Arvamusfestivali lõpetas arutelu teemal „Eesti mõte“. Vestluse juhid Tiina Kaalep ja Mari-Liis Jakobson püstitasid küsimuse murettekitavalt suurest väljarändest: Eesti on väike, ent ometi paistab justkui ajaks ta üle ääre. Eelmisel aastal vähenes Eesti rahvastik 6629 inimese võrra, välismaal elab praegu kuuendik kõigist eestlastest.

Sel teemal olid sõna võtma palutud parlamendierakondade juhid, kellest kohale oli tulnud täpselt pooled – Sven Mikser Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast ja Urmas Reinsalu Isamaa ja Res Publica Liidust.

Mikser oli arutelu algatajatega nõus ja tunnistas, et demograafiline seis on hetkel Eesti suurim väljakutse. Eriti seetõttu, et Eestist lahkujate seas on kõige enam tööealisi noori. Valitsuserakonna esindajana suhtus Urmas Reinsalu probleemi veidi positiivsemalt ja märkis, et ränne on põhimõtteline vabadus. Riigi jaoks muutub see probleemiks siis, kui inimesed on sunnitud lahkuma majanduslikel põhjustel. Valitsuse jaoks on rändeprobleem otseselt seotud palkade küsimusega. Eesti palgad on madalad ja tootlikkuse käärid võrreldes teiste riikidega suured. Reinsalu sõnutsi näeb valitsus probleemi lahendusena hariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse tõstmist ning rahvusliku kapitalituru arengu soodustamist. Mikser toonitas, et iseäranis valus on riigile just kõrge väljaõppe saanud spetsialistide kadu ning lisaks tulevikku suunatud haridusse panustamisele on tarvis tähelepanu pöörata ka praegu raskes olukorras olevatele inimestele.

Publiku seast tõi üks kõneleja välja, et palkade kõrval on probleemiks võrdsete võimaluste puudumine. Vene noored on valmis Eestist lahkuma, kuna nad ei usu, et neil oleks siin perspektiivi. Samuti puudutab võrdsete võimaluste küsimus ka naisi. Teine oluline märkus kuulajaskonna seast puudutas seda, et sageli kiputakse rõhuma lahkujate süütundele, samas kui ehk oleks tarvis hoopis otsida positiivsemaid võimalusi, et inimesed tahaks Eestisse jääda – väärtustada inimesi nii retoorilisel kui sisulisel tasandil. Mikser arvas selle peale, et õigupoolest ei peaks me rääkime inimeste kinnihoidmisest. Riigil pole vaja inimesi jääma veenda, riik peab looma tingimused, et kodanikel oleks hea jääda.

Ent mida teha nendega, kes on juba läinud? Reinsalu meelest on siin olulina hoida alles inimeste sidet Eestiga ja seda eelkõige läbi kultuurivälja. Selleks oleks tarvis eraldi programme, sest senine Rahvuskaaslaste programm on jäänud liialt kitsaks. Ka Mikser nõustus, et on oluline hoida sidet lahkunutega. Seejuures tasuks ehk olla avatum ka topeltkodakondsuse küsimuses, et segaabieludest sündinud lapsed ei seisaks ühel hetkel sundvaliku ees. Tagasitulekutoetuste asemel tasuks kasutada ressursse paigalejäämise soodustamiseks, aidata ettevõtteid, et suudetaks säilitada töökohti. Lisaks on arukas soodustada seda, et andekatel inimestel, kes Eestisse mujalt õppima tulevad, oleks lihtsam oma tulevikku Eestiga siduda.

Selle peale tundsid vestluse juhid huvi võimaliku sisserände kohta. Kas sisserändest võiks saada Eesti kasvumootor? Mikseri meelest, peaks inimesed olema vabad minema ja tulema ning Eestil tasuks võtta avasüli vastu need, kes võimelised siia panustama. Immigratsioonile tuleks seada mõistlikud piirangud. Konservatiivse erakonna esindajana oli Reinsalu seisukohal, et sisseränne pole mingi majanduskasvu ime ja toonitas, et juba praegu on Eesti ja Läti suurima immigrantide hulgaga riigid Euroopa Liidus. Arukas riik ekspordib tööd, mitte ei impordi tööjõudu. Riigi huvi sisserände puhul on aidata Eesti ettevõtetel konkureerida ajudele ja leevendada sellega seotud bürokraatiat, ent seejuures ei saa lahkunud eestlasi kompenseerida muulastega. Mikser viimases erilist probleemi ei näinud, kuna Eesti olevat hetkel välismaalaste jaoks niikuinii väheatraktiivne maa.

