Loodelaval toimunud arutelus “Mida ja kuidas peaks homses Eesti koolis õppima?” püüdsid tudengi ja väitlusseltsi koolitaja Sten Andreas Erlichi juhtimisel Noored Kooli ja Teach for All projektidega seotud Artur Taevere  ja Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste doktorant ja õppejõud Heiki Haljasorg leida lahendusi sellele, kuidas õppekava piirangutest hoolimata panna õpetajaid tunnetama vabadust õpetatavale võimalikult diferentseeritult läheneda.

PISA tulemuste põhjal ei oleks meil ju põhjust hariduses millegi üle kurta ja ka Artur Taevere tõdes, et meil on palju, mille üle uhke olla ja vähe, mille üle viriseda.

Samas, kui meil on 13% õpilasi, kellel puuduvad baasoskused ajaleheartiklist või töökuulutusest aru saamiseks, võiks siiski midagi muuta. Lisaks lugemisele, kirjaoskusele, tekstist arusaamisele ja matemaatikale rõhutas Taevere veel kriitilise ja loova mõtlemise võimet, suhtlus- ja koostööoskust ning pingutamist ja püsivust, mida kool samuti võiks õpetada.

“Haridus on parim rohi vaesuse vastu,” meenutas Heiki Haljasorg ja lisas teise üldtuntud, kuid olulise tõe: kui kodu kooli toetab, läheb lapsel koolis palju paremini. Ta julgustas vanemaid kooliga aktiivsemalt suhtlema. “Maailma muutmine algab meist endast. Selleks, et meil endal ja meie lastel oleks koolis parem, saame palju ise ära teha.”

Väga põhjalikult keskenduti õpetajate koolitusele ja täiendkoolitusele, mis panelistide hinnangul peaks meie õppekavasid rohkem toetama. Haljasorg meenutas Aristotelese sõnu, et harjutamisel on suur roll. “Ka õpetajad vajavad õpetamise harjutamist, neil tuleb nii füüsilisi kui vaimseid omadusi harjutada,” ütles Haljasorg, ainult siis hakkavad neile head omadused lõpuks külge. Ta tõi näiteks lasteaiaõpetajad, kes tänu mahukamale praktikale saavad hiljem oma tööga palju paremini hakkama ning neil on olnud ka vähem läbipõlemist. Ülioluline on õpetajate jaoks ka õppimine ja tagasiside teistelt õpetajatelt ning selleks võib aga ei pea tingimata käima välismaistelt kolleegidelt kogemusi omandamas.

Meie uusi õppekavu peeti üldiselt progressiivseteks, kuid arvati, et need on üles ehitatud väljundipõhiselt. Õpetajalt nõuab analüüsivõimet, et kindlaks teha, mida ta mingi tsükli lõpuks saavutama peab ning seejärel on tal vabadus nuputada, milliste vahenditega selle tulemuseni jõuda. Bürokraatia rohkuse ja väheste kogemuste tõttu läheb suur hulk õpetajaid õpikut nö läbi võttes kergema vastupanu teed, kuid nii panelistidel kui publikul oli palju näiteid sellest, kuidas kasutatakse rühmatöö, projektiõppe ja muid meetodeid. “Õpetajatel on puudu liidrioskustest, sellele peaks nende koolitamisel rohkem keskenduma,” lisati publiku seast.

“Õpetaja roll on väga suur, kuigi alati pole õppimiseks õpetajat vaja,” ütles Taevere. Ka Haljasorg rõhutas, et päris ilma õpetajata, iseseisvalt õppimiseks peab õpilasel olema väga kõrge enesedistsipliin ning paljudel see puudub. Õpilasel peab olema huvi õppida ja õpetaja roll on panna laps õppima oma võimete piiril. Ka oleks vaja, et õppija saaks õpetajalt võimalikult täpset tagasisidet.

Publikust toodi praeguse kooli iseloomustamiseks suurepärane kujund: see on nagu kuller, kes toimetab sulle pakke, mida sa pole tellinud, öeldes, et pead need vastu võtma, kuna kunagi võib neid sul vaja minna. Leiti, et õpetaja üks suuri ülesandeid on need pakid õpilasele avada ja näidata, kuidas esmapilgul mittehuvitav ja ebavajalik oskus võib vajalikuks ning oluliseks osutuda.

Haljasorg innustas õpetajaid ka tublidesse õpilastesse rohkem panustama: kuigi alguses võib tunduda, et see on lisatöö, saavad neist tulevikus klassis õpetaja liitlased ning neist võib kasu tõusta kasvõi sellelgi moel, et õpetaja olümpiaadivõitjatega mõnda välisriiki sealsetelt õpetajatelt kogemusi omandama sõita saab.

Kuigi kohati kõlas publikust ka üleskutseid õppekava nurka heita, ei olnud panelistid sellega siiski nõus. “Õppekava on õppimise plaan,” ütles Haljasorg. “Ilma selleta läheb anarhiaks. Järjekindlus on väga oluline, hariduses ilma ei saa.” Õpetajate meistrioskuste arendamist õppekava piires oma vabaduste tunnetamiseks ja rakendamiseks peeti palju paremaks viisiks haridust kõrgemale järjele aidata. Ning loomulikult pere ja ühiskonna rolli hariduse väärtustamisel ja kooliga suhtlemisel.

