Lisaks 150 põnevale arutelule toob Arvamusfestival kahe päeva jooksul Paidesse ka põneva kultuuriprogrammi. Kavas on erinevaid kontserte, aga oodata on ka kinoprogrammi ja teatrit, näiteks reede õhtul tuuakse lavale Eesti lühiajalugu ühe tunniga.

„24 aastat ühe tunniga on tihe kontsentratsioon viimaste aastate olulisematest tekstidest, mis on mõjutanud Eestit, meie usku ja enesekindlust,“ ütles Arvamusfestivali vabatahtlik ja Teater NO99 turundus- ja kommunikatsioonijuht Kätlin Sumberg. „Sellised tekstid ei ole ainult avalikult peetud kõned, vaid selles valikus leidub ka midagi hoopis teistsugust. Näiteks mahub selle tunni sisse ka väljavõtteid spordiülekannetest, ilmateadetest, juhuslikemast väljahõikamistest jms. Need on väga laia vaatega valitud, kuid seejärel tiheda filtriga sõelutud tekstid.“

Tekstid on välja valinud kommunikatsiooniekspert, Memokraadi asutaja ja ühiskondlik mõtleja Daniel Vaarik ning NO99 dramaturg Eero Epner. Sumbergi sõnul on nad suure tähelepanu ja hoolega tekste käsitlenud, et saada kätte kõige olulisem kiht taasiseseisvunud Eesti aja tekstidest, mis on eestimaalasi mõjutanud. See tähendab, et valikuprotsessi alustati väga suurest hulgast tekstidest, kuid valikuid tuli teha karme, sest tunni aja sisse kõik head mõtted ei mahu. Samal põhjusel on keskendutud ka vaid taasiseseisvumisaja perioodile, kuna kogu vaba Eesti perioodil meid mõjutanud ütlemisi on kaugelt palju rohkem, mis mõnessegi tundi ära mahutada. „Loobuda oli tekstidest kahju, aga seda enam on nüüd põnev oodata, mis pärast mitmekordset filtreerimist välja sõelus,“ sõnas Sumberg.

Tulemas on ka oma dokumentaalfilmide programm, mille on aidanud kokku panna Arvamusfestivalil osalejad. Soovitajate seas on näiteks Rein Raud, Ülle Madise, Laine Randjärv. Need on dokumentaalfilmid, mis keskenduvad suuremal või väiksemal määral kogukondlikule mõtlemisele, kuhugi kuuluvusest.

„Erinevad festivalil osalejad on valinud välja filmid, mis sobiksid festivali vaimuga ja aitaksid arutelukultuuri arendada,“ sõnas Arvamusfestivali eestvedaja Kristi Liiva, kes pakkus välja filmi Olof Palmest, Rootsi endisest peaministrist, kes enam kui 45 aastat tagasi pidas Gotlandil ühe pargi kõrval veoauto kastist ühe kõne. Palme oli toona haridusminister, pargi nimi oli Almedalen ja selle kõnega pandi algus omalaadsele traditsioonile – rootslased kogunevad Almedalenisse igal suvel, arutlemaks nädala jooksul, kuidas Rootsit paremaks teha. Just Almedaleni nädalalt sai festivali meeskond inspiratsiooni, et hakata korraldama Arvamusfestivali.

„Palme kõnest alguse saanud Almedaleni nädal on kasvanud Rootsi ühiskonna üheks aasta tähtsündmuseks, sel aastal osales seal üle 30 000 inimese,“ lisas Liiva. „Sestap arvasin, et on oluline ka eesti inimestele tutvustada, kes oli see eriline inimene, kes aitas kaasa sellise olulise kohtumispaiga sünnile Rootsi ühiskonnas.“

Festivali kultuuriprogrammi ajakava täpsustatakse pidevalt festivali kodulehel (2014.arvamusfestival.ee).

Kultuuriprogramm linnulennul

Film
Vallitorni festivalikinos näeb kahe päeva jooksul erinevaid dokumentaalfilme. Programm on kokku pandud erinevates aruteludes osalejate soovituste põhjal, kes filmid ka sisse juhatavad. Näiteks näeb Rein Raua soovitusel Aljona Suržikova filmi „Suur-Sõjamäe“ (2013) või Ülle Madise soovitusel Fideelia-Signe Rootsi filmi „Harilik pensionär“ (2006).

Muusika
Mõlemal festivalipäeval astuvad erinevates paikades Paide Vallimäel üles valdavalt Viljandi kultuuriakadeemiast ja Järvamaalt pärit muusikud. Programmi pani kokku Paide inimestele hästi tuttav Kaido Kirikmäe.

Reede õhtul kell 21.30 mängib Festivaliklubis muusikat džässtrio Kirsiõied (Mart Soo, Marti Tärn, Reigo Ahven). Südaööl vastu laupäeva esineb Wabalinna maja hoovis Super Hot Cosmos Blues Band.

Teater
Reedel kell 20 kannab näitleja Jaak Prints ette viimase 24 aasta jooksul avalikus ruumis eestimaalaste identiteete kujundanud tekste. Tekstid pärinevad väga erinevatest eesti- ja venekeelsetest allikatest nagu kõned, kommentaarid, spordiülekanded jms. Eestikeelsed tekstid on leidnud Eero Epner ja Daniel Vaarik, venekeelsed Viktoria Ladõnskaja.

Laupäeval kell 21 Kinoteatri „Manifest 4“. Kinoteatri eetvedajad on Henrik Kalmet ja Paavo Piik, kelle koostöös sündinud sketšid võtsid mullu Arvamusfestivali päevad kokku. Sketšid võeti väga hästi vastu ja tänavu toovad nad lavale ainulaadse, ainult üks kord ette kantava Manifesti-formaadi, mis puudutab arvamuskultuuri teemasid. Lisaks Kalmetile ja Piigile ühendab Kinoteater teisigi noori ja andekaid näitlejaid. Kinoteatri varasemad Manifestid (nr 1 – 3) on olnud kõik nii populaarsed, et piletid on välja müüdud loetud tundidega. Oma varasemates manifestides on nad puudutanud ühiskondlikult teravaid teemasid, näiteks haltuurakunsti, dopingut spordis ja pereväärtuste kaitsmist.

Luule
Reede õhtul kell 23 loevad festivaliklubis luuletajad Jürgen Rooste ja Kaur Riismaa enda luulet, mille on nad just Arvamusfestivalile mõeldes loonud.

Lugu ilmus esmakordselt Järva Teatajas. 

The post Arvamusfestivalile tuleb ka kino ja teater appeared first on Arvamusfestival 2014.

„Viimasel ajal on ühiskonnas palju arutletud teemal, kas Eesti vajab uusi eesmärke või ühendavat lugu. Leidub tuliseid pooltolijaid ja veel tulisemaid skeptikuid,“ selgitas arutelu korraldaja ja Arvamusfestivali vabatahtlik Ruti Einpalu. „Kuulates erinevaid osapooli, on kõik tavaliselt nõus tõdemusega: „Kui meil ei ole oma lugu, võime äkki avastada, et oleme osa kellegi teise loost!“.“

Einpalu usub, et arutelu annab võimalusi ühiselt mõelda, millele toetame oma ühtlustunda ja mis on need ühisväärtused, see ühine lugu, mis tõmbab magnetina tagasi laia maailma tarkust ja õnne otsima läinud kaasmaalased. Samuti mõtiskletakse selle üle, millele võiksime uhkustundega toetada oma identiteedi tulevikus.

Kõik osalejad jagatakse seitsmeliikmelistesse gruppidesse, igal grupil on oma arutelujuht ning osalejad saavad kuni kahe tunni jooksul otsida Eesti tulevikulugu.

„Aruteluks ei ole vaja mingit ettevalmistust, vajalik on uudishimu osaleda. See, mis arutelu lõpuks sünnib, selgub koha peal,“ sõnas Einpalu. „Tulemust on raske ette ennustada, samas üks on kindel – juba ainuüksi protsessis osalemine annab energiat ja positiivsust.“

Suure avatud arutelu eesmärk ei ole mitte niivõrd sõnastada Eesti tuleviku üks lugu, vaid pigem otsida ühendavat ja ühtsustunnet loovat. Einpalu ütles, et võib olla jõutakse ühise looni, võib olla jõutakse seitsme erineva tulevikulooni, millel on ometi mingi tajutav ühisosa, võib olla ei jõuta ühiseni.

„Kõik see on väärtuslik teadasaamine, mis peegeldab sellel hetkel osalejate meeleseisundit ja on oluline,“ lausus Einpalu. „Kui need olulised märksõnad või lugu peaks sündima, siis ei olegi nii oluline seda rääkida, kuivõrd elada! See võikski olla kõigi osalejate suur eesmärk!“

Arutelu „Eesti narratiivi otsimas“ on Arvamusfestivali kavas reedel, 15. augustil Orulaval. Arutelu algab kell 21:15.

Arvamusfestival 2014 toimub tänavu 15.-16. augustil Paide Vallimäel. Tegemist on ärksate eestimaalaste kohtumispaiga ja mõttevahetuskohaga Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Festivali eesmärk on tuua kokku erinevaid vaatenurki ja ideid, et arutelude tulemusel sünniks uusi teadmisi, alguse saaksid uued ühiskonna jaoks kasulikud ettevõtmised ning areneks arutelukultuur Eestis.

Arvamusfestival toimus esimest korda eelmisel aastal, kui kahe päeva jooksul peeti ligi 50 arutelu ja õpituba, arutelulavadel diskuteeris 200 inimest, osalejatena oli kohal umbes 2000 inimest. Tänavu on kavas üle 150 arutelu, programmi kokku panemisse on panustanud umbes 80 erinevat organisatsiooni ja üle saja vabatahtliku.

Kava leiad siit.

The post Festival toob arutelu Eesti võimalikest tuleviku-narratiividest appeared first on Arvamusfestival 2014.

„Väga oluline on see, et ühiskond tervikuna mõistaks ettevõtjate rolli ja panust meie heaolusse,“ sõnas Palts, kes usub, et ettevõtlikke ja hakkajaid eestimaalasi võiks olla rohkem, nii jõuaks arusaam, et ettevõtja elukutse on väärikas ja rahuldust pakkuv palju suurema hulga inimesteni. „Kahjuks on valdav mõtlemine, et ettevõtjad on kasuahned ja neid huvitab ainult oma taskute täitmine. Kuid kas vahel mõtleme ka sellele, et paljud töökohad on meil olemast just tänu ettevõtlusele? Ettevõtluse lisaväärtusest ühiskonnas räägitakse meie arvates liiga vähe.“

Palts on veendunud, et ettevõtted on ühiskonnas sõlmkohad, kust hakkavad arenema uued ideed ja algatused. Ning kokkuvõttes tuleb ju arvestada sellegagi, et mida paremini läheb ettevõtjal, mida rohkem on tal motivatsiooni enda äri arendada, otsida uusi turge, panustada innovatsioonile, seda kõrgemat palka saab ta maksta ja paremat töökeskkonda luua.

Ettevõtluslava programm on tänavu üsna tihe, esimesel päeval alustatakse Rakvere Gümnaasiumi õpilaste etendusega, kus mängitakse läbi ühe ettevõtja kujunemise lugu.

„Kindlasti saab olema põnev näha, kuidas noored teemat tajuvad ja seda esitlevad,“ ütles Palts. „Päev lõppeb talendipoliitika aruteluga, sinna vahele jäävad mitmed muud põnevad diskussioonid.“

Üks oluline teema on Kaubanduskoja jaoks aastate jooksul olnud riigipidamine ja nii arutletakse ka Arvamusfestivalil selle üle, kuidas riiki efektiivselt juhtida – arutelu „Väike ja kallis riik, kas nii oli, on ja jääb?“ otsib vastust küsimusele, kas riiki on võimalik juhtida efektiivselt ja nutikalt. Ettevõtluslava sündis mitme erineva organisatsiooni koostöös. Lisaks Kaubanduskojale andsid oma osa veel Sisekaitseakadeemia Migratsiooniuuringute Keskus, MTÜ Ettevõtlusteater, Loov Eesti, Eesti Disainikeskus ja Eesti Metsaselts. Aga ka ajaleht Äripäev, kes toob osalejateni arutelu teemal, kelle asi on inimese finantstulevik. Kindlalt on lubanud selles osaleda ettevõtja Jüri Mõis, väikeinvestorid Rene Ilves ja Jaak Roosaare.