Kui arutelu ohjajad uurisid, millised on parlamendierakondade ideed, kuidas eesti elu paremaks teha, et lahkujaid ja rahulolematust oleks vähem, kordas Urmas Reinsalu veel korra üle, et võtmetähtsusega on siin haridus ja rahvusliku kapiralituru arendamine. Mikseri meelest aga on olulisim investeerida inimvarasse ning mitte mingil juhul ei tohiks lasta tekkida nö kadunud põlvkonnal. Riigi ülesandeks siinjuures oleks pakkuda teatavat turvavõrku, et inimesed julgeksid vabamalt võtta riske ja end seeläbi teostada.

Tulevikuvisioonide osas olid mõlemad vestluskülalised arvamusel, et tulevikus võib Eesti patrioot elada mis tahes maailma paigas.

The post Viimane arutelu: Eesti mõte appeared first on Arvamusfestival 2014.

“Eesti mees on selline, kes ei taha rääkida. Kui ta paneb pisut jooki sisse, siis ta ta tahab rääkida. Ja kui ta paneb veel jooki sisse, siis tahab ta suisa laulda.”

See oli üks näidetest, mille tõi alkoholisõltuvusest doktoritöö kirjutanud Riina Raudne Kagulava arutelul “Kas alkoholisõltuvuse juured on kultuuris?”. Fookusgrupid olid Raudsele rääkinud, et peaasjalikult juuakse selle pärast, et on väga raske elada. ”

Seitsesada aastat oli orjust ja nii raske oli ja siis oli nõukogude aeg ja väga raske oli ning nüüd imeb kapitalist verd ja nii raske on. Vihma sajab ja nii halb on ja päike paistab ja siis on ka halb,” näitlikustas Raudne põhjuseid, miks Eesti inimesed suurtes kogustes alkoholi tarbivad.

Uute joodikute kasvatamine

Statistika räägib, et Eesti mehed elavad kaheksa aastat vähem kui nende sookaaslased Lääne ühiskondades ning et kümnendik surmadest on Eestis alkoholist põhjustatud. Raudne selgitas ka, et 10-15 % alkoholitarbijatest toovad alkoholitootjatele poole nende kasumist ning alkoholitootjad teavad seda. Raudse järgi on alkoholitootjad huvitatud sellest, et noored inimesed õpiksid võimalikult varakult alkoholi tarbima, et nende aju harjuks sellega võimalikult kiiresti, sest nii kasvab neist suurema tõenäosusega ustav klientuur.

Anzori Barkalaja märkis ära, et alkoholitootjate eesmärk ei ole ühiskonda välja suretada, küll aga kasumit kasvatada ning mõeldakse just hetkekasumi, mitte pika perspektiivi peale.

“Me kõik oleme narkomaanid, viimne kui üks,” sõnas Barkalaja ja selgitas, et inimesele on omane vajadus teadvusseisundeid muuta, ent alkoholi asemel on selleks ka muid variante, näiteks muusikaga tegelemisest või spordist võib saada väga n-ö kõva laksu. “Mehhanism on sama, aga tulemused hoopis teised,” ütles Barkalaja.

Barkalaja seisukohta toetas ka Egge Kulbok-Lattiku ülevaade viimaste sajandite alkoholikultuurist Eestis. 18. ja 19. sajandil tegutses Eestis hulgaliselt kõrtse, ent kui need ära keelati, siis ei olnud inimestel enam kohta, kus koos käia. Sotsiaalseid vajadusi hakkasid kõrtside asemel rahuldama rahvamajad, koorilaul ja seltsid. “Koorilaulu kaudu tundis inimene ülendust ja väge teistmoodi kui juues,” kinnitas Kulbok-Lattik. Kui aga venestamise ajal ka need ära keelati, hoogustus Eestis karskusliikumine, mis oli omakorda seotud mõtlemiskultuuri arengu ja rahvusliku liikumisega. “Purjus talupoegadega saab mässu teha, aga nendega ei saa riiklust rajada,” sõnas Kulbok-Lattik.

