsket lehte ja kuulates esimesi hommikusi arutelusid, võis järeldada, et sama küsimuse esitas hea hulk inimesi pärast eelmisel aastal esmakordselt aset leidnud sündmust.

“Kardeti, et erakonnad kaaperdavad Arvamusfestivali. Siis kardeti, et meediaväljaanded kaaperdavad selle ürituse,” kommenteeriti ERRi lavalt mõningaid skeptilisi arvamusi, mis eelnesid teisele festivalile. Ajakirjandusest võis lugeda ka mitmete ajakirjanike ja kirjanike skeptilisi või lausa kriitilisi mõttevahetusi Arvamusfestivali idee ja eesmärgi kohta.

Samas igaüks, kes augustikuu kolmandal nädalavahetusel Paidesse sattus, võis olla tunnistajaks, et seekordne sündmus tuli veel võimsamalt kui eelmiseaastane. Kui eelmisel aastal oli paarkümmend teemalava, siis nüüd küündis see arv 30ni. Festival ületas uudiskünnise ka vabatahtlike arvu tõttu, kes olid korraldusse kaasatud (160).

Teemasid oli palju. Ma julgen väita, et oli väga vähe Eesti elu aspekte, mis nende kahe päeva jooksul jäid kajastamata. Iga festivaliline korjas kokku oma arvamused ja mõtted, mis ta koju kaasa võttis. Nii tegin ka mina.

“Jumalale tänatud, et mul on perekond,” tõi kuuldavale ühte laste ja perede lava esimest arutelu modereeriv Hannes Hermaküla, viidates tundele, mis teda üle-eestilistelt töölähetustelt koju jõudes valdab.

“Loomulikkust on reformikavades vähe,” kostus kommentaare kohaliku arengu laval haldusreformist rääkides.

“Kas OK riigiks muutumine on kauge tulevik? Kas peame ise eeskujuks hakkama või võtma eeskuju?” küsis vabakonna lava arutelu juhtiv Mall Hellam avavoorus oma panelistidelt.

24 aastat ühe tunniga. Kui küsite, kuidas see on võimalik, siis oleksite pidanud kohal olema. Oli võimalik. Kui Alari Rammo kirjutas Arvamusfestivali kavas, et tõe mõistmiseks on sageli tarvis valet, mida kutsutakse kunstiks, siis see kunst, mida Jaak Prints ühe tunniga lavale tõi, rebis alasti paljusid meie ühiskonna eelarvamusi.

“Maad ja linna ei tasu vastandada. See, mis tomub Haapsalus, puudutab ka meid,” kommenteeris ühte teisel päeval ERRi laval toimuvat arutelu publiku hulgas olnud endine regionaalminister Siim Valmar Kiisler.

“Ükski ajakirjanik ei saaks töötada, kui ta oleks diplomaat,” tõi kuuldavale ERRi Brüsseli korrespondent Johannes Tralla.

“Vanem ei pea saama tagasisidet lapse kohta, vaid selle kohta, millist tagasisidet ta laps saab,” tõi välja Leelo Tiisvelt hariduslaval toimunud hindamise alases arutelus.

“Täna puudub põlevikivitööstusel ambitsioon, et teisi energiatootmise liike ei ole,” tõi kuuldavale Sandor Liive maavarade teemalises arutelus. Hetk hiljem lisas: “Põlevkivitööstus on Eesti start-up. 100 aastat on hoogu võetud.” Publikust kostus sellepeale naeruturtsatusi.

“Ma olen täiesti erapoolik, sest ma olen eestlane,” tõi IRLi telgis toimunud arutelu “Mida teha venelaste või hoopis eestlastega?” modereerides kuuldavale Ken-Martti Vaher. Ise esitasin selle peale mõttes küsimuse, et kas siin ei ole kerge vastuolu – kuidas saab ükski eestlane selles küsimuses erapoolik olla?

“Venekeelsed uudised on 20 sekundit pikemad, et selgitada seda, mis on eestlasele iseenesest mõistetav,” kostus teise päeva pealelõunal lõimumislavalt.

Aeg-ajalt kohtasin mõnda tuttavat, kelle käest uurisin, et mis neile oli toimunud aruteludest meelde jäänud. Mõni kiitis mõtet, mis oli arutelust üles korjanud. Mõni kritiseeris mõne esineja seisukohta.

“Hea riigi tunnus ei ole see, et sul on hea teede võrk, nagu Siim Kallas endiste peaministrite arutelus väitis,” pahandas üks kodanikuühiskonna aktivist ja juhtis tähelepanu vajadusele astuda välja mõistusekesksest valitsemisest.

“Mulle meeldib kuulata inimesi, kes räägivad sellest, mis minu meelest on õige,” nentis üks sõber, kes oli kuulanud sotsiaaldemokraatide telgis arutlusi Eesti integratsioonipoliitika teemadel. Samas ei saanud ta aru, miks sotsdemmid oma seisukohtasid välja tuues jätsid mulje, nagu nad oleksid jätkuvalt opositsioonis.

“Kool on juba tsaariajast samasugune – õpetaja tuleb ja loeb midagi ette, võimusuhted on hierarhilised. Võimul on selline kool mugav,” refereeriti mulle mäelaval toimunud arutelu “Klassikalise kooli viimased päevad?” kandvamaid argumente.

Arutelude sisu tugevusest andis märku kasvõi asjaolu, et kui hakkas vihma sadama, oli rahval vihmavarjud ja keebid olemas või leiti muid leidlikke viise, kuidas taevataadi kapriisidest mööda vaadata ja arutelu lõpuni kuulata.

Arutelud olid elulähedased, kõnelejaid tõid rohkelt paralleele ja näiteid isiklikust elust. Minule mõjusid nad niiviisi tõsiseltvõetavatena.

Kell oli juba hea mitu tundi üle teise päeva pealelõuna, kui hakkasin oma asju pressikeskuses kokku panema, sest varasemalt valmis ostetud pilet Tartusse ootas koju tagasiminekut.

“Siin on väga mõnus atmosfäär,” kommenteeris üks laua taga istuv staažikas fotograaf.

“Ma loodan, et see [Arvamusfestival – toim] ei muutu kunagi laadaks. On näha, et asi on omaks võetud. Eelmisel aastal oli palju kompamist,” lisas ta tunnustavalt.

Vahetult enne uksest välja astumist jäid pressikeskusse üles pandud ERRi ekraanilt kõrvu Kristi Liiva sõnad.

“Kuniks ühiskond tahab kord aastas kokku saada, siis see ongi Arvamusfestivali kandev mõte. See on isetekkeline. Tiimi sees on kindlasti see tunne, et tahetakse ka kolmandat korda siia tagasi tulla.”

Olin end juba Paidest välja keeravas bussis mugavalt sisse seadnud, kui minu tähelepanu äratas mitu pingirida tagapool istuvate noorte kirglik arutelu.

“Festival oli nii tore – ma sattusin sellest vaimustusse!”

Siin ei olnud mingit kahtlust enam. Vastus oli ühene – see ettevõtmine ujub!

The post Ujub või upub? Ujub! appeared first on Arvamusfestival 2014.

Reedel ja laupäeval, 15.-16. augustil peeti Paides teist korda maha arvamusfestival, kuhu kogunenud poliitikud, teadlased, ajakirjanikud, õppejõud ning kõikvõimalikud muud meedia-, majandus-, haridus-ja kultuuritegelased pidasid maha pikki arutelusid ja debatte. Kuulata oli võimalik üle kogu Paide Vallimäe erinevatel teemalavadel või maailma-vaatekohvikutes samaaegselt toimuvaid arutelusid. Samas pakkus arvamusfestival võimaluse kuulajaile esinejatelt ka küsimusi esitada, kommenteerida või ise sõna sekka öelda.

“Ma arvan, et ma ei keera vinti üle, kui ütlen, et arvamus-festivali mõju on üleriigiline. Tegemist on stardipakuga, mis toob loodetavasti endaga kaasa püsivamaid väärtusi j a loodetavasti pikalt kestvaid tegevusi,” ütles Paide linnapea Priit Värk kahepäevast arvamusfestivali sisse juhatades.

Arvamusfestivali avapaugu andsid seekord Raadio 2 saate “Olukorrast riigis” endised saatejuhid Anvar Samost ja Hannes Rumm, kes arutlesid praeguse olukorra üle Eesti riigis, poliitikas ja majanduses. Iga teemabloki lõpetuseks tehti ka väike ettevaatav tulevikuennustus – milline on olukord aastate pärast? Pärast saadet “Olukorrast riigis” järgnes
arvamuslaval endiste peaministrite debatt teemal “Mida teeksime täna teisiti?” Sõna võtsid endised peaministrid Andres Tarand, Siim Kallas ja Juhan Parts, vestlust juhtis Sulev Valner.

“Täna me elamegi nende otsuste mõjul, mis omal ajal said tehtud või jäeti tegemata. Mille üle te nüüd uhked olete või mille üle uhked ei ole,” küsis Sulev Valner endistelt peaministritelt. Andres Tarand meenutas seepeale oma peaministriks oleku ametiajast juhtumit, mille käigus ametnikud võltsisid ühte valitsuse otsust. Tarandi arvates oleks tulnud võtta taolisi asju toonases poliitikas tõsisemalt, vältimaks hiljem puhkenud maadevahetusetehingute laadseid skandaale. Siim Kallas aga meenutas oma peaministriks oleku ajast otsuseid, mida ta kindlasti ei kahetse ning mille üle jätkuvalt uhke on – Eesti liitumist Euroopa Liidu ja NATOga ning liitumisläbirääkimiste lõppfaasis langetatud otsust toetada USA rahvusvahelist poliitikat Iraagis. Juhan Parts aga leidis, et Eestil tulnuks omal ajal rohkem rõhku panna teadmistepõhise ja innovatiivse majanduse juurutamisele, vältimaks odava tööjõuga riigi staatust Euroopas.

Samal ajal endiste peaministrite debatiga toimus aga ka mitmeid teisi huvitavaid arutelusid. Näiteks arutlesid kirjanik ja ajakirjanik Andrei Hvostov, Tallinna linnavolikogu liige Yoko Alender ja poliitik Margus Tsahkna perevalimiste üle:

“Miks leidub näiteks noorte naiste hulgas palju neid, kes on jätkuvalt perevalimiste, sünnihetkest antava hääleõiguse vastu? Olen täheldanud, et paljud noored naised tahavad oma last kaitsta kogu maailmas peituva kurjuse, see tähendab poliitika eest, mistõttu tehakse kõik selleks, et end ja oma peret mitte seostada poliitikaga, mis on nende arvates igal juhul midagi räpast ja kurja,” arutles Andrei Hvostov.

