kagulava – Arvamusfestival 2014 https://2014.arvamusfestival.ee AF2014 Thu, 07 Jan 2016 11:29:47 +0000 et hourly 1 https://wordpress.org/?v=4.9.25 Kung-fu võtted või sotsiaalsed ettevõtted? https://2014.arvamusfestival.ee/kung-fu-votted-voi-sotsiaalsed-ettevotted/ https://2014.arvamusfestival.ee/kung-fu-votted-voi-sotsiaalsed-ettevotted/#respond Sat, 17 Aug 2013 17:20:33 +0000 http://arvamusfestival.wordpress.com/?p=554 Sotsiaalne ettevõtlus on ettevõtluse vorm, mis on väga selgelt eesmärgiks seadnud ühiskondlike probleemide lahendamise olles samas isemajandav ja kasumit teeniv. Termin on suhteliselt uus ja vähekasutatud. Eestis defineerib end sotsiaalse ettevõttena 24 ettevõtet. Arutelu tuumaks osutus paralleelide tõmbamine traditsioonilise ja sotsiaalse ettevõtluse vahele – mismoodi annab sotsiaalne ettevõtlus ühiskonnale teisiti tagasi, kui seda teeb traditsiooniline

The post Kung-fu võtted või sotsiaalsed ettevõtted? appeared first on Arvamusfestival 2014.

]]>
Image

Sotsiaalne ettevõtlus on ettevõtluse vorm, mis on väga selgelt eesmärgiks seadnud ühiskondlike probleemide lahendamise olles samas isemajandav ja kasumit teeniv. Termin on suhteliselt uus ja vähekasutatud. Eestis defineerib end sotsiaalse ettevõttena 24 ettevõtet.

Arutelu tuumaks osutus paralleelide tõmbamine traditsioonilise ja sotsiaalse ettevõtluse vahele – mismoodi annab sotsiaalne ettevõtlus ühiskonnale teisiti tagasi, kui seda teeb traditsiooniline ettevõtlus? Mõlemad pakuvad mingisugust probleemilahendust või vajaduse rahuldamist. Väideti, et traditsioonilises ettevõttes juhtub sotsiaalne tagasipanustamine iseenesest ja iga päev, kuid et jätkusuutlikud on vaid need ettevõtted, kes sihipäraselt tagasi panustavad.

Toodi välja, et raha jagavad asutused tõmbavad ligi projektimajanduse jõletisi, kes ainult projektirahadest ja toetustest elatuvadki. Selleläbi püsivad elus ettevõtmised, mis ise end elus ei suudaks hoida. MTÜ-del soovitati mõelda sellele, kuidas enam iseseisvalt ja jätkusuutlikult hakkama saada.

Traditsioonilised ettevõtjad esitasid küsimuse – kuidas hea disaini või hea jäätise levitamine ei ole sotsiaalne ettevõtlus? Vastunäitena nimetati mõndadeks sotsiaalse ettevõte indikaatoriteks inimeste vajadust tunda, et nad panustavad millesegi enamasse kui vaid ergonoomiline tool või maitsev jäätis. Kuna sotsiaalse ettevõtluse mõjude hindamine on keerulisem, kui ainueesmärgina kasumit teeniva ettevõtte majandusaruanne, siis on sotsiaalset ettevõtet juhtides pidevalt vajalik oma peamiste eesmärkide sidumine kõikide juhtimistasandi otsustega. Kasumi teenimine on selleks, et täita eesmärki. Eesmärk ei ole kasumi teenimine.

Traditsioonilistes ettevõtetes on toimunud muutus. Kui 100 aastat tagasi ei olnud see kellegi teise asi, mida ja kuidas sa oma vabrikus tootsid, siis nüüdseks on selle vabriku seinad muutunud läbipaistvaks, ning mida ja kuidas sa toodad on reguleeritud ühiskondlikest väärtustest lähtuvalt. Finants ja juriidika on siiski need ettevõtluse liigid, kus on leida vähem vastutustunnet kui teistes ettevõtluse liikides.

