Loodelaval toimunud arutelus “Mida ja kuidas peaks homses Eesti koolis õppima?” püüdsid tudengi ja väitlusseltsi koolitaja Sten Andreas Erlichi juhtimisel Noored Kooli ja Teach for All projektidega seotud Artur Taevere  ja Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste doktorant ja õppejõud Heiki Haljasorg leida lahendusi sellele, kuidas õppekava piirangutest hoolimata panna õpetajaid tunnetama vabadust õpetatavale võimalikult diferentseeritult läheneda.

PISA tulemuste põhjal ei oleks meil ju põhjust hariduses millegi üle kurta ja ka Artur Taevere tõdes, et meil on palju, mille üle uhke olla ja vähe, mille üle viriseda.

Samas, kui meil on 13% õpilasi, kellel puuduvad baasoskused ajaleheartiklist või töökuulutusest aru saamiseks, võiks siiski midagi muuta. Lisaks lugemisele, kirjaoskusele, tekstist arusaamisele ja matemaatikale rõhutas Taevere veel kriitilise ja loova mõtlemise võimet, suhtlus- ja koostööoskust ning pingutamist ja püsivust, mida kool samuti võiks õpetada.

“Haridus on parim rohi vaesuse vastu,” meenutas Heiki Haljasorg ja lisas teise üldtuntud, kuid olulise tõe: kui kodu kooli toetab, läheb lapsel koolis palju paremini. Ta julgustas vanemaid kooliga aktiivsemalt suhtlema. “Maailma muutmine algab meist endast. Selleks, et meil endal ja meie lastel oleks koolis parem, saame palju ise ära teha.”

Väga põhjalikult keskenduti õpetajate koolitusele ja täiendkoolitusele, mis panelistide hinnangul peaks meie õppekavasid rohkem toetama. Haljasorg meenutas Aristotelese sõnu, et harjutamisel on suur roll. “Ka õpetajad vajavad õpetamise harjutamist, neil tuleb nii füüsilisi kui vaimseid omadusi harjutada,” ütles Haljasorg, ainult siis hakkavad neile head omadused lõpuks külge. Ta tõi näiteks lasteaiaõpetajad, kes tänu mahukamale praktikale saavad hiljem oma tööga palju paremini hakkama ning neil on olnud ka vähem läbipõlemist. Ülioluline on õpetajate jaoks ka õppimine ja tagasiside teistelt õpetajatelt ning selleks võib aga ei pea tingimata käima välismaistelt kolleegidelt kogemusi omandamas.

Meie uusi õppekavu peeti üldiselt progressiivseteks, kuid arvati, et need on üles ehitatud väljundipõhiselt. Õpetajalt nõuab analüüsivõimet, et kindlaks teha, mida ta mingi tsükli lõpuks saavutama peab ning seejärel on tal vabadus nuputada, milliste vahenditega selle tulemuseni jõuda. Bürokraatia rohkuse ja väheste kogemuste tõttu läheb suur hulk õpetajaid õpikut nö läbi võttes kergema vastupanu teed, kuid nii panelistidel kui publikul oli palju näiteid sellest, kuidas kasutatakse rühmatöö, projektiõppe ja muid meetodeid. “Õpetajatel on puudu liidrioskustest, sellele peaks nende koolitamisel rohkem keskenduma,” lisati publiku seast.

“Õpetaja roll on väga suur, kuigi alati pole õppimiseks õpetajat vaja,” ütles Taevere. Ka Haljasorg rõhutas, et päris ilma õpetajata, iseseisvalt õppimiseks peab õpilasel olema väga kõrge enesedistsipliin ning paljudel see puudub. Õpilasel peab olema huvi õppida ja õpetaja roll on panna laps õppima oma võimete piiril. Ka oleks vaja, et õppija saaks õpetajalt võimalikult täpset tagasisidet.

Publikust toodi praeguse kooli iseloomustamiseks suurepärane kujund: see on nagu kuller, kes toimetab sulle pakke, mida sa pole tellinud, öeldes, et pead need vastu võtma, kuna kunagi võib neid sul vaja minna. Leiti, et õpetaja üks suuri ülesandeid on need pakid õpilasele avada ja näidata, kuidas esmapilgul mittehuvitav ja ebavajalik oskus võib vajalikuks ning oluliseks osutuda.