“Peame mõtlema, kuidas muuta poliitika kuvandit ja poliitika kujundamise protsesse, et see paneks inimesi rohkem kaasa mõtlema. Samas, poliitika populaarsemaks muutmisele võiks vastu vaielda jälle sellega, et tekkida võib populism, näiteks lastekeskne populism perevalimiste puhul,” leidis omakorda Yoko Alender.

Postimehe toimetuse laval leidis aga aset näiteks arutelu välispoliitikat puudutavatel teemadel, milles osalesid Läti välisministeeriumi nõunik ja poliitik Veiko Spolitis, ajakirjanik Peeter Raudsik, Eesti ida-partnerluse keskuse juhataja Märge Mardisalu-Kahar ning Tartu ülikooli professor Andres Kasekamp. Väideldi teemal “Kas tagasi külma sõtta?”
“Tänapäeva maailmas on näha liikumist külmast rahust üsnagi sooja või koguni kuuma sõja poole,” leidis Veiko Spolitis viitega sündmustele Ukrainas. Debatt võttiski üsna pea suuna Ukraina j a Venemaa teemadele ning kõik väitlusel osalenud leidsid üsna üksmeelselt, et Eesti peaks senisest tähelepanelikumalt jälgima Venemaa välispoliitilist suunda ja pingelisi suhteid lääneriikidega, kuna Ida-Euroopas toimuv puudutab otseselt ka Eestit.

Kuid mõistagi pole võimalik tuua siin ülevaadet kõigist teemadest ja rohkem kui sajast arutelust, mis kahel päeval Paide Vallimäel aset leidsid – kõikidele aruteludele ei oleks jõudnud ilmselt ka sajajalgne. Arvamusfestivali mõte ilmselt oligi selles, et kõigil külastajail oli võimalus valida enda jaoks sobivaid teemasid, mis rohkem huvi pakkusid või kaasa mõtlema kutsusid.
Näiteks laupäeval keskkonnalaval toimunud metsateemaline arutelu pakkus kindlasti huvi metsaomanikele või looduskaitsest huvitatuile – arutleti ka muudel keskkonnateemadel nagu reostus, kogukondlik looduskasutus, toiduvarud ja keskkonnasõbralikkus. Lisaks väideldi hariduslaval, ettevõtluslaval, ajalehtede lavadel (Eesti Päevaleht, Delfi, Järva Teataja, Postimees), toimus raadiosaate “Rahva teenrid” avalik salvestus ning võimalik oli külastada Vallitorni festivalikino, kus kahel päeval sai vaadata erinevaid dokumentaalfilme lähiajaloost. Ka Paide Vahitorni Ajakeskus Wittens-tein oli mõlemal festivalipäe-val kõigile huvilistele avatud. Vahitorni tipust avanes aga hea vaade niihästi arvamusfestiva-lile kui ka kogu Paidele ja selle ümbrusele.

Korraldajate hinnangul tõi arvamusfestival Paidesse seekord kokku üle 4000 inimese, kes rohkem või vähem, lühema- või pikemaajaliselt arvamusfestivalil kohal viibis, arutelusid kuulas ja vaatas või ka ise arvas ning sõna sekka ütles:
“Tänavune arvamusfestival näitas, et sundimatus õhustikus toimuvad arutelud on meie ühiskonnale igati vajalikud. Arvamusfestivali idee läheb eesti inimestele korda ja igast Eestimaa nurgast oli kohal inimesi, kes tundsid end aruteluplatsidel mõnusalt. Tuldi sõprade või perega, väike vihm ei seganud kedagi,” sõnas arvamusfestivali eestvedaja Kristi Liiva.

“Kahe päeva jooksul külastas Paide Vallimäge üle 4000 inimese, arutelusid oh kirglikke ja seinast seina teemadel. Arvamusfestivali korraldasid 160 vabatahtlikku ja üle 80 erineva organisatsiooni, kes tõid festivalile oma lavad ja teemad. Paljud organisatsioonid on juba öelnud, et tahavad festivalile tulla kindlasti ka järgmisel aastal ning on juba broneerinud oma lavale ka koha. Järgmine arvamusfestival toimub 2015. aasta augustis,” ütles korraldusmeeskonna liige, arvamusfestivali kommunikatsioonijuht Liis Kängsepp.

Lisaks Avatud Eesti Fondile, mittetulundusühingutele, vabatahtlikele ja teemalavade tegijatele aitasid arvamusfestivali sünnile kaasa ka Paide linn ja Järvamaa omavalitsused ning paljud inimesed ja ettevõtted lähemalt ja kaugemalt.

Ent on ka ütlus “suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi”. Ehk näitab aeg, kas Paide arvamusfestivali laadsed üritused ka mingit suuremat mõtet ja laiemat, käega katsutavamat tähendust omavad. Näiteks mõne uue erakonna või poliitilise liikumise tekkimise kujul.

Vali Uudised
“Arvamusfestivalil arutleti, vaieldi ja väideldi”
Taavi Kelder
22.08.2014

The post Taavi Kelder: Arvamusfestivalil arutleti, vaieldi ja väideldi appeared first on Arvamusfestival 2014.

Laupäeva lõuna paiku on arvamusfestivali teine päev täies hoos. Paide tänavail juhatavad viidad ja parkimiskorraldajad autoga saabujaid parklasse ja seejärel kõiki üles vallimäele. Trepiotsal pistetakse pihku festivali kava, mida vaadates jääb üle vaid tõdeda – jah, vaadata-kuulata on ikka palju küll. Avatud on 29 lava, millest peaaegu igaühel räägitakse mingil hetkel teemal, mida tahaks kuulata. Üks arutelu kestab enamasti poolteist tundi.

Arvamusfestivalile võinuks ka tulemata jääda ja sellest ikkagi osa saada. Kolmelt pealavalt teeb ERR otseülekande, ka Postimehe ning Delfi ja EPL-i lavalt jõuab otsepilt vahepeal internetti. Lisaks uudisportaalide kiired ülevaated nii kirjasõnas kui ka videotena.

Alustangi video vahendusel endiste peaministrite debatist Sulev Valneri juhtimisel. Osalevad Juhan Parts, Siim Kallas ja Andres Tarand. Kõrva jääb Siim Kallase väide, et arenenud teedevõrk on sümboli väärtusega, mitte üksnes hädavajadus. Ta ütleb, et kui vaadata Euroopa kaarti, siis jääb silma raudne eesriie, millest ühel pool on teedevõrk ja teisel pool mitte. Jutt sai alguse Tallinna-Tartu maanteest – kas ehitada see neljarealiseks või mitte. Parts lisab, et Mäo rist ei ole liiga suur – kui usutakse iseenda tulevikku, tuleb selliseid asju teha.

Metsajuttu Keskkonnalaval

Teise päeva lõuna ajal on ühel pealavadest, Mäelaval, käimas arutelu teemal, kas dopinguvaba sport on võimalik. Kiirustan siiski edasi, et otsida üles Keskkonnalava „Roheline värav”, kus vesteldakse teemal „Mets kui kodu või tootmisüksus – metsade kaitse ja majandamine”.

Lava asub rohelises telgis vallitorni lähedal. Lähedusse jäävad Ettevõtluslava, erakondade maailmavaatekohvikud, vaba mikrofon, Järvamaa lava. Ja kõigilt neilt kõlavad arvamusavaldused kipuvad Keskkonnalava juttu oma valjusega aeg-ajalt summutama.

Metsaarutelu juhib Silvia Lotman. Osalevad Eesti FCE (Forest Stewardship Council – Hea Metsanduse Koda) esindaja Indrek Talpsep, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tööstusvaldkonna teemajuht Pille Aasamets ja Eestimaa Looduse Fondi metsaprogrammi eestvedaja Liis Kuresoo.

Üks põhiküsimus on, kas ikka raiutakse liiga palju või siis mitte. Pille Aasamets kinnitab, et mitte. Tänavu on raiutud näiteks vähem, kui metsanduse arengukava ette näeb.

Publiku hulgas istuv Aleksei Lotman tõdeb aga, et halli leppa ja paju võiks tõepoolest rohkem raiuda, aga okaspuud on metsast välja viidud rohkemgi, kui arengukavas kirjas.

Lehte on kallis teha

Ühinenud Ajalehtede laval saavad kokku samanimelisse aktsiaseltsi koondunud maakonnalehed ehk need, mis kuuluvad Eesti Meedia gruppi.

„Kui kohalik on elu ehk miks lugeda maakonnalehti?” on küsimus, millele otsitakse vastust. Korraldab Virumaa Teataja ja juhib ajalehe peatoimetaja asetäitja Eva Samolberg.

Laval on Sakala peatoimetaja Hans Väre, Virumaa Teataja peatoimetaja Aarne Mäe, Postimehe arvamustoimetuse juhataja Neeme Korv ja uudiseportaali Läänlane toimetaja Tarmo Õuemaa.

Osalejad tõdevad, et kallimaks ei muutu niivõrd sisu ja välimuse tootmine, vaid lehe laialivedu. Keegi ei usu, et maakonnalehti mingil hetkel lugejaile vaja poleks. Paberleht võib kaduda mitte sellepärast, et seda enam lugeda ei tahetaks, vaid mingil hetkel võib kaduda infrastruktuur selle tootmiseks. Seda on liiga kallis ülal pidada. Tarmo Õuemaa tõdeb, et nad teevad Läänlases kahekesi sama, mida mujal kümnekesi.

Neeme Korv tõdeb ka, et maksumaksja raha eest väljaantavate omavalitsuslehtede konkureerimine reklaamiturul mõjub maakonnalehtedele rängalt.

Leitakse ka, et gruppi mittekuuluvaid, iseseisvaid maakonnalehti võib ajapikku päästa vaid mingit laadi ühinemine.

Mida teha maavaradega

Festivali teisel pealaval, Oru-laval, on kohe algamas arutelu maavaradest „Mida teha meie maavaradega?”.

Modereerib Karin Kase, vestlevad ELF-i juhataja Silvia Lotman, Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive, Viru Keemia Grupi juhatuse esimees Priit Rohumaa ja geoloog Väino Puura.

Sandor Liive leiab, et põlevkivi kaevandamine tagab Eestile energiajulgeoleku ning keskkonnamõjuta energiatootmisviisi polegi olemas.