„Palju, millest oleks tahtnud veel rääkida, jäi ka tänavu välja, kuid eks neil teemadel saab arutleda ka festivaliväliselt,“ sõnas Palts. „Alati ei pea ju heade mõtete sündimiseks ka Paidesse sõitma ning arutleda ja häid ideid teoks teha saab ka ülejäänud 363 päeval!“

Ettevõtluslava programmiga saad tutvuda siin.

Selle nädala lõpuni saab Arvamusfestivalile hoogu anda, toetades projekti Hooandja keskkonnas. Toetusega plaanime muuta festivaliala veelgi mugavamaks kõigile osalejatele. Toeta sinagi!

The post Kaubanduskoda: ettevõtluse kasust räägitakse liiga vähe appeared first on Arvamusfestival 2014.

“Eesti majandus on praegu languses, see on tõsine makromajanduslik probleem,” ütles arutelu kokkupanija, ettevõtja ja arvamusfestivali vabatahtlik Erki Peegel. “Midagi tuleb ette võtta. Küsimus on, mis suunas liikuda: kas peab olema eelkõige aktiivne riik ja oma rolli suurendama? Või peaks tagant lükkama ettevõtjate enda aktiivust ja andma neile rohkem loomevabadust?”

Näiteid sellest, et Eesti on liikunud riigikapitalismi suunas, on Peegli hinnangul mitu: Estonian Airi ja Eesti Raudtee taasriigistamine, suured riiklikud toetused ettevõtjatele Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu, Edelaraudtee liinide opereerimise minek Elroni kätte. Tallinnas räägitakse munitsipaalpanga loomisest ja jäätmekäitluse munitsipaliseerimisest, juba töötab pealinnas munitsipaalpood.

“On palju arenguid, kus riik on oma rolli kasvatanud,” ütles Peegel. “Arutelu keskendubki sellele, kas nii on õige, kas nii on hea. Kas oleme riigiga ühel meelel või mingis kohtades riik ei ole nii hea peremees ettevõttele kui eraettevõtja võiks olla; kas see on paratamatu suund, et riik mängib ettevõtluses järjest suuremat rolli või tasuks usaldada rohkem ettevõtjat, kes saab paremini aru nii klientide vajadusest kui suudab ka oma teenuseid paremini eksportida ja läbi selle riigile paremini maksuraha teenida?”

Arutelu “Riigi roll ettevõtluses” algab arvamusfestivalil reedel, 15. augustil kell 14.

Osalevad Erkki Raasuke LHV pangast, ettevõtja Viljar Arakas, Arengufondi juht Tõnis Arro ja Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud Rainer Kattel. Modereerib Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel.

Lisaks sellele on Arvamusfestivalil ka ettevõtluslava, mille programm on kokku pandud erinevate organisatsioonide koostöös.

Äripäev on üks neist, kes on ettevõtluslava kavasse oma panuse andnud ning kutsub kõiki arutlema selle üle, kelle asi on inimese finantstulevik. Kindlalt on lubanud osaleda ettevõtja Jüri Mõis, väikeinvestorid Rene Ilves ja Jaak Roosaare.

Äripäeva arvamustoimetuse juht ja arutelu korraldaja Vilja Kiisler usub, et juba enne vanaks jäämist on oluline endale teadvustada: igaüks vastutab oma rahaasjade eest ise ning ainsad võimalused kindlustada oma finantstulevikku pole pensionisambad. “Tahaksime näidata, et on palju ägedamaid võimalusi. Mis, mõistagi, eeldavad teadmisi ja oskusi, sest kätkevad riske,” lausus Kiisler. “Tahaksime inimestesse süstida vastutustunnet oma finantstuleviku suhtes ja näidata, et palju sõltub endast, seetõttu tasub võtta aktiivne roll juba varakult.”

Nädala lõpuni saab veel hoogu anda
Veel pühapäevani saab arvamusfestivalile hoogu anda Hooandja keskkonnas. Osaliselt hooandjate toel ehitatakse üles Mäe- ja Orulava ehk kaks suuremat lava, mille programmi paneb kokku arvamusfestivali meeskond.

“Tänavu tahaksime pöörata veelgi rohkem tähelepanu sellele, et kõigil oleks festivalil hea olla,” ütles festivalikeskkonna juht Sven Soomuste. “Hooandjatelt saadud rahaga tahame muuta festivaliala hubasemaks, et mugavam oleks nii neil, kes lava peal, kui ka neil, kes on lava ümber.”

Soomuste hinnangul võiksid inimesed festivali Hooandjas toetada, sest see on võimalus osaleda protsessis, mis puudutab meist igaühte ehk muuta meid ümbritsevast paremaks ja teha seda sõna abil. “Teate ju küll seda laulu Nukitsamehe filmist: “Kas me teame, kas me teame lahke sõna võimu, sageli me kuulma peame kärkimist ja sõimu, head lapsed, need kasvavad vitsata, arm aitab enam kui hirm”,” lisas ta.

Lugu ilmus teisipäeval, 17. juunil Järva Teatajas.

Arvamusfestivali majandusteemad
Reede, 15. august
Orulava
kl 14 “Riigi roll ettevõtluses”

Ettevõtluslava
kl 13 “Ettevõtja tee – sõit Ameerika mägedel?”
kl 17 “Väike ja kallis riik – kas nii oli, on ja jääb?”
kl 19 “Sini-Musta-Valge kaart: tule ja jää Eestisse, Talent!”

Laupäev, 16. august
Orulava
kl 15 “Mida teha meie maavaradega?”

Ettevõtluslava
kl 13 “Mida on vaja loomemajanduse arenguhüppeks?”
kl 15 “Paneme kasvama Eesti jõukuse puu!”
kl 17 “Minu finantstulevik – kelle asi see on?”
kl 18 “Kuidas saab disain aidata Eesti Posti/Omnivat?”

Sotsiaalse innovatsiooni lava
kl 14 “Ettevõtted sotsiaalsete probleemide lahendamisel ─ vedurid või pidurid?”
kl 18 “Sotsiaalne ettevõtlus – kas saab Eestis hakkama?”

The post Milline peaks olema riigi roll ettevõtluses? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Reet Aus lõi spetsiaalselt meile T-särgid, mille omanikuks saavad kõik, kes toetavad Arvamusfestivali Hooandjas rohkem kui 20 euroga. T-särgid toodetakse väärtustava taaskasutuse põhimõttel, mis tähendab, et need valmivad rõivatööstuse ületoodangust, minimaliseerimaks suurtootmise keskkonnamõju.

Eesti arvamuskultuuri ja ühiskonna areng on meile väga oluline. Kui sulle läheb korda, et kõlaks vaba ja vastutustundlik mõte, toeta Arvamusfestivali Hooandjas. Sinu panus aitab meil valmis saada Mäe- ja Orulava, kus 15.-16. augustil toimub peaaegu 20 arutelu erinevatel Eesti jaoks olulistel teemadel. Esialgse kavaga saad tutvuda siin.

Vabas õhus ja õhkkonnas toimuv, järjekorras teine Arvamusfestival on kõigile osalejatele tasuta. Kahe päeva jooksul oled osa aruteludest – võid olla nii arvamuse avaldaja kui ka kuulaja rollis. Arvamusfestivalil osalevad vabaühendused, meediakanalid, ülikoolid, erakonnad, ettevõtjad, kultuuritegelased ja kõik kohale tulnud inimesed, kes sõna soovivad. Festivali lavadel kuuleme inspireerivaid arutelusid, kõigil on võimalus vahetada mõtteid ja koguda värskeid ideid. Kindlasti on see paik, kus tutvuda uute inimestega ja saada ideid ja innustust oma ettevõtmisteks.

Arvamusfestivalile on oodatud igaüks – võta kaasa sõbrad, lapsed, lemmikloomad, kõigile on ruumi!

The post Toetad meid Hooandjas, saad vahva särgi appeared first on Arvamusfestival 2014.

Kahel päeval tuuakse hariduslavale kokku seitse olulist teemat. Näiteks mõtiskletakse Eesti koolivõrgu tuleviku üle; vaadatakse PISA testi telgitagustesse; küsitakse, kes on need inimesed, kes kujundavad Eesti tulevikku õpetajatena. Praegu on juba kindel, et kõnelejate seas on kindlasti haridusminister Jevgeni Ossinovski, David Vseviov ja Jaak Aaviksoo. Hariduslava teemad panid suuresti kokku Noored Kooli programmi vilistlased ja algatuse Huvitav Kool kogukond.

„Laval räägivad ettevõtjad koolist ja nende endi rollist Eesti hariduse mõjutamisel,“ sõnas Helen Sabrak, Noored Kooli programmi vilistlane ja üks tänavuaastase Hariduslava kava koostajatest. „Püstitame intrigeeriva küsimuse, et kas äkki oleks aeg koolides hindamine kui selline üldse lõpetada ja liikuda tagasiside andmisel uutele tasanditele. Sõna saavad õpilased ise, et arutleda milline on hea kool õppimiseks.“

Sabraku sõnul kajastuvad lava teemades kõige aktuaalsemad ja sisulisemad küsimused, mida Eestis hariduse vallas on viimase aasta jooksul arutatud. Samuti on selge, et need teemad puudutavad kõiki eestimaalasi.

„Koolis luuakse igapäev kild killu haaval meie riigi ja rahva tulevikku ning on oluline küsida kuidas meil läheb ning aidata kaasa, et läheks veel paremini,“ sõnas Sabrak. „Asjatundlike ja põnevate esinejate kõrval teeb Arvamusfestivalist erilise sündmuse just kohale tulnud kuulaja, kes on kõigi teemade aktiivne kaasarutaja. Ootame Hariduslaval osalejatelt põnevat kaasaelamist, palju küsimusi ja ideid, mida vestlustes läbi arutada.“

Üks olulisemaid ja parasjagu maailmas toimuvaid protsesse kõnetavamaid teemasid on kindlasti julgeolek, nii on ka arutletakse ka Hariduslaval teemal „Haridus kui julgeolekugarantii“, kus tuntud arvamusliidrid eestlaste ja venelaste hulgast lahkavad koolisüsteemi võimalusi ja ohte riigi julgeoleku tagamisel.

Arvamusfestivali programmi koostamisega tegeleva meeskonna vabatahtlik Marleen Pedjasaare sõnul andsid andsid haridusarutelude teemade paika panekul mõtteainest nii meie õpilaste PISA testi tulemused kui ka õppekavade normatiivid. Teine oluline koht, kust ideid saadi, oli veebruaris toimunud ideekorje, mille kaudu said oma mõtteid ja ettepanekuid väljendada kõik Eesti elanikud.

„PISA testi tulemused näitavad, et Eesti kool pole halb, kuid meie õpilased pole homseks ühiskonnaks päris valmis – meil pole piisavalt enesekindlaid, loovaid, ettevõtlikke inimesi,“ ütles Pedjasaar. „Ühelt poolt on Eesti laste õpitulemused maailma parimate hulgas, teisalt on Eesti õpetajate hinnangud enesekindlusele, eneseusule, eesmärgikindlusele rahvusvahelises võrdluses ühed kehvemad.“

Lisaks hariduslavale on mõlemal festivalipäeval üks haridusteema ka mäe- ja orulaval. Reede õhtul arutletakse, kas klassikaline kool elab praegu oma viimaseid päevi; laupäeval püütakse jälile saada, kuhu kaob koolirõõm. Mäe- ja Orulava on ainsad lavad, mille programmi paneb kokku Arvamusfestivali meeskond.

Haridusteemad Mäe- ja Orulaval
Reede, 15. august
19:00-20:30 Klassikalise kooli viimased päevad?
Laval on Martin Saar, Robert Peetsalu, Tiiu Kuurme. Modereerib Aro Velmet

Laupäev, 16. august
12:30-14:00 Kuhu kaob koolirõõm?
Laval on Alo Savi, Margit Sutrop. Modereerib Rasmus Rask

Hariduslava kavaga saab tutvuda siin.