Alkoholitont ja tondi suur vari

Nii Barkalaja kui ka Raudne tõid erinevates sõnastustes välja, et alkoholist ei tasu teha suuremat tonti, kui ta tegelikult on. Raudne arvas, et alkoholidebatt on Eestis polariseerunud: kas keelame täielikult või lubame kõike. Selliste lähenemiste asemel soovitas Raudne mõelda alkoholist kui ressursist, mida tuleb vastutustundlikult tarbida ning leidis, et poliitilised meetmed võivad siiski paljuski aidata. Ta tõi näite siseruumides suitsetamise keelu kohta, mis mõned aastad tagasi jõustus ning märkis, et regulatsioonist on nüüdseks saanud aktsepteeritud norm.

Anzori Barkalaja üllatas aga suurt hulka publikust sellega, et kaitses alkoholitarbimist argumendiga, et sellega on siinne rahvas rohkem harjunud kui mõne muu mürgiga. “Oopimist ja kanepist läheme täitsa segi, aga mõned muud rahvad ei kannata jälle kanget alkoholi üldse.” Barkalaja tuletas meelde kuiva seaduse tagajärgi USA-s. “Alkohol ei ole üldse iseenesest mingi halb asi. Küsimus on selles, kuidas teda kasutada,” ütles ta.

Tulles tagasi inimese vajaduse juurde teadvusseisundeid muuta, pakkus Barkalaja ka lahenduse välja. Lahendus seisneks selles, et riik toetaks rohkem laste huviharidust ja spordiharrastusi, et nad harjuksid teisiti oma laksu kätte saama. “See ei ole pikas perspektiivis riigi jaoks kulutus, vaid päris kindlasti investeering,” rõhutas Barkalaja veendunult. “Kirvega võib vehkida, aga ühel juhul päid, teisel juhul puid.”

The post Kas alkoholisõltuvuse juured on kultuuris? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Mitmed tema teravad märkused ja mahlased näited pälvisid publiku aplausi, kas heakskiidu tõttu või siis hoopiski huumori ja reaalsuse kokkusulamisel tekkinud absurditundest. Küsimisvooru ajal avaldati arvamust, et Kender kaaperdas arutelu, kuid päris nii see siiski ei olnud, kuigi Indrek Neivelt jäi tema tõttu kindlasti rohkem tahaplaanile kui oleks tahtnud. Diskussiooni eestvedaja oli Kaja Kallas.

Sõnastuse leidsid paljud mõistlikud ideed ja järeldused, mida on ka eelnevalt ajakirjanduses sõnastatud, kuid mis kaovad fookusest, sest ei ole koheseks võluvitsaks vaesusprobleemi lahendamisel.

Kärt Mere nentis, et vaesuse hinnaks võib olla 35 000 inimelu aastas, mis on tingitud ärahoitavatest põhjustest näiteks tööõnnetused, väikelastega juhtuvad õnnetused ja sõltuvushäiretega inimeste surmad, mis kõik on üht- või teistviisi tingitud vaesuse erinevatest vormidest. Võtmeküsimuseks nimetas ta vaesustkogeva inimese esmast kontakti abipakkujaga – kas abivajajat koheldakse väärikalt. Keegi ei taha tunnistada, et ta on vaene ja ei saa hakkama, ja paljud on selle tõttu meelt heitnud, sest neisse on suhtutud kui saamatutesse või mittevõrdsetesse. Sellised inimesed ei lähe enam kunagi abi paluma.

Mere pakkus välja meetodi, mis aitaks välja murda vaesuse nõiaringist – riiklikult tagatud teenustepakett, mis toetaks vaesusriskis olevaid peresid (eriti lapsi) piisavalt, et minimaliseerida nõiaringi ja põlvkonniti edasikanduva vaesusesse tagasilangemise ohtu. Praeguste teenustega tundub olevat probleem, et nad ei tööta nende jaoks, kellele nad on loodud. Paljud pered elavad kuu lõpus rahalises mõttes kriisipiiril ja kui sel hetkel peaks juhtuma mõni suurem äpardus, siis on liialt lihtne sattuda vaesusesse. Vaesuse tunnetamise tõttu kannatab ka enesekindlus – inimesed ei julge palka juurde küsida töökoha kaotamise hirmus. Üldiselt soovitas Mere mitte vaadata vaeseid kui üht homogeenset gruppi, vaid kui väga erinevate põhjuste ja taustadega inimesi, kelle probleemide lahendamiseks on vaja individuaalset lähenemist.