Silvia Lotman toob välja, et põlevkiviga on seotud Eesti suurimad keskkonnaprobleemid.

Väino Puura märgib, et Eesti fosforiidivaru on tohutu ning Euroopa tunneb selle vastu huvi. Samas diktüoneema pigem ei ole lähisajandi teema.

Fosforiidist toodetakse väetist, kuid juba praegu on Läänemeri üleväetamise tõttu reostunud, sellest ka sinivetikaõitsengud, tõdeb Lotman.

Priit Rohumaa ütleb, et kohalik keemiasektor annab Eesti majandusse tohutu lisandväärtuse.

Tööstuste juhid pole nõus ka sellega, et Ida-Virumaa inimesed oleksid rikutud keskkonna tõttu õnnetud.

Liive sõnul keskkond taastatakse mingil, võib-olla isegi paremal kujul – näiteks on Aidu karjääri tekkinud veespordikeskus.

Rohumaa sõnul valitseb ettekujutus, et tüüpiline kaevur on must kirkaga mees maa all ja lisaks veel kindlasti joodik. Samas teenivad parimad kaevurid nende ettevõttes 2400-2500 eurot ja nendele kohtadele on konkurss.

Publiku seast soovib sõna endine haridusminister Jaak Aaviksoo, kes märgib, et Eestis paistab levivat uusludiitlik liikumine (ludiidid ehk masinalõhkujad olid mässajad 19. sajandi Inglismaal – toim) – tahetakse ära keelata uuringud.

Põllumajandusest spordini

Päev on jõudmas õhtupoolikusse ja Keskkonnalaval arutletakse põllumajanduse üle. Tartumaa Põllumeeste Liidu esimees Jaan Sõrra leiab, et Eesti põllumehed saaksid hakkama ka otsetoetusteta, kui neid toetusi ei saaks keegi Euroopas.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus sama kindel ei ole. Samas lähevad need toetused kokkuvõttes põllumeeste kaudu suuresti Eestist välja välismaa väetise- ja muude kemikaalide tootjatele, sest Eestis seda tööstust pole.

Kristjan Piirimäe ELF-ist viitab Clive Pontingu raamatule „Uus maailma roheline ajalugu”, mille kohaselt on paljud tsivilisatsioonid hukkunud just sellepärast, et kasvavale linnarahvastikule toitu tootes kurnatakse ära maa.

Postimehe laval käib jutt liikumisest tervise hüvanguks. Tuuakse näiteid teistest maadest, kus paljud inimesed sõidavad tööle jalgrattaga või jooksevad, et vajalikku kohta liikudes ka trenn kohe ära teha.

Publiku seast võtab sõna psühhoterapeut, kes tõdeb, et trennisõltuvusest on samuti saanud probleem. Ka aeroobikatreener Kaja Tuisk tunnistab, et peab vahel treenijail hoogu maha võtma.

Arutelu lõppeb lühitreeninguga Kaja Tuisu juhtimisel, sest ainuõige vastus küsimusele „Millal alustada treeningut?” on „Nüüd!”

Õhtu on jõudmas finaali. Orulavale kogunevad parlamendierakondade juhid. Siiski vaid kolm neist: Taavi Rõivas Reformierakonnast, Sven Mikser Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast ja Urmas Reinsalu Isamaa ja Res Publica Liidust.

Moderaatorid Rain Kooli ja Neeme Raud kinnitavad, et ka neljanda parlamendierakonna juht oli kutsutud, kuid ta ei soovinud osaleda.

Kõigepealt uurib Rain Kooli publikult, mida nad ei teeks, kui nad oleksid peaministrid. Nad ei vassiks ega valetaks ega oleks liiga kinni oma erakonnas.

Arutelul tulevad välja teemad, millest saavad eelseisvate valimiste põhiküsimused. Julgeolek Taavi Rõivaselt – ta kinnitab siiski, et ei räägi sellest valimiste tõttu, vaid on pidanud selle küsimusega oma peaministriaja jooksul iga päev tegelema.

Palgavaesus Reinsalult – pole õige, kui täiskohaga töötav inimene ei teeni piisavalt, et tulla toime. Reinsalu sõnul peitub lahendus palgasüsteemi muutuses.

Mikseri sõnul vajab Eesti uut narratiivi, mis paneks ühiskonna liikuma. Eesmärk võiks olla see, et ükski eesti laps ei ole vaesuses ja ükski inimene, kes käib täiskohaga tööl, ei peaks minema taotlema sotsiaaltoetust.

Erakonnajuhtide debati ajal on hakanud vihma sadama. Avanevad vihmavarjud, rahva seas jagatakse kilekeepe. Hämardub, süttivad tuled.

Kell üheksa on debatt läbi, kuid mitte arvamusfestival. Orulaval astub oma manifestiga üles Kinoteater. Seda vaatama ja kuulama on kogunenud juba uus seltskond.

Rain Kooli küsib parlamendierakondade esimeeste debatti kuulama kogunenud publikult, mida nad ei teeks, kui nad oleksid peaministrid.
Geoloog Väino Puura (keskel) räägib, et Eesti fosforiidivaru on tohutu ning Euroopas tuntakse selle vastu huvi. Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive (vasakul) ja Viru Keemia Grupi juhatuse esimees Priit Rohumaa kuulavad staažikat teadlast tähelepanelikult.
Pärast laia ringi arutelu teemal “Mida teha meie maavaradega?” läheb Viru Keemia Grupi juhatuse esimees Priit Rohumaa (pintsakus) fosforiidivastastega isekeskis juttu vestma.

Neeme Raud parlamendierakondade esimeestega. Vasakult Sven Mikser Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, Urmas Reinsalu Isamaa ja Res Publica Liidust ning Taavi Rõivas Reformierakonnast. Fotod: VIVIKA VESKI
Keskkonnalava “Roheline värav” ette on kogunenud hulgaliselt huvilisi põllumajandusteemalist arutelu jälgima.

Raplamaa Sõnumid
“Festival vihmas, päikeses ja ideedekülluses”
Vivika Veski
22.08.2014

The post Vihmas, päikeses ja ideedekülluses appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestival täitis Paide kahe päeva jooksul rohkem kui 4000 inimese ja hulgaliselt kirglike aruteludega seinast seina teemadel. Kohalikele inimestele tõi see eeskätt värskeid mõtteid ja uut energiat.

Festivali üks korraldaja, Maiko Kesküla, avaldas heameelt selle üle, et Järvamaa lava läks edukalt käima. Näiteks oli tema meelest sisukas arutelu osaluseelarve üle. Sellest võtsid osa Paide linnapea Priit Värk, Väätsa vallavanem Lauri Läänemets ja Ambla vallavanem Rait Pihelgas.

Idee oli panna inimesi mõtlema sellele, et eelarve ei sünniks kinniste uste taga, vaid ka kohalikul rahval võiks olla hääl, mis oleks eelarve koostamise juures kuuldav.

Kesküla teada said mitu kohal olnud Järvamaa omavalitsusjuhti mõttest inspiratsiooni.

Kogu ettevõtmise parim osa oli Kesküla hinnangul kõik need kokku tulnud inimesed, kes festivali sütitasid kohalikku elu ning andsid Paide inimestele teist mõtet ja uut hingamist.

Kesküla sõnas, et üks vahvamaid üritusi oli öine ühissõit «Tour d`ÖÖ», kus ratturid läbisid pimeduses rohkete kaasaelajate saatel linnas 16 kilomeetrit. Õnnestunuks peab Kesküla ka Eesti loo ja narratiivi otsimist.

Vao külalistemaja juhataja, kolme lapse ema Epp Säga külastas festivali esimesel päeval ning võttis osa pere- ja lasteteema aruteludest.

Et Sägade perre lisandub sügisest neljaski laps, Jaapanist pärit vahetusõpilane, leidis Säga, et uus kogemus vajab laiemat arut­elu. «Kuulasin mõtteid näiteks sina-mina perekeskuse telgis, kus tõstatati teema, et tegelikult ei sünni keegi lapsevanemaks, vaid me õpime seda. Sellistest koolitustest plaanin nüüd ka edaspidi osa võtta,» ütles Säga.

Laste kasvatamine ja ettevõtlus on Säga selgitusel põimunud ja need teadmised on kasulikud mõlemas vallas. Samuti oli ta seda meelt, et internetist võib ju otsida materjale ja neid seal lugeda, aga vahetu arutelu on midagi muud ning kohe saab vahetada ka kontakte.

Paide ettevõtlusele mõjusid need kaks päeva samuti hästi. Vanalinna kohviku juhataja Priit Põder ütles, et sättis festivali ajaks kohviku tavapärase rütmi mõneti ümber. «Näiteks pikendasime lahtiolekuaega ja suurendasime kaubakoguseid,» täpsustas ta.

Festival on kohalikule ettevõtjale oluline, sest mitmekordistab käivet. Vanalinna kohvikule oli see Põdra ütlust mööda võimalus näidata nii kohalikule rahvale kui ka väljastpoolt tulnuile kohviku miljööd ja võimalusi ruumi kasutada. «Loodetavasti suutsime ka linna oma kohvikuga reklaamida,» lisas ta.

Konsumi vanemmüüja Urve Laik teadis öelda, et reedel käis poes koguni kaks korda rohkem ostjaid kui tavapäeval. «Tavapäeval jääb ostjate arv 600 juurde, kuid reedel oli neid üle 1200,» sõnas ta.

Ostukorvi maksumus oli Laigi ütlust mööda küll valdavalt väike, jäädes enamasti viie euro piirimaile. «Kõige rohkem läksid kaubaks karastusjoogid, aga ka näiteks jäätis, saiakesed ja kartulikrõpsud kajastusid kassaväljavõttes kõige enam,» täpsustas ta.

Arvamusfestival tõi Paidesse küll palju inimesi, kuid möödus politseinikele tavapäraselt. Paide politseijuht Üllar Kütt sõnas, et reedel ega laupäeval ei tulnud ühtegi väljakutset, mida võiks seostada arvamusfestivaliga. «Parkimisega seoses tuli küll teha üksikuid kõnesid ja ümberpaiknemisi, kuid lisatööd arvamusfestival ei toonud,» sõnas ta.

Arvamusfestivali korraldas 160 vabatahtlikku ja rohkem kui 80 organisatsiooni tõid festivalile oma lava ja teemad.

Maiko Kesküla sõnas, et järgmisel aastalgi on ilmselt augustis Paidesse arvamusfestivali oodata. Kesküla meelest võiks Paide ettevõtmisest kasu lõigata ka majanduslikult, seepärast ärgitas ta juba praegu mõtlema, kuidas rahvast paremini majutada ja kus kodukohvikuid avada.