Kui sarnaseid teenuse- või tootepakkujaid on mitmeid, siis tarbija valib selle, kes pakub kõige rohkem lisaväärtust. Koduelektroonika tootjate tase on suhteliset ühtlane. Brändidel M ja P ei ole muud vahet kui tarbija maitse-eelistus, kuid kumb kasutab odavat tööjõudu, on loodussäästlik või loob töökohti erivajadustega inimestele, peaks olema lõplik põhjus, miks valitakse üks ja mitte teine.

Räägiti ka sellest, kuidas tõsta ettevõtjate ja tarbijate teadlikkust sotsiaalsest vastutustundest ja ettevõtlusest, ning kuidas muuta seda keskkonda atraktiivsemaks, sest praegu on ta väidetavalt igav. Tundub, et hetkel on lihtsam värvida oma logo roheliseks ja pritsida heategevusse pappi, ning müüa oma kohutavaid burgereid edasi kui hakata tegelikult vastutustundlikuks. Kuidas läheneda sellistele ettevõtetele, kes üldsegi ei defineeri end vastutustundlikkuse foonil?

Lõpetuseks anti mõned soovitused, mis peaksid looma eeldused vastutustundlike ettevõtete tekkeks: isereguleerumist pooldades, ärge oodake seda hetke kuni kõik on pekkis, vaid varakult lahendage või ennetage probleeme. Kasvatage tarku lapsi. Julgege tarbijatena muuta oma valikuid ja otsustada teisiti. Tegelege ettevõtlusega.

Arutelu “Kas erakasumit taotlev ettevõtlus on hääbuv nähtus?” juhtis Kadi-Ingrid Lilles. Osalesid Keit Fomotškin, Andrei Korobeinik, Priit Mikelsaar ja Tõnu Runnel.

The post Kung-fu võtted või sotsiaalsed ettevõtted? appeared first on Arvamusfestival 2014.

]]>
https://2014.arvamusfestival.ee/kung-fu-votted-voi-sotsiaalsed-ettevotted/feed/ 0
Kas alkoholisõltuvuse juured on kultuuris? https://2014.arvamusfestival.ee/kas-alkoholisoltuvuse-juured-on-kultuuris/ https://2014.arvamusfestival.ee/kas-alkoholisoltuvuse-juured-on-kultuuris/#respond Sat, 17 Aug 2013 12:35:23 +0000 http://arvamusfestival.wordpress.com/?p=500 “Eesti mees on selline, kes ei taha rääkida. Kui ta paneb pisut jooki sisse, siis ta ta tahab rääkida. Ja kui ta paneb veel jooki sisse, siis tahab ta suisa laulda.” See oli üks näidetest, mille tõi alkoholisõltuvusest doktoritöö kirjutanud Riina Raudne Kagulava arutelul “Kas alkoholisõltuvuse juured on kultuuris?”. Fookusgrupid olid Raudsele rääkinud, et peaasjalikult

The post Kas alkoholisõltuvuse juured on kultuuris? appeared first on Arvamusfestival 2014.

]]>
kagulava

“Eesti mees on selline, kes ei taha rääkida. Kui ta paneb pisut jooki sisse, siis ta ta tahab rääkida. Ja kui ta paneb veel jooki sisse, siis tahab ta suisa laulda.”

See oli üks näidetest, mille tõi alkoholisõltuvusest doktoritöö kirjutanud Riina Raudne Kagulava arutelul “Kas alkoholisõltuvuse juured on kultuuris?”. Fookusgrupid olid Raudsele rääkinud, et peaasjalikult juuakse selle pärast, et on väga raske elada. ”

Seitsesada aastat oli orjust ja nii raske oli ja siis oli nõukogude aeg ja väga raske oli ning nüüd imeb kapitalist verd ja nii raske on. Vihma sajab ja nii halb on ja päike paistab ja siis on ka halb,” näitlikustas Raudne põhjuseid, miks Eesti inimesed suurtes kogustes alkoholi tarbivad.

Uute joodikute kasvatamine

Statistika räägib, et Eesti mehed elavad kaheksa aastat vähem kui nende sookaaslased Lääne ühiskondades ning et kümnendik surmadest on Eestis alkoholist põhjustatud. Raudne selgitas ka, et 10-15 % alkoholitarbijatest toovad alkoholitootjatele poole nende kasumist ning alkoholitootjad teavad seda. Raudse järgi on alkoholitootjad huvitatud sellest, et noored inimesed õpiksid võimalikult varakult alkoholi tarbima, et nende aju harjuks sellega võimalikult kiiresti, sest nii kasvab neist suurema tõenäosusega ustav klientuur.