Lugu ilmus 3. juunil Järva Teatajas.

The post Festivalil on oluline kaal haridusaruteludel appeared first on Arvamusfestival 2014.

„Korraldame festivali eesmärgiga, et sellest kasvab sammhaaval hinnatud, vaba ja inspireeriv arutelukeskkond aktiivsetele eestimaalastele,“ sõnas Arvamusfestivali üks korraldajatest, Urmo Kübar. Just tema juhtis meeskonda, kes pani kokku programmi Mäe- ja Orulavale. Need on ainsad lavad, mille programmi koostab festivali korraldusmeeskond, kõik teised arutelud sünnivad erinevate organisatsioonide ja ühenduste koostöös.

Mäe- ja Orulaval peetakse kahe päeva jooksul peaaegu 20 arutelu Eesti jaoks olulistel teemadel. Vaetakse, kas on mõistlik väljarännet peatada, kuidas ja mida ette võtta meie maavaradega, uuritakse, kuhu kaob koolirõõm, peetakse nõu, milline peaks olema riigi roll ettevõtluses. Kõneks on ka julgeolek, elu maapiirkondades, eestimaalaste tervis, samuti Eesti tark ja pehme võim. Veel küsitakse, milline on saja-aastase Eesti Vabariigi tulevik. Festivali alustab endiste peaministrite arutelu “Mida teeksime täna teisiti?”. Viimases arutelus kohtuvad parlamendierakondade juhid. Arutelude pealkirjad ja toimumisajad on juba üleval festivali kodulehel, neis osalevate arutlejate nimed avalikustatakse järk-järgult suve jooksul.

„Meie vabatahtlikest meeskond on terve kevade ettevalmistustega tegelenud ja tänasest kodulehel oleva programmi kokkupanekuks tegi tööd kümneid inimesi. Palju ideid saime veebruaris toimunud teemakorjelt, kust kogunes üle saja ettepaneku,“ sõnas Kübar, tunnistades, et kõiki ideid polnud kahjuks võimalik Arvamusfestivali ametlikku programmi mahutada. „Neile, kes oma teemat ei leia Mäe- ega Orulavalt või mõnelt teemalavadest, jääb mõistagi veel vaba mikrofon või siis võimalus mistahes vabal muruplatsil maha istuda ning arutelu käima tõmmata.“

Arvamusfestival toimub tänavu 15.-16. augustil Paide Vallimäel, tegemist on ärksate ja aktiivsete inimeste kohtumispaiga ja mõttevahetuskohaga Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Festivali eesmärk on tuua kokku erinevaid vaatenurki ja ideid, et arutelude tulemusel sünniks uusi teadmisi, alguse saaksid uued ühiskonna jaoks kasulikud ettevõtmised ning areneks arutelukultuur Eestis. Arvamusfestival toimus esimest korda eelmisel aastal, kui kahe päeva jooksul peeti ligi 50 arutelu ja õpituba, arutelulavadel diskuteeris 200 inimest, osalejatena oli kohal umbes 2000 inimest.

Arvamusfestivali tänavust esialgset programmi vaata siit.

Lisainfo:
Urmo Kübar
Arvamusfestival 2014 sisutiimi juht
Tel: 522 6504
E-post: urmo.kybar@arvamusfestival.ee

The post Teise Arvamusfestivali kavas üle 150 sisuka arutelu appeared first on Arvamusfestival 2014.

„Tahan käia ringi, kuulata siin, vaadata seal, ja kasutada materjali igati meelevaldselt ja kontekstiväliselt koomiksites,“ ütles Ots, lisades naljaga pooleks, et kardetavasti „Pesakonna“ üks läbivaid teemasid – miks koomiksitegelane Karu selline tropp on? – arutlusele ei tule. „Pesakonna“ koomiksid avaldatakse päeva jooksul Arvamusfestivali veebilehel ja Facebooki uudisvoos, samuti riputatakse koomiksid välja festivalialal

Eestis ainulaadne originaalkoomiks „Pesakond“ tähistab tänavu suvel 20. ilmumisaastat. Alates 1994. aastast on „Pesakonda“ ilmunud üle 4500 numbri. Neile, kes koos mitmetasandilist nalja viskava „Pesakonnaga“ üles kasvanud, lubab Madis Ots koomiksi jätkumist ka tulevikus: „Kannatage veel natuke, kohe läheb intelligentseks!“

Arvamusfestivali peetakse tänavu 15.-16. augustil Paide Vallimäel. Festival on avatud, kogu ühiskonda kaasav, poliitiliste ambitsioonideta arvamuskultuuri ja kodanikuharidust arendav kohtumispaik, mis sealjuures kõigile külalistele tasuta. Teist aastat toimuva Arvamusfestivali aruteludes osalevad vabaühendused, meediakanalid, ülikoolid, erakonnad, ettevõtjad, kultuuritegelased ja kõik kohale tulnud inimesed, kes sõna soovivad.

Vaata lisaks:
Pesakond Facebookis

The post „Pesakond“ tuleb Arvamusfestivalile appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivali üks suurimaid toetajaid Avatud Eesti Fond (AEF) tegi meile tänavu ootamatu kingituse – taotlesime toetust 13 000 eurot, saime aga 15 000. Muidugi tegi see korraldustiimi väga-väga rõõmsaks ning liigutas meid südamepõhjani.

AEFi juht Mall Hellam ütles meile sel nädalal, et ilma fondi toetuseta oleks meil eelmisel aastal olnud üsna keeruline. Tal on tuline õigus! Meil on väga hea meel, et Arvamusfestival mullu suuresti tänu AEFi toetusele esmakordselt toimus ja et tänavugi ootame AEFi abiga kõiki huvilisi taas 15.-16. augustil Paide Vallimäele. Ilma toetajateta poleks Arvamusfestivali, seega uurisime Mall Hellamilt, miks AEF festivali toetab ning mis plaanid neil tänavusel festivalil on.

Mall Hellam, miks AEF otsustas Arvamusfestivali toetada ja miks otsustati toetada niivõrd suure summaga?
Avatud Eesti Fondi ettevõtmiste ja koostööprojektide üks eesmärke on tugevdada ühiskonda, kus hinnatakse arvamuste paljusust ja avatud arutelusid inimeste, aga ka nende ühenduste ja võimukandjate vahel. Oleme peagi juba veerandsada aastat andnud hoogu algatustele, millest on meie meelest me ühiskonnas puudus ning mis meid avatumaks ja targemaks muudavad. Ka suhtluslõhe võimukandjate ja inimeste vahel on ühiskonnas kasvanud ohtlikult suureks. Just seepärast olime valmis õla alla panema nii mullukevadisele Rahvakogu arutelupäevale, mis vaagis meie parteide poliitilist käitumist ja kutsus inimesi üles mõtlema seaduseloomele kui ka suvel esmakordselt korraldatud Arvamusfestivali algatusele, millest kindlasti kujuneb Eesti inimeste suurim ja sisukaim avalikus ruumis toimuv väitlusfoorum.
Ilma meie toetuseta olnuks festivalil raske, et mitte öelda võimatu, sellises mahus esimest korda toimuda. Nii pidasime seda nii Rahvakogu kui ka Arvamusfestivali puhul iseenesest mõistetavaks.

Miks on tähtis, et selline sündmus Eestis toimuks ja elujõuline oleks?
Pidev avalik arutelu, oma seisukohtade väljendamine ja nende argumenteerimine, vaidluses ühise tõe või koosmeele leidmine – aga ka konsensuse otsimine – on demokraatliku ühiskonna üks aluseid. Arvamusfestival, haarates endaga ja endasse nii vabaühendused, erakonnad, ettevõtjad, kultuurirahva, ajakirjanduse kui ka laiema avalikkuse ongi ju väike mudelühiskond. Me arutleme, kuulame, väitleme, ent teeme seda omast vabast tahtest, seltsiks soojad suvepäevad, hea meelelahutus, sõbrad, aga ka teistmoodi mõtlejad.

Kuivõrd oluline on AEFi jaoks see, et Arvamusfestivali korraldatakse vabatahtliku tööna?
Millegi vabatahtlikkuse alusel korraldamine, saati veel nii suure ürituse läbiviimine, on alati märgiline. See näitab, et suurele hulgale inimestele läheb korda see, millises ühiskonnas ja millistest väärtustest lähtuval maal me elame ning nad on valmis selle jaoks pühendama oma aega ja energiat. Vabatahtlik töö käib kodanikuaktiivsusega loomulikult käsikäes, see liidab väga erinevaid inimesi ja põlvkondi ning toob meid üksteisele lähemale.

Olete ise ka festivalile tulemas, mis plaanid fondil Arvamusfestivalil on? Mida tänavu festivalilt ootate?
Oleme kohal kindlasti ka tänavu ning tahame aktiivselt aidata kaasa sellele, et meie ühiskonda puudutavad ja mõjutavad arutelud ei jääks soiku või olemata.
Kindlasti soovime pöörata tähelepanu teemale, mille tõstatasime meediajuhtidega ka eelmisel aastal, anonüümsele vihakõnele ja sellele, kuidas on peavoolu meedia nõuks võtnud nii lugejaid kui ka inimesi, kellest räägitakse, pahatahtlikkuse ja solvamise, aga ka halva ja labase keelekasutuse eest kaitsta.
Samuti on meile oluline Euroopa ja sellega ka Eesti tulevik – ehkki vähenenud on kartused, et euroliit oleks kokku kukkumas, ei ole kahtlust, et ees seisavad tõsiseid arutelud selle üle, kuidas ühiselt toime tulla euroliitu räsivate rahanduslike, majanduslike, poliitiliste ja ühiskondlike probleemidega. Meile on oluline ka Ukraina ja selle riigi tulevikku puudutav ning tänase Venemaa olemuse lahtimõtestamine ning Venemaa võimalikud valikud rahulikuks kooseksisteerimiseks läänega.

Arvamusfestivali eelarve on tänavu ligikaudu 40 000 eurot. Sellest 15 000 eurot tuleb Avatud Eesti Fondist.

The post Mall Hellam: Toetame algatusi, mis muudavad ühiskonda avatumaks appeared first on Arvamusfestival 2014.

Eile pärast seda, kui arutelud olid lõppenud, oli mahti ka üks väike pidu maha pidada.

The post Pidu kah! appeared first on Arvamusfestival 2014.

Mitmed tema teravad märkused ja mahlased näited pälvisid publiku aplausi, kas heakskiidu tõttu või siis hoopiski huumori ja reaalsuse kokkusulamisel tekkinud absurditundest. Küsimisvooru ajal avaldati arvamust, et Kender kaaperdas arutelu, kuid päris nii see siiski ei olnud, kuigi Indrek Neivelt jäi tema tõttu kindlasti rohkem tahaplaanile kui oleks tahtnud. Diskussiooni eestvedaja oli Kaja Kallas.

Sõnastuse leidsid paljud mõistlikud ideed ja järeldused, mida on ka eelnevalt ajakirjanduses sõnastatud, kuid mis kaovad fookusest, sest ei ole koheseks võluvitsaks vaesusprobleemi lahendamisel.

Kärt Mere nentis, et vaesuse hinnaks võib olla 35 000 inimelu aastas, mis on tingitud ärahoitavatest põhjustest näiteks tööõnnetused, väikelastega juhtuvad õnnetused ja sõltuvushäiretega inimeste surmad, mis kõik on üht- või teistviisi tingitud vaesuse erinevatest vormidest. Võtmeküsimuseks nimetas ta vaesustkogeva inimese esmast kontakti abipakkujaga – kas abivajajat koheldakse väärikalt. Keegi ei taha tunnistada, et ta on vaene ja ei saa hakkama, ja paljud on selle tõttu meelt heitnud, sest neisse on suhtutud kui saamatutesse või mittevõrdsetesse. Sellised inimesed ei lähe enam kunagi abi paluma.

