Järgmisel kolmel aastal toimub Arvamusfestival kindlasti Paide Vallimäel ja Järvamaa omavalitsused toetavad festivali korraldamist nii hea nõu kui ka rahaga.

Paide Wabalinna majas allkirjastasid Arvamusfestivali eestvedaja Kristi Liiva, Wabalinna maja juht Rainer Eidemiller, Paide linnapea Priit Värk, Järvamaa Arenduskeskuse nõukogu esimees Rait Pihelgas, Järvamaa Omavalitsuste liidu juhatuse esimees Kristjan Kõljalg ja Järva maavanem Alo Aasma hea tahte leppe Arvamusfestivali korraldamiseks.

Kuni 30. novembrini 2017 kehtiv lepe näeb ette, et Arvamusfestivali toimumispaigaks on Paide Vallimägi ja koostööleppe osalised panustavad, et festival areneks kui uusi mõtteid ja algatusi loov ideede ja inimeste kohtumispaik, mis tugevdab Eesti ühiskonda. Paide linnapea Priit Värki sõnul kindlustab lepe tunnet, et ka järgmisel kolmel aastal toimuvad Vallimäe nõlvadel Eesti jaoks olulised arutelud.

„Usun, et Arvamusfestivalist on kujunenud Paide linna tuntuim kaubamärk ning tõenäoliselt on Paide jaoks tegemist iseseisvumise taastamise järgsete aastate kõige enam Eestis kõlapinda leidnud sündmusega,“ lisas ta. „Tore on ka see, et festivali korraldusse on kaasatud nii Paide linn kui ka tegelikult kogu maakond. See tekitab hea tunde, et ajame ühist asja. Ka kohalikud inimesed on festivali enda jaoks avastanud, mille tulemusel kõik saadud head mõtted, ideed, nähtu ja kogetu talletub ka kohalikku kogukonda, mitte ei lahku koos mujalt Eestist saabunud festivaliosalejatega.“

Hea tahte leppe osalised soovivad, et Arvamusfestival oleks inspireeriva õhustikuga uusi mõtteid ja algatusi loov kohtumispaik, kuhu oodatakse kõiki ärksa meelega eestimaalasi. Lisaks tegutsetakse edasi ka selle nimel, et see sündmus kaasaks inimesi ühiskonna eri elualadelt, ühendaks erinevaid eluvaldkondi ja arendaks kodanikuharidust.

The post Hea tahte lepe Arvamusfestivali korraldamiseks appeared first on Arvamusfestival 2014.

Peagi hakkab jooksvalt täienema ka meie koduleht, seni aga hoidke mõtted ärksad ning lugege meie eelmise aasta postitusi või vaadake pilte Arvamusfestivali Flicrist.

Pilte näed siit: https://www.flickr.com/search/?q=arvamusfestival
Postitusi saad lugeda siit: https://2014.arvamusfestival.ee/category/blog/

Rõõmsate taaskohtumisteni!

The post Järgmine festival 14.-15. augustil 2015 appeared first on Arvamusfestival 2014.

Vaadates selleaastase Arvamusfestivali teise päeva hommikul enda ümber, lugedes värsket lehte ja kuulates esimesi hommikusi arutelusid, võis järeldada, et sama küsimuse esitas hea hulk inimesi pärast eelmisel aastal esmakordselt aset leidnud sündmust.

“Kardeti, et erakonnad kaaperdavad Arvamusfestivali. Siis kardeti, et meediaväljaanded kaaperdavad selle ürituse,” kommenteeriti ERRi lavalt mõningaid skeptilisi arvamusi, mis eelnesid teisele festivalile. Ajakirjandusest võis lugeda ka mitmete ajakirjanike ja kirjanike skeptilisi või lausa kriitilisi mõttevahetusi Arvamusfestivali idee ja eesmärgi kohta.

Samas igaüks, kes augustikuu kolmandal nädalavahetusel Paidesse sattus, võis olla tunnistajaks, et seekordne sündmus tuli veel võimsamalt kui eelmiseaastane. Kui eelmisel aastal oli paarkümmend teemalava, siis nüüd küündis see arv 30ni. Festival ületas uudiskünnise ka vabatahtlike arvu tõttu, kes olid korraldusse kaasatud (160).

Teemasid oli palju. Ma julgen väita, et oli väga vähe Eesti elu aspekte, mis nende kahe päeva jooksul jäid kajastamata. Iga festivaliline korjas kokku oma arvamused ja mõtted, mis ta koju kaasa võttis. Nii tegin ka mina.

“Jumalale tänatud, et mul on perekond,” tõi kuuldavale ühte laste ja perede lava esimest arutelu modereeriv Hannes Hermaküla, viidates tundele, mis teda üle-eestilistelt töölähetustelt koju jõudes valdab.

“Loomulikkust on reformikavades vähe,” kostus kommentaare kohaliku arengu laval haldusreformist rääkides.

“Kas OK riigiks muutumine on kauge tulevik? Kas peame ise eeskujuks hakkama või võtma eeskuju?” küsis vabakonna lava arutelu juhtiv Mall Hellam avavoorus oma panelistidelt.

24 aastat ühe tunniga. Kui küsite, kuidas see on võimalik, siis oleksite pidanud kohal olema. Oli võimalik. Kui Alari Rammo kirjutas Arvamusfestivali kavas, et tõe mõistmiseks on sageli tarvis valet, mida kutsutakse kunstiks, siis see kunst, mida Jaak Prints ühe tunniga lavale tõi, rebis alasti paljusid meie ühiskonna eelarvamusi.

“Maad ja linna ei tasu vastandada. See, mis tomub Haapsalus, puudutab ka meid,” kommenteeris ühte teisel päeval ERRi laval toimuvat arutelu publiku hulgas olnud endine regionaalminister Siim Valmar Kiisler.

“Ükski ajakirjanik ei saaks töötada, kui ta oleks diplomaat,” tõi kuuldavale ERRi Brüsseli korrespondent Johannes Tralla.

“Vanem ei pea saama tagasisidet lapse kohta, vaid selle kohta, millist tagasisidet ta laps saab,” tõi välja Leelo Tiisvelt hariduslaval toimunud hindamise alases arutelus.

“Täna puudub põlevikivitööstusel ambitsioon, et teisi energiatootmise liike ei ole,” tõi kuuldavale Sandor Liive maavarade teemalises arutelus. Hetk hiljem lisas: “Põlevkivitööstus on Eesti start-up. 100 aastat on hoogu võetud.” Publikust kostus sellepeale naeruturtsatusi.

“Ma olen täiesti erapoolik, sest ma olen eestlane,” tõi IRLi telgis toimunud arutelu “Mida teha venelaste või hoopis eestlastega?” modereerides kuuldavale Ken-Martti Vaher. Ise esitasin selle peale mõttes küsimuse, et kas siin ei ole kerge vastuolu – kuidas saab ükski eestlane selles küsimuses erapoolik olla?

“Venekeelsed uudised on 20 sekundit pikemad, et selgitada seda, mis on eestlasele iseenesest mõistetav,” kostus teise päeva pealelõunal lõimumislavalt.

Aeg-ajalt kohtasin mõnda tuttavat, kelle käest uurisin, et mis neile oli toimunud aruteludest meelde jäänud. Mõni kiitis mõtet, mis oli arutelust üles korjanud. Mõni kritiseeris mõne esineja seisukohta.