Anzori Barkalaja märkis ära, et alkoholitootjate eesmärk ei ole ühiskonda välja suretada, küll aga kasumit kasvatada ning mõeldakse just hetkekasumi, mitte pika perspektiivi peale.

“Me kõik oleme narkomaanid, viimne kui üks,” sõnas Barkalaja ja selgitas, et inimesele on omane vajadus teadvusseisundeid muuta, ent alkoholi asemel on selleks ka muid variante, näiteks muusikaga tegelemisest või spordist võib saada väga n-ö kõva laksu. “Mehhanism on sama, aga tulemused hoopis teised,” ütles Barkalaja.

Barkalaja seisukohta toetas ka Egge Kulbok-Lattiku ülevaade viimaste sajandite alkoholikultuurist Eestis. 18. ja 19. sajandil tegutses Eestis hulgaliselt kõrtse, ent kui need ära keelati, siis ei olnud inimestel enam kohta, kus koos käia. Sotsiaalseid vajadusi hakkasid kõrtside asemel rahuldama rahvamajad, koorilaul ja seltsid. “Koorilaulu kaudu tundis inimene ülendust ja väge teistmoodi kui juues,” kinnitas Kulbok-Lattik. Kui aga venestamise ajal ka need ära keelati, hoogustus Eestis karskusliikumine, mis oli omakorda seotud mõtlemiskultuuri arengu ja rahvusliku liikumisega. “Purjus talupoegadega saab mässu teha, aga nendega ei saa riiklust rajada,” sõnas Kulbok-Lattik.

Alkoholitont ja tondi suur vari

Nii Barkalaja kui ka Raudne tõid erinevates sõnastustes välja, et alkoholist ei tasu teha suuremat tonti, kui ta tegelikult on. Raudne arvas, et alkoholidebatt on Eestis polariseerunud: kas keelame täielikult või lubame kõike. Selliste lähenemiste asemel soovitas Raudne mõelda alkoholist kui ressursist, mida tuleb vastutustundlikult tarbida ning leidis, et poliitilised meetmed võivad siiski paljuski aidata. Ta tõi näite siseruumides suitsetamise keelu kohta, mis mõned aastad tagasi jõustus ning märkis, et regulatsioonist on nüüdseks saanud aktsepteeritud norm.

Anzori Barkalaja üllatas aga suurt hulka publikust sellega, et kaitses alkoholitarbimist argumendiga, et sellega on siinne rahvas rohkem harjunud kui mõne muu mürgiga. “Oopimist ja kanepist läheme täitsa segi, aga mõned muud rahvad ei kannata jälle kanget alkoholi üldse.” Barkalaja tuletas meelde kuiva seaduse tagajärgi USA-s. “Alkohol ei ole üldse iseenesest mingi halb asi. Küsimus on selles, kuidas teda kasutada,” ütles ta.

Tulles tagasi inimese vajaduse juurde teadvusseisundeid muuta, pakkus Barkalaja ka lahenduse välja. Lahendus seisneks selles, et riik toetaks rohkem laste huviharidust ja spordiharrastusi, et nad harjuksid teisiti oma laksu kätte saama. “See ei ole pikas perspektiivis riigi jaoks kulutus, vaid päris kindlasti investeering,” rõhutas Barkalaja veendunult. “Kirvega võib vehkida, aga ühel juhul päid, teisel juhul puid.”

The post Kas alkoholisõltuvuse juured on kultuuris? appeared first on Arvamusfestival 2014.