Kender nimetas üheks põhjuseks perversseid võlasuhteid, mis viivad laenuvõtjad laenulõksust võlalõksu ja sealt edasi vaesuslõksu. Tema tundus pooldavat end isereguleerivat ühiskonda, kus toimub looduslik valik. Ta esitas küsimuse, kas kõiki üldsegi saab aidata ja kõigi eest vastutada. Kenderi lõpusõnades jäi kõlama, et vaesus on lahe ja sellepärast ei peaks tundma valehäbi, ning riigitolvaneid ei peaks üldse oma maksudega usaldama.

Indrek Neivelt rääkis miinimumpalga tõstmisest ja sellest, kuidas see tegelikult on ettevõtete huvides, sest väljamaale minevatel töötajatel ei ole nii palju kaotada, kui ettevõtetel, kelle tegevuspiirkond jookseb potentsiaalsest tööjõust ja tarbijaskonnast tühjaks. Ta rõhutas, et kõik ettevõtjad ei ole maksimumkasumit tagaajavad šaakalid. Ettevõtjad tahavad, et nende töötajad elaks hästi.

Tegu köitva aruteluga, kus nenditi tõsiasju, mis loodetavasti jõuavad õigete inimesteni piisavalt palju kordi, et neid võimalikke lahendusi hakataks praktiseerima. Jõuti ka järeldusele, et need õiged kõrvad võivad olla meie enda kõrvad – üksteist abistades ja toetades võime teineteisele palju rohkem head teha kui vaid raha andes.

The post Mis on vaesuse hind? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Eesti pensionisüsteem toimib mudelina küll hästi, kuid see mudel ei taga tulevastele pensionäridele äraelamist. Tänased pensionikogujad ei teadvusta endale, et peale kahte sambasse kogumist saab nende tulevane pension olema vaid pisut üle kolmandiku nende praegustest sissetulekutest.

Täna Arvamusfestivali Kagulaval toimunud pensioniteemalisel arutelul “Mis saab pärast esimest sammast?” võeti ette küsimus, mida saab tänane nooremapoolne inimene teha, et oma eluga hakkama saada ka siis, kui saabub aeg pensionile minna.

Rõhk oli niisiis pikaajalisel planeerimisel ja teemat arutasid Janno Järve rakendusuuringute keskusest CENTAR, Noored Kooli programmi raames õpetajana töötav Kristi Saare, TÜ majandusdoktorant Indrek Seppo ja Pangaliitu ning SEB-d esindav Indrek Holst.

Eesti elanikkond vananeb ja meil kõigil on lootus elada kauem kui näiteks kümme aastat tagasi. Kasvav keskmine eluiga ja tööealise elanikkonna vähenemine on viinud meid aga olukorda, kus Eesti pikalt valdavas osas riigile toetunud pensionisüsteemi tugi pensionäridele saab tulevikus olema oluliselt väiksem praegusest, segitas Janno Järve teema tausta avades.

Eksperimendina, mis lubab tänastel tööinimestel maitsta oma tulevast pensionärielu, soovitati igaühel paar kuud oma kuupalgast kaks kolmandikku kõrvale panna ja ülejäänud kolmandikuga proovida kuu ära elada.

Tänapäeva noorel polegi muidugi selge, millal ta täpselt pensionile saab, sest pensioniea tõstmine on praegusi demograafilisi protsesse vaadates üsna vältimatu. Ja see on ka üks efektiivsematest meetmetest, kuidas pensionisüsteemi puudujäägi kahandada. Selle efekti aga vähendab oodatava keskmise eluea pikenemine. Pensioniea tõstmise kõrval tuleb ühtlasi piirata varase pensionilejäämise võimalusi.

Indrek Holsti väitel on Eesti jaoks ainuke jätkusuutlik ja kindlust loov variant ettefinantseeriv pensionisüsteem, milles on suurem kaal individuaalsel kogumisel. Jooksevfinantseerimisega pensionisüsteemi puhul on üks suurimaid muresid populistlikud poliitilised lubadused. Kui pensionärid ehk kõige suurem valijate grupp, hindavad, et neil on raha liiga vähe, on nad väga lihtsalt mõjutatavad igasuguste populistlike lubadustega. “Me oleme avatud tugevale riskile ja populismile ühiskondlike valikute tegemisel,” nentis Holst.