Järva Teataja
“Festival tõi paidelaste ellu uut mõtet”
19.08.2014

The post Järva Teataja: Festival tõi paidelaste ellu uut mõtet appeared first on Arvamusfestival 2014.

Äripäev
“Tegija: Kristi Liiva”
18.08.2014

The post Äripäeva tegija appeared first on Arvamusfestival 2014.

Esimese arvamusfestivali eel ja järel sugenenud küsimus, mis peaks olema sedasorti ürituse konkreetne tulemus või tagajärg, on tänaseks saanud loomuliku vastuse. Ei mingit pöördumist, petitsiooni, rühmituse sündi või muud „käegakatsutavat“, lihtsasti mõõdetavat.

Äripäeva meelest täidab arvamusfestival hästi korraldajate algusest peale seatud eesmärki olla arutelukultuuri arendaja ning säärasena on tal oluline koht avalike debattide-diskussioonide taseme tõstjana pikemaajalises perspektiivis.

Arvamusfestival ei ole sündinud mitte kriitilis-hindavast vaimust selle suhtes, mismoodi me siinmail avalikus ruumis mõtteid vahetame, vaid Rootsi eeskujust, mille ülekandmine Eestisse on nüüdseks teoks saanud kahe festivali näol näidanud, et sedasorti formaat sobib meilegi hästi. Korrektse väitluskultuuri vormi rüütatud vaba mõttevahetus ning kogu ettevõtmist läbiv soe ja sõbralik atmosfäär on väärtus, mis võetakse Paidest kaasa ja hoitakse alal terve aasta jooksul. Viitamine, et see või teine idee käidi välja juba arvamusfestivalil, on justkui kvaliteedimärk, et tegu on mõttega, mis väärib arutelu ja teokstegemist.

Enne tegu on alati mõte ja sõna.Paide Vallimägi on saanud kohaks, kus saavad kokku inimesed, kellele on oluline oma mõtteid teistega jagada, teiste arvamus ära kuulata, oma tegemisi mõtestada väitluse kaudu, võttes arvesse ka vastuargumente, mille ärakuulamiseks ja teadvustamiseks on arvamusfestival suurepärane koht. See ei tähenda, et arutlejad alati ühisele seisukohale jõuaksid. Arvamusfestivali kogemus õpetab, et eri arvamusele jäämine on igati normaalne, küll aga on oluline osata oma seisukohta veenvalt põhjendada ja suhtuda austusega sellesse, kes esindab diametraalselt vastupidist vaatepunkti.

Arvamusvabadus ja kõrgetasemeline väitluskultuur on Äripäeva jaoks väga olulised, põhimõttelised väärtused, millest lähtudes kujundame iga päev väljaande arvamuskülgi ja arvamusruumi veebiväljundit.

Sina ise oled oma tuleviku tegija. Seekord osalesime arvamusfestivalil peale eri majandusteemaliste sõnavõttude kajastamise ka oma teemablokiga „Minu finantstulevik – kelle asi see on?“ Ettevõtluslava juurde kogunenud aruteluosaliste suur hulk näitas, et tegemist on olulise küsimusega, millele oma isikliku vastuse leidmine on tähtis.

Viis laval üles astunud väitlejat mõtestasid poolteise tunni jooksul tänase pensionisüsteemi head ja vead ning näitasid, missuguseid võimalusi võiks nii ettevõtja kui ka eraisik oma finantstuleviku kindlustamisel kasutada. Ühtlasi andsid nad toimetusele hindamatut tagasisidet seisukohtade ja ettepanekute kohta, mida oleme oma juhtkirjades väljendanud.

Ühist järeldust võiks sõnastada tõdemusena, et pole olemas oma finantstuleviku kindlustamise retsepti, mis sobiks igaühele. Äripäeval on hea meel, kui arutelu osalised võtsid kaasa mõistmise, et oma finantstuleviku planeerimine eeldab igal juhul inimese enda aktiivset hoiakut. Püstitatud küsimuse vastus on: minu muretu finantstulevik on eelkõige ja peamiselt minu enda asi.

Äripäev
“Arvamuspidu läbi, elagu arvamuspidu”
18.08.2014

The post Äripäev: Arvamuspidu läbi, elagu arvamuspidu! appeared first on Arvamusfestival 2014.

Reedel ja laupäeval teist korda Paide Vallimäel peetud Arvamusfestivali külastas üle 4000 inimese. Kahe päeva jooksul peeti enam kui 160 arutelu ligi 400 osalejaga, programmi jagus üle 30-le alale.

«Tänavune Arvamusfestival näitas, et sundimatus õhustikus toimuvad arutelud on meie ühiskonnale igati vajalikud,» sõnas Arvamusfestivali eestvedaja Kristi Liiva. «Arvamusfestivali idee läheb eesti inimestele korda ja igast Eestimaa nurgast oli kohal inimesi, kes tundsid end aruteluplatsidel mõnusalt. Tuldi sõprade või perega, väike vihm ei seganud kedagi.»

Arvamusfestivali korraldasid 160 vabatahtlikku ja üle 80 organisatsiooni, kes tõid festivalile oma lavad ja teemad. Korraldajate kinnitusel on paljud organisatsioonid juba öelnud, et tahavad festivalile tulla ka järgmisel aastal, ning broneerinud omale lavale koha.

Kahel päeval Postimehe laval toimunud arutelud avaldatakse järelvaatamiseks ja -kuulamiseks aadressil www.postimees.ee.

Postimees
“Vaba mõte vabas õhus”
18.08.2014

The post Postimees: Vaba mõte vabas õhus appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivalil algas viimane arutelu, lavale astuvad parlamendierakondade juhid. Kahe päeva jooksul külastas Paide Vallimäge üle 4000 inimese, arutelusid oli kirglikke ja seinast seina teemadel. Järgmine Arvamusfestival toimub 2015. aasta augustis, mitmed organisatsioonid on juba endale teemalava koha broneerinud.

“Tänavune Arvamusfestival näitas, et sundimatus õhustikus toimuvad arutelud on meie ühiskonnale igati vajalikud,” sõnas Arvamusfestivali eestvedaja Kristi Liiva. “Arvamusfestivali idee läheb eesti inimestele korda ja igast Eestimaa nurgast oli kohal inimesi, kes tundsid end aruteluplatsidel mõnusalt. Tuldi sõprade või perega, väike vihm ei seganud kedagi.”

Arvamusfestivali korraldasid 160 vabatahtlikku ja üle 80 erineva organisatsiooni, kes tõid festivalile oma lavad ja teemad. Paljud organisatsioonid on juba öelnud, et tahavad festivalile tulla ka järgmisel ning broneerinud oma lavale koha.

Lisaks vabatahtlikele ja teemalavade tegijatele, aitasid festivali sünnile kaasa Paide linna ja Järvamaa omavalitsused ning inimesed ja ettevõtted. Festivali teine suurim toetaja on Avatud Eesti Fond. Raha andsid veel Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Eesti Koostöö Kogu, head inimesed Hooandjas ning mitmed ettevõtted, teiste seas Eesti Energia, Baltika, BNS, Cramo, Viking Windows ja paljud teised.

Arvamusfestivali lõpetab Kinoteatri “Manifest Nr 4” kell 21 Orulaval.

Aitäh kõigile osalejatele, kohtumiseni aasta parast!

Kogu info tänavuse festivali kohta on olemas meie kodulehel: 2014.arvamusfestival.ee.

The post Arvamusfestival tõi kokku üle 4000 inimese appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arutelu modereerinud Juhan Partsi sõnul tuleb Eestis leida julgust hästi töötanud otsused ümber hinnata. “Muidu on majanduses oht jääda magama,” ütles Parts.

Parts ärgitas arutlema, kuidas ettevõtete areng ei läheks Eestis Silvesteri ja Hansapanga, vaid enam Tallinki teed, mis on iseseisvalt oma võimekust arendav ettevõte.

Parts tuletas meelde EBRD analüüsi, kus nenditakse, et osa plaanimajandusest väljunud riike ei pruugigi kunagi arenenud heaoluriikidele järele jõuda. Nii tuleb Eestis otsustada, kas leppida n-ö teise liigasse kuulumisega või kui ei, siis mida tuleks poliitikas ja mõtlemises muuta, et ambitsioon heaoluriigi tasemele jõuda veel meie eluajal teoks saaks.

Endine haridusminister Jaak Aaviksoo oli kriitiline peost-suhu ettevõtluse suhtes, kus ettevõtja ambitsioon piirdub sellega, et saaks oma Mersu liisingu makstud ja paar lõunamaa reisi tehtud. Jõukuse kasvatamiseks ja innovatsiooniks vajaks Eesti suuremat kapitali kontsentreerumist ja innovatsioonivõimeli-si ettevõtteid, n-ö tarka spetsialiseerumist.

“Küsimus pole selles, kes peab need valikud tegema, vaid kas me tahame neid valikuid teha,” ütles Aaviksoo. Võijäävad rasked otsused poliitilise impotentsuse taha toppama.

Lõksus riik. Ettevõtja Indrek Neivelt nentis, et kui tahame paremini elada, peame midagi teistmoodi tegema. Kümme aastat sama tööd tehes pole rikkamaks saadud. Oleme riigina klassikalises keskmiste sissetulekute lõksus, kust väheseid riigid on suutnud välja murda.

Neivelti sõnul peaks mõtlema, mida muuta, et siin oleksid korralikud kohalike firmade peakontorid ja korralikud arenevad ettevõtted. Ikka samamoodi juhtmeid kimpu köites viie jõukama sekka ei pääse.

Neivelti arvates võiks start-up-firmade asemel enam toetada keskmise suurusega ettevõtteid, kus midagi juba tehakse ja kus mingi kompetents on olemas. Tõenäosus, et sünnib startup, mis maailma muudab, on väiksem, kui Viking lotoga suurvõit saada.

Investeerimisfirmas East Capital töötav Gert Tiivas tuletas meelde, et innovatsioonist ei maksa mõelda liiga kitsalt. Innovatsioon on ka see, kui keegi võtab olemasoleva asja ja teeb selle paremaks. Näiteks tõi ta Starmani, mis on vähenevale televiisori vaatamisele reageerinud sellega, et teeb oma kanalid juba paari nädala pärast nähtavaks telefoni vahendusel.