“Hea riigi tunnus ei ole see, et sul on hea teede võrk, nagu Siim Kallas endiste peaministrite arutelus väitis,” pahandas üks kodanikuühiskonna aktivist ja juhtis tähelepanu vajadusele astuda välja mõistusekesksest valitsemisest.

“Mulle meeldib kuulata inimesi, kes räägivad sellest, mis minu meelest on õige,” nentis üks sõber, kes oli kuulanud sotsiaaldemokraatide telgis arutlusi Eesti integratsioonipoliitika teemadel. Samas ei saanud ta aru, miks sotsdemmid oma seisukohtasid välja tuues jätsid mulje, nagu nad oleksid jätkuvalt opositsioonis.

“Kool on juba tsaariajast samasugune – õpetaja tuleb ja loeb midagi ette, võimusuhted on hierarhilised. Võimul on selline kool mugav,” refereeriti mulle mäelaval toimunud arutelu “Klassikalise kooli viimased päevad?” kandvamaid argumente.

Arutelude sisu tugevusest andis märku kasvõi asjaolu, et kui hakkas vihma sadama, oli rahval vihmavarjud ja keebid olemas või leiti muid leidlikke viise, kuidas taevataadi kapriisidest mööda vaadata ja arutelu lõpuni kuulata.

Arutelud olid elulähedased, kõnelejaid tõid rohkelt paralleele ja näiteid isiklikust elust. Minule mõjusid nad niiviisi tõsiseltvõetavatena.

Kell oli juba hea mitu tundi üle teise päeva pealelõuna, kui hakkasin oma asju pressikeskuses kokku panema, sest varasemalt valmis ostetud pilet Tartusse ootas koju tagasiminekut.

“Siin on väga mõnus atmosfäär,” kommenteeris üks laua taga istuv staažikas fotograaf.

“Ma loodan, et see [Arvamusfestival – toim] ei muutu kunagi laadaks. On näha, et asi on omaks võetud. Eelmisel aastal oli palju kompamist,” lisas ta tunnustavalt.

Vahetult enne uksest välja astumist jäid pressikeskusse üles pandud ERRi ekraanilt kõrvu Kristi Liiva sõnad.

“Kuniks ühiskond tahab kord aastas kokku saada, siis see ongi Arvamusfestivali kandev mõte. See on isetekkeline. Tiimi sees on kindlasti see tunne, et tahetakse ka kolmandat korda siia tagasi tulla.”

Olin end juba Paidest välja keeravas bussis mugavalt sisse seadnud, kui minu tähelepanu äratas mitu pingirida tagapool istuvate noorte kirglik arutelu.

“Festival oli nii tore – ma sattusin sellest vaimustusse!”

Siin ei olnud mingit kahtlust enam. Vastus oli ühene – see ettevõtmine ujub!

The post Ujub või upub? Ujub! appeared first on Arvamusfestival 2014.

The post Pesakond võtab asja intelligentselt kokku appeared first on Arvamusfestival 2014.

Orulaval sai kuulata arutelu “Eesti tark võim”, mida vedas Linnar Viik. Diskussioonist võtsid osa Kristi Tiivas, Kristiina Kallas ja Keit Pentus-Rosimannus.

Arutelus võeti üles eestlase tugevused kui ka nõrkused. Arutleti nii pehme kui tugeva võimu eeliste üle. Mis on siis targa võimu tunnused? Eestlaste julgus erineda ning paindlikkus väljaspoolt tulevatele muutustele.

Pentus-Rosimannus: “Targa võimu üks omadusi on oskus mängida välja oma tugevusi. Meie tugevuseks on meie väike riik, mis annab eelise kiiremateks muudatuste tegemiseks kui suures riigis. Väike riik on rohkem muudatustele avatud.”

Kuna Orulava publiku seas ei olnud selleks ajaks veel julgeid arvamuse avaldajaid tekkinud, siis moderaator Linnar Viik valis välja kuulaja, kes sai öelda arvamuse Eesti pehme võimu ärakasutamisest. Inimeste seast võis välja tuua mõtte, et me toodame iga päev võimu läbi soojuse ja kontaktide.

Arutelu käigus tekkis palju ideid just selle suhtes, kuidas riik peaks kaasa aitama pehme võimu ärakasutamisele ja mille kaudu riigi nõrkust suunata tugevuseks. Tuleks julgustada noori loomaks kontakte välismaailmaga, kas õppides või töötades. Laiendades teadmist Eestist laiemalt, luues läbi selle suhtlusvõrgustikke, suurendab riigi tarka ja pehmet võimu.Tuleks edendada rohkem õpilasvahetust, tutvustada kultuuri, et tekitada kultuuridevahelist lõimumist.

Samas aga jõuti järeldusele, kuna pehme võim on madala tootlikkusega ning pole kindel, kas ka toimib, siis rõhutakse pigem tugevatele tegudele, mis toovad valimistel hääli.

The post Orulaval: nõrkuse suunamine tugevuseks appeared first on Arvamusfestival 2014.

Erakondade maailmavaatekohvikutesse mindi arutelusid kuulama ja arutlema, küpsised ja tee olid lisaväärtuseks.

Riigiametnik Maria tuli sotsiaaldemokraatide telgis toimunud arutelule eelkõige teda huvitava teema tõttu, kuid sotsid on talle ka muidu sümpaatsed: „Sel aastal on IRL ja sotsid oma programmiga küll teistest oluliselt üle. Reformierakonna telk on ikka päris hõre ja sellest on kurb. Näib, et Keskerakond ei ole täna üldse väljagi tulnud.“

Tiit Saaremaalt läks Vabaerakonna telki arutlema kogukondliku hariduse teemal, sest on õpetajana sellele varem ka ise mõelnud. Vabaerakond huvitab teda samuti. „Iga uus algatus annab mingit lootust. Muidugi, eks ikka jääb tunne, et ka seal ridades on inimesi, kes ajavad taga oma kasu ja järgivad vaid karjääri huvisid. Siiski arvab Tiit, et annab kevadel valmistel oma hääle just Vabaerakonnale. „Tuleb anda võimalus. Lootust ei tohi surmata,“ sõnab Tiit.

Konservatiivse Rahvaerakonna telgis jutuajamisi kuulanud Laine Paidest pidas julgeoleku teemat hetkel väga vajalikuks. „See Venemaa teema on ikka oluline, jah. Olen muidu valinud Keskerakonda, aga nüüd vaatan, et see uus konservatiivne erakond on täitsa tubli. Oma Eesti riiki tuleb ikka hoida. On, mis ta on, aga ikka iseseisev!“

The post Maailmavaatekohviku külastaja hindab arutelu appeared first on Arvamusfestival 2014.

The post Pesakond: karu pensionile? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Kas ja kuidas peaks riik loomemajandust toetama? Mida loomemajandus riigile üleüldse pakub? Loov Eesti kutsus aruteluks kokku Tallinn Music Weeki peakorraldaja Helen Sildna, PÖFFi korraldaja Tiina Loki ning Arhitektuurikeskuse juhi Raul Järgi.  Üheskoos Raul Oreškiniga Kultuuriministeeriumist ning Piret Treibergiga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist püüti leida parimaid lahendusi loomemajanduse arendamiseks. 