Indrek Seppo lisas, et see risk ei ole seotud ainult praeguste pensionäridega: “Kui ka meie põlvkonnal pole õnnestunud endale kunagi pensionipõlves äraelamiseks piisavalt kõrvale panna, siis on oht, et meie läheme oma laste kallale.”

Publiku kommentaaridest käis läbi korduvalt teema, et kas esimene pensionisammas ei peaks olema hoopis lapsed. Sellega ei olnud aga panelistid erinevatel põhjustel nõus. Elame nende sõnul maailmas, kus laste arv paratamatult väheneb, seega ei olevat selline plaan väga realistlik. Ja kui vaadata kasvõi Hispaania 40protsendilist noorte tööpuuduse määra, on pensionilootuse lastele ehitamine üsna riskantne samm.

Panelistide vahel tekitas diskussiooni Kristi Saare arvamus, et inimesed peaks pensionifondide puhul rohkem jalgadega hääletama ja nõrgema hetketootlusega fondid tugevamate vastu välja vahetama. Indrek Seppo aga arvas, et inimesed ei peaks lühiajalise tootluse pärast liialt muretsema. Pensionikogumine on pigem nagu talvekartuli kogumine, kus ei muretseta selle pärast, et väike hulk kartuleid talve jooksul raisku läheb. Kindlasti tasub aga jälgida fondide haldustasusid.

Pensionikogumise peamine vaenlane on Holsti arvates distsipliini puudumine. Inimloomus on selline, et tänase heaolu nimel tehtavad otsused tulevad palju kergemini kui pikaajalised ja koju ilmub pigem uus külmkapp kui sünnib makse ebamäärases tulevikus saadavasse pensionisse. On aga oluline, et ka rasketel aegadel ei mindaks pensionisäästude kallale.

Säästmine pole aga vaid raha kõrvalepanek. Ka keskeas tervise eest hoolitsemine, et hilisemas vanuses töövõimet pikendada, on säästmine.

Tervise kõrval on haridus teine valdkond, kuhu ühiskond võiks täiel määral panustada. Esitati küsimus, et kui riik suudab garanteerida teatud hulga eelarvest kaitsekulutusteks, siis miks ei suudeta sama teha kulutustega haridusse? Holst lubas anda hääle esimesele poliitilisele jõule, mis sellega hakkama saab.

The post Kahest sambast tulevasele pensionärile ei piisa appeared first on Arvamusfestival 2014.

Vestlusringi juhatas sisse Janno Järve, kes pööras meie tähelepanu olulistele muutustele ühiskonna demograafilises struktuuris. Kui mõned aastad tagasi mindi keskmiselt pensionile 65-aastaselt ja keskmine eluiga jäi 67 kanti, siis praegu minnakse pensionile umbes samal ajal, kuid keskmine eluiga on pikenenud umbes 10-15 aastat. Järelikult on pensionipõlv märgatavalt pikem ja enam ei saa viljeleda elustiili, kus tulevikule üldse ei mõelda. Või eks saab ikka, aga sellisel juhul võivad viimased 20 aastat üsna nukrad olla.

Väga huvitav oli küsimusepüstitus, et mis oleks, kui riik üldse ei maksaks pensione – olgem ausad, enamik maailma ajaloost pole sellist süsteemi olnud ja inimesed on ikka ellu jäänud. Arvamusi osalejate seas oli mitmesuguseid – oli neid, kes leidsid, et olekski hea, kui riik pensione ei maksaks ja igaühe pensionisammasteks oleks tema lapsed. Teiselt poolt oli ka neid, kes leidsid, et me ei saa nõuda oma lastelt, et nad meid tulevikus ülal peaks, kuna me ei suuda ette ennustada, mis oludes nad elama peavad.

Suur mure oli osalistel ka meie demograafiliste protsesside üle – kui sündimus püsib endiselt sama väike ning võõrtööjõudu sisse ei lasta, siis paneme oma riigi ülalpidamise järjest väiksema hulga inimeste õlule. See aga omakorda peletab siiajäänuid veel enam minema, kuna mujal on kergem hakkama saada.