Mere pakkus välja meetodi, mis aitaks välja murda vaesuse nõiaringist – riiklikult tagatud teenustepakett, mis toetaks vaesusriskis olevaid peresid (eriti lapsi) piisavalt, et minimaliseerida nõiaringi ja põlvkonniti edasikanduva vaesusesse tagasilangemise ohtu. Praeguste teenustega tundub olevat probleem, et nad ei tööta nende jaoks, kellele nad on loodud. Paljud pered elavad kuu lõpus rahalises mõttes kriisipiiril ja kui sel hetkel peaks juhtuma mõni suurem äpardus, siis on liialt lihtne sattuda vaesusesse. Vaesuse tunnetamise tõttu kannatab ka enesekindlus – inimesed ei julge palka juurde küsida töökoha kaotamise hirmus. Üldiselt soovitas Mere mitte vaadata vaeseid kui üht homogeenset gruppi, vaid kui väga erinevate põhjuste ja taustadega inimesi, kelle probleemide lahendamiseks on vaja individuaalset lähenemist.

Kender nimetas üheks põhjuseks perversseid võlasuhteid, mis viivad laenuvõtjad laenulõksust võlalõksu ja sealt edasi vaesuslõksu. Tema tundus pooldavat end isereguleerivat ühiskonda, kus toimub looduslik valik. Ta esitas küsimuse, kas kõiki üldsegi saab aidata ja kõigi eest vastutada. Kenderi lõpusõnades jäi kõlama, et vaesus on lahe ja sellepärast ei peaks tundma valehäbi, ning riigitolvaneid ei peaks üldse oma maksudega usaldama.

Indrek Neivelt rääkis miinimumpalga tõstmisest ja sellest, kuidas see tegelikult on ettevõtete huvides, sest väljamaale minevatel töötajatel ei ole nii palju kaotada, kui ettevõtetel, kelle tegevuspiirkond jookseb potentsiaalsest tööjõust ja tarbijaskonnast tühjaks. Ta rõhutas, et kõik ettevõtjad ei ole maksimumkasumit tagaajavad šaakalid. Ettevõtjad tahavad, et nende töötajad elaks hästi.

Tegu köitva aruteluga, kus nenditi tõsiasju, mis loodetavasti jõuavad õigete inimesteni piisavalt palju kordi, et neid võimalikke lahendusi hakataks praktiseerima. Jõuti ka järeldusele, et need õiged kõrvad võivad olla meie enda kõrvad – üksteist abistades ja toetades võime teineteisele palju rohkem head teha kui vaid raha andes.

The post Mis on vaesuse hind? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Eilne päev meie pressikeskuses oli tegus, tore ja ka tulemuslik – postitasime usinalt. Arvamusfestivalilt käis läbi üle tuhande inimese, kõige popim arutelu oli “Kui kallis on vaesus”.

Kohe-kohe algab päev Loodelaval aruteluga „Kui sallitav on sallimatus?“. Samal ajal antakse Postimehe laval ülevaade tänasest Eesti pressist. Kell 11 algab Kagulaval Vikerraadio saate „Rahva teenrid“ otseülekanne. Meie päev kulmineerub aga parlamendierakondade juhtide aruteluga Eesti Mõte, mida juhivad Mari-Liis Jakobson ja Tiina Kaalep.

Sellest, mis toimub, saab aimu meie blogist, Facebookist, Twitterist (@arvamusfestival) ja teiste meediakanalite kajastusest.

Ootame!

The post Kohe läheb lahti! appeared first on Arvamusfestival 2014.

Maailmas läbilöömiseks tuleb proovida mõelda, mis on terve maailma probleemid, mitte vaid kohalikud. Peab tajuma, kuhu võiksid paigutuda maailma kontekstis. Kes sa oled, kes sind kuulab ja tarbib? Nendele küsimustele vastuste leidmiseks on aga esmatähtis teha pidevalt midagi, mis on üle su võimete piiride.

Arvamusfestivali reedese päeva viimane arutelu Kagulaval keerles ümber maailmas läbilöömise, eelkõige eestlaste vaatepunktist. Jutustama olid kutsutud muusikaettevõtluse  edendaja ja kontserdikorraldaja Helen Sildna, 25-aastase kogemusega tippjuht, Baltika Group juhatuse esimees, Eesti Tööstus-Kaubanduskoja juhatuse aseesimees Meelis Milder, TTÜ innovatsiooni ja rahvusvahelistumise prorektor Alar Kolk ning vestlust juhtis „tankijuht“ ehk reklaamiagentuur Tanki juht Joel Volkov.

„Ma ütlen kohe ära, kuidas maailmas läbilöök toimub – see on lihtne. Peab olema väga hea idee, korralik network, ilgelt palju tuleb tööd teha ja hunnik pappi. See ongi edu võti,“ alustas Volkov koheselt naljatleva häälega, lähtudes punktist, et tema enda igapäevane töö on tagada läbilöök ettevõtetele. Aga et kogu ettekanne ei jääks tema sooloks, proovisid läbilööki defineerida ka teised vestluskaaslased, kes ise üritavadki igapäevaselt läbi lüüa. Milder, kes ühtpidi tegeleb tootmisega, teisipidi on aga ainuke Eesti ettevõtja, kes müüb eesti disaini igal pool üle maailma, leidis, et juhtides otsib ta ise samuti pidevalt vastuseid, mis on läbilöök. Tema arvates on küsimus pigem filosoofiline: „Viimane uudis Moskvast – odaviskaja ei pääsenud finaali. See, et ta MM-ile jõudis, oli läbilöök. See, et finaali ei pääsenud, tähendab lihtsalt, et ta on veel teel. Pole „läbikukk“, kõik sõltub eesmärkidest ja on pagana suhteline.“ Sildna arvas, et läbilöök kui selline on rohkem protsess, pole „enne“ ja „pärast“ läbilööki. „Iga päev uuristad end läbi kiviseina. Alati peab tegema midagi, mis on üle su võimete piiride,“ tunnistas eesti muusika eestvedaja ning lisas: „läbilöök on see, kui tunnetan oma vajalikkust oma ühiskonna jaoks ja see motiveerib mind iga päev läbi seina minema.“

Olulist rõhku pandi terve vestluse jooksul „väljaspool kasti“ mõtlemisele. Kolk toonitas, et võimalus maailmas läbi lüüa tekib siis, kui proovitakse mõelda maailmanišidele. „Võiksime täna sinimustvalge rahule jätta. Olgu, tõmbame ta masti, aga kui näiteks Silicon Valley’s üritad rääkida kas või kolm korda, et oled seotud Eesti ja Skype’iga, avastad õige pea, et kedagi ei huvita. Kedagi ei huvita, mis riigist pärit oled, vaid see, kas sul on suurepärane idee.“ Lisaks leidis TTÜ prorektor, et mudel, mille puhul testitakse oma innovatiivset uudisteost esmalt Eestis siinsete õhukeste seaduste, pisikese riigi jne tõttu ning alles siis minnakse maailma, on juba 10 aastat aegunud: „Minge ja lööge mujal läbi ja siis tulge tahtmise korral ka siia Eestisse näitama.“

Sildna sõnul on loomevaldkondades eksport vägagi uus mõiste. „Mul ei lähe kunagi meelest Islandi muusikaekspordijuhi slaid kirjaga „Ekspordi või sure!“ Meil on talente tegelikult palju ja kui tahame, et neil oleks jätkusuutlik karjäär, tuleb neile kohe selgeks teha, et nende turg on rahvusvaheline.“ Huvitava ja äärmiselt eduka näitena tõi ta Maria Minerva, kes Eesti kontekstis on vägagi underground artist, aga maailmas on leidnud paljudes riikides oma  kogukonna ja meie muusikutest selles mõttes üks edukaim üldse. „Taju, kuhu paigutuda maailma kontekstis, ei saabu enne, kui ei suhelda väljapoole,“ oli Sildna kindel.

Algaval ettevõttel on olemas kas oskus, näiteks veider viisipidamine (sest keda see tavaline ja igav ikka huvitab) või hea idee, lahendus mõnele probleemile. Ühe või teisega tuleks minna tõenäolisima tarbija juurde ja kohe. „Tartus majandust õpetades näen tihti, et õppivad ja samal ajal töötavad noored on tekitanud toote ja isegi teatud kasumi, kuid läbilööki ei toimu, sest ei julgeta ära anda enamust kasumist tulevikule,“ kirjeldas oma kogemust Milder. Nii võivad headki tooted rongist maha jääda ja samas keskpärased või väga lihtsad tooted kaugele jõuda: „Eestis on hea padjatootja. Aga see on padi. Mitte Siri või mõni telefon, see on lihtne.“

Prooviti arutleda, kas läbilööki saab mõõta. Milder nägi kohe, et kvantiteeti saab vaadata, aga kvaliteedi mõõtmine on raskem. Kriisist võib väljuda, aga kui tugevana? Kui kvantitatiivsed andmed ei too lahendust, tuleb uurida näiteks klientide arvamust. Samas kui Facebook’is on artistil 50 000 fänni, siis on iseasi, kui paljusid nendest annab klientideks teha, nentis Sildna. Brändid võivad olla riigi jaoks tähtsad tuntuse mõttes, aga ei saa kindel olla, kas need üldse on edukad.

Vastandlikke arvamusi külvas ka dilemma, kas talentide väetamisega tuleb tegeleda juba rohujuuretasandil või alles siis, kui nad on midagi tõestanud. Volkov esitas õigustatud küsimuse, mis saaks siis, kui palju raha ei jagataks paljude vahel ehk igaüks saab vähe, nagu hetkel asi toimib, vaid antaks seesama summa vähestele ja saadaks midagi suurt. Sildna käias siirast usku rohujuuretasandisse: tuleb tekitada kriitiline mass tegijaid, materjal, mida haarata – talente on siin palju ja on meie kõigi huvides, et nad oma potentsiaali saaksid ära kasutada. Milder ise oli selle täiuslik näide – ta polnud sugugi kindel, kas ta tänapäeval tegeleks Baltikaga, kui omal ajal poleks olnud EKA-st võrsunud tervet plejaadi noori moekunstnikke, tema läbilöögi olulisi komponente. „Lihtsalt toas istuda ja mõelda, et nüüd teen geniaalset asja, pole produktiivne. Peab olema piisavalt padruneid, et sõtta minna.“  Volkov tõi ka välja, et vahet tuleb teha eri valdkondade rahastamisvajadustel. Reklaamis pole esiti tuge vaja, kasu sellest tuleks alles hiljem, et ettevõtet võimendada ja saada rahvusvahelist kogemust ja kliente. Loomingus aga näib, et tugi on pigem alguses vajalik ning läbilöönuna läheb seda juba vähem tarvis.

Kui looja või ettevõtja tunneb, et ta sai midagi riigilt või kogukonnast, siis annab ta kindlasti ka tagasi, usub Sildna. Björki edust on Islandi muusikale suur kasu olnud, ta räägib alati oma päritolust ning jagab kodumaa muusikutele häid kontakte. Üks läbilöök näitab, et asi on võimalik. „Guardian nimetas Eestit juba järgmiseks Islandiks ja stamplausena on see kõlama jäänud.” Kolk esitas seepeale idee, et äkki muusika ongi järgmine Eesti Nokia. „Muusika on tänapäeval nii tore ala ju, saab kiiresti-kergesti üle maailma müüa. Võtame oma IT-tausta kah ja paneme kokku!“ Inspiratsioon on kõigile üks hea läbilöök.

Kõige olulisemaks läbilöögil peeti siiski idee kvaliteeti. Tollesama Siri tegijatel polnud kodulehekülge, kontorit ja nad elasid oma vanemate juures, ometi ostis Apple selle rakenduse ära 200 miljoni eest. „Lõpuks huvitab kõiki see, kas su story on huvitav ja paeluv,“ tõi Sildna välja ning kirjeldas, et vastupidiselt Kolgi arvamusele on temal olnud oma valdkonnas esialgse huvi äratamiseks Eesti-lugu hea olnud kasutada. Kuigi Milder nõustus, et kvaliteet valdkonnas on olulisim, meenutas ta ühe kunagise toote müüki Ukrainas, kus edu tagas silt „Designed in England“: „Oleme lähtunud põhimõttest, et mitte kunagi puhas vale, vaid poolik tõde. Saatsime vahel disainereid ikka Inglismaale mõnesse workshop’i…“ Ja publik rõkkas.