Milleks ja kellele on valdkondlikud arenduskeskused vajalikud?

Piret Treibergi sõnul jõudis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumisse mõiste loomemajandus aastal 2007, kui eelarveperioodi alguses valdkonna arendamine tegevusplaani asetati.

Helen Sildna rõhutas, et meil on alati olnud potentsiaali, mida me ära ei kasuta. “Arenduskeskuse eesmärk on olla riigile partneriks ning koondada kompetentsi, et ressursse mitte raisata. Riigi seisukohast on valdkondlike arenduskeskuse näol tegu riskide maandamisega, kui alustati struktuuri ülesehitamisest, mitte ei jagatud ettevõtetele otsetoetusi. Ühe ettevõtte huvi võib olla kitsas, kuid valdkonna huvi on suurem. Kui küsida üksikettevõtjalt, kas ta saab keskusest abi, siis keegi ei saa kasu 100%. Oluline on baas, mis teeniks valdkonna huve, Nüüd on aeg esitada küsimus, kuidas efektiivselt edasi tegutseda,” rääkis Helen.

“Oluline on pikaajaline orgaaniline kasv. Paljud noored arvavad, et startup‘id ongi ettevõtlus – sul tuleb idee, tuleb keegi välismaalt rahaga ja kõik on hästi. Tegelikult on see väga ohtlik mudel ja panustama peaks pikaajalisele arendusele. Kuue aastaga, mis on Eesti Muusika Arenduskeskuse vanus, saad luua rohkem korrastatud maailma, kus ettevõtlus saab hakata arenema,” lisas Helen.

Pireti sõnul on defineerimise koha pealt keeruline eristada talente, eksportööre, elustiiliettevõtjaid jne. “On oluline leida head ja töötavad lahendused, keda ja kuidas toetada. Arvestades eelarvemahtusid, mis meil praegu käes on, võib öelda, et nii palju võimalusi ei ole meil varem olnud.”

Raul Oreškin tõi välja, et talentidest ei ole tegelikkuses kasu, kui nad ei oska interdistiplinaarsetes meeskondades toimida: “Arenduskeskustes ongi oluline seda kinrjaoskust arendada, et olla äris edukas.”

Raul Järg aga lisas, et ei tasu alahinnata sidet turuga ning võrgustikku, mis arenduskeskustes tekib.

Kuidas loomemajanduse toetamine riigile kasulik on?

Miks toetab riik täna loomeettevõtlust? Piret Treiberg põhjendas prioriteetide hulka kuulumist sellga, et riik annab sõnumi, et loomemajandus võimaldab pakkuda lisaväärtust nii töökoha kui toodete näol.

Raul Oreškini sõnul on riiklikke toetusi on vaja selleks, et mõni teenus toimima panna või kättesaadavaks teha. “Arusaamine on vajalik ka ärimaailmas, et loomevaldkonna potentsiaali osataks ära kasutada.”

“Sel aastal on hakanud jää murduma näiteks festivalide korralduse mõju mõistmise osas – ühe ürituse ümber on ääretult suur väikettevõtluse võrgustik, mis maksude näol piirkonnale palju kasu toodab,” tõi Tiina mitmepoolse kasu välja. “Näiteks Põhjamaade kultuuri investeeritakse süsteemselt, kus rõht on sõnal “investeering”. Me ei saa ainult ühte asja arendada ja loota, et see kõike arendab. Kui aeda süsteemselt harida, siis ta annab head vilja!”

“See, mida riik investeerib ühe filmi tootmisse, tuleb tagasi juba arvukate töötajate maksude näol. Mida paremini läheks filmil, seda parmini läheks seotud kunstivaldkonnal,” rõhutas Tiina. Ka Raul Oreškin tõi näiteks Tartu Loomemajanduskeskuse, kuhu avaliku sektori toetus on silmnähtavalt tagasi tulnud. “Keskuses töötab kokku üle 100 inimese, kes makse maksavad. Lisaks tehti korda linnas suur üks kinnisvaraobjekt, mis linnaruumi positiivselt mõjutas nii piirkonna väärtuse tõusu kui uue festivaliala tekkimise mõttes.”

Siht: eksport?

“Oleme jõudnud arusaamale, et kõik tahaks elada mõnusas riigis,” arutles Piret. “Kas loomemajandust peaks elustiiliettevõtete näol toetama? Igasugused toetused moonutavad turgu ja peavad kasu mõttes olema läbimõeldud. Arenduskeskused peaks esindama ühishuve ning mõtlema lahendusi, kuidas minna välisturgudele.”

Raul Järgi sõnul solgib täna riik ehitusvaldkonnas turgu. “Eesti arhitektuur on täiesti väärt eksporti ning avalik hankimine ei tohiks olla hinnapõhine, vaid sisupõhine. See parandaks valdkonna võimekust ise hakkama saada.”

Tiina sõnul on olemas universaalsed lahendused ekspordiks valdkondade vahel. “Rahvusvaheline edu aitab meil rahvuslikust alaväärsuskompleksist üle saada, mis on väikerahvastele omane. Alustama peaks siiski koduturuga, kus edu saavutada.”

Raul Oreškini arvates ei ole turu mõttes järjekord oluline. “Kõik teed on tegelikult avatud ja ka kohe on võimalik eksportida ning välisturgudele siseneda, kui ettevõttel vastavad oskused on.”

Kust loovust saab?

“Julgeks väita, et tuntud Rootsi brändid nagu Ikea, Volvo jt ei oleks nii edukad ilma disainita,” rõhutas Helen. “Nemad on suutnud loomekomponendi läbi ettevõtlusmehhanismi laiapõhjaliselt toimima panna.”

Kuidas aga loovust inimestes arendada? “Mida rohkem lapsed käivad koolis, seda vähem andekad nad loovuse mõistes on,” väitis Raul Järg. “Kas koolisüsteem rikub loovuse ära? Mina arvan, et loomemajandust ja loovust võiks enam integreerida inimeseks olemise protsessi ja haridusse!”

Mõtteavaldusele tuli toetust ka publiku hulgast, kus rõhutati huvihariduse rolli. Huviharidus peaks kättesaadav olema kõikidele ühiskonnakihtidele, kuna on otseselt seotud loomemajandusega.

Samamoodi oluline on ettevõtlusteadlikkuse ning –õppe juurutamine. Piret Treibergi sõnul tegeleb riik teadlikult ettevõtlusteadlikkuse tõstmisega hariduses aina enam. “Meil ei ole varem olnud nii arvukalt ettevõtluskonkursse ning programme. Oluline on inimestesse panustada,” lõpetas Piret.

The post Miks on majandusel vaja loovust? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Mina tahaksin tulevikus elada Paides. Minu töö on ehitaja. Ma ehitan ilusa maja. Minu maja on soe. See on kollane maja. Seal on 7 arvutit ja 10 tahvelarvutit, 7 last. Ma olen õnnelik.

Nii kirjutas 9-aastane Kristo, kes on üks 269st Järvamaa 1. – 3. klassi õpilasest, kes mõtisklesid oma tuleviku kodu üle. Laste visioone saab lugeda Arvamusfestivali raamatulaada ala kõrval.