Äripäev
“Arutelu Paides. Mis viiks Eestit edasi?”
Sirje Lemmik
17.08.2014

The post Äripäev: Arutelu Paides. Mis viiks Eestit edasi? appeared first on Arvamusfestival 2014.

The post Pesakond võtab asja intelligentselt kokku appeared first on Arvamusfestival 2014.

Orulaval sai kuulata arutelu “Eesti tark võim”, mida vedas Linnar Viik. Diskussioonist võtsid osa Kristi Tiivas, Kristiina Kallas ja Keit Pentus-Rosimannus.

Arutelus võeti üles eestlase tugevused kui ka nõrkused. Arutleti nii pehme kui tugeva võimu eeliste üle. Mis on siis targa võimu tunnused? Eestlaste julgus erineda ning paindlikkus väljaspoolt tulevatele muutustele.

Pentus-Rosimannus: “Targa võimu üks omadusi on oskus mängida välja oma tugevusi. Meie tugevuseks on meie väike riik, mis annab eelise kiiremateks muudatuste tegemiseks kui suures riigis. Väike riik on rohkem muudatustele avatud.”

Kuna Orulava publiku seas ei olnud selleks ajaks veel julgeid arvamuse avaldajaid tekkinud, siis moderaator Linnar Viik valis välja kuulaja, kes sai öelda arvamuse Eesti pehme võimu ärakasutamisest. Inimeste seast võis välja tuua mõtte, et me toodame iga päev võimu läbi soojuse ja kontaktide.

Arutelu käigus tekkis palju ideid just selle suhtes, kuidas riik peaks kaasa aitama pehme võimu ärakasutamisele ja mille kaudu riigi nõrkust suunata tugevuseks. Tuleks julgustada noori loomaks kontakte välismaailmaga, kas õppides või töötades. Laiendades teadmist Eestist laiemalt, luues läbi selle suhtlusvõrgustikke, suurendab riigi tarka ja pehmet võimu.Tuleks edendada rohkem õpilasvahetust, tutvustada kultuuri, et tekitada kultuuridevahelist lõimumist.

Samas aga jõuti järeldusele, kuna pehme võim on madala tootlikkusega ning pole kindel, kas ka toimib, siis rõhutakse pigem tugevatele tegudele, mis toovad valimistel hääli.

The post Orulaval: nõrkuse suunamine tugevuseks appeared first on Arvamusfestival 2014.

Erakondade maailmavaatekohvikutesse mindi arutelusid kuulama ja arutlema, küpsised ja tee olid lisaväärtuseks.

Riigiametnik Maria tuli sotsiaaldemokraatide telgis toimunud arutelule eelkõige teda huvitava teema tõttu, kuid sotsid on talle ka muidu sümpaatsed: „Sel aastal on IRL ja sotsid oma programmiga küll teistest oluliselt üle. Reformierakonna telk on ikka päris hõre ja sellest on kurb. Näib, et Keskerakond ei ole täna üldse väljagi tulnud.“

Tiit Saaremaalt läks Vabaerakonna telki arutlema kogukondliku hariduse teemal, sest on õpetajana sellele varem ka ise mõelnud. Vabaerakond huvitab teda samuti. „Iga uus algatus annab mingit lootust. Muidugi, eks ikka jääb tunne, et ka seal ridades on inimesi, kes ajavad taga oma kasu ja järgivad vaid karjääri huvisid. Siiski arvab Tiit, et annab kevadel valmistel oma hääle just Vabaerakonnale. „Tuleb anda võimalus. Lootust ei tohi surmata,“ sõnab Tiit.

Konservatiivse Rahvaerakonna telgis jutuajamisi kuulanud Laine Paidest pidas julgeoleku teemat hetkel väga vajalikuks. „See Venemaa teema on ikka oluline, jah. Olen muidu valinud Keskerakonda, aga nüüd vaatan, et see uus konservatiivne erakond on täitsa tubli. Oma Eesti riiki tuleb ikka hoida. On, mis ta on, aga ikka iseseisev!“

The post Maailmavaatekohviku külastaja hindab arutelu appeared first on Arvamusfestival 2014.

The post Pesakond: karu pensionile? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Kas ja kuidas peaks riik loomemajandust toetama? Mida loomemajandus riigile üleüldse pakub? Loov Eesti kutsus aruteluks kokku Tallinn Music Weeki peakorraldaja Helen Sildna, PÖFFi korraldaja Tiina Loki ning Arhitektuurikeskuse juhi Raul Järgi.  Üheskoos Raul Oreškiniga Kultuuriministeeriumist ning Piret Treibergiga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist püüti leida parimaid lahendusi loomemajanduse arendamiseks. 

Milleks ja kellele on valdkondlikud arenduskeskused vajalikud?

Piret Treibergi sõnul jõudis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumisse mõiste loomemajandus aastal 2007, kui eelarveperioodi alguses valdkonna arendamine tegevusplaani asetati.

Helen Sildna rõhutas, et meil on alati olnud potentsiaali, mida me ära ei kasuta. “Arenduskeskuse eesmärk on olla riigile partneriks ning koondada kompetentsi, et ressursse mitte raisata. Riigi seisukohast on valdkondlike arenduskeskuse näol tegu riskide maandamisega, kui alustati struktuuri ülesehitamisest, mitte ei jagatud ettevõtetele otsetoetusi. Ühe ettevõtte huvi võib olla kitsas, kuid valdkonna huvi on suurem. Kui küsida üksikettevõtjalt, kas ta saab keskusest abi, siis keegi ei saa kasu 100%. Oluline on baas, mis teeniks valdkonna huve, Nüüd on aeg esitada küsimus, kuidas efektiivselt edasi tegutseda,” rääkis Helen.

“Oluline on pikaajaline orgaaniline kasv. Paljud noored arvavad, et startup‘id ongi ettevõtlus – sul tuleb idee, tuleb keegi välismaalt rahaga ja kõik on hästi. Tegelikult on see väga ohtlik mudel ja panustama peaks pikaajalisele arendusele. Kuue aastaga, mis on Eesti Muusika Arenduskeskuse vanus, saad luua rohkem korrastatud maailma, kus ettevõtlus saab hakata arenema,” lisas Helen.

Pireti sõnul on defineerimise koha pealt keeruline eristada talente, eksportööre, elustiiliettevõtjaid jne. “On oluline leida head ja töötavad lahendused, keda ja kuidas toetada. Arvestades eelarvemahtusid, mis meil praegu käes on, võib öelda, et nii palju võimalusi ei ole meil varem olnud.”

Raul Oreškin tõi välja, et talentidest ei ole tegelikkuses kasu, kui nad ei oska interdistiplinaarsetes meeskondades toimida: “Arenduskeskustes ongi oluline seda kinrjaoskust arendada, et olla äris edukas.”

Raul Järg aga lisas, et ei tasu alahinnata sidet turuga ning võrgustikku, mis arenduskeskustes tekib.

Kuidas loomemajanduse toetamine riigile kasulik on?

Miks toetab riik täna loomeettevõtlust? Piret Treiberg põhjendas prioriteetide hulka kuulumist sellga, et riik annab sõnumi, et loomemajandus võimaldab pakkuda lisaväärtust nii töökoha kui toodete näol.

Raul Oreškini sõnul on riiklikke toetusi on vaja selleks, et mõni teenus toimima panna või kättesaadavaks teha. “Arusaamine on vajalik ka ärimaailmas, et loomevaldkonna potentsiaali osataks ära kasutada.”

“Sel aastal on hakanud jää murduma näiteks festivalide korralduse mõju mõistmise osas – ühe ürituse ümber on ääretult suur väikettevõtluse võrgustik, mis maksude näol piirkonnale palju kasu toodab,” tõi Tiina mitmepoolse kasu välja. “Näiteks Põhjamaade kultuuri investeeritakse süsteemselt, kus rõht on sõnal “investeering”. Me ei saa ainult ühte asja arendada ja loota, et see kõike arendab. Kui aeda süsteemselt harida, siis ta annab head vilja!”

“See, mida riik investeerib ühe filmi tootmisse, tuleb tagasi juba arvukate töötajate maksude näol. Mida paremini läheks filmil, seda parmini läheks seotud kunstivaldkonnal,” rõhutas Tiina. Ka Raul Oreškin tõi näiteks Tartu Loomemajanduskeskuse, kuhu avaliku sektori toetus on silmnähtavalt tagasi tulnud. “Keskuses töötab kokku üle 100 inimese, kes makse maksavad. Lisaks tehti korda linnas suur üks kinnisvaraobjekt, mis linnaruumi positiivselt mõjutas nii piirkonna väärtuse tõusu kui uue festivaliala tekkimise mõttes.”

Siht: eksport?

“Oleme jõudnud arusaamale, et kõik tahaks elada mõnusas riigis,” arutles Piret. “Kas loomemajandust peaks elustiiliettevõtete näol toetama? Igasugused toetused moonutavad turgu ja peavad kasu mõttes olema läbimõeldud. Arenduskeskused peaks esindama ühishuve ning mõtlema lahendusi, kuidas minna välisturgudele.”

Raul Järgi sõnul solgib täna riik ehitusvaldkonnas turgu. “Eesti arhitektuur on täiesti väärt eksporti ning avalik hankimine ei tohiks olla hinnapõhine, vaid sisupõhine. See parandaks valdkonna võimekust ise hakkama saada.”

Tiina sõnul on olemas universaalsed lahendused ekspordiks valdkondade vahel. “Rahvusvaheline edu aitab meil rahvuslikust alaväärsuskompleksist üle saada, mis on väikerahvastele omane. Alustama peaks siiski koduturuga, kus edu saavutada.”

Raul Oreškini arvates ei ole turu mõttes järjekord oluline. “Kõik teed on tegelikult avatud ja ka kohe on võimalik eksportida ning välisturgudele siseneda, kui ettevõttel vastavad oskused on.”

Kust loovust saab?

“Julgeks väita, et tuntud Rootsi brändid nagu Ikea, Volvo jt ei oleks nii edukad ilma disainita,” rõhutas Helen. “Nemad on suutnud loomekomponendi läbi ettevõtlusmehhanismi laiapõhjaliselt toimima panna.”

Kuidas aga loovust inimestes arendada? “Mida rohkem lapsed käivad koolis, seda vähem andekad nad loovuse mõistes on,” väitis Raul Järg. “Kas koolisüsteem rikub loovuse ära? Mina arvan, et loomemajandust ja loovust võiks enam integreerida inimeseks olemise protsessi ja haridusse!”

