Uurisin Arvamusfestivali lastealal, mida lapsed teevad ja arvavad ning kuidas täiskasvanud end festivalimelu keskel tunnevad. Paratamatult jõudsin ka kõrval asuva laste ja perede lava “Lapsesuu ei valeta” juurde.

Sel aastal on Arvamusfestivalil avatud päris tasuta lasteaed ja seda võimalust ei ole lapsevanemad märkamata jätnud. Kasvatajad rääkisid, et üldiselt on lapsevanemad tasuta lastehoiu võimalusest teadlikud ning klientide hulgas leidus ka Paide elanikke, kes arutelusid kuulama tulles jätavad lapsed mõneks ajaks hoidu.

Lastevanematega lepitakse kokku orienteeruv aeg, millal lastele järele tullakse. Keskmiselt jäetakse laps kasvatajate hoolde tunniks-kaheks. Kuigi lastehoidu tehakse vabatahtlikena, on kasvatajad sama hoolsad nagu oma igapäeva tööd tehes. Nad mängivad lastega, teevad nendega käsitööd ja kui vaja, siis lohutavad. Samal ajal kui mina kasvatajat oma küsimustega tüütasin, läks üks plikatirts aiast välja seiklema, kuid seegi ei jäänud kasvatajale märkamata.

Küsisin lastelt, mida nemad kogu sellest arvamisest arvavad. Hugo ütles, et enamasti räägitakse ikkagi lavadel tarka juttu. Tema sõber, aga väitis, et kusagil laval oli purjus onu lolli juttu rääkinud. Päris kindel ei olnud selles aga kumbki, sest ühelgi arutelul nad ise käinud ei olnud.

Tüdrukud ei olnud päris kindlad, mis asi see arvamus üldse on. Vanem neist arvas, et täna vihma sadama ei hakka. Noorem arvas, et tema arvamisega ei tegele, vaid ainult ütleb ja räägib. Trummimängimine oli mõlema jaoks huvitavam tegevus kui minuga vestlemine.

Seejärel sattusin telki, kus lapsed käisid suurele karvasele koerale raamatuid ette lugemas. Susi Koertekooli teraapiakoerad ja nende omanikud osalesid samuti vabatahtlikena. Kohe kui ma sisse astusin, pisteti ka mulle raamat pihku ning paluti telgisviibijaile ette lugeda. Õnneks ma oskan lugeda.

Lapsed käisid telgis ühekaupa ning lisaks ettelugemisele oli neil võimalus koertega tutvust teha, et saada üle kartusest suurte koerte ees, sest koerad olid tõesti väga sõbralikud ja rahulikud. Koerad ja omanikud olid telgis vahetuste kaupa. Teraapiakoera omanik, kellega vestlesin, ütles, et koerad on nagu lapsed ja võivad väsida kiiresti. Selle tõttu nad teevadki vahetusi iga tunni järel, sest väsinud koer on püsimatu ja lapsi ei kuula.

Laste ja perede lava juures tutvusin Jane Snaithiga, kes osaleb täna kell 18:00 sealsamas algaval arutelul “Armastus on siis, kui näed kedagi, aga tunned seda kõhus ehk millist perekonda laps vajab?”. Arutasime üheskoos asendushoolduse ehk lastekodude ja kasuperede olukorda Eestis. Kõigil, kes tunnevad huvi asendushoolduse valdkonna vastu, soovitan sellest arutelust osa võtta, sest mulle jäi mulje, et Jane teab, millest ta räägib.

The post Lapsesuu: räägitakse tarka juttu appeared first on Arvamusfestival 2014.

Lapse karistamine on aktuaalne teema iga lapsevanema jaoks. Aina enam tuuakse argumenteeritud võrdlusi teaduspõhise ja kogemusliku “see keretäis jäi mulle eluks ajaks meelde” lastekasvatuse stiilide vahel. Üldiselt jagunes publik ka tänasel selleteemalisel arutelul kahte leeri, kuid tõdeti, et igat last ja igat lapsevanemat on võimalik aidata paremaks saada.

Selge on see, et kõige jubedamaks on lapse jaoks füüsiline karistamine. Palju on täiskasvanuid, kes on lapsena saanud vitsa või rihma ning mäletavad seda tänaseni kui käitumistmuutvat kogemust, mis õigustab teatud juhtudel ka nende endi laste füüsilist karistamist. Teisalt kõlas publiku ja paneeli hulgast veendumus, et füüsiline karistamine on alati lapse jaoks alandav ja traumeeriv kogemus isegi, kui tulemus on näiliselt positiivne.

Arutelu liikus küsimuse suunas, kas heaks lapsevanemaks saab õppida ning mis on osade lapsevanemate halbade vanemlike oskuste põhjuseks? Jürgen Rakaselg tõi välja oma kogemuse erikoolide ja vanglatega ning pakkus, et põhjuseks võib olla põhjus-tagajärg suhte mittemõistmine ja seda nii laste kui täiskasvanute puhul. Inimesed teavad, et kui on halb käitumine A, siis sellele järgneb karistus B, kuid nad ei tea mis oleks korrektne käitumine ning selle tõttu nad ei mõista, miks nad karistada saavad.

Päeva jooksul juba mitmendat korda alanud vihmasadu ei suutnud arutelu summutada. Publikule väga palju sõna andnud moderaator, Toomas Roolaid, kutsus kõiki telgi alla ning vihmavarjuta inimestele jagati keepe. Ilmamuutus elati üle suuremate ebamugavusteta.