Tulevikuvisioonide kirjutamist korraldanud Kersti Viilup tunnistab, et laste kirjelduste sisukus ning osalemise aktiivsus üllatas meeldivalt. Leidub väga erinevaid lähenemisi, ka päris ambitsioonikaid plaane.

10-aastane Kertu Paidest kirjutab nii: “Elan hetkel Prantsusmaal, aga ma käin iga nädal oma kallil perel külas. Mul on Prantsusmaal oma maja ja elan seal oma perega, kolmeaastase Greetega ja oma mehega. Käin tööl. Nimelt olen ma AÜ Avoni omanik ja see on meigi ja stiilsete riiete firma. Prantsusmaal on palju muutusi, liiklus läks aina tihedamaks. Siin on ka rohkem asutusi ja poode. Prantsusmaal on tore.”

On ka lihtsamini saavutatavaid unistusi.

9-aastane Steven Türilt kirjutab: “Elan Eestis Järvamaal oma majas. Pere pole. Töötan politseis. Liiklus on vähene. Sõidan Ford gt-ga, aga tööl sõidan Ford mustangiga.”

Palju tähelepanu saavad koduloomad.

8-aastane Getter Paidest: “Kui ma kasvan suureks, siis ma elan Põlvas oma majas. Ja mul on pere ja neli last. Mul on ka lehm ja lammas ja kana ja hobune ja siga ja kass ja koer ja küülik ja hamster ja tuhkur ja papagoi. Ma töötan kas linnavalitsuses või loomaarstina. Samal ajal ka laulan, olen sama kuulus kui Hannaliina.”

10-aastane Kätlin Türilt: “Minu tulevikukodu asub Lõuna-Eestis metsade ja põldude vahel. Mu kodu on väljast väike, aga seest suur. Minu pere on sportlik, mul on 2-3 last ja koer, kass, lammas ja kits. Koer valvab kodu, kassiga mõnus mängida, lambalt saab villa ja kitsel on mõnus piim.”

Kui üldiselt tahetakse 1-2 last, siis mõni kirjutaja ei näe endal tulevikus üldse lapsi.

9-aastane Stiina Paidest: “Minu peres on mees, mina ja lemmikloom kass. Meie majas on kolm tuba. Me elame rahulikus ja vaikses kohas.”

Umbes pooled lapsed on kolinud oma praegusest kodukohast minema, paljud on läinud välismaale. Nagu kirjutab 8-aastane Raido: „Suurena tahan töötada Soomes rekkajuhina.“

The post Lapsed näevad tulevikku lennukalt ja pragmaatiliselt appeared first on Arvamusfestival 2014.

The post Pesakond arutles Y-generatsiooni teemal appeared first on Arvamusfestival 2014.

Uurisin Arvamusfestivali lastealal, mida lapsed teevad ja arvavad ning kuidas täiskasvanud end festivalimelu keskel tunnevad. Paratamatult jõudsin ka kõrval asuva laste ja perede lava “Lapsesuu ei valeta” juurde.

Sel aastal on Arvamusfestivalil avatud päris tasuta lasteaed ja seda võimalust ei ole lapsevanemad märkamata jätnud. Kasvatajad rääkisid, et üldiselt on lapsevanemad tasuta lastehoiu võimalusest teadlikud ning klientide hulgas leidus ka Paide elanikke, kes arutelusid kuulama tulles jätavad lapsed mõneks ajaks hoidu.

Lastevanematega lepitakse kokku orienteeruv aeg, millal lastele järele tullakse. Keskmiselt jäetakse laps kasvatajate hoolde tunniks-kaheks. Kuigi lastehoidu tehakse vabatahtlikena, on kasvatajad sama hoolsad nagu oma igapäeva tööd tehes. Nad mängivad lastega, teevad nendega käsitööd ja kui vaja, siis lohutavad. Samal ajal kui mina kasvatajat oma küsimustega tüütasin, läks üks plikatirts aiast välja seiklema, kuid seegi ei jäänud kasvatajale märkamata.

Küsisin lastelt, mida nemad kogu sellest arvamisest arvavad. Hugo ütles, et enamasti räägitakse ikkagi lavadel tarka juttu. Tema sõber, aga väitis, et kusagil laval oli purjus onu lolli juttu rääkinud. Päris kindel ei olnud selles aga kumbki, sest ühelgi arutelul nad ise käinud ei olnud.

Tüdrukud ei olnud päris kindlad, mis asi see arvamus üldse on. Vanem neist arvas, et täna vihma sadama ei hakka. Noorem arvas, et tema arvamisega ei tegele, vaid ainult ütleb ja räägib. Trummimängimine oli mõlema jaoks huvitavam tegevus kui minuga vestlemine.

Seejärel sattusin telki, kus lapsed käisid suurele karvasele koerale raamatuid ette lugemas. Susi Koertekooli teraapiakoerad ja nende omanikud osalesid samuti vabatahtlikena. Kohe kui ma sisse astusin, pisteti ka mulle raamat pihku ning paluti telgisviibijaile ette lugeda. Õnneks ma oskan lugeda.

Lapsed käisid telgis ühekaupa ning lisaks ettelugemisele oli neil võimalus koertega tutvust teha, et saada üle kartusest suurte koerte ees, sest koerad olid tõesti väga sõbralikud ja rahulikud. Koerad ja omanikud olid telgis vahetuste kaupa. Teraapiakoera omanik, kellega vestlesin, ütles, et koerad on nagu lapsed ja võivad väsida kiiresti. Selle tõttu nad teevadki vahetusi iga tunni järel, sest väsinud koer on püsimatu ja lapsi ei kuula.

Laste ja perede lava juures tutvusin Jane Snaithiga, kes osaleb täna kell 18:00 sealsamas algaval arutelul “Armastus on siis, kui näed kedagi, aga tunned seda kõhus ehk millist perekonda laps vajab?”. Arutasime üheskoos asendushoolduse ehk lastekodude ja kasuperede olukorda Eestis. Kõigil, kes tunnevad huvi asendushoolduse valdkonna vastu, soovitan sellest arutelust osa võtta, sest mulle jäi mulje, et Jane teab, millest ta räägib.

The post Lapsesuu: räägitakse tarka juttu appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivali on lisaks paljudele osalejatele külastanud ka arvukalt neljajalgseid sõpru. Kindlasti on koerte jaoks selline inimeste kontsentratsioon ning lõhnade-helide virr-varr väsitav ja stressirohke kogemus. Just seepärast on festivalil avatud sel aastal koerte parkla.

Sellist koertehoiu võimalust kasutasid esimese päeva jooksul paljud neljajalgsete omanikud: reedel viibis korraga koerte parklas 4-5 koera, kes pakkusid seltsi ka lugemiskoertele.

Parkla, millesse oma sõbra ajutiselt jätta saab, asub festivalimelust veidi eemal, just selleks, et möödakäijaid sinna palju ei satuks ja sellega loomi ei häiriks. Parkla loomisesse on oma osa panustanud ka kohalikud elanikud, kes valmistasid kutsadele mugavaks olemiseks ette puhkeasemed euroalustest ja lapitekkidest. Lisaks on neljajalgsed kaitstud ootamatu vihma, aga ka lõõmava päikese eest.