Mis siis aitaks sellises olukorras? Poolnaljaga sai välja käidud SSS-valem ehk seks, säästmine ja suitsetamine. Esimene seisab ilmselgelt selle eest, et keskmine laste arv peres peab kasvama. Säästmine tähendab juba praegu, tööealisena, enda tulevikule mõeldes investeerimist, näiteks kinnisvarasse. Kolmandaks, suitsetamine – tegeledes hoogsalt oma tervise hävitamisega, ei pea kartma, et pensioniiga oleks väga pikk ja sestap ei ole vaja ka hirmu viletsa elujärje ees tunda.

Kui nüüd aga tõsisema tooniga edasi minna, siis väga oluline mõte, mis õhku visati, puudutas meie nägemust oma elustiilist. Nagu eelnevalt juttu oli, siis inimeste eluiga on pikenemas, samuti aktiivselt ja tegusalt veedetavate eluaastate hulk. Loogiliselt järeldub, et meie võime tööd teha pikeneb. Küsimus on aga, kas me soovime lõpuni välja töötada või soovime oma viimaseid aastakümneid veeta lastelaste ja hobidega tegeledes. Või kas üleüldse on eetiline nõuda, et meie lapsed ja lapselapsed meid üleval peavad, kui suudame ise ka tööd teha.

Päris pikalt arutleti veel selle üle, kas laste kasvatamist peaks kuidagi tööstaaži hulka lugema, et soodustada suuremat sündimust. Selle ideega olid enamik kaasarääkijaist päri, rakenduslikus küljes esines aga eriarvamusi. Huvitav oli näiteks mõte lisaks laste arvule arvestada ka nende haridustaset ja n-ö üldist kvaliteeti. Üldsus kuulutas selle mõtte aga veidi liiga julmaks, kuna inimesi vist ei saa ikka ühtlasel lineaarsel skaalal mõõta.

Selleks, et meie pensionärid aastal 2050 ka elutervelt oma vanaduspõlve saaks veeta, leitigi, et on vaja luua lapsesõbralik ühiskond, et oleks rohkem inimesi, kes suudaks me pensionäre üleval pidada ning panna inimesed juba praegu mõtlema selles suunas, kuidas ka ise enda tulevikku kindlustada.

The post Pensionär 2050 appeared first on Arvamusfestival 2014.

Hetkel Arvamusfestivali Loodelaval käimasolevas arutelus “Kus ja kes on inimesed, keda tahame kutsuda Eestisse elama?” on nii konsultant ja koolitaja Hede Kerstin Luik, ajakirjanik Mihkel Kärmas, Teenusmajanduse Koja juht Yrjo Ojasaar kui Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu juhatuse liige Meelis Virkebau ühte meelt, et Eesti vajab sisserännet, kuna oma jõududega pusides ei tule me globaalses maailmas toime.

Kuigi hääl rahva seast kipub arvama, et terve on see riik, kus nii koristaja kui minister on oma rahva seast, tuleb siiski tunnistada, et vajame paljudes eluvaldkondades spetsialiste väljastpoolt.  “Näiteks Ida-Virumaal meditsiin ei toimiks, kui poleks importarste Ukrainast ja teistest idariikidest,” ütles Kärmas.

Kahjuks tuleb tunnistada, et riik hetkel ettevõtjatele soodustusi spetsialistide värbamiseks mujalt ei paku. Samas on sõda ekspertide ja kapitali pärast maailmas karm ja vajaksime strateegiat, kuidas teisi riike selles üle trumbata. Intrigeeriv oli mõte asendada kaitsekulutuste rida samamahulise hariduskulutuste reaga ja tuua kompetentsi riiki läbi hariduse.

Arutelu tegi lahti Ojasaar, kes ütles, et rahvusvahelistel turgudel tegutsevatel ettevõtetel on väga puudu tarkadest, lisaväärtust loovatest inimestest. “Haridussüsteem ei suuda neid piisava kiirusega toota,” ütles ta. Oskustöölistest on Virkebau sõnul puudus nii nn uue kui vana majanduse ettevõtetel.

Kärmas läks aga konkreetsete ettevõtete tasemelt üldisemaks ning küsis: “Kuidas hoiame kahaneva ja vananeva rahvastikuga käimas aktsiaseltsi Eesti Vabariik?” Kogu riiki ähvardab tema sõnul ääremaastumise oht, elukvaliteet halveneb, riik ei püsi koos. Kõik arutelus osalejad olid nõus tema väitega, et parim lahendus oleks Eestisse rahvast juurde kutsuda. Erimeelsused tekivad siis, kui hakatakse konkreetseid lahendusi välja pakkuma.