]]>
https://2014.arvamusfestival.ee/kas-alkoholisoltuvuse-juured-on-kultuuris/feed/ 0
Mida teha, et koolis enam ei kiusataks? https://2014.arvamusfestival.ee/mida-teha-et-koolis-enam-ei-kiusataks/ https://2014.arvamusfestival.ee/mida-teha-et-koolis-enam-ei-kiusataks/#respond Fri, 16 Aug 2013 17:30:26 +0000 http://arvamusfestival.wordpress.com/?p=393 Reedese päeva kolmas arutelu Kagulaval keskendus võrdlemisi emotsionaalsele teemale – koolikiusamisele. Nagu näitas kiire küsitlus publiku seas, on ühel või teisel moel selle teemaga kokku puutunud praktiliselt igaüks. Arutelu ohjas Marleen Pedjasaar, ekspertidena olid rääkima kutsutud SA Kiusamise  Vastu nõukogu esimees ja TÜ õppejõud Kristiina Treial, ajakirjanik ja kunagine programmi „Noored Kooli“ õpetaja Lauri Tankler

The post Mida teha, et koolis enam ei kiusataks? appeared first on Arvamusfestival 2014.

]]>
Reedese päeva kolmas arutelu Kagulaval keskendus võrdlemisi emotsionaalsele teemale – koolikiusamisele. Nagu näitas kiire küsitlus publiku seas, on ühel või teisel moel selle teemaga kokku puutunud praktiliselt igaüks.

Arutelu ohjas Marleen Pedjasaar, ekspertidena olid rääkima kutsutud SA Kiusamise  Vastu nõukogu esimees ja TÜ õppejõud Kristiina Treial, ajakirjanik ja kunagine programmi „Noored Kooli“ õpetaja Lauri Tankler ning psühholoog ja terapeut Mare Pork. Arutelu korraldas SA Kiusamise Vastu.

Kiusamise teema on viimasel ajal pälvinud meedias päris palju tähelepanu ja on sündimas esimesed lahendused, mis püüavad keerulistele olukordadele lahendusi pakkuda.  Teema olulisusest rääkides rõhutas Mare Pork kiusamisega tekitatud traagika sügavust. Kristiina Treial toonitas, et pahatihti peetakse kiusamist paratamatuks või isegi normaalseks, kuid tegelikult saab igaüks midagi ära teha, et seda vähem oleks.

Ühiselt kiusamist määratledes jõuti järeldusele, et reeglina on tegemist võimumängudega suletud seltskondades, kusjuures kiusamist ei tule ette ainult koolis, vaid seda esineb ka lasteaedades ja täiskasvanute seas. Kiusamisele on iseloomulikud märksõnad järjepidevus ja süstemaatilisus – ühekordne konflikt pole veel kiusamine. Kiusamine on see, kui teisele inimesele tehakse tahtlikult kahju, ning jõud on seejuures pahatihti ebavõrdses seisus. Kiusamine on peaaegu alati grupitasandi nähtus ja kõrvalseisjail on seejuures kriitiline roll.

Mare Pork tõi välja, et kiusamise mõju on igal juhul vaimne ja seda on tihti väga raske märgata. Samuti arvati, et tänapäeval on varjatud ja avalikule kiusamisele lisandunud küberkiusamine, mis tähendab, et kiusamine tuleb ohvrile koju kaasa ning selle eest on aina raskem peitu minna.  Lauri Tankler seevastu toonitas, et aja jooksul pole kiusamise olemus eriti muutunud, muutunud on vaid kiusamise vahendid. Viimasel ajal on kiusamist ühiskonnas lihtsalt selgemalt näha – meedias tekib uudis siis, kui Youtube’i mõni video ilmub.

Seejuures on oluline, et tähelepanu pöörataks kiusamise ohvri kõrval ka kiusajale. Reeglina on tarvis kuulata ja aidata mõlemat poolt. Uuringud on Treiali sõnul näidanud, et tüüpilise kiusaja ja kiusatava profiili kaardistamine on raske, absoluutselt iga laps võib osutuda kiusajaks ja/või kiusatavaks. Mõlemad vajavad abi. Seejuures on oluliseks riskiteguriks erinevus, kuivõrd ühiskonnas sallitakse teistsugust. Mida tolerantsem on ühiskond, seda vähem tuleb ette erinevusest tingitud kiusamist.