Arvamusfestivali vabatahtlikud küll jälgivad, et keegi koeri ei segaks. Siiski on eelduseks, et neljajalgne on sõbralik ja sotsiaalne, talub teiste koerte läheduses viibimist ning ei häiriks teisi haukumisega. Koerte parkla organisaatori Maarja Tali sõnul sujus esimesel festivalipäeval kõik väga hästi ning vabatahtlikud on siiani teises keeles suhtlevate sõpradega edukalt hakkama saanud.

Festivali korraldajad soovitavad tuua koer parklasse koos tema puuri või aseme ja jooginõuga, millega ta on harjunud ja mis on tema jaoks mugav ning turvaline.

The post Koerte oma arutelud appeared first on Arvamusfestival 2014.

Kell oli tublisti üle 22, kui arutelu Eesti tuleviku lugude üle oli hoo Orulava arutelu alal sisse saanud. Ühe kõrvaga arutelu jälgides hoidsin silma peal ka telefonil, et saada lähemat infot oma kohaliku majutuskoha kohta.

Paarkümmend minutit enne südaööd seiklesime juba koos festivalikino lavajuhi Kristeliga mööda Paide tänavaid, otsides ööbimiskohta, mida paidelane Anneli Alekand oli Arvamusfestivali korraldajate üleskutse peale lahkelt olnud nõus korraldusmeeskonna liikmetele andma.

Külalislahkus, millega Anneli koos tütre ja dobermann Kiiraga meid hilisest õhtutunnist hoolimata vastu võttis, oli selline, mida tavaliselt kohtab üksnes lähedaste sõprade ja pereliikmete juures. Uurides teiste kodumajutuses ööbinute kogemusi, olid sõnad sama kiitvad.

“Margit oli väga paindlik kellaaja osas. Nagu päikesekiir meil vastas. Tundsin, et meid oli täiesti oodatud,” jagas oma emotsioone Paide noortekeskuse juhataja Margit Udami juures ööbinud Arvamusfestivali turundusjuht Anu Melioranski.

“Kui ei pelga suhtlemist ja inimesi, on see turvaline võmalus end välja magada ning õppida Paide inimesi tundma,” rääkis festivali ettevalmistuste ajal samuti Margiti juures peatunud blogija Greete Palmiste.

Kuigi hommikune ärkamine oli vaevaline (sest uni oli tõesti hea!) jagus meil täna hommikul 20 minutit enne Paide Vallimäele tormamist, et rääkida Anneliga igapäevaeluga seotud teemadel.

Muuhulgas läks jutt ka regionaalpoliitikale ja sellega seoses rääkis Anneli humoorika loo sellest, kuidas ühelt tema tütrelt, kes oli Tallinnas ülikooli pabereid viinud, oli küsitud: “Kas Paide on Põlvamaal?”.

Ei, Paide ei ole Põlvamaal, Paide on Eesti keskel, Järvamaal! Pole põhjust eelistada ka muid linnu, kuna kõik olulisemad punktid on Paidest 75-100 km kaugusel. Selliselt vähemalt näevad paidelased ise oma linna.

Kuigi hommikusele blogitiimi koosolekule ma õigeaegselt ei jõudnud, oli mul hea meel, et olin võtnud selle 20 minutit ja hommikuse aurava kohvitassi taga pidanud meeldiva vestluse ühega nendest kohalikest, kes andsid oma panuse selleaastase Arvamusfestivali korraldamisse.

The post “Kas Paide on Põlvamaal?” appeared first on Arvamusfestival 2014.

The post Pesakond Kuku Keskpäevatunnis appeared first on Arvamusfestival 2014.

“Praegu on kõige mõõt raha. Meditsiinis, hariduses ja teistes valdkondades on kõik taandunud sellele,” alustas Eesti Ökokogukondade juhatuse liige ja kodanikualgatuse Restart Eesti üks algatajatest Madis Masing oma lugu sellest, millises tuleviku Eestis tema elada tahab.

“Kesksel kohal peaks olema inimene ja ühiskonnakorraldus, kus võimalikult paljud indiviidid jõuaksid võimalikult lähedale oma täispotentsiaalile. Kõik me sünnime mingite annetega. Ühiskonna roll peaks olema toetada seda, milles me head oleme,” rääkis Masing edasi ja tutvustas öko-Eesti visiooni, mis põhineb ökokogukondade toimimisalustel.

Selle visiooni kohaselt on oluline tagada Eesti kestlik areng läbi nelja aspekti: ökoloogilise, majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise.

“Me ei võta looduselt rohkem, kui ta taastoodab. Me kasutame seda majanduslikku rikkust, mis siin kohapeal toodetakse. Kogukond hoolitseb ise oma liikmete, iseäranis laste ja eakate eest. Need on oskused, teadmised ja hoiakud, mis me anname edasi läbi formaalse ja mitteformaalse hariduse,” lisas ta selgituseks.

Minu küsimuse peale, kuidas saaks Eesti inimene juba täna liikuda nn öko-Eesti poole, olid Masingul väga lihtsad soovitused.

“Täna me ei ole majanduslikult kestlikud. Võimalikult palju peaks muutuma muust maailmast iseseisvaks ja tarbima teadlikult ning mitte kasutama materjale, mis mürgitavad keskkonda. Hoiu-laenuühistud pankade asemel, kohalik toit kohalikult talunikult, ehitame kuivkäimlad, taaskasutame riideid ja asju,” loetles ta.

“Igal mehel ei ole vaja oma sepikoda. Kui inimene hoiab asju nagu enda oma, siis saavad paljud neist kasu,” ja tõi näite sellest, kuidas tütre kasvatamisel on ta naisega väga vähe uusi asju ostnud, pigem taaskasutanud tutvusringkonnas juba olemasolevat.

Meie vestlusele punkti pannes tsiteeris Masing vana indiaanlaste vanasõna, mis ka Eleanor Roosevelti palju kõnetas ja võttis ideaalselt kokku tema eelneva jutu: “Me ei päri seda maad oma esivanematelt, vaid laename oma järeltulijatelt.”

Restart Eesti on kodanikualgatus, mis sai alguse 2013. aasta alguses endiste tudengiaktivistide poolt ja on hetkel peamise väljundi leidnud sotsiaalmeedias levitavate videoloengute kaudu.

Selle eesmärgiks on levitada mõtteviisi, mis aitaks ette valmistada põlvkonda, kes tänase mõistusekeskse inimelukorralduse asemel lähtuks ennekõike südametarkusest.

Oma tuleviku Eesti lugu jagas Madis Masing esimesel festivaliõhtul Orulaval toimunud grupiarutelu järelkajana. Selle sisust saab lähemalt lugeda “Arvamusfestivali esimene päev: 2000 inimest, arutelu Eesti tulevikust”.

The post Iga mees ei vaja oma sepikoda appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivalil löövad vabatahtlikena kaasa 55  noort järvamaalast. Nende peamiseks töövahendiks on soe naeratus.

Mis saab siis, kui päike pilve taha kaob ja Vallimäel vihma sadama hakkab? “Siis läheb küll kibekiireks tegutsemiseks!” plahvatab Paide noormees Jan Margen Vau vastuseks.

Jan-Margen on üks poolesajast kohalikust noorest, kes löövad festivali korraldamiseks kaasa, reguleerivad liiklust ja parkimist Vallimäe ümbruses, koristavad toitlustusala, juhendavad külastajaid õigete lavadeni ja valvavad nende neljajalgseid sõpru selleks ette nähtud koerte parklas.