Mõtteavaldusele tuli toetust ka publiku hulgast, kus rõhutati huvihariduse rolli. Huviharidus peaks kättesaadav olema kõikidele ühiskonnakihtidele, kuna on otseselt seotud loomemajandusega.

Samamoodi oluline on ettevõtlusteadlikkuse ning –õppe juurutamine. Piret Treibergi sõnul tegeleb riik teadlikult ettevõtlusteadlikkuse tõstmisega hariduses aina enam. “Meil ei ole varem olnud nii arvukalt ettevõtluskonkursse ning programme. Oluline on inimestesse panustada,” lõpetas Piret.

The post Miks on majandusel vaja loovust? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Mina tahaksin tulevikus elada Paides. Minu töö on ehitaja. Ma ehitan ilusa maja. Minu maja on soe. See on kollane maja. Seal on 7 arvutit ja 10 tahvelarvutit, 7 last. Ma olen õnnelik.

Nii kirjutas 9-aastane Kristo, kes on üks 269st Järvamaa 1. – 3. klassi õpilasest, kes mõtisklesid oma tuleviku kodu üle. Laste visioone saab lugeda Arvamusfestivali raamatulaada ala kõrval.

Tulevikuvisioonide kirjutamist korraldanud Kersti Viilup tunnistab, et laste kirjelduste sisukus ning osalemise aktiivsus üllatas meeldivalt. Leidub väga erinevaid lähenemisi, ka päris ambitsioonikaid plaane.

10-aastane Kertu Paidest kirjutab nii: “Elan hetkel Prantsusmaal, aga ma käin iga nädal oma kallil perel külas. Mul on Prantsusmaal oma maja ja elan seal oma perega, kolmeaastase Greetega ja oma mehega. Käin tööl. Nimelt olen ma AÜ Avoni omanik ja see on meigi ja stiilsete riiete firma. Prantsusmaal on palju muutusi, liiklus läks aina tihedamaks. Siin on ka rohkem asutusi ja poode. Prantsusmaal on tore.”

On ka lihtsamini saavutatavaid unistusi.

9-aastane Steven Türilt kirjutab: “Elan Eestis Järvamaal oma majas. Pere pole. Töötan politseis. Liiklus on vähene. Sõidan Ford gt-ga, aga tööl sõidan Ford mustangiga.”

Palju tähelepanu saavad koduloomad.

8-aastane Getter Paidest: “Kui ma kasvan suureks, siis ma elan Põlvas oma majas. Ja mul on pere ja neli last. Mul on ka lehm ja lammas ja kana ja hobune ja siga ja kass ja koer ja küülik ja hamster ja tuhkur ja papagoi. Ma töötan kas linnavalitsuses või loomaarstina. Samal ajal ka laulan, olen sama kuulus kui Hannaliina.”

10-aastane Kätlin Türilt: “Minu tulevikukodu asub Lõuna-Eestis metsade ja põldude vahel. Mu kodu on väljast väike, aga seest suur. Minu pere on sportlik, mul on 2-3 last ja koer, kass, lammas ja kits. Koer valvab kodu, kassiga mõnus mängida, lambalt saab villa ja kitsel on mõnus piim.”

Kui üldiselt tahetakse 1-2 last, siis mõni kirjutaja ei näe endal tulevikus üldse lapsi.

9-aastane Stiina Paidest: “Minu peres on mees, mina ja lemmikloom kass. Meie majas on kolm tuba. Me elame rahulikus ja vaikses kohas.”

Umbes pooled lapsed on kolinud oma praegusest kodukohast minema, paljud on läinud välismaale. Nagu kirjutab 8-aastane Raido: „Suurena tahan töötada Soomes rekkajuhina.“

The post Lapsed näevad tulevikku lennukalt ja pragmaatiliselt appeared first on Arvamusfestival 2014.

The post Pesakond arutles Y-generatsiooni teemal appeared first on Arvamusfestival 2014.

Aasta tagasi kuulasin kadedalt raadiost ülekandeid Eesti esimeselt Arvamusfestivalilt. Kadedalt seepärast, et festival oli Paides, mitte Viljandis. Ja ka seepärast, et mina olin Viljandis, mitte Paides.

Arvamusfestival meenutab natuke seda, mida kunagi oodati internetikommentaariumilt. See on nagu kollektiivne aju, mis vaeb intelligentselt ja mõnuga Eestile ja maailmale tähtsaid teemasid. Mullu tuli sinna nõu pidama ligi 2000 inimest, kõigil mõni mõte, mida teistega jagada, või valdkond, mille kohta rohkem aimu saada.

Poolteise aasta eest, kui Sakala digilehe kommentaarium muutus isikustatuks, kuivas see kokku nagu kõrneks praetud pekitükk. Loomulikult võtsime niisuguse riski teadlikult, et saada lahti solvangute ja mõttetuste üleliigsest rasvast. Kurvaks teeb arutelus kaasalööjate vähenemine sellegipoolest. Et inimesi innustada, hakkas Sakala mõne kuu eest pakkuma nädala parima oma nime all kirjutatud netikommentaari autorile kümme eurot puhtalt kätte, kuid palju paremaks pole preemia asja teinud. Elavamal nädalal laekub meile ikka vaid paarkümmend kommentaari, halvemal kõigest kolm-neli. Nädalane digilehe lugejate arv kõigub viimastel kuudel seejuures 39 000 ja 86 000 vahel.

Kas oma arvamus on tõesti vaid 0,02 protsendil lugejatest? Loomulikult mitte. Facebooki seinal või Twitteris väljendavad inimesed mõtteid märksa vabamalt. Seal ümbritsevad neid sõbrad, kelle vaated vähemalt suuremas osas nende omadega kattuvad, nii et hukkamõistu pole karta. Paraku tähendab see, et ideed ja vaated jäävad suhtlusringkonnakeskseks ega levi ühiskonnas laiemalt. Ajalehe kommentaariumis oma nime all midagi öelda tundub aga paljudele hirmutav. Äkki teistel on erinev seisukoht? Vahest peavad nad mind rumalaks?

Kartus erineda hoiab meid tõmbamast jalga roosa-valgetriibulisi pükse, astumast välja tõrjutute eest ja avaldamast valjul häälel oma sügavamaid tõekspidamisi. Ometi on inimestel erinevusi vaja rohkem kui piiritajal kärbseid. Ilma jäävad nad nälga ja hakkavad parvedena põgenema. Palk ja töö on kahtlemata tähtsad, kuid ka vajadus olla mina ise sunnib väiksemate kohtade erilisi inimesi kolima suurlinnadesse, kus nad leiavad rohkem mõistmist ja omasuguseid.

Kui suudame olla tolerantsed veganite ja punkarite vastu, võtta võrdsena seksuaal- ja rahvusvähemusi ning hukkamõistmise asemel mõista võimalikult mitmesuguseid seisukohti, on elukeskkond meeldivam ja rikkam nii sellele, kes normist erineb, kui keskmisele viljandimaalasele ja eestlasele.

Tänavu kahetsen ma vaid seda, et arvamusfestival pole Viljandis. Ise keeran aga autonina täna hommikul Paide poole, kuulan teisi ning astun paar korda Sakala, Järva Teataja ja Virumaa Teataja ühisel laval ka üles.

Kui tõele au anda, siis ma ei oska nimetada ühtegi maailma päästvat ideed ega isegi suurusjärgu võrra väiksemat konkreetset algatust, millele mullusel festivalil alus pandi. Võib-olla pole väärt mõtted aastaga lihtsalt küllalt suureks kasvanud. Ent õigupoolest pole sellest lugu, kui imerohud tulemata jäävad. Arvamusfestivali kõige suurem väärtus ei seisne mitte arvamuste, vaid arvajate kujundamises. Kindlasti paneb ta tänavugi hulga inimesi loobuma juhtmõttest «Ära arva!». Kui on hea mõte, tuleb endale öelda hoopis «Arva ära!» ja seisukohta teistega jagada, olgu siis Sakala digilehe kommentaariumi, meie arvamuskülje või mõne muu meediakanali vahendusel. Ühest mõttest ei pruugi midagi sündida. Aga võib sündida ka väga palju.

Sakala
“Vaba mõte: Ära arva või arva ära”
Hans Väre
16.08.2014

The post Vaba mõte: Ära arva või arva ära appeared first on Arvamusfestival 2014.

Uurisin Arvamusfestivali lastealal, mida lapsed teevad ja arvavad ning kuidas täiskasvanud end festivalimelu keskel tunnevad. Paratamatult jõudsin ka kõrval asuva laste ja perede lava “Lapsesuu ei valeta” juurde.

Sel aastal on Arvamusfestivalil avatud päris tasuta lasteaed ja seda võimalust ei ole lapsevanemad märkamata jätnud. Kasvatajad rääkisid, et üldiselt on lapsevanemad tasuta lastehoiu võimalusest teadlikud ning klientide hulgas leidus ka Paide elanikke, kes arutelusid kuulama tulles jätavad lapsed mõneks ajaks hoidu.

Lastevanematega lepitakse kokku orienteeruv aeg, millal lastele järele tullakse. Keskmiselt jäetakse laps kasvatajate hoolde tunniks-kaheks. Kuigi lastehoidu tehakse vabatahtlikena, on kasvatajad sama hoolsad nagu oma igapäeva tööd tehes. Nad mängivad lastega, teevad nendega käsitööd ja kui vaja, siis lohutavad. Samal ajal kui mina kasvatajat oma küsimustega tüütasin, läks üks plikatirts aiast välja seiklema, kuid seegi ei jäänud kasvatajale märkamata.

Küsisin lastelt, mida nemad kogu sellest arvamisest arvavad. Hugo ütles, et enamasti räägitakse ikkagi lavadel tarka juttu. Tema sõber, aga väitis, et kusagil laval oli purjus onu lolli juttu rääkinud. Päris kindel ei olnud selles aga kumbki, sest ühelgi arutelul nad ise käinud ei olnud.

Tüdrukud ei olnud päris kindlad, mis asi see arvamus üldse on. Vanem neist arvas, et täna vihma sadama ei hakka. Noorem arvas, et tema arvamisega ei tegele, vaid ainult ütleb ja räägib. Trummimängimine oli mõlema jaoks huvitavam tegevus kui minuga vestlemine.

Seejärel sattusin telki, kus lapsed käisid suurele karvasele koerale raamatuid ette lugemas. Susi Koertekooli teraapiakoerad ja nende omanikud osalesid samuti vabatahtlikena. Kohe kui ma sisse astusin, pisteti ka mulle raamat pihku ning paluti telgisviibijaile ette lugeda. Õnneks ma oskan lugeda.