The post Maailmas läbilöömiseks tuleb ületada oma võimete piirid appeared first on Arvamusfestival 2014.

Treufeldt alustas arutelu, rääkides euroskeptitsismist, mida ta on palju kohanud. Ta ise peab end skeptiliseks eurooptimistiks või optimistlikuks euroskeptikuks. Tema arvates kaldutakse Euroopa Liitu käsitledes tihtipeale äärmustesse ja puuduvad asjalikud arutelud. Krista Kiuru tõdes, et euroteema pole Soomes eriti populaarne, kuid on ometigi väga oluline teema. Kiuru arvab, et rõhk peaks olema sellel, mida tuleks teha, et Euroopa Liit oleks parem.

Kersti Kaljulaid pole eriti tugevat euroskeptilisisust kogenud ning peab end kindlasti eurooptimistiks. Tema arvates on oluline arutleda mitte selle üle, mis on Euroopa Liidus halvasti, vaid peab mõtlema, missuguste teemadega tuleks Euroopa Liidus edasi minema. 28 liikmesriigiga ei saa tegeleda nii efektiivselt kõikide teemadega, taas tuleks fookusesse võtta Euroopa Liidu aluspõhimõtted. Näiteks praegu on olnud fookuses heaolumudeli säilitamine, kuid heaolumudel ise peaks olema aruteluobjekt. Kristjan Tamla arutles Euroopa Liidu rolli üle maailmas ning ütles, et kui 15-20 aastat tagasi olid EL-i suurimad riigid ka maailma 5-6 suurema majanduse seas, siis nüüd on nende riikide seas Hiina ja Brasiilia ja Euroopa Liit muutub majanduslikult üha vähem tähtsaks. Selleks, et tagada Euroopa Liidu positsiooni maailmas, peaksid EL-i riigid tegema seda koos.

Arutelus käsitleti ka tööhõivet. Krista Kiuru arvates on tööhõive oluline teema, sest tööpuudus tekitab suuri probleeme, nõiaringi, millest on keeruline välja saada. Seepärast tuleks tööhõivet hoida võimalikult kõrgel. Kui parempoolsed erakonnad ütlevad, et tuleks kärpida, siis sotsiaaldemokraatide arvates tuleks luua majanduskasvu, et hoida tööhõivet võimalikult kõrgel. Teisalt on olulised ka reformid, mis laseksid vananeva elanikkonna puhul säilitada Põhjamaade heaolumudelit.

Nii Krista Kaljulaid kui Kristjan Tamla olid kriitilised Eesti eelarvetasakaalu liigse esiletõstmise suhtes. Selles on Krista Kaljulaiu arvates ühelt poolt nii poliitikute hea töö, kuid teisalt ka palju juhuseid, näiteks see, et Nõukogude Liidust väljuti riigivõlata. Kristjan Tamla arvates on kärpimisega hooplemisega Eestis tõesti liiga kaugele mindud, sest tegelikult nii palju ei kärbitud.

Käsitleti ka heaolu Euroopa Liidus. Kristjan Tamla tõi välja näiteks selle, et Eesti on üks väheseid riike, kus eraisikute finantskohustused on suuremad kui finantsvarad, tavapärane on see, et eraisik pigem säästab. Krista Kiuru arvates on oluline, et üksikisikul oleks mingi kindlus ja majanduskriisis saaks millelegi toetuda. Eestlastele ja soomlastele on EL tema arvates sellist tunnet pakkunud.

Seejärel siirduski arutelu selle juurde, mida Euroopa Liit on pakkunud. Kersti Kaljulaiu arvates ei liitunud Eesti EL-i ainult raha, vaid eeskätt turvatunde pärast ning EL on pakkunud arvukalt erinevaid võimalusi. Kodanikud peaksidki pöörama suuremat tähelepanu erinevatele teistele EL-i aspektidele. Näiteks pakub EL huvitava demokraatiamudeli, mille järgi, vastavalt Euroopa Liidu lepingule, pole EL mitte ainult institutsioonid ja parlamendid, vaid ka erinevad kodanikuühiskonna väljundid, millel on ka reaalne jõud. Just nende kodanikuühiskonna teemadega tegelevad ka moodsad demokraatiateooriad. Kui räägiti heaolust ja sellest, et majanduslik heaolu Eestis pole samal järjel, kui näiteks Soomes, siis tõi Kaljulaid esile, et on ka teisi heaolumõõdikuid ja nende järgi Eestis üsna hea. Näiteks on rikkumata loodust, väiksest asustustihedusest tulenevalt rohkem privaatsust ning ka turvalisuserisk on väiksem.

Üheks viimaseks teemaks oli tööjõupoliitika ning tööjõu liikuvuse piiramine. Rääkides Eesti töötajatest Soomes, ütles Krista Kiuru, et Euroopa Liit tähendabki tööjõu vaba liikumist ja otseselt Eesti töötajate Soome liikumist piirata ei plaanita. Samas peaksid inimesed saama sama töö eest samasugust palka, sest muidu on oht, et Soomes tekib kaks tööturgu.

Lõpetuseks räägiti sellest, mis teemasid Eesti või Soome kunagi Brüsselile loovutama ei peaks. Kõlama jäi mõte, et EL ei peaks püüdma tegutseda kõikides valdkondadedes, vaid pigem kitsamalt mingi hulga teemadega. Vajalik oleks ka arutelu EL-i liikmelisusest kui sellisest – oleks tarvis riigisisest arutelu selle üle, kas ollakse hea EL-i liikmesriik.

The post Euroopa Liit – kuidas edasi? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arutelu ohjas Marleen Pedjasaar, ekspertidena olid rääkima kutsutud SA Kiusamise  Vastu nõukogu esimees ja TÜ õppejõud Kristiina Treial, ajakirjanik ja kunagine programmi „Noored Kooli“ õpetaja Lauri Tankler ning psühholoog ja terapeut Mare Pork. Arutelu korraldas SA Kiusamise Vastu.

Kiusamise teema on viimasel ajal pälvinud meedias päris palju tähelepanu ja on sündimas esimesed lahendused, mis püüavad keerulistele olukordadele lahendusi pakkuda.  Teema olulisusest rääkides rõhutas Mare Pork kiusamisega tekitatud traagika sügavust. Kristiina Treial toonitas, et pahatihti peetakse kiusamist paratamatuks või isegi normaalseks, kuid tegelikult saab igaüks midagi ära teha, et seda vähem oleks.

Ühiselt kiusamist määratledes jõuti järeldusele, et reeglina on tegemist võimumängudega suletud seltskondades, kusjuures kiusamist ei tule ette ainult koolis, vaid seda esineb ka lasteaedades ja täiskasvanute seas. Kiusamisele on iseloomulikud märksõnad järjepidevus ja süstemaatilisus – ühekordne konflikt pole veel kiusamine. Kiusamine on see, kui teisele inimesele tehakse tahtlikult kahju, ning jõud on seejuures pahatihti ebavõrdses seisus. Kiusamine on peaaegu alati grupitasandi nähtus ja kõrvalseisjail on seejuures kriitiline roll.

Mare Pork tõi välja, et kiusamise mõju on igal juhul vaimne ja seda on tihti väga raske märgata. Samuti arvati, et tänapäeval on varjatud ja avalikule kiusamisele lisandunud küberkiusamine, mis tähendab, et kiusamine tuleb ohvrile koju kaasa ning selle eest on aina raskem peitu minna.  Lauri Tankler seevastu toonitas, et aja jooksul pole kiusamise olemus eriti muutunud, muutunud on vaid kiusamise vahendid. Viimasel ajal on kiusamist ühiskonnas lihtsalt selgemalt näha – meedias tekib uudis siis, kui Youtube’i mõni video ilmub.

Seejuures on oluline, et tähelepanu pöörataks kiusamise ohvri kõrval ka kiusajale. Reeglina on tarvis kuulata ja aidata mõlemat poolt. Uuringud on Treiali sõnul näidanud, et tüüpilise kiusaja ja kiusatava profiili kaardistamine on raske, absoluutselt iga laps võib osutuda kiusajaks ja/või kiusatavaks. Mõlemad vajavad abi. Seejuures on oluliseks riskiteguriks erinevus, kuivõrd ühiskonnas sallitakse teistsugust. Mida tolerantsem on ühiskond, seda vähem tuleb ette erinevusest tingitud kiusamist.

Kui arutelu oli juba mõnda aega käinud, võis märgata, et Kagulava toolid olid peaaegu kõik hõivatud. Ka publik võttis aktiivselt sõna ja nii esinejad kui kuulajad tõid ikka ja jälle näiteid nii isiklikest valusatest läbielamistest kui õnnestunud edulugudest ja võtetest, kuidas kiusamisele lõpp teha. Ka publiku seast arvati, et juba ainuüksi teemast rääkimine on oluline samm. Eestis on kiusamist palju. Mõnedes teistes maades on kogukond tugevam. Vaja oleks kasvatada empaatiat ja emotsionaalset lähedust. Ka uurimused näitavad, et Eestis esineb kiusamist pigem palju.

Kuid mis mõju on koolikiusamisel ja kuidas seda ravida? Mare Pork vastas, et eelkõige tuleb kiusamise ohvritel tegeleda argumenteeritud enesekindluse suurendamisega. Kiusamine võib inimeselt võtta initsiatiivi ja tekitada varjatud abitust, millel võib olla mõju inimsuhetele ka tulevikus.

Lauri Tankler rõhutas, et hetkel on Eesti koolides pahatihti puudu süstemaatilisest lähenemisest, puudub tahe ja valmisolek probleemiga tegeleda. SA Kiusamise Vastu ongi üks algatustest, mis püüab seda tühikut täita. Kristiina Treial lisas, et ohvri traumat süvendab reeglina see, et pole kedagi, kellele toetuda, kui lapsevanem märkab muret, on see suur juba asi. Institutsionaalsest tugistruktuurist on nüüd olemas maakondlikud õppenõustamiskeskused, kuhu vajadusel pöörduda.

Treial lisas veel, et parim, mida täiskasvanu teha saab, on kuulata, rääkida murest ja üheskoos nuputada, mida laps ise teha saaks. Ja tegelikult on palju näiteid edulugudest, aga nendest räägitakse vähe, eriti meedias. Tegelikkuses saab valdav enamus lugudest positiivse lahenduse, kui nendega vähegi tegeleda.

Märgake inimesi enda ümber, nii väikeseid kui suuri!

The post Mida teha, et koolis enam ei kiusataks? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Eesti pensionisüsteem toimib mudelina küll hästi, kuid see mudel ei taga tulevastele pensionäridele äraelamist. Tänased pensionikogujad ei teadvusta endale, et peale kahte sambasse kogumist saab nende tulevane pension olema vaid pisut üle kolmandiku nende praegustest sissetulekutest.

Täna Arvamusfestivali Kagulaval toimunud pensioniteemalisel arutelul “Mis saab pärast esimest sammast?” võeti ette küsimus, mida saab tänane nooremapoolne inimene teha, et oma eluga hakkama saada ka siis, kui saabub aeg pensionile minna.

Rõhk oli niisiis pikaajalisel planeerimisel ja teemat arutasid Janno Järve rakendusuuringute keskusest CENTAR, Noored Kooli programmi raames õpetajana töötav Kristi Saare, TÜ majandusdoktorant Indrek Seppo ja Pangaliitu ning SEB-d esindav Indrek Holst.

Eesti elanikkond vananeb ja meil kõigil on lootus elada kauem kui näiteks kümme aastat tagasi. Kasvav keskmine eluiga ja tööealise elanikkonna vähenemine on viinud meid aga olukorda, kus Eesti pikalt valdavas osas riigile toetunud pensionisüsteemi tugi pensionäridele saab tulevikus olema oluliselt väiksem praegusest, segitas Janno Järve teema tausta avades.