Staabi ja sisekommunikatsiooni juhi Birgit Rootsi sõnul valiti vabatahtlikeks rõõmsameelsed ja abivalmid noored Paidest ja selle lähiümbrusest. Sobivaid inimesi soovitasid korraldajatele kohalikud huvijuhid ja noorsootöötajad.  “Tähtis on see, et neil oleks hea tuju ja naeratus näol,” ütes Rootsi.

Vabatahtlikega viidi enne festivali algust läbi kaks koolitust, kus õpetati rühmatöö raames noortele, kuidas lahendada festivalil esile kerkivaid probleeme ning kuidas käituda äärmuslikes olukordades. “Näiteks mida teha jaapanlasega, kes inglise keelt ei oska, või mida teha, kui mõni koer lahti pääseb ja ära jookseb,” tõi Rootsi näite. “Lasime neil endal lahendused välja pakkuda.”

Jan Margeni sõnul naudib ta Arvamusfestivali ega heitu sellest, et ta paljudest vestlusringidest osa ei saa, sest talle lihtsalt meeldib tegutseda. “Eile tulid kaks toredat vanameest ja küsisid, kas seljankat saab. Koos siis otsisimegi neile supitelgi üles.”

Ka Jan Margeni sõnul on vabatahtliku töö juures kõige olulisem hoida iseendal ja kaaslastel tuju üleval ning teretada külastajaid viisakalt. Midagi üle jõu käivat selles töös tema sõnul pole.

Enamjaolt on vabatahtlikud põhikooliealised, kuid kõige noorem vabatahtlik on 11-aastane Kenzo.

The post Vabatahtlik Jan Margen: tegutseda on ju mõnus! appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivali osalistele avas otse Paide Vallimäe külje all uksed kodukohvik “Ingridi ja Tarmo juures”. Perenaise sõnul kaasneb kohviku avamisega vaid küpsetamise vaev, kuid seegi saab külastajatega emotsioone jagades mitmekordselt korvatud.

Eile õhtul pakkus kodukohvik lisaks saiakestele suvikõrvitsa-pesto küpsetist ja vanaemade lemmikretsepti järgi küpsetatud hapupiima-ploomikooki. „Nii nagu valmib meie pere toit – sellest, mis parasjagu kodus olemas on – valmis ka kodukohviku menüü,“ selgitas Ingrid hilissuviste andide valikut küpsetistes.

Lisaks kohvile-teele ja küpsetistele julgustas Tarmo külastajaid ise põõsastelt tikreid ja mustsõstraid noppima.

Ingridi sõnul ajendas kodukohvikut avama võimalus suhelda erinevate inimestega. „See on hea võimalus näha, mida inimesed ootavad, milliseid emotsioone siit saavad,“ rääkis Ingrid. Kohviku peremees lisas, et see on ka võimalus saada kiire ülevaade sellest, millest festivali erinevatel aruteludel juttu tehti.

„Kui eelmisel aastal ei osanud inimesed võib-olla midagi valida, siis tundub, et sel aastal tehakse teadlikumaid valikuid ja vaadatakse enne kavast teemad välja,“ sõnas Tarmo. Ta jagas oma sõbra soovitust, langetada otsus selle järgi, kes kõneleb. Sest just isikud on need, kes arutelu põnevaks teevad.

„Hea näitleja mängib ükskõik millise stsenaariumi järgi meisterlikult,“ tõi Tarmo paralleeli filmimaailmaga.

Täna hommikul meelitas “Tarmo ja Ingridi juures” kohvik möödujaid värskete pannkookidega. Keskpäevaks sulges pere selleks aastaks kohviku uksed, et ka ise Arvamusfestivalist maksimumi võtta.

The post Tarmo ja Ingridi juures appeared first on Arvamusfestival 2014.

Järvamaa lava tänast esimest arutelu vedas Paide oma Jüri Kuuskemaa ehk vanalinna asjatundja,  Wabalinna maja hing Rainer Eidemiller.

Eidemiller tutvustas viisi, kuidas linnarahvast kaasata linna üldplaneeringu koostamisse. Selleks on välja töötatud Paide linna kaart, kuhu erinevate värvidega tuleb ära märkida  nt oma peamised liikumistrajektoorid, koledad ja kaunid kohad ning kuhu midagi võiks ehitada või rajada.

Kaartidele joonistatut ja inimeste ettepanekuid saab linnavalitsus üldplaneeringu koostamisel arvestada.

“Kaarte on väga lihtne täita ning vastata tuleb väga lihtsatele küsimustele. Sügisel on plaan viia neid linnakaarte täitmiseks ka nt poodidesse,” sõnas Eidemiller.

Lisaks uudse meetodi tutvustamisele püüdsid linnaruumi arengust huvitatud leida vastuseid igikestvatele küsimustele:  mis saab Paide keskväljakust, kas sulgeda see autodele või mitte;  kuhu teha turg; miks linnas häid söögikohti pole; miks kohvikud liiga vara suletakse ning miks külalisi pole õhtul kuhugi sööma viia.

Teemaks kerkis ka juba palju kuulsust kogunud Posti tn 12 asuv vana koolihoone ning selle tulevik. Arvamusfestivali ajal saab kümmekond aastat suletud hoonesse ka sisse piiluda – majas on avatud kaks arhitektuurinäitust, mis jäävad avatuks 24. augustini.

The post Järvamaa laval: mida teha Paide linnaruumiga? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Kes veel ei tea, siis Tour d’ÖÖ on jalgratturite ühissõit, mida siiani on korraldatud ainult Tallinnas ja Tartus. Esmakordselt jõuti reede õhtul ka Arvamusfestivali linna Paidesse, kus tänavatel pedaalis üle 180 vilkuva ratturi.

Tour d’ÖÖ algus, mil ratturid kogunevad võimalikult tihdedalt kokku, et kuulata juhiseid ja üheskoos videode ja piltide jaoks kellasid lasta ning tulesid vilgutada, ei olnud väiksema mastaabi tõttu kuidagi vähem äge kui Tallinna ja Tartu sõidud. Sellise ratturite grupi kogunemine ainult ühe ühise eesmärgi nimel – sõita! sõita! ja sõita! – loob alati tunde, et kohe sünnib miski, mis rebib augu igapäeva rutiini ja tavapärasusse.

Paide tänavate reedeõhtuses vaikuses sõites oleks võinud arvata, et terve linna liiklus on rattasõidu jaoks suletud. Enamus toatulesid olid kustus, kuid seal, kus need põlesid, võis pasunate kära peale näha inimfiguure aknale ilmumas. Aktiivsemad kaasaelajad avasid isegi aknad või tulid tänava äärde kaasa elama.

Ratturite marsruut kattus ka mõne linnas liikleva autoga, kuid ühelgi juhil ei tundunud olevat probleemi mõneminutilise ootamisega. Mõni pööras otsa ringi, kuid keegi valjult sõimlema ei hakanud. Minule teadaolevalt oli kogu grupi peale vigastusi vaid üks ning ka see oli ettevaatamatusest juhtunud.
Olen Paides teist korda elus, mis muutis selle sõidu minu jaoks pisut ebamaiseks. Kõik tänavad peale peatänava olid võõrad. Keerates pidevalt paremale ja vasakule kadus suunataju täielikult ja mind valdas võõras linnas olemise tunne.