Lapsed käisid telgis ühekaupa ning lisaks ettelugemisele oli neil võimalus koertega tutvust teha, et saada üle kartusest suurte koerte ees, sest koerad olid tõesti väga sõbralikud ja rahulikud. Koerad ja omanikud olid telgis vahetuste kaupa. Teraapiakoera omanik, kellega vestlesin, ütles, et koerad on nagu lapsed ja võivad väsida kiiresti. Selle tõttu nad teevadki vahetusi iga tunni järel, sest väsinud koer on püsimatu ja lapsi ei kuula.

Laste ja perede lava juures tutvusin Jane Snaithiga, kes osaleb täna kell 18:00 sealsamas algaval arutelul “Armastus on siis, kui näed kedagi, aga tunned seda kõhus ehk millist perekonda laps vajab?”. Arutasime üheskoos asendushoolduse ehk lastekodude ja kasuperede olukorda Eestis. Kõigil, kes tunnevad huvi asendushoolduse valdkonna vastu, soovitan sellest arutelust osa võtta, sest mulle jäi mulje, et Jane teab, millest ta räägib.

The post Lapsesuu: räägitakse tarka juttu appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivali on lisaks paljudele osalejatele külastanud ka arvukalt neljajalgseid sõpru. Kindlasti on koerte jaoks selline inimeste kontsentratsioon ning lõhnade-helide virr-varr väsitav ja stressirohke kogemus. Just seepärast on festivalil avatud sel aastal koerte parkla.

Sellist koertehoiu võimalust kasutasid esimese päeva jooksul paljud neljajalgsete omanikud: reedel viibis korraga koerte parklas 4-5 koera, kes pakkusid seltsi ka lugemiskoertele.

Parkla, millesse oma sõbra ajutiselt jätta saab, asub festivalimelust veidi eemal, just selleks, et möödakäijaid sinna palju ei satuks ja sellega loomi ei häiriks. Parkla loomisesse on oma osa panustanud ka kohalikud elanikud, kes valmistasid kutsadele mugavaks olemiseks ette puhkeasemed euroalustest ja lapitekkidest. Lisaks on neljajalgsed kaitstud ootamatu vihma, aga ka lõõmava päikese eest.

Arvamusfestivali vabatahtlikud küll jälgivad, et keegi koeri ei segaks. Siiski on eelduseks, et neljajalgne on sõbralik ja sotsiaalne, talub teiste koerte läheduses viibimist ning ei häiriks teisi haukumisega. Koerte parkla organisaatori Maarja Tali sõnul sujus esimesel festivalipäeval kõik väga hästi ning vabatahtlikud on siiani teises keeles suhtlevate sõpradega edukalt hakkama saanud.

Festivali korraldajad soovitavad tuua koer parklasse koos tema puuri või aseme ja jooginõuga, millega ta on harjunud ja mis on tema jaoks mugav ning turvaline.

The post Koerte oma arutelud appeared first on Arvamusfestival 2014.

Kell oli tublisti üle 22, kui arutelu Eesti tuleviku lugude üle oli hoo Orulava arutelu alal sisse saanud. Ühe kõrvaga arutelu jälgides hoidsin silma peal ka telefonil, et saada lähemat infot oma kohaliku majutuskoha kohta.

Paarkümmend minutit enne südaööd seiklesime juba koos festivalikino lavajuhi Kristeliga mööda Paide tänavaid, otsides ööbimiskohta, mida paidelane Anneli Alekand oli Arvamusfestivali korraldajate üleskutse peale lahkelt olnud nõus korraldusmeeskonna liikmetele andma.

Külalislahkus, millega Anneli koos tütre ja dobermann Kiiraga meid hilisest õhtutunnist hoolimata vastu võttis, oli selline, mida tavaliselt kohtab üksnes lähedaste sõprade ja pereliikmete juures. Uurides teiste kodumajutuses ööbinute kogemusi, olid sõnad sama kiitvad.

“Margit oli väga paindlik kellaaja osas. Nagu päikesekiir meil vastas. Tundsin, et meid oli täiesti oodatud,” jagas oma emotsioone Paide noortekeskuse juhataja Margit Udami juures ööbinud Arvamusfestivali turundusjuht Anu Melioranski.

“Kui ei pelga suhtlemist ja inimesi, on see turvaline võmalus end välja magada ning õppida Paide inimesi tundma,” rääkis festivali ettevalmistuste ajal samuti Margiti juures peatunud blogija Greete Palmiste.

Kuigi hommikune ärkamine oli vaevaline (sest uni oli tõesti hea!) jagus meil täna hommikul 20 minutit enne Paide Vallimäele tormamist, et rääkida Anneliga igapäevaeluga seotud teemadel.

Muuhulgas läks jutt ka regionaalpoliitikale ja sellega seoses rääkis Anneli humoorika loo sellest, kuidas ühelt tema tütrelt, kes oli Tallinnas ülikooli pabereid viinud, oli küsitud: “Kas Paide on Põlvamaal?”.

Ei, Paide ei ole Põlvamaal, Paide on Eesti keskel, Järvamaal! Pole põhjust eelistada ka muid linnu, kuna kõik olulisemad punktid on Paidest 75-100 km kaugusel. Selliselt vähemalt näevad paidelased ise oma linna.

Kuigi hommikusele blogitiimi koosolekule ma õigeaegselt ei jõudnud, oli mul hea meel, et olin võtnud selle 20 minutit ja hommikuse aurava kohvitassi taga pidanud meeldiva vestluse ühega nendest kohalikest, kes andsid oma panuse selleaastase Arvamusfestivali korraldamisse.

The post “Kas Paide on Põlvamaal?” appeared first on Arvamusfestival 2014.

The post Pesakond Kuku Keskpäevatunnis appeared first on Arvamusfestival 2014.

Vaidlustes sünnib tõde, öeldi Vana-Kreekas. Seda väidet tuleks teise Paides aset leidva Arvamusfestivali kontekstis mõnevõrra ümber sõnastada, õieti selle teine sisu anda. Ei pea sündima tõde. Festivali eestvedajad rõhutavad nimelt avalikes esinemistes alati sõna «kultuur». Arvamuskultuur, oskus argumenteeritult kõnelda, aga vahest veel enam kaasvestlejat ära kuulata. Dialoogi pidamise oskus.

«Tahame, et arutelukultuur Eestis paraneks. Et eriarvamusi ei kardetaks ega vaenataks, vaid võetaks kui normaalsust, võimalust kuulda midagi uut ja endagi mõtted selgemaks mõelda. Et on täiesti normaalne ka mitte ühisele arvamusele jõuda,» kirjutas Arvamusfestivali algataja Kristi Liiva Postimehe arvamusküljel (PM, 13.08).

Oleme vabas Eestis elades aasta-aastalt järjest enam mõistnud, mis on demokraatia ja pärisosana selle juurde kuuluv vaba ühiskondlik mõttevahetus. Arvamusfestival asetab sellesse protsessi veel ühe kultuurikihi. «Vaba», see tähendab korraldajate filosoofias faktipõhist, ühiskonnaülest, isetekkelist ja kõigile avatut. See on olnud ka teise festivali kindel sõnum. Ainuüksi asjaolu, et festival on teine. Et Rootsist Visbyst eeskuju ja innustust saanud ning mullu Paide Vallimäele paar tuhat inimest kokku toonud üritus sai jätku.

Postimees on alati näinud oma rolli arutelukultuuri arendajana, pakkudes ühest küljest võimalusi eri seisukohtade avaldamiseks oma veergudel ning teisalt soovides olla ka ise oluliste ühiskondlike teemade tõstataja ja debattide vedaja. Seepärast olime Paides kohal nii aasta tagasi esimesel Arvamusfestivalil kui ka tänavu. Ja mitte lihtsalt kohal, et ajakirjanikena sündmust kajastada, vaid oma lava ja kavaga, kaasates ka koostööpartnereid (Avatud Eesti Fond, Liikumisaasta jt).

Kaks ei jää kolmandata. Kolmas Arvamuskultuuri festival tuleb päris kindlasti. Korraldajatele saab see olema kahtlemata veel suurem proovikivi, kuid kogemused aitavad teha õigeid valikuid. Esimesel festivalil valitses väikese ürituse kammerlik vaim. Teisel festivalil on korraldajatel olnud kasutada rohkem raha, paarikümnest arutelupaigast on saanud mõnikümmend. Kui esimese festivali suhtes valitses uudse asja puhul alati esinev skepsis, siis seekord küsitakse kindlasti, kas seda kõike pole hoomamiseks mitte liiga palju.

Samas on ühiskond järjest enam mõistnud selle festivali ideed ja olemust. Tullakse perega, väike vihm osalisi ei häiri. Võime üha kindlamalt rääkida traditsioonist.

Üks oluline aspekt mõttevahetuse juures on ka see, et sõnast sünniks tegu ehk midagi käega katsutavat. Arvamusfestivalil ei asutata ega deklareerita, kuid juba mulluse festivali järel oli leheveergudel ja raadioeetris siin-seal kuulda fraasi «idee, mis öeldi välja ka Arvamusfestivalil». Iga sellise lause sees kõlab kinnitus, et seesugust üritust on vaja. Uus kultuurikiht on jälle sündinud.

Postimees
Juhtkiri: Kaks ei jää kolmandata
16.08.2014

The post Postimehe juhtkiri: Kaks ei jää kolmandata appeared first on Arvamusfestival 2014.

“Praegu on kõige mõõt raha. Meditsiinis, hariduses ja teistes valdkondades on kõik taandunud sellele,” alustas Eesti Ökokogukondade juhatuse liige ja kodanikualgatuse Restart Eesti üks algatajatest Madis Masing oma lugu sellest, millises tuleviku Eestis tema elada tahab.

“Kesksel kohal peaks olema inimene ja ühiskonnakorraldus, kus võimalikult paljud indiviidid jõuaksid võimalikult lähedale oma täispotentsiaalile. Kõik me sünnime mingite annetega. Ühiskonna roll peaks olema toetada seda, milles me head oleme,” rääkis Masing edasi ja tutvustas öko-Eesti visiooni, mis põhineb ökokogukondade toimimisalustel.

Selle visiooni kohaselt on oluline tagada Eesti kestlik areng läbi nelja aspekti: ökoloogilise, majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise.

“Me ei võta looduselt rohkem, kui ta taastoodab. Me kasutame seda majanduslikku rikkust, mis siin kohapeal toodetakse. Kogukond hoolitseb ise oma liikmete, iseäranis laste ja eakate eest. Need on oskused, teadmised ja hoiakud, mis me anname edasi läbi formaalse ja mitteformaalse hariduse,” lisas ta selgituseks.