Eksperimendina, mis lubab tänastel tööinimestel maitsta oma tulevast pensionärielu, soovitati igaühel paar kuud oma kuupalgast kaks kolmandikku kõrvale panna ja ülejäänud kolmandikuga proovida kuu ära elada.

Tänapäeva noorel polegi muidugi selge, millal ta täpselt pensionile saab, sest pensioniea tõstmine on praegusi demograafilisi protsesse vaadates üsna vältimatu. Ja see on ka üks efektiivsematest meetmetest, kuidas pensionisüsteemi puudujäägi kahandada. Selle efekti aga vähendab oodatava keskmise eluea pikenemine. Pensioniea tõstmise kõrval tuleb ühtlasi piirata varase pensionilejäämise võimalusi.

Indrek Holsti väitel on Eesti jaoks ainuke jätkusuutlik ja kindlust loov variant ettefinantseeriv pensionisüsteem, milles on suurem kaal individuaalsel kogumisel. Jooksevfinantseerimisega pensionisüsteemi puhul on üks suurimaid muresid populistlikud poliitilised lubadused. Kui pensionärid ehk kõige suurem valijate grupp, hindavad, et neil on raha liiga vähe, on nad väga lihtsalt mõjutatavad igasuguste populistlike lubadustega. “Me oleme avatud tugevale riskile ja populismile ühiskondlike valikute tegemisel,” nentis Holst.

Indrek Seppo lisas, et see risk ei ole seotud ainult praeguste pensionäridega: “Kui ka meie põlvkonnal pole õnnestunud endale kunagi pensionipõlves äraelamiseks piisavalt kõrvale panna, siis on oht, et meie läheme oma laste kallale.”

Publiku kommentaaridest käis läbi korduvalt teema, et kas esimene pensionisammas ei peaks olema hoopis lapsed. Sellega ei olnud aga panelistid erinevatel põhjustel nõus. Elame nende sõnul maailmas, kus laste arv paratamatult väheneb, seega ei olevat selline plaan väga realistlik. Ja kui vaadata kasvõi Hispaania 40protsendilist noorte tööpuuduse määra, on pensionilootuse lastele ehitamine üsna riskantne samm.

Panelistide vahel tekitas diskussiooni Kristi Saare arvamus, et inimesed peaks pensionifondide puhul rohkem jalgadega hääletama ja nõrgema hetketootlusega fondid tugevamate vastu välja vahetama. Indrek Seppo aga arvas, et inimesed ei peaks lühiajalise tootluse pärast liialt muretsema. Pensionikogumine on pigem nagu talvekartuli kogumine, kus ei muretseta selle pärast, et väike hulk kartuleid talve jooksul raisku läheb. Kindlasti tasub aga jälgida fondide haldustasusid.

Pensionikogumise peamine vaenlane on Holsti arvates distsipliini puudumine. Inimloomus on selline, et tänase heaolu nimel tehtavad otsused tulevad palju kergemini kui pikaajalised ja koju ilmub pigem uus külmkapp kui sünnib makse ebamäärases tulevikus saadavasse pensionisse. On aga oluline, et ka rasketel aegadel ei mindaks pensionisäästude kallale.

Säästmine pole aga vaid raha kõrvalepanek. Ka keskeas tervise eest hoolitsemine, et hilisemas vanuses töövõimet pikendada, on säästmine.

Tervise kõrval on haridus teine valdkond, kuhu ühiskond võiks täiel määral panustada. Esitati küsimus, et kui riik suudab garanteerida teatud hulga eelarvest kaitsekulutusteks, siis miks ei suudeta sama teha kulutustega haridusse? Holst lubas anda hääle esimesele poliitilisele jõule, mis sellega hakkama saab.

The post Kahest sambast tulevasele pensionärile ei piisa appeared first on Arvamusfestival 2014.

Vestlusringi juhatas sisse Janno Järve, kes pööras meie tähelepanu olulistele muutustele ühiskonna demograafilises struktuuris. Kui mõned aastad tagasi mindi keskmiselt pensionile 65-aastaselt ja keskmine eluiga jäi 67 kanti, siis praegu minnakse pensionile umbes samal ajal, kuid keskmine eluiga on pikenenud umbes 10-15 aastat. Järelikult on pensionipõlv märgatavalt pikem ja enam ei saa viljeleda elustiili, kus tulevikule üldse ei mõelda. Või eks saab ikka, aga sellisel juhul võivad viimased 20 aastat üsna nukrad olla.

Väga huvitav oli küsimusepüstitus, et mis oleks, kui riik üldse ei maksaks pensione – olgem ausad, enamik maailma ajaloost pole sellist süsteemi olnud ja inimesed on ikka ellu jäänud. Arvamusi osalejate seas oli mitmesuguseid – oli neid, kes leidsid, et olekski hea, kui riik pensione ei maksaks ja igaühe pensionisammasteks oleks tema lapsed. Teiselt poolt oli ka neid, kes leidsid, et me ei saa nõuda oma lastelt, et nad meid tulevikus ülal peaks, kuna me ei suuda ette ennustada, mis oludes nad elama peavad.

Suur mure oli osalistel ka meie demograafiliste protsesside üle – kui sündimus püsib endiselt sama väike ning võõrtööjõudu sisse ei lasta, siis paneme oma riigi ülalpidamise järjest väiksema hulga inimeste õlule. See aga omakorda peletab siiajäänuid veel enam minema, kuna mujal on kergem hakkama saada.

Mis siis aitaks sellises olukorras? Poolnaljaga sai välja käidud SSS-valem ehk seks, säästmine ja suitsetamine. Esimene seisab ilmselgelt selle eest, et keskmine laste arv peres peab kasvama. Säästmine tähendab juba praegu, tööealisena, enda tulevikule mõeldes investeerimist, näiteks kinnisvarasse. Kolmandaks, suitsetamine – tegeledes hoogsalt oma tervise hävitamisega, ei pea kartma, et pensioniiga oleks väga pikk ja sestap ei ole vaja ka hirmu viletsa elujärje ees tunda.

Kui nüüd aga tõsisema tooniga edasi minna, siis väga oluline mõte, mis õhku visati, puudutas meie nägemust oma elustiilist. Nagu eelnevalt juttu oli, siis inimeste eluiga on pikenemas, samuti aktiivselt ja tegusalt veedetavate eluaastate hulk. Loogiliselt järeldub, et meie võime tööd teha pikeneb. Küsimus on aga, kas me soovime lõpuni välja töötada või soovime oma viimaseid aastakümneid veeta lastelaste ja hobidega tegeledes. Või kas üleüldse on eetiline nõuda, et meie lapsed ja lapselapsed meid üleval peavad, kui suudame ise ka tööd teha.

Päris pikalt arutleti veel selle üle, kas laste kasvatamist peaks kuidagi tööstaaži hulka lugema, et soodustada suuremat sündimust. Selle ideega olid enamik kaasarääkijaist päri, rakenduslikus küljes esines aga eriarvamusi. Huvitav oli näiteks mõte lisaks laste arvule arvestada ka nende haridustaset ja n-ö üldist kvaliteeti. Üldsus kuulutas selle mõtte aga veidi liiga julmaks, kuna inimesi vist ei saa ikka ühtlasel lineaarsel skaalal mõõta.

Selleks, et meie pensionärid aastal 2050 ka elutervelt oma vanaduspõlve saaks veeta, leitigi, et on vaja luua lapsesõbralik ühiskond, et oleks rohkem inimesi, kes suudaks me pensionäre üleval pidada ning panna inimesed juba praegu mõtlema selles suunas, kuidas ka ise enda tulevikku kindlustada.

The post Pensionär 2050 appeared first on Arvamusfestival 2014.

Ometi, et eeltoodud teemad võivad näida väga üldisena ja paljudele elu jooksul kindlasti vähemalt korra põhjalikult läbimõelduna, on nende oskuste näol raudselt tegemist mõtlemis- ja kõneosavustega, mille vajalikkust mõistavad paljud suisa igapäevaselt (kas valutult või valusalt), kuid mille ulatust on raske hoomata.

Festivali esimese päeva pärastlõunal toimus Eesti Väitlusseltsi ja Väitluskoolitus SpeakSmart eestvedamisel esimese sellise õpitoana argumentatsioonioskuse õpituba, mida pidas soe ja sõnasorav Karl Läll. Muidugi on kindel, et selle 1,5 tunni jooksul, mil saime tolle sõbraliku kambaga oma keeleteravust lihvida, jõudis meie ajukurdudeni vast ainult korralik kontsentraat kõigest, mida võib teada argumendi kohta.

Argument on struktureeritud, piisavalt põhjendatud ja loogiliselt korrektne seisukoht ning see vastab alati küsimusele: “Miks on…?” Kindel struktureeritus tähendab seda, et üks maavillane ja õige argument koosneb nii väitest kui ka seletusest ehk seosest (kuidas ja miks väide kehtib?) ja seletusele vastavatest tõenditest ning lõppeks ka järeldusest, mis selle koti korralikult kinni nöörib.

Tihtipeale aga peitub sõnumi veenvus muus kui kristallselgelt läbinähtavas loogikas. Karl esitas meile peale praktiliste harjutuste ka lühikese kommunikatsiooniteooria, tehes arusaadava lõhe Logos‘e ja Ethos‘e vahele. Logos (kr k sõna, põhjus) on needsamad tiivad, mida meile õpitoas kõigest väest üritati selga kasvatada: struktureeritud argument.

Ethos (kr k karakter) on samuti väga veenev sõnum, Karl sõnastas seda kui “aurat, millega inimesed üksteist tajuvad” – isiksuse võluvusest või eemaletõukavusest tulenevad sõnumid, olgu need siis emotsionaalsusele rõhuvad valjud ründamised, vaiksed manipuleerimised või mee mokale määrimised.

Puust ja punaseks tehes nentis meie õpitoa juht poolnukralt ja samas siiski muiates, et kui temal ja Tõnis Mäel oleksid mingis arutelus vastandlikud, kuid võrdväärse vundamendiga argumendid, siis jääks peale Mäks – isegi, kui viimane üritaks juukseid nudistades või ränga näomaalinguga kõigest väest varjata oma identiteeti. Pole midagi teha – teatud iseloomule omane võlu aitab alati diskussioonis vee peale jäämisele kaasa.  Ja vahel…

Ei-ei, üsna tihti jäävad peale isegi need, kelle argumendid ei pea siin Vallimäel päikesekiirte seltsis mahalangenud õhkõrna tibuvihmagi või pole neid argumente olemaski! Kõik puhtalt seepärast, et nii kuulajad kui vaidluspartner ei suuda läbi näha argumendi puudumist, erinevaid demagoogiavõtteid ning on lasknud end sellest kõigest mõjutada.

Kui siinne teooria ei aita või on lihtsalt sellest juba villand, tule Arvamusfestivali õpitubadesse, seal tehakse praktikat kah! Siinses postituses tegin noppeid vaid ühest õpitoast, aga nagu esiti öeldud, on neid erisuguseid ja terve rodu.

Mõnes on õnnekombel veel kohti üle! Kes siia ei jõua – iseseisvat ja teravat mõtlemist, harjutage silma ja kõrva ERR-i otseülekannet vaadates, siinset blogi lugedes ja eelkõige pärast Arvamusfestivali, et too augustikuine ja puha suine sõnarock siin Paide Vallimäel meie arvamuskultuuri kole võimsal kombel kasvataks.

The post Kuidas tagada, et vaidluses jääks peale mitte see, kes on tugevam, vaid see, kel on tugevam argument? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Lisaks pealavade diskussioonidele leiab esimeselt sõnarockfestivalilt ka erinevate Eesti meediaväljaannete poolt juhitud intrigreerivaid ning kaasa rääkima kutsuvaid vestlusringe. Delfi ja EPLi lava esimene arutelu “Kool matsi ei riku” keskendus tänase haridussüsteemi väljakutsete kaardistamisele, tekitades seeläbi rohkelt elavat arutelu.