Virkebau, tegi ettepaneku mitte ehitada planeeritavat uut suurt ministeeriumide maja, vaid korraldada sotsiaalministeerium ümber ka tööministeeriumiks. Puudutati ka varasematel kümnenditel Eestisse rännanute ja integreerimise teemat ning leiti, et kuna me läheme kvalifitseeritud tööjõu leidmisel lahingusse teiste riikidega, tahtes neilt leiba ära võtta, vajame selleks parimat meeskonda ning siin ei ole oluline, kas see meeskond tuleb Tallinnast, Narvast või mujalt.

Üheks läbivaks kujundiks arutelus sai BC Kalev Cramo keskmängija Bamba Fall, kelle korvpallimeeskond leidis endale Senegalist. “Ettevõtjal on parimat programmerijat leida ja Eestisse tuua märksa keerulisem kui korvpallimeeskonnal tsentrit,” nentis Ojasaar – lisaks riigipoolsete soodustuste puudumisele ja piirkonna ühele rängimale tööjõu maksukoormale on raskendatud näiteks töötaja perekonna sissetoomine. Jäädes lootma vaid kohapealsele inimressursile tuleks korvpallimeeskonnal vajalikku mängijat kunstlikult ehitama hakata, samas saavad ka meie oma inimesed paremaks, kui neil avaneb võimalus väljast tulnud tippudega koos areneda. “Tanel Sokk on kindlasti parem tagamängija ka sellepärast, et ta saab mängida koos Bamba Falliga,” ütles Kärmas.

Riigikogu liige Sotsiaaldemokraatlikust erakonnast Jevgeni Ossinovski kommenteeris publikust kahte küsimust, mis paljudel kuulajatel südamel: Poliitikul ei ole sisserändest kerge rääkida, ütles ta. Levinud on arvamus, et igasugune sisseränne imeb kiiresti tühjaks meie sotsiaalsüsteemi. OECD uuring näitab, et immigratsiooni mõju on pigem kergelt positiivne või neutraalne. Teine on sallivuse küsimus: uuringud näitavad, et Eesti on OECD riikidest kõige vähem salliv nii etniliste kui seksuaalsete vähemuste suhtes. Kärmas oponeeris sellele maalähedase mõttega, et mölakaid leidub igas kultuuris, kuid seda ei saa Eesti puhul pidada domineerivaks nähtuseks.

Arutlejad leidsid ka, et me ei saa sisserändajatele seada mingeid piiranguid päritolu, kultuuri vms põhjal. Esiteks ei ole me piisavalt konkurentsivõimelised, et seda teha ning teiseks, mida mitmekesisem oleks tulijate taust, seda enam see ühiskonda arendaks. “Me tahame teda, kui ta oskab oma valdkonda,” ütles Ojasaar. “Iga inimene, kes Eestisse tuleb, lisab riigile jätkusuutlikkust.” “Probleemid tekivad siis, kui üks etniline grupp läheb liiga suureks ja neil ei ole tegevust. Siis hakkavad eeslinnades autod põlema,” lisas Kärmas. Oht, et meil autopõlengud tekkima hakkaksid, on siiski minimaalne, kuna me pole selleks piisavalt ihaldusväärne rändesiht.

Ühe võimaliku lahendusena pakuti välja hariduse eelisarendamine ja spetsialistide sissetoomise ülikoolidesse nii õppejõududena kui ka tudengite värbamise välisriikidest. Alustada võiks näiteks mingi niši hariduse viimisest maailma tippu, mis muudaks Eesti omal alal tõmbekeskuseks. Selles valguses on vaid positiivne, et iga aastaga kasvab Eestis õppivate välismaalaste arv.

Lõpetuseks jäid kõlama kaks mõtet: rahvas peaks otsustama, kui vaba on meie migratsioonipoliitika ning migratsioonikraani lahtikeeramise vajalikkuse selgitamise rahvale võiks enda kanda võtta mõni ühiskondlik jõud.

ERR-i portaalist näeb kogu arutelu siit.

The post Sisseränne on vajalik: Oma jõududega pusides hakkama ei saa appeared first on Arvamusfestival 2014.