Haljasorg innustas õpetajaid ka tublidesse õpilastesse rohkem panustama: kuigi alguses võib tunduda, et see on lisatöö, saavad neist tulevikus klassis õpetaja liitlased ning neist võib kasu tõusta kasvõi sellelgi moel, et õpetaja olümpiaadivõitjatega mõnda välisriiki sealsetelt õpetajatelt kogemusi omandama sõita saab.

Kuigi kohati kõlas publikust ka üleskutseid õppekava nurka heita, ei olnud panelistid sellega siiski nõus. “Õppekava on õppimise plaan,” ütles Haljasorg. “Ilma selleta läheb anarhiaks. Järjekindlus on väga oluline, hariduses ilma ei saa.” Õpetajate meistrioskuste arendamist õppekava piires oma vabaduste tunnetamiseks ja rakendamiseks peeti palju paremaks viisiks haridust kõrgemale järjele aidata. Ning loomulikult pere ja ühiskonna rolli hariduse väärtustamisel ja kooliga suhtlemisel.

ERR-i lehel saab kogu arutelu vaadata täispikkuses siin.

The post Homne kool: vabaduse leidmine õppekava piirides appeared first on Arvamusfestival 2014.

Ometi, et eeltoodud teemad võivad näida väga üldisena ja paljudele elu jooksul kindlasti vähemalt korra põhjalikult läbimõelduna, on nende oskuste näol raudselt tegemist mõtlemis- ja kõneosavustega, mille vajalikkust mõistavad paljud suisa igapäevaselt (kas valutult või valusalt), kuid mille ulatust on raske hoomata.

Festivali esimese päeva pärastlõunal toimus Eesti Väitlusseltsi ja Väitluskoolitus SpeakSmart eestvedamisel esimese sellise õpitoana argumentatsioonioskuse õpituba, mida pidas soe ja sõnasorav Karl Läll. Muidugi on kindel, et selle 1,5 tunni jooksul, mil saime tolle sõbraliku kambaga oma keeleteravust lihvida, jõudis meie ajukurdudeni vast ainult korralik kontsentraat kõigest, mida võib teada argumendi kohta.

Argument on struktureeritud, piisavalt põhjendatud ja loogiliselt korrektne seisukoht ning see vastab alati küsimusele: “Miks on…?” Kindel struktureeritus tähendab seda, et üks maavillane ja õige argument koosneb nii väitest kui ka seletusest ehk seosest (kuidas ja miks väide kehtib?) ja seletusele vastavatest tõenditest ning lõppeks ka järeldusest, mis selle koti korralikult kinni nöörib.

Tihtipeale aga peitub sõnumi veenvus muus kui kristallselgelt läbinähtavas loogikas. Karl esitas meile peale praktiliste harjutuste ka lühikese kommunikatsiooniteooria, tehes arusaadava lõhe Logos‘e ja Ethos‘e vahele. Logos (kr k sõna, põhjus) on needsamad tiivad, mida meile õpitoas kõigest väest üritati selga kasvatada: struktureeritud argument.

Ethos (kr k karakter) on samuti väga veenev sõnum, Karl sõnastas seda kui “aurat, millega inimesed üksteist tajuvad” – isiksuse võluvusest või eemaletõukavusest tulenevad sõnumid, olgu need siis emotsionaalsusele rõhuvad valjud ründamised, vaiksed manipuleerimised või mee mokale määrimised.

Puust ja punaseks tehes nentis meie õpitoa juht poolnukralt ja samas siiski muiates, et kui temal ja Tõnis Mäel oleksid mingis arutelus vastandlikud, kuid võrdväärse vundamendiga argumendid, siis jääks peale Mäks – isegi, kui viimane üritaks juukseid nudistades või ränga näomaalinguga kõigest väest varjata oma identiteeti. Pole midagi teha – teatud iseloomule omane võlu aitab alati diskussioonis vee peale jäämisele kaasa.  Ja vahel…

Ei-ei, üsna tihti jäävad peale isegi need, kelle argumendid ei pea siin Vallimäel päikesekiirte seltsis mahalangenud õhkõrna tibuvihmagi või pole neid argumente olemaski! Kõik puhtalt seepärast, et nii kuulajad kui vaidluspartner ei suuda läbi näha argumendi puudumist, erinevaid demagoogiavõtteid ning on lasknud end sellest kõigest mõjutada.