Minu küsimuse peale, kuidas saaks Eesti inimene juba täna liikuda nn öko-Eesti poole, olid Masingul väga lihtsad soovitused.

“Täna me ei ole majanduslikult kestlikud. Võimalikult palju peaks muutuma muust maailmast iseseisvaks ja tarbima teadlikult ning mitte kasutama materjale, mis mürgitavad keskkonda. Hoiu-laenuühistud pankade asemel, kohalik toit kohalikult talunikult, ehitame kuivkäimlad, taaskasutame riideid ja asju,” loetles ta.

“Igal mehel ei ole vaja oma sepikoda. Kui inimene hoiab asju nagu enda oma, siis saavad paljud neist kasu,” ja tõi näite sellest, kuidas tütre kasvatamisel on ta naisega väga vähe uusi asju ostnud, pigem taaskasutanud tutvusringkonnas juba olemasolevat.

Meie vestlusele punkti pannes tsiteeris Masing vana indiaanlaste vanasõna, mis ka Eleanor Roosevelti palju kõnetas ja võttis ideaalselt kokku tema eelneva jutu: “Me ei päri seda maad oma esivanematelt, vaid laename oma järeltulijatelt.”

Restart Eesti on kodanikualgatus, mis sai alguse 2013. aasta alguses endiste tudengiaktivistide poolt ja on hetkel peamise väljundi leidnud sotsiaalmeedias levitavate videoloengute kaudu.

Selle eesmärgiks on levitada mõtteviisi, mis aitaks ette valmistada põlvkonda, kes tänase mõistusekeskse inimelukorralduse asemel lähtuks ennekõike südametarkusest.

Oma tuleviku Eesti lugu jagas Madis Masing esimesel festivaliõhtul Orulaval toimunud grupiarutelu järelkajana. Selle sisust saab lähemalt lugeda “Arvamusfestivali esimene päev: 2000 inimest, arutelu Eesti tulevikust”.

The post Iga mees ei vaja oma sepikoda appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivalil löövad vabatahtlikena kaasa 55  noort järvamaalast. Nende peamiseks töövahendiks on soe naeratus.

Mis saab siis, kui päike pilve taha kaob ja Vallimäel vihma sadama hakkab? “Siis läheb küll kibekiireks tegutsemiseks!” plahvatab Paide noormees Jan Margen Vau vastuseks.

Jan-Margen on üks poolesajast kohalikust noorest, kes löövad festivali korraldamiseks kaasa, reguleerivad liiklust ja parkimist Vallimäe ümbruses, koristavad toitlustusala, juhendavad külastajaid õigete lavadeni ja valvavad nende neljajalgseid sõpru selleks ette nähtud koerte parklas.

Staabi ja sisekommunikatsiooni juhi Birgit Rootsi sõnul valiti vabatahtlikeks rõõmsameelsed ja abivalmid noored Paidest ja selle lähiümbrusest. Sobivaid inimesi soovitasid korraldajatele kohalikud huvijuhid ja noorsootöötajad.  “Tähtis on see, et neil oleks hea tuju ja naeratus näol,” ütes Rootsi.

Vabatahtlikega viidi enne festivali algust läbi kaks koolitust, kus õpetati rühmatöö raames noortele, kuidas lahendada festivalil esile kerkivaid probleeme ning kuidas käituda äärmuslikes olukordades. “Näiteks mida teha jaapanlasega, kes inglise keelt ei oska, või mida teha, kui mõni koer lahti pääseb ja ära jookseb,” tõi Rootsi näite. “Lasime neil endal lahendused välja pakkuda.”

Jan Margeni sõnul naudib ta Arvamusfestivali ega heitu sellest, et ta paljudest vestlusringidest osa ei saa, sest talle lihtsalt meeldib tegutseda. “Eile tulid kaks toredat vanameest ja küsisid, kas seljankat saab. Koos siis otsisimegi neile supitelgi üles.”

Ka Jan Margeni sõnul on vabatahtliku töö juures kõige olulisem hoida iseendal ja kaaslastel tuju üleval ning teretada külastajaid viisakalt. Midagi üle jõu käivat selles töös tema sõnul pole.

Enamjaolt on vabatahtlikud põhikooliealised, kuid kõige noorem vabatahtlik on 11-aastane Kenzo.

The post Vabatahtlik Jan Margen: tegutseda on ju mõnus! appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivali osalistele avas otse Paide Vallimäe külje all uksed kodukohvik “Ingridi ja Tarmo juures”. Perenaise sõnul kaasneb kohviku avamisega vaid küpsetamise vaev, kuid seegi saab külastajatega emotsioone jagades mitmekordselt korvatud.

Eile õhtul pakkus kodukohvik lisaks saiakestele suvikõrvitsa-pesto küpsetist ja vanaemade lemmikretsepti järgi küpsetatud hapupiima-ploomikooki. „Nii nagu valmib meie pere toit – sellest, mis parasjagu kodus olemas on – valmis ka kodukohviku menüü,“ selgitas Ingrid hilissuviste andide valikut küpsetistes.

Lisaks kohvile-teele ja küpsetistele julgustas Tarmo külastajaid ise põõsastelt tikreid ja mustsõstraid noppima.

Ingridi sõnul ajendas kodukohvikut avama võimalus suhelda erinevate inimestega. „See on hea võimalus näha, mida inimesed ootavad, milliseid emotsioone siit saavad,“ rääkis Ingrid. Kohviku peremees lisas, et see on ka võimalus saada kiire ülevaade sellest, millest festivali erinevatel aruteludel juttu tehti.

„Kui eelmisel aastal ei osanud inimesed võib-olla midagi valida, siis tundub, et sel aastal tehakse teadlikumaid valikuid ja vaadatakse enne kavast teemad välja,“ sõnas Tarmo. Ta jagas oma sõbra soovitust, langetada otsus selle järgi, kes kõneleb. Sest just isikud on need, kes arutelu põnevaks teevad.

„Hea näitleja mängib ükskõik millise stsenaariumi järgi meisterlikult,“ tõi Tarmo paralleeli filmimaailmaga.

Täna hommikul meelitas “Tarmo ja Ingridi juures” kohvik möödujaid värskete pannkookidega. Keskpäevaks sulges pere selleks aastaks kohviku uksed, et ka ise Arvamusfestivalist maksimumi võtta.

The post Tarmo ja Ingridi juures appeared first on Arvamusfestival 2014.

Järvamaa lava tänast esimest arutelu vedas Paide oma Jüri Kuuskemaa ehk vanalinna asjatundja,  Wabalinna maja hing Rainer Eidemiller.

Eidemiller tutvustas viisi, kuidas linnarahvast kaasata linna üldplaneeringu koostamisse. Selleks on välja töötatud Paide linna kaart, kuhu erinevate värvidega tuleb ära märkida  nt oma peamised liikumistrajektoorid, koledad ja kaunid kohad ning kuhu midagi võiks ehitada või rajada.

Kaartidele joonistatut ja inimeste ettepanekuid saab linnavalitsus üldplaneeringu koostamisel arvestada.

“Kaarte on väga lihtne täita ning vastata tuleb väga lihtsatele küsimustele. Sügisel on plaan viia neid linnakaarte täitmiseks ka nt poodidesse,” sõnas Eidemiller.

Lisaks uudse meetodi tutvustamisele püüdsid linnaruumi arengust huvitatud leida vastuseid igikestvatele küsimustele:  mis saab Paide keskväljakust, kas sulgeda see autodele või mitte;  kuhu teha turg; miks linnas häid söögikohti pole; miks kohvikud liiga vara suletakse ning miks külalisi pole õhtul kuhugi sööma viia.

Teemaks kerkis ka juba palju kuulsust kogunud Posti tn 12 asuv vana koolihoone ning selle tulevik. Arvamusfestivali ajal saab kümmekond aastat suletud hoonesse ka sisse piiluda – majas on avatud kaks arhitektuurinäitust, mis jäävad avatuks 24. augustini.

The post Järvamaa laval: mida teha Paide linnaruumiga? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Kes veel ei tea, siis Tour d’ÖÖ on jalgratturite ühissõit, mida siiani on korraldatud ainult Tallinnas ja Tartus. Esmakordselt jõuti reede õhtul ka Arvamusfestivali linna Paidesse, kus tänavatel pedaalis üle 180 vilkuva ratturi.

Tour d’ÖÖ algus, mil ratturid kogunevad võimalikult tihdedalt kokku, et kuulata juhiseid ja üheskoos videode ja piltide jaoks kellasid lasta ning tulesid vilgutada, ei olnud väiksema mastaabi tõttu kuidagi vähem äge kui Tallinna ja Tartu sõidud. Sellise ratturite grupi kogunemine ainult ühe ühise eesmärgi nimel – sõita! sõita! ja sõita! – loob alati tunde, et kohe sünnib miski, mis rebib augu igapäeva rutiini ja tavapärasusse.

Paide tänavate reedeõhtuses vaikuses sõites oleks võinud arvata, et terve linna liiklus on rattasõidu jaoks suletud. Enamus toatulesid olid kustus, kuid seal, kus need põlesid, võis pasunate kära peale näha inimfiguure aknale ilmumas. Aktiivsemad kaasaelajad avasid isegi aknad või tulid tänava äärde kaasa elama.

Ratturite marsruut kattus ka mõne linnas liikleva autoga, kuid ühelgi juhil ei tundunud olevat probleemi mõneminutilise ootamisega. Mõni pööras otsa ringi, kuid keegi valjult sõimlema ei hakanud. Minule teadaolevalt oli kogu grupi peale vigastusi vaid üks ning ka see oli ettevaatamatusest juhtunud.
Olen Paides teist korda elus, mis muutis selle sõidu minu jaoks pisut ebamaiseks. Kõik tänavad peale peatänava olid võõrad. Keerates pidevalt paremale ja vasakule kadus suunataju täielikult ja mind valdas võõras linnas olemise tunne.

Sõit sai lõpu Keskväljaku ringteel, kus koguneti veel ühe korra. Kõlas pasunate ja kellade koor ning ühe hetkega oli kõik läbi ning grupp valgus laiali. Kokku läbisime u 15 kilomeetrit.

The post Ööratturid Paides appeared first on Arvamusfestival 2014.

The post Pesakond – välja arvatud Jänes – kohtus Kajaga appeared first on Arvamusfestival 2014.