ERR-i lehel saab kogu arutelu vaadata täispikkuses siin.

The post Homne kool: vabaduse leidmine õppekava piirides appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arutelu ohjas Marleen Pedjasaar, ekspertidena olid rääkima kutsutud SA Kiusamise  Vastu nõukogu esimees ja TÜ õppejõud Kristiina Treial, ajakirjanik ja kunagine programmi „Noored Kooli“ õpetaja Lauri Tankler ning psühholoog ja terapeut Mare Pork. Arutelu korraldas SA Kiusamise Vastu.

Kiusamise teema on viimasel ajal pälvinud meedias päris palju tähelepanu ja on sündimas esimesed lahendused, mis püüavad keerulistele olukordadele lahendusi pakkuda.  Teema olulisusest rääkides rõhutas Mare Pork kiusamisega tekitatud traagika sügavust. Kristiina Treial toonitas, et pahatihti peetakse kiusamist paratamatuks või isegi normaalseks, kuid tegelikult saab igaüks midagi ära teha, et seda vähem oleks.

Ühiselt kiusamist määratledes jõuti järeldusele, et reeglina on tegemist võimumängudega suletud seltskondades, kusjuures kiusamist ei tule ette ainult koolis, vaid seda esineb ka lasteaedades ja täiskasvanute seas. Kiusamisele on iseloomulikud märksõnad järjepidevus ja süstemaatilisus – ühekordne konflikt pole veel kiusamine. Kiusamine on see, kui teisele inimesele tehakse tahtlikult kahju, ning jõud on seejuures pahatihti ebavõrdses seisus. Kiusamine on peaaegu alati grupitasandi nähtus ja kõrvalseisjail on seejuures kriitiline roll.

Mare Pork tõi välja, et kiusamise mõju on igal juhul vaimne ja seda on tihti väga raske märgata. Samuti arvati, et tänapäeval on varjatud ja avalikule kiusamisele lisandunud küberkiusamine, mis tähendab, et kiusamine tuleb ohvrile koju kaasa ning selle eest on aina raskem peitu minna.  Lauri Tankler seevastu toonitas, et aja jooksul pole kiusamise olemus eriti muutunud, muutunud on vaid kiusamise vahendid. Viimasel ajal on kiusamist ühiskonnas lihtsalt selgemalt näha – meedias tekib uudis siis, kui Youtube’i mõni video ilmub.

Seejuures on oluline, et tähelepanu pöörataks kiusamise ohvri kõrval ka kiusajale. Reeglina on tarvis kuulata ja aidata mõlemat poolt. Uuringud on Treiali sõnul näidanud, et tüüpilise kiusaja ja kiusatava profiili kaardistamine on raske, absoluutselt iga laps võib osutuda kiusajaks ja/või kiusatavaks. Mõlemad vajavad abi. Seejuures on oluliseks riskiteguriks erinevus, kuivõrd ühiskonnas sallitakse teistsugust. Mida tolerantsem on ühiskond, seda vähem tuleb ette erinevusest tingitud kiusamist.

Kui arutelu oli juba mõnda aega käinud, võis märgata, et Kagulava toolid olid peaaegu kõik hõivatud. Ka publik võttis aktiivselt sõna ja nii esinejad kui kuulajad tõid ikka ja jälle näiteid nii isiklikest valusatest läbielamistest kui õnnestunud edulugudest ja võtetest, kuidas kiusamisele lõpp teha. Ka publiku seast arvati, et juba ainuüksi teemast rääkimine on oluline samm. Eestis on kiusamist palju. Mõnedes teistes maades on kogukond tugevam. Vaja oleks kasvatada empaatiat ja emotsionaalset lähedust. Ka uurimused näitavad, et Eestis esineb kiusamist pigem palju.

Kuid mis mõju on koolikiusamisel ja kuidas seda ravida? Mare Pork vastas, et eelkõige tuleb kiusamise ohvritel tegeleda argumenteeritud enesekindluse suurendamisega. Kiusamine võib inimeselt võtta initsiatiivi ja tekitada varjatud abitust, millel võib olla mõju inimsuhetele ka tulevikus.

Lauri Tankler rõhutas, et hetkel on Eesti koolides pahatihti puudu süstemaatilisest lähenemisest, puudub tahe ja valmisolek probleemiga tegeleda. SA Kiusamise Vastu ongi üks algatustest, mis püüab seda tühikut täita. Kristiina Treial lisas, et ohvri traumat süvendab reeglina see, et pole kedagi, kellele toetuda, kui lapsevanem märkab muret, on see suur juba asi. Institutsionaalsest tugistruktuurist on nüüd olemas maakondlikud õppenõustamiskeskused, kuhu vajadusel pöörduda.

Treial lisas veel, et parim, mida täiskasvanu teha saab, on kuulata, rääkida murest ja üheskoos nuputada, mida laps ise teha saaks. Ja tegelikult on palju näiteid edulugudest, aga nendest räägitakse vähe, eriti meedias. Tegelikkuses saab valdav enamus lugudest positiivse lahenduse, kui nendega vähegi tegeleda.

Märgake inimesi enda ümber, nii väikeseid kui suuri!

The post Mida teha, et koolis enam ei kiusataks? appeared first on Arvamusfestival 2014.