Kaileen Mägi väljendas väga selgelt oma usku inimese kõikvõimsusesse ja lapsevanema võimesse muuta oma kasvatuskäitumist ja suhtumist. Tema tõi ka kõige eredama näite sellest, kuidas salaja tädi ja onu autoostu raha külalastele jagades ja sellega vahele jäädes, tabas ta juba läheneva tädi pilgust ära enda süüteo ja selle koslepi, mille ta mõni hetk hiljem sai.

Paneelis osalenud Kadri Järv-Mändoja ja publikus olnud pereterapeut olid ühel meelel, et ei tohiks liiga kinni jääda vanema rolli. Iga lapsevanem on isiksus, kes vajab võimalusi areneda ka omaette ja koos oma partneri või abikaasaga ka väljaspool vanema rolli. Kadri rõhutas veel sedagi, et kunagi ei tohiks tunda piinlikkust abivajamise ees. Suhtumine, et abivajaja on saamatu ja läbikukkunud, ei paranda kellegi jaoks midagi ning võib olla üheks põhjuseks miks Eestis perekoolitused ei ole veel nõndalevinud kui võiks.

The post Vits või präänik? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Mitmed tema teravad märkused ja mahlased näited pälvisid publiku aplausi, kas heakskiidu tõttu või siis hoopiski huumori ja reaalsuse kokkusulamisel tekkinud absurditundest. Küsimisvooru ajal avaldati arvamust, et Kender kaaperdas arutelu, kuid päris nii see siiski ei olnud, kuigi Indrek Neivelt jäi tema tõttu kindlasti rohkem tahaplaanile kui oleks tahtnud. Diskussiooni eestvedaja oli Kaja Kallas.

Sõnastuse leidsid paljud mõistlikud ideed ja järeldused, mida on ka eelnevalt ajakirjanduses sõnastatud, kuid mis kaovad fookusest, sest ei ole koheseks võluvitsaks vaesusprobleemi lahendamisel.

Kärt Mere nentis, et vaesuse hinnaks võib olla 35 000 inimelu aastas, mis on tingitud ärahoitavatest põhjustest näiteks tööõnnetused, väikelastega juhtuvad õnnetused ja sõltuvushäiretega inimeste surmad, mis kõik on üht- või teistviisi tingitud vaesuse erinevatest vormidest. Võtmeküsimuseks nimetas ta vaesustkogeva inimese esmast kontakti abipakkujaga – kas abivajajat koheldakse väärikalt. Keegi ei taha tunnistada, et ta on vaene ja ei saa hakkama, ja paljud on selle tõttu meelt heitnud, sest neisse on suhtutud kui saamatutesse või mittevõrdsetesse. Sellised inimesed ei lähe enam kunagi abi paluma.

Mere pakkus välja meetodi, mis aitaks välja murda vaesuse nõiaringist – riiklikult tagatud teenustepakett, mis toetaks vaesusriskis olevaid peresid (eriti lapsi) piisavalt, et minimaliseerida nõiaringi ja põlvkonniti edasikanduva vaesusesse tagasilangemise ohtu. Praeguste teenustega tundub olevat probleem, et nad ei tööta nende jaoks, kellele nad on loodud. Paljud pered elavad kuu lõpus rahalises mõttes kriisipiiril ja kui sel hetkel peaks juhtuma mõni suurem äpardus, siis on liialt lihtne sattuda vaesusesse. Vaesuse tunnetamise tõttu kannatab ka enesekindlus – inimesed ei julge palka juurde küsida töökoha kaotamise hirmus. Üldiselt soovitas Mere mitte vaadata vaeseid kui üht homogeenset gruppi, vaid kui väga erinevate põhjuste ja taustadega inimesi, kelle probleemide lahendamiseks on vaja individuaalset lähenemist.

Kender nimetas üheks põhjuseks perversseid võlasuhteid, mis viivad laenuvõtjad laenulõksust võlalõksu ja sealt edasi vaesuslõksu. Tema tundus pooldavat end isereguleerivat ühiskonda, kus toimub looduslik valik. Ta esitas küsimuse, kas kõiki üldsegi saab aidata ja kõigi eest vastutada. Kenderi lõpusõnades jäi kõlama, et vaesus on lahe ja sellepärast ei peaks tundma valehäbi, ning riigitolvaneid ei peaks üldse oma maksudega usaldama.

Indrek Neivelt rääkis miinimumpalga tõstmisest ja sellest, kuidas see tegelikult on ettevõtete huvides, sest väljamaale minevatel töötajatel ei ole nii palju kaotada, kui ettevõtetel, kelle tegevuspiirkond jookseb potentsiaalsest tööjõust ja tarbijaskonnast tühjaks. Ta rõhutas, et kõik ettevõtjad ei ole maksimumkasumit tagaajavad šaakalid. Ettevõtjad tahavad, et nende töötajad elaks hästi.

Tegu köitva aruteluga, kus nenditi tõsiasju, mis loodetavasti jõuavad õigete inimesteni piisavalt palju kordi, et neid võimalikke lahendusi hakataks praktiseerima. Jõuti ka järeldusele, et need õiged kõrvad võivad olla meie enda kõrvad – üksteist abistades ja toetades võime teineteisele palju rohkem head teha kui vaid raha andes.

The post Mis on vaesuse hind? appeared first on Arvamusfestival 2014.