Arutelu modereeriv EPLi ajakirjanik Priit Simson tulistas vestlusringi alustades kohe haridussüsteemi südamesse, uurides EPLi ja Delfi telgi ümber kogunenud rahva käest, kui suur probleem on koolis distsipliin.

Kui õpetajatele antakse piisavalt loovat vabadust, valitseb klassis ka distsipliin

Haridus- ja teadusministeeriumi nõunik Piret Sapp avaldas siin arvamust, et kui koolijuht kujundab koolis organisatsioonikultuuri, kus nii ta ise kui õpetajad lähtuvad ennekõike õpilase huvidest, siis ei peaks üldse distsipliinist rääkima.

Laupa kooli direktor Kaarel Aluoja pidas distsipliini koolikeskkonnas vajalikuks just töö tehtud saamise seisukohalt. “Ma ei ütle, et kõik koolis peavad käima ühte jalga, kuid klassis on siiski oma kindlad nõudmised, mida lapsed peavad seal saavutama,” selgitas ta. Samas möönas ta, et koole on Eestis erinevaid ja seeläbi ka lähenemised distsipliinile erinevad.

Kultuurikriitik ja Tartu Waldorf kooli pedagoog Mihkel Kunnus tõi välja, et koolis on puudu autoriteedist kasvatuse puhul. Siin pidas ta oluliseks selgitada, et autoriteetsuse all ei pea ta silmas autoritaarsust, vaid eeskuju andmist.

EPLi majandustoimetaja Harry Tuul jätkas seda mõtet öeldes, et eeskujuks olemine on puhtalt õpetajas endas kinni. Õpetaja saab aga eeskujuks olla siis, kui talle jäetakse piisavalt mängumaad ja vabadust. “Kui õpetajale anda vabadus, siis ta suudab leida oma õpilaste tugevad ja nõrgad küljed ning seeläbi end ka kehtestada,” põhjendas ta.

Koolis on puudu sellest, mis ka eesti peres – see on hoolivus!

Pikaajalise koolijuhi kogemusega Kaarel Aluoja juhtis muuhulgas tähelepanu sellele, kuidas koolikeskkonnas on ennekõike puudu meeseeskujudest. Samas tõi ta just oma äsjasele kogemusele tuginedes välja, et tänasel päeval on noort õpetajat kooli raske saada ühelvõi teisel viisil, noortest meesõpetajatest rääkimata.

Kõige olulisema murena tõi ta aga välja selle, et valdavas osas koolides on puudu sellest, mis eesti pereski. See on hoolivus. Samas Laupa kooli näitele tuginedes sai ta rääkida ainult positiivsetest tendentsidest. Kuna seal on tekitatud õpilasest hooliv koolikeskkond, on viimase 4-5 aasta jooksul kooli õpilaste arv liikunud ainult tõusujoones.

Et teravust arutellu lisada sekkus siin Priit Simson, kes tõi välja, et kui vaadata enamuse eesti üldhariduskoolide kodulehekülgi ja nendel kirjas olevaid väärtusi, siis õppijakesksus kajastub neis vähestes – seda nii sõnades ja vormis, kuidas koolid oma väärtusi kirja on pannud.

Õpilaste jaoks on olulisim sõbralik õpetaja ja võrdne suhtumine

Küsimusele, mis on Eesti koolis täna vajaka, soovisid vastata publiku seas nii hiljutised koolilõpetajad, haridustöötajad kui tänase Eesti kooli arendajad.

“Mind häirib kõige rohkem koolis klassiruumi kujundus, kus õpetaja on klassi ees. See on liialt formaalne, nii jääb puudu võrdsusest. Kui sa tunned, et pead suhtlema inimesega, kes on sinust mitme tasandi võrra kõrgemal, siis see takistab ka teadmiste omandamist. Arutelusid on lihtsam luua, kui õpetamine on võrdne,” tõi üks ülikoolitudeng välja.

Noored Kooli programmi raames ise 2 aastat koolis õpetajana töötanud haridus- ja teadusministeeriumi nõunik Triin Noorkõiv tõi äsjase kooliõpilastega kohtumise valguses välja, et laste jaoks on koolis kõige olulisem inimene õpetaja.

“Nad tahavad, et õpetaja oleks sõbralik, ei karjuks nende peale ja kuulaks neid,” kirjeldas Noorkõiv. Samas jäi ta üpris kriitiliseks tänase õpetajakoolituse osas ning ütles, et sellel kindlasti on arenguruumi – aitamaks õpetajatel kasvada just sellisteks eeskuju andvateks haritlasteks, keda lapsed neist ootavad.

Kool ei tohi tappa lapse uudishimu

Pikaajalise matemaatikaõpetaja kogemusega Valter Parve tõi aruteludes kajanud teemade illustreerimisel näite oma kogemusest, kus uuris koolist välja arvatud või lahkunud õpilaste peamisi põhjuseid. Tuli välja, et üle pooltel juhtudel oli selleks konflikt lapse ja koolitöötaja vahel, mis oli lapse hinges suure ebaõigluse tekitanud.

Arutelu võtsid ilusti kokku kuulajaskonna hulgas olnud Eesti Maaomavalitsuste Liidu tegevdirektori Ott Kasuri sõnad: “Nõustun, et kool peaks toetama pereväärtusi. Kool peab võimaldama tulevastele põlvkondadele uudishimu ja annete avastamist. Seda uudishimu ei tohi ära tappa. Vana paradigma on asendumas grupitöö, koostegemise ja koostööga. Sellega ongi koolirõõm väga otseselt seotud.”

The post Mis on Eesti koolis täna vajaka – autoriteetsus, vabadus, õppijakesksus või puhas inimlik hoolivus? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Parim koht kodukontoriks on Arvamusfestivalil — mõnusaid nõlvu huvitavate lavade servas jagub kõigile huvilistele. Ootame!

The post Kodukontor Arvamusfestivalil appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivalile on arvamust avaldama oodatud kõik, isegi koerad!

The post Arvamusfestival on mõnus! appeared first on Arvamusfestival 2014.

Hetkel Arvamusfestivali Loodelaval käimasolevas arutelus “Kus ja kes on inimesed, keda tahame kutsuda Eestisse elama?” on nii konsultant ja koolitaja Hede Kerstin Luik, ajakirjanik Mihkel Kärmas, Teenusmajanduse Koja juht Yrjo Ojasaar kui Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu juhatuse liige Meelis Virkebau ühte meelt, et Eesti vajab sisserännet, kuna oma jõududega pusides ei tule me globaalses maailmas toime.

Kuigi hääl rahva seast kipub arvama, et terve on see riik, kus nii koristaja kui minister on oma rahva seast, tuleb siiski tunnistada, et vajame paljudes eluvaldkondades spetsialiste väljastpoolt.  “Näiteks Ida-Virumaal meditsiin ei toimiks, kui poleks importarste Ukrainast ja teistest idariikidest,” ütles Kärmas.

Kahjuks tuleb tunnistada, et riik hetkel ettevõtjatele soodustusi spetsialistide värbamiseks mujalt ei paku. Samas on sõda ekspertide ja kapitali pärast maailmas karm ja vajaksime strateegiat, kuidas teisi riike selles üle trumbata. Intrigeeriv oli mõte asendada kaitsekulutuste rida samamahulise hariduskulutuste reaga ja tuua kompetentsi riiki läbi hariduse.

Arutelu tegi lahti Ojasaar, kes ütles, et rahvusvahelistel turgudel tegutsevatel ettevõtetel on väga puudu tarkadest, lisaväärtust loovatest inimestest. “Haridussüsteem ei suuda neid piisava kiirusega toota,” ütles ta. Oskustöölistest on Virkebau sõnul puudus nii nn uue kui vana majanduse ettevõtetel.

Kärmas läks aga konkreetsete ettevõtete tasemelt üldisemaks ning küsis: “Kuidas hoiame kahaneva ja vananeva rahvastikuga käimas aktsiaseltsi Eesti Vabariik?” Kogu riiki ähvardab tema sõnul ääremaastumise oht, elukvaliteet halveneb, riik ei püsi koos. Kõik arutelus osalejad olid nõus tema väitega, et parim lahendus oleks Eestisse rahvast juurde kutsuda. Erimeelsused tekivad siis, kui hakatakse konkreetseid lahendusi välja pakkuma.

Virkebau, tegi ettepaneku mitte ehitada planeeritavat uut suurt ministeeriumide maja, vaid korraldada sotsiaalministeerium ümber ka tööministeeriumiks. Puudutati ka varasematel kümnenditel Eestisse rännanute ja integreerimise teemat ning leiti, et kuna me läheme kvalifitseeritud tööjõu leidmisel lahingusse teiste riikidega, tahtes neilt leiba ära võtta, vajame selleks parimat meeskonda ning siin ei ole oluline, kas see meeskond tuleb Tallinnast, Narvast või mujalt.

Üheks läbivaks kujundiks arutelus sai BC Kalev Cramo keskmängija Bamba Fall, kelle korvpallimeeskond leidis endale Senegalist. “Ettevõtjal on parimat programmerijat leida ja Eestisse tuua märksa keerulisem kui korvpallimeeskonnal tsentrit,” nentis Ojasaar – lisaks riigipoolsete soodustuste puudumisele ja piirkonna ühele rängimale tööjõu maksukoormale on raskendatud näiteks töötaja perekonna sissetoomine. Jäädes lootma vaid kohapealsele inimressursile tuleks korvpallimeeskonnal vajalikku mängijat kunstlikult ehitama hakata, samas saavad ka meie oma inimesed paremaks, kui neil avaneb võimalus väljast tulnud tippudega koos areneda. “Tanel Sokk on kindlasti parem tagamängija ka sellepärast, et ta saab mängida koos Bamba Falliga,” ütles Kärmas.

Riigikogu liige Sotsiaaldemokraatlikust erakonnast Jevgeni Ossinovski kommenteeris publikust kahte küsimust, mis paljudel kuulajatel südamel: Poliitikul ei ole sisserändest kerge rääkida, ütles ta. Levinud on arvamus, et igasugune sisseränne imeb kiiresti tühjaks meie sotsiaalsüsteemi. OECD uuring näitab, et immigratsiooni mõju on pigem kergelt positiivne või neutraalne. Teine on sallivuse küsimus: uuringud näitavad, et Eesti on OECD riikidest kõige vähem salliv nii etniliste kui seksuaalsete vähemuste suhtes. Kärmas oponeeris sellele maalähedase mõttega, et mölakaid leidub igas kultuuris, kuid seda ei saa Eesti puhul pidada domineerivaks nähtuseks.

Arutlejad leidsid ka, et me ei saa sisserändajatele seada mingeid piiranguid päritolu, kultuuri vms põhjal. Esiteks ei ole me piisavalt konkurentsivõimelised, et seda teha ning teiseks, mida mitmekesisem oleks tulijate taust, seda enam see ühiskonda arendaks. “Me tahame teda, kui ta oskab oma valdkonda,” ütles Ojasaar. “Iga inimene, kes Eestisse tuleb, lisab riigile jätkusuutlikkust.” “Probleemid tekivad siis, kui üks etniline grupp läheb liiga suureks ja neil ei ole tegevust. Siis hakkavad eeslinnades autod põlema,” lisas Kärmas. Oht, et meil autopõlengud tekkima hakkaksid, on siiski minimaalne, kuna me pole selleks piisavalt ihaldusväärne rändesiht.

Ühe võimaliku lahendusena pakuti välja hariduse eelisarendamine ja spetsialistide sissetoomise ülikoolidesse nii õppejõududena kui ka tudengite värbamise välisriikidest. Alustada võiks näiteks mingi niši hariduse viimisest maailma tippu, mis muudaks Eesti omal alal tõmbekeskuseks. Selles valguses on vaid positiivne, et iga aastaga kasvab Eestis õppivate välismaalaste arv.

Lõpetuseks jäid kõlama kaks mõtet: rahvas peaks otsustama, kui vaba on meie migratsioonipoliitika ning migratsioonikraani lahtikeeramise vajalikkuse selgitamise rahvale võiks enda kanda võtta mõni ühiskondlik jõud.