Kui siinne teooria ei aita või on lihtsalt sellest juba villand, tule Arvamusfestivali õpitubadesse, seal tehakse praktikat kah! Siinses postituses tegin noppeid vaid ühest õpitoast, aga nagu esiti öeldud, on neid erisuguseid ja terve rodu.

Mõnes on õnnekombel veel kohti üle! Kes siia ei jõua – iseseisvat ja teravat mõtlemist, harjutage silma ja kõrva ERR-i otseülekannet vaadates, siinset blogi lugedes ja eelkõige pärast Arvamusfestivali, et too augustikuine ja puha suine sõnarock siin Paide Vallimäel meie arvamuskultuuri kole võimsal kombel kasvataks.

The post Kuidas tagada, et vaidluses jääks peale mitte see, kes on tugevam, vaid see, kel on tugevam argument? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Hetkel Arvamusfestivali Loodelaval käimasolevas arutelus “Kus ja kes on inimesed, keda tahame kutsuda Eestisse elama?” on nii konsultant ja koolitaja Hede Kerstin Luik, ajakirjanik Mihkel Kärmas, Teenusmajanduse Koja juht Yrjo Ojasaar kui Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu juhatuse liige Meelis Virkebau ühte meelt, et Eesti vajab sisserännet, kuna oma jõududega pusides ei tule me globaalses maailmas toime.

Kuigi hääl rahva seast kipub arvama, et terve on see riik, kus nii koristaja kui minister on oma rahva seast, tuleb siiski tunnistada, et vajame paljudes eluvaldkondades spetsialiste väljastpoolt.  “Näiteks Ida-Virumaal meditsiin ei toimiks, kui poleks importarste Ukrainast ja teistest idariikidest,” ütles Kärmas.

Kahjuks tuleb tunnistada, et riik hetkel ettevõtjatele soodustusi spetsialistide värbamiseks mujalt ei paku. Samas on sõda ekspertide ja kapitali pärast maailmas karm ja vajaksime strateegiat, kuidas teisi riike selles üle trumbata. Intrigeeriv oli mõte asendada kaitsekulutuste rida samamahulise hariduskulutuste reaga ja tuua kompetentsi riiki läbi hariduse.

Arutelu tegi lahti Ojasaar, kes ütles, et rahvusvahelistel turgudel tegutsevatel ettevõtetel on väga puudu tarkadest, lisaväärtust loovatest inimestest. “Haridussüsteem ei suuda neid piisava kiirusega toota,” ütles ta. Oskustöölistest on Virkebau sõnul puudus nii nn uue kui vana majanduse ettevõtetel.

Kärmas läks aga konkreetsete ettevõtete tasemelt üldisemaks ning küsis: “Kuidas hoiame kahaneva ja vananeva rahvastikuga käimas aktsiaseltsi Eesti Vabariik?” Kogu riiki ähvardab tema sõnul ääremaastumise oht, elukvaliteet halveneb, riik ei püsi koos. Kõik arutelus osalejad olid nõus tema väitega, et parim lahendus oleks Eestisse rahvast juurde kutsuda. Erimeelsused tekivad siis, kui hakatakse konkreetseid lahendusi välja pakkuma.

Virkebau, tegi ettepaneku mitte ehitada planeeritavat uut suurt ministeeriumide maja, vaid korraldada sotsiaalministeerium ümber ka tööministeeriumiks. Puudutati ka varasematel kümnenditel Eestisse rännanute ja integreerimise teemat ning leiti, et kuna me läheme kvalifitseeritud tööjõu leidmisel lahingusse teiste riikidega, tahtes neilt leiba ära võtta, vajame selleks parimat meeskonda ning siin ei ole oluline, kas see meeskond tuleb Tallinnast, Narvast või mujalt.

Üheks läbivaks kujundiks arutelus sai BC Kalev Cramo keskmängija Bamba Fall, kelle korvpallimeeskond leidis endale Senegalist. “Ettevõtjal on parimat programmerijat leida ja Eestisse tuua märksa keerulisem kui korvpallimeeskonnal tsentrit,” nentis Ojasaar – lisaks riigipoolsete soodustuste puudumisele ja piirkonna ühele rängimale tööjõu maksukoormale on raskendatud näiteks töötaja perekonna sissetoomine. Jäädes lootma vaid kohapealsele inimressursile tuleks korvpallimeeskonnal vajalikku mängijat kunstlikult ehitama hakata, samas saavad ka meie oma inimesed paremaks, kui neil avaneb võimalus väljast tulnud tippudega koos areneda. “Tanel Sokk on kindlasti parem tagamängija ka sellepärast, et ta saab mängida koos Bamba Falliga,” ütles Kärmas.

