Mitmed tema teravad märkused ja mahlased näited pälvisid publiku aplausi, kas heakskiidu tõttu või siis hoopiski huumori ja reaalsuse kokkusulamisel tekkinud absurditundest. Küsimisvooru ajal avaldati arvamust, et Kender kaaperdas arutelu, kuid päris nii see siiski ei olnud, kuigi Indrek Neivelt jäi tema tõttu kindlasti rohkem tahaplaanile kui oleks tahtnud. Diskussiooni eestvedaja oli Kaja Kallas.

Sõnastuse leidsid paljud mõistlikud ideed ja järeldused, mida on ka eelnevalt ajakirjanduses sõnastatud, kuid mis kaovad fookusest, sest ei ole koheseks võluvitsaks vaesusprobleemi lahendamisel.

Kärt Mere nentis, et vaesuse hinnaks võib olla 35 000 inimelu aastas, mis on tingitud ärahoitavatest põhjustest näiteks tööõnnetused, väikelastega juhtuvad õnnetused ja sõltuvushäiretega inimeste surmad, mis kõik on üht- või teistviisi tingitud vaesuse erinevatest vormidest. Võtmeküsimuseks nimetas ta vaesustkogeva inimese esmast kontakti abipakkujaga – kas abivajajat koheldakse väärikalt. Keegi ei taha tunnistada, et ta on vaene ja ei saa hakkama, ja paljud on selle tõttu meelt heitnud, sest neisse on suhtutud kui saamatutesse või mittevõrdsetesse. Sellised inimesed ei lähe enam kunagi abi paluma.

Mere pakkus välja meetodi, mis aitaks välja murda vaesuse nõiaringist – riiklikult tagatud teenustepakett, mis toetaks vaesusriskis olevaid peresid (eriti lapsi) piisavalt, et minimaliseerida nõiaringi ja põlvkonniti edasikanduva vaesusesse tagasilangemise ohtu. Praeguste teenustega tundub olevat probleem, et nad ei tööta nende jaoks, kellele nad on loodud. Paljud pered elavad kuu lõpus rahalises mõttes kriisipiiril ja kui sel hetkel peaks juhtuma mõni suurem äpardus, siis on liialt lihtne sattuda vaesusesse. Vaesuse tunnetamise tõttu kannatab ka enesekindlus – inimesed ei julge palka juurde küsida töökoha kaotamise hirmus. Üldiselt soovitas Mere mitte vaadata vaeseid kui üht homogeenset gruppi, vaid kui väga erinevate põhjuste ja taustadega inimesi, kelle probleemide lahendamiseks on vaja individuaalset lähenemist.

Kender nimetas üheks põhjuseks perversseid võlasuhteid, mis viivad laenuvõtjad laenulõksust võlalõksu ja sealt edasi vaesuslõksu. Tema tundus pooldavat end isereguleerivat ühiskonda, kus toimub looduslik valik. Ta esitas küsimuse, kas kõiki üldsegi saab aidata ja kõigi eest vastutada. Kenderi lõpusõnades jäi kõlama, et vaesus on lahe ja sellepärast ei peaks tundma valehäbi, ning riigitolvaneid ei peaks üldse oma maksudega usaldama.

Indrek Neivelt rääkis miinimumpalga tõstmisest ja sellest, kuidas see tegelikult on ettevõtete huvides, sest väljamaale minevatel töötajatel ei ole nii palju kaotada, kui ettevõtetel, kelle tegevuspiirkond jookseb potentsiaalsest tööjõust ja tarbijaskonnast tühjaks. Ta rõhutas, et kõik ettevõtjad ei ole maksimumkasumit tagaajavad šaakalid. Ettevõtjad tahavad, et nende töötajad elaks hästi.

Tegu köitva aruteluga, kus nenditi tõsiasju, mis loodetavasti jõuavad õigete inimesteni piisavalt palju kordi, et neid võimalikke lahendusi hakataks praktiseerima. Jõuti ka järeldusele, et need õiged kõrvad võivad olla meie enda kõrvad – üksteist abistades ja toetades võime teineteisele palju rohkem head teha kui vaid raha andes.