ERR-i portaalist näeb kogu arutelu siit.

The post Sisseränne on vajalik: Oma jõududega pusides hakkama ei saa appeared first on Arvamusfestival 2014.

Eesti Noorteühenduste Liidu esindjad Marju Tamp ja Maia Eskla olid kohal juba enne kella 10, ning haarasid mind käigupealt appi Noortelava telki püstitama. Täna alates 15.00 on plaanis arutelud valimisea langetamise või mittelangetamise, ning põlvkondade vahelise solidaarsuse teemadel.

Arutelud leiavad aset vabas ja mõnusas piknikukeskkonnas. Istutakse patjadel ja tekkidel ning luuakse suveidülli, et meelitada ligi ka nooremaid arvamusavaldajaid ja neid, kellele meeldivad viinamarjad, banaanid, küpsised ja kommid. Teemad on tegelikult palju laiemad, kui pealkirjade järgi võiks järeldada.

Olulisus peitub Maia ja Marju sõnul selles, et mida nooremalt hakatakse poliitika ja enda kogukonda puudutavate otsuste kohta huvi tundma, seda suurem saab arvatavasti olema nende noorte edaspidine valimisaktiivsus.

Lisaks mõjutavad vanemate ja vanavanemate poliitilised eelistused ja valikud noorte poliitilist üleskasvamist ja eelistusi rohkem kui arvatagi võiks – sellest ka viide solidaarsusele, et räägitaks, diskuteeritaks ja argumenteeritaks nendel teemadel rohkem.

Marju ja Maia ning kogu ENL-i tiim ootavad kõigi osavõttu, kes viinamarja suhu pistes samast suust arvamusi ja huvitavat juttu tahaksid välja ajada.

The post Mis hakkas just pihta Noortelaval? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Esimese arutelu teemaks, mis Paide Vallimäe Loodelaval ettekandmisele tuli, oli “Millist riiki jaksame ja tahame pidama”. Ilmselt ei ole see aga enam juhuslik, et kõik käsitlused, mis lähtuvad riigi rahanappusest, otsaga kohalike omavalitsuste ning nende liitmiste-lahutamisteni jõuavad.

Laval võtsid sõna Ülle Madise, Sulev Valner ja Toomas Kiho ning neid pidi modereerima Toomas Mattson. Mattsonil oli aga ka endal palju öelda.

Algatuseks selgitas Mattson, et inimeste ootused riigi suhtes on ebaproportsioonaalselt suured ning inimeste julgus ja tahe käituda aktiivsete kodanikena on jällegi nirupoolne. “Meie rahvaarv väheneb, rahvastik vananeb, Eesti asustus on hõre ja inimesed ootavad riigilt liiga palju,” võttis ta kokku ja tuletas meelde, et peab leidma võimaluse, kuidas kestlikult kahaneda [vahemärkusena: kas saab üldse kestlikult kahaneda? – KR].

Ülle Madise peamise seisukohana jäi kõlama, et kohalike omavalitsuste tegevust ei saa, ei tohi iga üksuse puhul ühe puuga lüüa, vaid leida need lahendused, mis iga üksiku omavalitsuse puhul kõige mõistlikum ja loogilisem tundub ning kõige paremini töötab. Madise leidis, et riigiametnikud ei usalda piisavalt tavalisi inimesi ja nende kogemusi. Madise tõi näite: kui näiteks Taanis otsustab lasteaiakasvataja, et lapsed magavad täna õues või kasvatavad koos õunu, et neist hiljem koos õunamahla teha, siis nii ongi, ent Eestis peavad lasteaiaõpetajad läbima atesteerimise ning kogu tegevust saadab ühtlane regulatsiooni ja reglementeerimise tontlik huugamine. Ülle Madise arvas ka, et igas asjas ei saa Põhjamaadest eeskuju võtta, sest Eesti rahvastikutihedus on teistsugune (ühtlasem ja hõredam) ning seega ei saa põhja- ja läänenaabrite kogemust täielikult Eestile üle kanda.

Toomas Mattson uuris Sulev Valnerilt: kuidas tõmbekeskuste reform kah edeneb, saab ta teoks või mitte? Valner kostis: ei mina tea, pole astroloog ja Igor Mangiga pole ka kaua rääkinud.

Küll aga oli Valner jõudnud külla Kaido Kamale, kes elavat sügaval metsapõues. Kama olla meenutanud, et kui üheksakümnendatel riik taastati, siis suure järjepidevuse vaimus, ent toona oleks saanud ka teistmoodi ja ühiskond oleks selle omaks võtnud. Valner tõi aga välja, et praegu liigub siiski tendents omavalitsuste liitumise poole: Eestis on 226 kohalikku omavalitsust, sügisel aga mitmed liituvad ja alles jääb 215.

Toomas Kiho rõhutas, et läbi tuleb mõelda need ülesanded, mis kohalikele omavalitsustele jäävad. Milline roll peaks kohaliku elu korraldamisel olema riigil ja milline kohalikul omavalitsusel? Kõlab mõistliku ja tüütuseni tuttava küsimusena.Toomas Kiho jutust jäi aga enim kõrva palve pidada edaspidi normaalseks ka neid inimesi, kes Suur-Tartus või Suur-Tallinnas elavad – ka muude inimeste vaatepunktid pidavat olulised olema. Kas aga Sulev Valner seda palvet eiras, andes mõista, et Tallinna suhtes on muu Eesti tagatuba ja/või eesruum, jäägu igaühe enda otsustada.

The post Haldusreform – Eesti tüütuim ja seksikaim probleem appeared first on Arvamusfestival 2014.

Hetkel veel käivas Arvamusfestivali esimeses arutelus jäi kõlama Ülle Madise mõte, et kohalike omavalitsuste reformimisel tuleks kohapealseid inimesi rohkem usaldada ja anda võimalus kohapeal otsustada, kuidas mingid asju kõige paremini korraldada.

Kesksete standardite, miinimumnõuete ja normide üle vaidlemise asemel peaks lähenema lokaalselt ja erinevates piirkondades rakendama valitsemisel erinevaid mudeleid.

The post Ülle Madise: Kohapealseid inimesi tuleb rohkem usaldada! appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivali poleks olemas, kui Kristi Liiva poleks mõned aastad tagasi sattunud Almedaleni nädalale Rootsis. Just Almedaleni fenomen inspireeris Liivat korraldama Eesti esimest Arvamusfestivali. Aga mida Almedalen endast õieti kujutab?

1968. aasta suvel pidas Rootsi toonane haridusminister Olof Palme Gotlandil ühe pargi kõrval veoauto kastist ühe kõne. Pargi nimi oli Almedalen ja Palme kõnega sai alguse omalaadne traditsioon – rootslased kogunevad Almedalenisse igal suvel, arutlemaks nädala jooksul, kuidas Rootsit paremaks teha.

Miks just Gotlandil? Ilmselt seetõttu, et Palmel oli seal suvekodu. Järgmise etapina tõi Palme oma erakonnakaaslased Gotlandile suvepäevi pidama ning 80ndate algul korraldas sotsiaaldemokraatlik partei Gotlandil esimese majandusseminari. Mõttest innustusid teisedki parteid ja otsustasid samuti kampa lüüa. 90ndate keskel hakkasid lisaks poliitilistele parteidele Almedaleni vastu suuremat huvi tundma ka teised organisatsioonid. Tööandjate organisatsioonid osalesid Almedalenil esimest korda 1997. aastal, aasta hiljem olid kohal juba ka ametiühingud.

Sealt edasi hakkas Almedalen kiiresti kasvama. Kui 1998. aastal peeti Almedalenis kuus seminari, siis 2001. aastal oli seminare 250, 2009. aastal aga toimus Almedalenil juba umbes 1000 erinevat üritust. Tänavu oli Almedaleni programmis üle 2000 erineva sündmuse, kokku külastas nädala jooksul sündmust umbes 20 000 inimest.

45 aastaga on nädal saanud niivõrd populaarseks, et hotellidesse broneeritakse tube juba umbes aasta jagu ette. Kui Olof Palme esimest kõnet kogunes kuulama paarisaja inimese ringis, siis nüüd, 45 aastat hiljem kuulasid tuhanded inimesed praeguse peaministri Frederik Reinfeldti kõnet.

Miks nad kõik Almedalenisse tunglevad? Aga sellepärast, et rootslastele on Almedalen võimalus kaasa rääkida selles, mis ühiskonnas toimub ja kuhu suunda peaks Rootsi edasi liikuma.

„Almedalen on suurepärane näide sellest, kuidas demokraatia peaks päriselt toimima,“ sõnas Karin Lindvall, üks Almedaleni nädala korraldajatest, kui küsisin temalt, miks on Almedalen rootslastele niivõrd oluline. „Ma usun, et me peame tulema kokku ja arutlema erinevate teemade üle, unustades organisatsioonilised piirid. Seda kasvõi selleks, et suudaksime paremini aru saada ühiskonna eri kihtide erinevatest võimalustest.“

Lindvall usub, et Almedalenist võidavad kõik – poliitikud, meedia, MTÜd, ettevõtted – ja just selle pärast tullakse Almedalenile igal aastal ühe uuesti ja uuesti tagasi. Kui selline aruteluvorm ei meeldiks ega tooks Rootsi ühiskonda uut hingamist, ju siis ka ei tuleks igal aastal aina rohkem inimesi sündmusest osa võtma.

„Almedalen pakub erinevatele huvigruppidele, organisatsioonidele, ettevõtjatele ja poliitikutele võimaluse kohtuda ja arutleda sotsiaalsete küsimuste üle, tehes seda mitteametlikumas õhkkonnas,“ lisas Lindvall. „Almedalenil arutatakse ja pööratakse tähelepanu igasugustele erinevatele probleemidele. Me siin Rootsis lahendame küsimusi tihti läbi diskussiooni ja kompromissi, see haakub samuti hästi Almedaleni põhimõtetega.“

Lindvall tõi välja, et sageli lükatakse debatt mõne ühiskonna valupunkti üle käima Almedalenis. Valimisaastatel on aga just Almedaleni nädal tihti kampaaniate avalöögiks ning aruteluplatsile tiritakse teemad, mis seotud töötuse, majanduse ja heaoluühiskonnaga.

„Mulle tundub, et Almedalen on suurepärane viis tõsta kodanike huvi sotsiaalsete küsimuste vastu. Samuti on see hea viis näitamaks, et meil kõigil on võimalus kaasa rääkida ja osaleda ühiskonna jaoks olulistes debattides,“ ütles Lindvall veel.

The post Almedalen? Mis see veel on? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivali esimesel arutelul avaldas ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho lootust, et Paides toimuvatest vestlustest tõepoolest tolku on.

Ja pakkus välja, et kui Viljandis toimub Viljandi Folk, siis Paides aset leidvat sõnarokifestivali võiks edaspidi nimetada „Paide Tolk“.

The post Uus nimi Arvamusfestivalile: Paide Tolk appeared first on Arvamusfestival 2014.

Täna kell 12.00 avas Arvamusfestivali noor näitleja Henrik Kalmet, kes tutvustas end kui selleks väga hästi sobivat inimest, sest ta on tähtsusetu ja arvamusliidri ja/või poliitiku tiitlist vaba.

Festivali avas Kalmet Paide Vallimäe Loodelaval ning vaid mõned minutid hiljem algas samas ka esimene arutelu teemal “Millist riiki jaksame ja tahame pidada”.

The post Arvamusfestivali avas tähtsusetu näitleja Henrik Kalmet appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestival on avatud, meid ootab ees poolteist päeva põnevaid arutelusid, kohtumisi, uusi ideid ja tuttavaid.

“Parim mis juhtuda saab, on see, et inimesed ei tea, kuhu minna ja mida kuulata, sest nii palju on huvitavaid asju,” ütles Paide linnapea Kaido Ivask just festivali avamisel.

Festivali ajal sibab ringi üle saja vabatahtlikku, neist kümme on seotud selle blogiga siin. Jõudu kõigile vabatahtlikele ja toredat festivali kõigile!

The post Avapauk antud! appeared first on Arvamusfestival 2014.