Kui arutelu oli juba mõnda aega käinud, võis märgata, et Kagulava toolid olid peaaegu kõik hõivatud. Ka publik võttis aktiivselt sõna ja nii esinejad kui kuulajad tõid ikka ja jälle näiteid nii isiklikest valusatest läbielamistest kui õnnestunud edulugudest ja võtetest, kuidas kiusamisele lõpp teha. Ka publiku seast arvati, et juba ainuüksi teemast rääkimine on oluline samm. Eestis on kiusamist palju. Mõnedes teistes maades on kogukond tugevam. Vaja oleks kasvatada empaatiat ja emotsionaalset lähedust. Ka uurimused näitavad, et Eestis esineb kiusamist pigem palju.

Kuid mis mõju on koolikiusamisel ja kuidas seda ravida? Mare Pork vastas, et eelkõige tuleb kiusamise ohvritel tegeleda argumenteeritud enesekindluse suurendamisega. Kiusamine võib inimeselt võtta initsiatiivi ja tekitada varjatud abitust, millel võib olla mõju inimsuhetele ka tulevikus.

Lauri Tankler rõhutas, et hetkel on Eesti koolides pahatihti puudu süstemaatilisest lähenemisest, puudub tahe ja valmisolek probleemiga tegeleda. SA Kiusamise Vastu ongi üks algatustest, mis püüab seda tühikut täita. Kristiina Treial lisas, et ohvri traumat süvendab reeglina see, et pole kedagi, kellele toetuda, kui lapsevanem märkab muret, on see suur juba asi. Institutsionaalsest tugistruktuurist on nüüd olemas maakondlikud õppenõustamiskeskused, kuhu vajadusel pöörduda.

Treial lisas veel, et parim, mida täiskasvanu teha saab, on kuulata, rääkida murest ja üheskoos nuputada, mida laps ise teha saaks. Ja tegelikult on palju näiteid edulugudest, aga nendest räägitakse vähe, eriti meedias. Tegelikkuses saab valdav enamus lugudest positiivse lahenduse, kui nendega vähegi tegeleda.

Märgake inimesi enda ümber, nii väikeseid kui suuri!

The post Mida teha, et koolis enam ei kiusataks? appeared first on Arvamusfestival 2014.

]]>
https://2014.arvamusfestival.ee/mida-teha-et-koolis-enam-ei-kiusataks/feed/ 0
Kahest sambast tulevasele pensionärile ei piisa https://2014.arvamusfestival.ee/kahest-sambast-tulevasele-pensionarile-ei-piisa/ https://2014.arvamusfestival.ee/kahest-sambast-tulevasele-pensionarile-ei-piisa/#respond Fri, 16 Aug 2013 16:26:45 +0000 http://arvamusfestival.wordpress.com/?p=375 Eesti pensionisüsteem toimib mudelina küll hästi, kuid see mudel ei taga tulevastele pensionäridele äraelamist. Tänased pensionikogujad ei teadvusta endale, et peale kahte sambasse kogumist saab nende tulevane pension olema vaid pisut üle kolmandiku nende praegustest sissetulekutest. Täna Arvamusfestivali Kagulaval toimunud pensioniteemalisel arutelul “Mis saab pärast esimest sammast?” võeti ette küsimus, mida saab tänane nooremapoolne inimene

The post Kahest sambast tulevasele pensionärile ei piisa appeared first on Arvamusfestival 2014.

]]>
Mis saab peale esimest sammast?

Eesti pensionisüsteem toimib mudelina küll hästi, kuid see mudel ei taga tulevastele pensionäridele äraelamist. Tänased pensionikogujad ei teadvusta endale, et peale kahte sambasse kogumist saab nende tulevane pension olema vaid pisut üle kolmandiku nende praegustest sissetulekutest.

Täna Arvamusfestivali Kagulaval toimunud pensioniteemalisel arutelul “Mis saab pärast esimest sammast?” võeti ette küsimus, mida saab tänane nooremapoolne inimene teha, et oma eluga hakkama saada ka siis, kui saabub aeg pensionile minna.

Rõhk oli niisiis pikaajalisel planeerimisel ja teemat arutasid Janno Järve rakendusuuringute keskusest CENTAR, Noored Kooli programmi raames õpetajana töötav Kristi Saare, TÜ majandusdoktorant Indrek Seppo ja Pangaliitu ning SEB-d esindav Indrek Holst.