Sõit sai lõpu Keskväljaku ringteel, kus koguneti veel ühe korra. Kõlas pasunate ja kellade koor ning ühe hetkega oli kõik läbi ning grupp valgus laiali. Kokku läbisime u 15 kilomeetrit.

The post Ööratturid Paides appeared first on Arvamusfestival 2014.

The post Pesakond – välja arvatud Jänes – kohtus Kajaga appeared first on Arvamusfestival 2014.

The post Pesakond testis festivali söögikohti appeared first on Arvamusfestival 2014.

Inimõiguste laval alustati küsimusega inimõiguste tähendusest: kas ja kui palju peaks mõtlema sellele, mis inimõigused on ja kuidas need on ajalooliselt välja kujunenud.

Intelligentne inimene võiks ju tunnistada, et meie praegused  inimõigused põhinevad Lääne kultuuriruumi pikal ajaloolisel arengul. Tõdemus, et erinevatel aegadel ja erinevates kohtades on inimõigused tähendanud väga erinevaid asju, õõnestab mõneti inimõiguste kaitsjate positsiooni. 

Kokkuleppeliste inimõiguste üle on võimalik hakata tingima: näiteks mida mina või meie kitsam grupp sellise kokkuleppe tunnistamise eest saab. Kahtlemata seab see näiteks inimõiguste eest võitleja haavatavamasse positsiooni. 

Inimõiguste kaitsmisel keskendutaksegi nende rakenduslikumale tähendusele – mida kujutab endast inimõiguste kaitsmine ja nende eest võitlemine näiteks praegusel hetkel ja Eestis.

Inimõiguste piirid – mis ja kellele?

Kari Käsper tõi välja, et puudega inimesele võib anda tuge see, kui nad tunnetavad, et õigus töötada on nende inimõigus. Kas õigus tööle võib olla inimõigus? Laiemas plaanis ilmselt ei ole, ehkki antud juhul selle nimetamine inimõiguseks võiks olla mõistlik.

Teisalt on huvitav vaadata, kellele inimõigused kehtivad. Rein Raud tõi välja, et inimõigus on olnud valge heteroseksuaalse mehe õigus, mis on praeguseks hetkeks lihtsalt mõnevõrra laienenud. Hetkel nõustuvad ilmselt kõik, et inimõigused on inimese õigused. Aga kas need võiks/peaks laienema ka näiteks tehisintellektile või UFO-dele?

Arutelul osalejad nõustusid, et võibolla peaks inimõiguste retoorikat veidi ettevaatlikumalt kasutama. Mõiste on tugevalt laetud. Võiks ehk mõelda, kas inimõiguste mõiste kasutamine pigem avab arutelu või sulgeb. Võiks ehk rääkida rohkem kodanikuõigustest või koguni kogukonnaõigustest?

Küsimuste voorus jõuti inimõigustest rääkides kooseluseaduseni. Aga siis saabus ka vihm ja mikrofonid lõpetasid töö.

Inimõiguste laval reedel kell 12.30-14.00 vestlesid Mari-Liis Sepper, Kari Käsper, Iivi Anna Masso, Aro Velmet ja Rein Raud.

The post Mida tähendavad inimõigused? appeared first on Arvamusfestival 2014.

The post “Karistus ei aita ja rääkida pole mõtet” appeared first on Arvamusfestival 2014.

Rahvusringhäälingu  lava tõi üheks pärastlõunaseks aruteluks nii lavale kui selle ümber aukartustäratava hulga meediategelasi. Teemagi oli kohane – kas Eesti rahvusringhäälingul on tulevikku või on tegemist maksumaksja raha raiskamisega.

Nii poolt kui vastuargumente kuulis selle pooleteise tunni jooksul hulgaliselt. Omaette põnevust lisasid arutellu selles osalejate värvikad meediafilosoofilised kõrvalpõiked. Meelde jäid Maire Aunaste teravmeelsed kommentaarid ja Rein Langi pragmaatilised arutlused tulevikumeedia üle.

“Tänapäeva inimene on selline, et võitlus käib tema tähelepanu pärast,” kostus lavalt Langi konkreetne hääl toetamaks seisukohta, et muutunud meediaoludes tuleb ka rahvusringhäälingu roll ümber mõtestada.

“Tähelepanu on defitsiit,” nõustus hilisemas arutelus ka Raul Rebane, kuid jäi väga tugevalt kindlaks, et rahvusringhäälingul on oma kindel roll, mida keegi teine täita ei saa. See on teatud rahvuslike väärtuste edasi kandmine läbi laulu- ja tantsupeo, presidendi kõnede, vabariigi aastapäeva jpm kajastamise.

Hea veerandsajandi ETV-s saateid teinud Maire Aunaste tõi arutellu aga isikliku vaatenurga. Ta oli väga rahul oma tööandjaga, mis ühe erandiga oli alati tema ettepanekud saadete osas arvesse võtnud. Küll aga tundis ta end isiklikult puudutatuna sellest, et meelelahutustoimetajaid ei võeta rahvusringhäälingus samaväärsetena näiteks Aktuaalse Kaamera saatejuhtidega.

Diskussiooni juhtinud Janek Lutsu küsimuse peale, kas eratelevisioon on ainult kollane, tõi Urmas Oru välja, et teletegijaid Eestis ei ole nii palju, nad teevad samaaegselt tööd nii ERR-ile kui ka erakanalitele. Aunaste kasutas võimalus  tuua näiteid, kuidas talle on antud soovitusi mitte kutsuda nö kollaseid inimesi oma saatesse.

“Kollaseks on inimese teinud ainult meedia,” põhjendas ta, miks see ei ole kunagi saanud talle takistuseks teatud avaliku elu tegelasi oma saadetesse kutsumisel. Tema jaoks oli määravaks pigem see, kas ülejäänud eestlased identifitseerisid end läbi nende inimeste või mitte.

Arutelu teema juurde tagasi juhtides tõi Lang välja, et juba viie aasta pärast on vaataja tähelepanu endale saamine kordades raskem kui täna.

Küsimuse peale, mis hakkab juhtuma siis, kui 30 telekanli asemel on 300 kanalit kättesaadavad, toodi välja nii seda, et suured telekanalid jäävad veel pikalt domineerima, kuigi nenditi ka, et vaatajaid ja raha jääb järjest vähemaks.

Kindlasti oli siin omaette õigus ka Maire Aunastel, kelle sõnul on muutumas olulisemaks ka saatejuhi isiksus ning see, kuidas ja keda ta vaatama suudab meelitada.

The post Aunaste: Kollaseks on inimese teinud meedia appeared first on Arvamusfestival 2014.

Avatud mikrofoni ala pakkus meelelahutust alates Avo Tamme improviseeritud Arvamusfestivali laulust kuni päikseenergia totaalse alakasutuseni välja.

Estonian Business Schooli dotsent Tiit Elenurm püstitas küsimuse, kes on paremad innovaatorid ning kellel on konkurentsieelis ettevõtluses, kas füüsikutel või lüürikutel ning kas tänapäeva innovaatilisus peaks piirduma ainult äppide loomisega, millega saab hakkama üsna kiiresti ning mida võib teiste poolt kergesti kopeerida. Loomukult oli teemaks ka mäng Angry Birds.