Riigikogu liige Sotsiaaldemokraatlikust erakonnast Jevgeni Ossinovski kommenteeris publikust kahte küsimust, mis paljudel kuulajatel südamel: Poliitikul ei ole sisserändest kerge rääkida, ütles ta. Levinud on arvamus, et igasugune sisseränne imeb kiiresti tühjaks meie sotsiaalsüsteemi. OECD uuring näitab, et immigratsiooni mõju on pigem kergelt positiivne või neutraalne. Teine on sallivuse küsimus: uuringud näitavad, et Eesti on OECD riikidest kõige vähem salliv nii etniliste kui seksuaalsete vähemuste suhtes. Kärmas oponeeris sellele maalähedase mõttega, et mölakaid leidub igas kultuuris, kuid seda ei saa Eesti puhul pidada domineerivaks nähtuseks.

Arutlejad leidsid ka, et me ei saa sisserändajatele seada mingeid piiranguid päritolu, kultuuri vms põhjal. Esiteks ei ole me piisavalt konkurentsivõimelised, et seda teha ning teiseks, mida mitmekesisem oleks tulijate taust, seda enam see ühiskonda arendaks. “Me tahame teda, kui ta oskab oma valdkonda,” ütles Ojasaar. “Iga inimene, kes Eestisse tuleb, lisab riigile jätkusuutlikkust.” “Probleemid tekivad siis, kui üks etniline grupp läheb liiga suureks ja neil ei ole tegevust. Siis hakkavad eeslinnades autod põlema,” lisas Kärmas. Oht, et meil autopõlengud tekkima hakkaksid, on siiski minimaalne, kuna me pole selleks piisavalt ihaldusväärne rändesiht.

Ühe võimaliku lahendusena pakuti välja hariduse eelisarendamine ja spetsialistide sissetoomise ülikoolidesse nii õppejõududena kui ka tudengite värbamise välisriikidest. Alustada võiks näiteks mingi niši hariduse viimisest maailma tippu, mis muudaks Eesti omal alal tõmbekeskuseks. Selles valguses on vaid positiivne, et iga aastaga kasvab Eestis õppivate välismaalaste arv.

Lõpetuseks jäid kõlama kaks mõtet: rahvas peaks otsustama, kui vaba on meie migratsioonipoliitika ning migratsioonikraani lahtikeeramise vajalikkuse selgitamise rahvale võiks enda kanda võtta mõni ühiskondlik jõud.

ERR-i portaalist näeb kogu arutelu siit.

The post Sisseränne on vajalik: Oma jõududega pusides hakkama ei saa appeared first on Arvamusfestival 2014.

Eesti Noorteühenduste Liidu esindjad Marju Tamp ja Maia Eskla olid kohal juba enne kella 10, ning haarasid mind käigupealt appi Noortelava telki püstitama. Täna alates 15.00 on plaanis arutelud valimisea langetamise või mittelangetamise, ning põlvkondade vahelise solidaarsuse teemadel.

Arutelud leiavad aset vabas ja mõnusas piknikukeskkonnas. Istutakse patjadel ja tekkidel ning luuakse suveidülli, et meelitada ligi ka nooremaid arvamusavaldajaid ja neid, kellele meeldivad viinamarjad, banaanid, küpsised ja kommid. Teemad on tegelikult palju laiemad, kui pealkirjade järgi võiks järeldada.

Olulisus peitub Maia ja Marju sõnul selles, et mida nooremalt hakatakse poliitika ja enda kogukonda puudutavate otsuste kohta huvi tundma, seda suurem saab arvatavasti olema nende noorte edaspidine valimisaktiivsus.

Lisaks mõjutavad vanemate ja vanavanemate poliitilised eelistused ja valikud noorte poliitilist üleskasvamist ja eelistusi rohkem kui arvatagi võiks – sellest ka viide solidaarsusele, et räägitaks, diskuteeritaks ja argumenteeritaks nendel teemadel rohkem.

Marju ja Maia ning kogu ENL-i tiim ootavad kõigi osavõttu, kes viinamarja suhu pistes samast suust arvamusi ja huvitavat juttu tahaksid välja ajada.