Eesti elanikkond vananeb ja meil kõigil on lootus elada kauem kui näiteks kümme aastat tagasi. Kasvav keskmine eluiga ja tööealise elanikkonna vähenemine on viinud meid aga olukorda, kus Eesti pikalt valdavas osas riigile toetunud pensionisüsteemi tugi pensionäridele saab tulevikus olema oluliselt väiksem praegusest, segitas Janno Järve teema tausta avades.

Eksperimendina, mis lubab tänastel tööinimestel maitsta oma tulevast pensionärielu, soovitati igaühel paar kuud oma kuupalgast kaks kolmandikku kõrvale panna ja ülejäänud kolmandikuga proovida kuu ära elada.

Tänapäeva noorel polegi muidugi selge, millal ta täpselt pensionile saab, sest pensioniea tõstmine on praegusi demograafilisi protsesse vaadates üsna vältimatu. Ja see on ka üks efektiivsematest meetmetest, kuidas pensionisüsteemi puudujäägi kahandada. Selle efekti aga vähendab oodatava keskmise eluea pikenemine. Pensioniea tõstmise kõrval tuleb ühtlasi piirata varase pensionilejäämise võimalusi.

Indrek Holsti väitel on Eesti jaoks ainuke jätkusuutlik ja kindlust loov variant ettefinantseeriv pensionisüsteem, milles on suurem kaal individuaalsel kogumisel. Jooksevfinantseerimisega pensionisüsteemi puhul on üks suurimaid muresid populistlikud poliitilised lubadused. Kui pensionärid ehk kõige suurem valijate grupp, hindavad, et neil on raha liiga vähe, on nad väga lihtsalt mõjutatavad igasuguste populistlike lubadustega. “Me oleme avatud tugevale riskile ja populismile ühiskondlike valikute tegemisel,” nentis Holst.

Indrek Seppo lisas, et see risk ei ole seotud ainult praeguste pensionäridega: “Kui ka meie põlvkonnal pole õnnestunud endale kunagi pensionipõlves äraelamiseks piisavalt kõrvale panna, siis on oht, et meie läheme oma laste kallale.”

Publiku kommentaaridest käis läbi korduvalt teema, et kas esimene pensionisammas ei peaks olema hoopis lapsed. Sellega ei olnud aga panelistid erinevatel põhjustel nõus. Elame nende sõnul maailmas, kus laste arv paratamatult väheneb, seega ei olevat selline plaan väga realistlik. Ja kui vaadata kasvõi Hispaania 40protsendilist noorte tööpuuduse määra, on pensionilootuse lastele ehitamine üsna riskantne samm.

Panelistide vahel tekitas diskussiooni Kristi Saare arvamus, et inimesed peaks pensionifondide puhul rohkem jalgadega hääletama ja nõrgema hetketootlusega fondid tugevamate vastu välja vahetama. Indrek Seppo aga arvas, et inimesed ei peaks lühiajalise tootluse pärast liialt muretsema. Pensionikogumine on pigem nagu talvekartuli kogumine, kus ei muretseta selle pärast, et väike hulk kartuleid talve jooksul raisku läheb. Kindlasti tasub aga jälgida fondide haldustasusid.

Pensionikogumise peamine vaenlane on Holsti arvates distsipliini puudumine. Inimloomus on selline, et tänase heaolu nimel tehtavad otsused tulevad palju kergemini kui pikaajalised ja koju ilmub pigem uus külmkapp kui sünnib makse ebamäärases tulevikus saadavasse pensionisse. On aga oluline, et ka rasketel aegadel ei mindaks pensionisäästude kallale.

Säästmine pole aga vaid raha kõrvalepanek. Ka keskeas tervise eest hoolitsemine, et hilisemas vanuses töövõimet pikendada, on säästmine.

Tervise kõrval on haridus teine valdkond, kuhu ühiskond võiks täiel määral panustada. Esitati küsimus, et kui riik suudab garanteerida teatud hulga eelarvest kaitsekulutusteks, siis miks ei suudeta sama teha kulutustega haridusse? Holst lubas anda hääle esimesele poliitilisele jõule, mis sellega hakkama saab.

The post Kahest sambast tulevasele pensionärile ei piisa appeared first on Arvamusfestival 2014.

]]>
https://2014.arvamusfestival.ee/kahest-sambast-tulevasele-pensionarile-ei-piisa/feed/ 0