Ragnar Kuusk, kes sai tuntuks kui Tallinna Sütiste tee 45 kortermajale päikesepaneelide paigaldamisega, ei suutnud uskuda, kui uskumatult vähe kasutatakse Eestis alternatiivenergiaid. “Oleme Euroopas viimaste seas,” oli Kuuse tõdemus.

Legendaarse “Mustamäe valsi” autor Avo Tamme tutvustas kuulajatele oma omnilist õpetust, mille põhisõnum oli see, et inimene peaks elama käskude ja keeldudeta, relvade ja vägivallata.  Tamme sõnul võiks iga inimene koostada nimekirja asjadest, mis on just talle kõige tähtsam ning elada selle nimekirja järgi. Ei saanud muusikamees läbi ka saksofonita ning improviseeris kiirelt laulukese Arvamusfestivali teemadel.

Avatud mikrofoni katusealust kasutas lõpetuseks ka keegi vanahärra, kes tegeles põhjalikult  piimapakkide enda külge aheldamisega, viidates hetkel keerulisele olukorrale toiduainetööstuses.

The post Avatud mikrofoni värvikad kujud appeared first on Arvamusfestival 2014.

Lapse karistamine on aktuaalne teema iga lapsevanema jaoks. Aina enam tuuakse argumenteeritud võrdlusi teaduspõhise ja kogemusliku “see keretäis jäi mulle eluks ajaks meelde” lastekasvatuse stiilide vahel. Üldiselt jagunes publik ka tänasel selleteemalisel arutelul kahte leeri, kuid tõdeti, et igat last ja igat lapsevanemat on võimalik aidata paremaks saada.

Selge on see, et kõige jubedamaks on lapse jaoks füüsiline karistamine. Palju on täiskasvanuid, kes on lapsena saanud vitsa või rihma ning mäletavad seda tänaseni kui käitumistmuutvat kogemust, mis õigustab teatud juhtudel ka nende endi laste füüsilist karistamist. Teisalt kõlas publiku ja paneeli hulgast veendumus, et füüsiline karistamine on alati lapse jaoks alandav ja traumeeriv kogemus isegi, kui tulemus on näiliselt positiivne.

Arutelu liikus küsimuse suunas, kas heaks lapsevanemaks saab õppida ning mis on osade lapsevanemate halbade vanemlike oskuste põhjuseks? Jürgen Rakaselg tõi välja oma kogemuse erikoolide ja vanglatega ning pakkus, et põhjuseks võib olla põhjus-tagajärg suhte mittemõistmine ja seda nii laste kui täiskasvanute puhul. Inimesed teavad, et kui on halb käitumine A, siis sellele järgneb karistus B, kuid nad ei tea mis oleks korrektne käitumine ning selle tõttu nad ei mõista, miks nad karistada saavad.

Päeva jooksul juba mitmendat korda alanud vihmasadu ei suutnud arutelu summutada. Publikule väga palju sõna andnud moderaator, Toomas Roolaid, kutsus kõiki telgi alla ning vihmavarjuta inimestele jagati keepe. Ilmamuutus elati üle suuremate ebamugavusteta.

Kaileen Mägi väljendas väga selgelt oma usku inimese kõikvõimsusesse ja lapsevanema võimesse muuta oma kasvatuskäitumist ja suhtumist. Tema tõi ka kõige eredama näite sellest, kuidas salaja tädi ja onu autoostu raha külalastele jagades ja sellega vahele jäädes, tabas ta juba läheneva tädi pilgust ära enda süüteo ja selle koslepi, mille ta mõni hetk hiljem sai.

Paneelis osalenud Kadri Järv-Mändoja ja publikus olnud pereterapeut olid ühel meelel, et ei tohiks liiga kinni jääda vanema rolli. Iga lapsevanem on isiksus, kes vajab võimalusi areneda ka omaette ja koos oma partneri või abikaasaga ka väljaspool vanema rolli. Kadri rõhutas veel sedagi, et kunagi ei tohiks tunda piinlikkust abivajamise ees. Suhtumine, et abivajaja on saamatu ja läbikukkunud, ei paranda kellegi jaoks midagi ning võib olla üheks põhjuseks miks Eestis perekoolitused ei ole veel nõndalevinud kui võiks.

The post Vits või präänik? appeared first on Arvamusfestival 2014.

The post Pesakond jäi korraks vihma kätte ka appeared first on Arvamusfestival 2014.

Valner pidas diskussiooni alguses vajalikuks rõhutada, et teatud asjade puhul on optimaalne suurus oluline. Omavalitsuste liitmise pooldajana tõi ta selgitustes välja, et sarnasused tänaste väikeste omavalitsuste juhtide ja 20 aasta taguste metsavahtide vahel on märgatavad.

Nii nagu metsavaht liikus tol ajal metsa vahel ja oli sõbralik nägu kõigile, kes sinna sattusid, on tänasel päeval suuresti sama lugu väikevaldade juhtidega. Ei ole teemat, millega nad ei tegele. Sest inimesi on vähe ja juba volikogu komisjonidesse liikmete leidmine on omaette väljakutseterohke.

“1 või 2 head jalgpallurit võiks igast külast leida, aga tervet jalgpallimeeskonda ei leia,” tõi Valner illustreerivalt välja. Samas nentis, et külaelu arenguks paarist aktiivsest inimesest piisab.

The post Head jalgpallitiimi igast külast ei leia appeared first on Arvamusfestival 2014.

The post Pesakond ettevõtluse arutelul appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arutelu on vaid üks osa Arvamusfestivalist, kuid oluline on ka see, kuidas inimesed festivalile jõuavad. Meie seltskonna teekond ei olnud nii lihtne kui vähemalt mina seda kodust välja astudes ette kujutasin.

Tänavu otsustasin Arvamusfestivalile tulla jalgrattaga. Selle kasuks ei pannud mind otsustama need 90 kilomeetrit, mis jäävad Paide ja Tartu vahele, ega kaks suurt kotti, ega ka vihmane ilm, vaid sõbrad, kes kutsusid “arvamusretkele”.

Neljapäeva õhtul hüppasime neljakesti Tallinna rongile ning sõitsime sellega Paidele võimalikult lähedale – Rakkesse. Sealt sõitsime ööpimedusega võidu, et jõuda kuhugi mõistlikku kohta telkima. Otsustasime telgid Koerusse jõudes üles panna, kuid vaid mõni kilomeeter enne Koerut purunes ühel meist sisekumm. Kõigi arvamusavalduste saatel vahetasime seda taskulampide abil bussipeatuse katuse all.

Koerusse jõudes panime telgid üles esimesse kohta, kus tundus, et meid ära ei aetaks. Meie improvisatsiooniline telkla asus Aruküla mõisapargis. Öösel kui mina külmetasin ja mu jäsemed kordamööda surid, magasid kõik teised sügavalt seega tundus ainult õiglane nad kell 6:45 üles ajada, et jõuda kella 10:00 Paidesse.

Suuremate lahkarvamusteta jõudsime Paidesse, kuid pärast seda pole ma oma kaaslasi eriti enam kohanud…

The post Teekond Arvamusfestivalile appeared first on Arvamusfestival 2014.