The post Mis on vaesuse hind? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Esimese arutelu teemaks, mis Paide Vallimäe Loodelaval ettekandmisele tuli, oli “Millist riiki jaksame ja tahame pidama”. Ilmselt ei ole see aga enam juhuslik, et kõik käsitlused, mis lähtuvad riigi rahanappusest, otsaga kohalike omavalitsuste ning nende liitmiste-lahutamisteni jõuavad.

Laval võtsid sõna Ülle Madise, Sulev Valner ja Toomas Kiho ning neid pidi modereerima Toomas Mattson. Mattsonil oli aga ka endal palju öelda.

Algatuseks selgitas Mattson, et inimeste ootused riigi suhtes on ebaproportsioonaalselt suured ning inimeste julgus ja tahe käituda aktiivsete kodanikena on jällegi nirupoolne. “Meie rahvaarv väheneb, rahvastik vananeb, Eesti asustus on hõre ja inimesed ootavad riigilt liiga palju,” võttis ta kokku ja tuletas meelde, et peab leidma võimaluse, kuidas kestlikult kahaneda [vahemärkusena: kas saab üldse kestlikult kahaneda? – KR].

Ülle Madise peamise seisukohana jäi kõlama, et kohalike omavalitsuste tegevust ei saa, ei tohi iga üksuse puhul ühe puuga lüüa, vaid leida need lahendused, mis iga üksiku omavalitsuse puhul kõige mõistlikum ja loogilisem tundub ning kõige paremini töötab. Madise leidis, et riigiametnikud ei usalda piisavalt tavalisi inimesi ja nende kogemusi. Madise tõi näite: kui näiteks Taanis otsustab lasteaiakasvataja, et lapsed magavad täna õues või kasvatavad koos õunu, et neist hiljem koos õunamahla teha, siis nii ongi, ent Eestis peavad lasteaiaõpetajad läbima atesteerimise ning kogu tegevust saadab ühtlane regulatsiooni ja reglementeerimise tontlik huugamine. Ülle Madise arvas ka, et igas asjas ei saa Põhjamaadest eeskuju võtta, sest Eesti rahvastikutihedus on teistsugune (ühtlasem ja hõredam) ning seega ei saa põhja- ja läänenaabrite kogemust täielikult Eestile üle kanda.

Toomas Mattson uuris Sulev Valnerilt: kuidas tõmbekeskuste reform kah edeneb, saab ta teoks või mitte? Valner kostis: ei mina tea, pole astroloog ja Igor Mangiga pole ka kaua rääkinud.

Küll aga oli Valner jõudnud külla Kaido Kamale, kes elavat sügaval metsapõues. Kama olla meenutanud, et kui üheksakümnendatel riik taastati, siis suure järjepidevuse vaimus, ent toona oleks saanud ka teistmoodi ja ühiskond oleks selle omaks võtnud. Valner tõi aga välja, et praegu liigub siiski tendents omavalitsuste liitumise poole: Eestis on 226 kohalikku omavalitsust, sügisel aga mitmed liituvad ja alles jääb 215.

Toomas Kiho rõhutas, et läbi tuleb mõelda need ülesanded, mis kohalikele omavalitsustele jäävad. Milline roll peaks kohaliku elu korraldamisel olema riigil ja milline kohalikul omavalitsusel? Kõlab mõistliku ja tüütuseni tuttava küsimusena.Toomas Kiho jutust jäi aga enim kõrva palve pidada edaspidi normaalseks ka neid inimesi, kes Suur-Tartus või Suur-Tallinnas elavad – ka muude inimeste vaatepunktid pidavat olulised olema. Kas aga Sulev Valner seda palvet eiras, andes mõista, et Tallinna suhtes on muu Eesti tagatuba ja/või eesruum, jäägu igaühe enda otsustada.

The post Haldusreform – Eesti tüütuim ja seksikaim probleem appeared first on Arvamusfestival 2014.