The post Mis hakkas just pihta Noortelaval? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Esimese arutelu teemaks, mis Paide Vallimäe Loodelaval ettekandmisele tuli, oli “Millist riiki jaksame ja tahame pidama”. Ilmselt ei ole see aga enam juhuslik, et kõik käsitlused, mis lähtuvad riigi rahanappusest, otsaga kohalike omavalitsuste ning nende liitmiste-lahutamisteni jõuavad.

Laval võtsid sõna Ülle Madise, Sulev Valner ja Toomas Kiho ning neid pidi modereerima Toomas Mattson. Mattsonil oli aga ka endal palju öelda.

Algatuseks selgitas Mattson, et inimeste ootused riigi suhtes on ebaproportsioonaalselt suured ning inimeste julgus ja tahe käituda aktiivsete kodanikena on jällegi nirupoolne. “Meie rahvaarv väheneb, rahvastik vananeb, Eesti asustus on hõre ja inimesed ootavad riigilt liiga palju,” võttis ta kokku ja tuletas meelde, et peab leidma võimaluse, kuidas kestlikult kahaneda [vahemärkusena: kas saab üldse kestlikult kahaneda? – KR].

Ülle Madise peamise seisukohana jäi kõlama, et kohalike omavalitsuste tegevust ei saa, ei tohi iga üksuse puhul ühe puuga lüüa, vaid leida need lahendused, mis iga üksiku omavalitsuse puhul kõige mõistlikum ja loogilisem tundub ning kõige paremini töötab. Madise leidis, et riigiametnikud ei usalda piisavalt tavalisi inimesi ja nende kogemusi. Madise tõi näite: kui näiteks Taanis otsustab lasteaiakasvataja, et lapsed magavad täna õues või kasvatavad koos õunu, et neist hiljem koos õunamahla teha, siis nii ongi, ent Eestis peavad lasteaiaõpetajad läbima atesteerimise ning kogu tegevust saadab ühtlane regulatsiooni ja reglementeerimise tontlik huugamine. Ülle Madise arvas ka, et igas asjas ei saa Põhjamaadest eeskuju võtta, sest Eesti rahvastikutihedus on teistsugune (ühtlasem ja hõredam) ning seega ei saa põhja- ja läänenaabrite kogemust täielikult Eestile üle kanda.

Toomas Mattson uuris Sulev Valnerilt: kuidas tõmbekeskuste reform kah edeneb, saab ta teoks või mitte? Valner kostis: ei mina tea, pole astroloog ja Igor Mangiga pole ka kaua rääkinud.

Küll aga oli Valner jõudnud külla Kaido Kamale, kes elavat sügaval metsapõues. Kama olla meenutanud, et kui üheksakümnendatel riik taastati, siis suure järjepidevuse vaimus, ent toona oleks saanud ka teistmoodi ja ühiskond oleks selle omaks võtnud. Valner tõi aga välja, et praegu liigub siiski tendents omavalitsuste liitumise poole: Eestis on 226 kohalikku omavalitsust, sügisel aga mitmed liituvad ja alles jääb 215.

Toomas Kiho rõhutas, et läbi tuleb mõelda need ülesanded, mis kohalikele omavalitsustele jäävad. Milline roll peaks kohaliku elu korraldamisel olema riigil ja milline kohalikul omavalitsusel? Kõlab mõistliku ja tüütuseni tuttava küsimusena.Toomas Kiho jutust jäi aga enim kõrva palve pidada edaspidi normaalseks ka neid inimesi, kes Suur-Tartus või Suur-Tallinnas elavad – ka muude inimeste vaatepunktid pidavat olulised olema. Kas aga Sulev Valner seda palvet eiras, andes mõista, et Tallinna suhtes on muu Eesti tagatuba ja/või eesruum, jäägu igaühe enda otsustada.

The post Haldusreform – Eesti tüütuim ja seksikaim probleem appeared first on Arvamusfestival 2014.

Täna kell 12.00 avas Arvamusfestivali noor näitleja Henrik Kalmet, kes tutvustas end kui selleks väga hästi sobivat inimest, sest ta on tähtsusetu ja arvamusliidri ja/või poliitiku tiitlist vaba.

Festivali avas Kalmet Paide Vallimäe Loodelaval ning vaid mõned minutid hiljem algas samas ka esimene arutelu teemal “Millist riiki jaksame ja tahame pidada”.

The post Arvamusfestivali avas tähtsusetu näitleja Henrik Kalmet appeared first on Arvamusfestival 2014.