„Väga oluline on see, et ühiskond tervikuna mõistaks ettevõtjate rolli ja panust meie heaolusse,“ sõnas Palts, kes usub, et ettevõtlikke ja hakkajaid eestimaalasi võiks olla rohkem, nii jõuaks arusaam, et ettevõtja elukutse on väärikas ja rahuldust pakkuv palju suurema hulga inimesteni. „Kahjuks on valdav mõtlemine, et ettevõtjad on kasuahned ja neid huvitab ainult oma taskute täitmine. Kuid kas vahel mõtleme ka sellele, et paljud töökohad on meil olemast just tänu ettevõtlusele? Ettevõtluse lisaväärtusest ühiskonnas räägitakse meie arvates liiga vähe.“

Palts on veendunud, et ettevõtted on ühiskonnas sõlmkohad, kust hakkavad arenema uued ideed ja algatused. Ning kokkuvõttes tuleb ju arvestada sellegagi, et mida paremini läheb ettevõtjal, mida rohkem on tal motivatsiooni enda äri arendada, otsida uusi turge, panustada innovatsioonile, seda kõrgemat palka saab ta maksta ja paremat töökeskkonda luua.

Ettevõtluslava programm on tänavu üsna tihe, esimesel päeval alustatakse Rakvere Gümnaasiumi õpilaste etendusega, kus mängitakse läbi ühe ettevõtja kujunemise lugu.

„Kindlasti saab olema põnev näha, kuidas noored teemat tajuvad ja seda esitlevad,“ ütles Palts. „Päev lõppeb talendipoliitika aruteluga, sinna vahele jäävad mitmed muud põnevad diskussioonid.“

Üks oluline teema on Kaubanduskoja jaoks aastate jooksul olnud riigipidamine ja nii arutletakse ka Arvamusfestivalil selle üle, kuidas riiki efektiivselt juhtida – arutelu „Väike ja kallis riik, kas nii oli, on ja jääb?“ otsib vastust küsimusele, kas riiki on võimalik juhtida efektiivselt ja nutikalt. Ettevõtluslava sündis mitme erineva organisatsiooni koostöös. Lisaks Kaubanduskojale andsid oma osa veel Sisekaitseakadeemia Migratsiooniuuringute Keskus, MTÜ Ettevõtlusteater, Loov Eesti, Eesti Disainikeskus ja Eesti Metsaselts. Aga ka ajaleht Äripäev, kes toob osalejateni arutelu teemal, kelle asi on inimese finantstulevik. Kindlalt on lubanud selles osaleda ettevõtja Jüri Mõis, väikeinvestorid Rene Ilves ja Jaak Roosaare.

„Palju, millest oleks tahtnud veel rääkida, jäi ka tänavu välja, kuid eks neil teemadel saab arutleda ka festivaliväliselt,“ sõnas Palts. „Alati ei pea ju heade mõtete sündimiseks ka Paidesse sõitma ning arutleda ja häid ideid teoks teha saab ka ülejäänud 363 päeval!“

Ettevõtluslava programmiga saad tutvuda siin.

Selle nädala lõpuni saab Arvamusfestivalile hoogu anda, toetades projekti Hooandja keskkonnas. Toetusega plaanime muuta festivaliala veelgi mugavamaks kõigile osalejatele. Toeta sinagi!

The post Kaubanduskoda: ettevõtluse kasust räägitakse liiga vähe appeared first on Arvamusfestival 2014.

“Eesti majandus on praegu languses, see on tõsine makromajanduslik probleem,” ütles arutelu kokkupanija, ettevõtja ja arvamusfestivali vabatahtlik Erki Peegel. “Midagi tuleb ette võtta. Küsimus on, mis suunas liikuda: kas peab olema eelkõige aktiivne riik ja oma rolli suurendama? Või peaks tagant lükkama ettevõtjate enda aktiivust ja andma neile rohkem loomevabadust?”

Näiteid sellest, et Eesti on liikunud riigikapitalismi suunas, on Peegli hinnangul mitu: Estonian Airi ja Eesti Raudtee taasriigistamine, suured riiklikud toetused ettevõtjatele Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu, Edelaraudtee liinide opereerimise minek Elroni kätte. Tallinnas räägitakse munitsipaalpanga loomisest ja jäätmekäitluse munitsipaliseerimisest, juba töötab pealinnas munitsipaalpood.

“On palju arenguid, kus riik on oma rolli kasvatanud,” ütles Peegel. “Arutelu keskendubki sellele, kas nii on õige, kas nii on hea. Kas oleme riigiga ühel meelel või mingis kohtades riik ei ole nii hea peremees ettevõttele kui eraettevõtja võiks olla; kas see on paratamatu suund, et riik mängib ettevõtluses järjest suuremat rolli või tasuks usaldada rohkem ettevõtjat, kes saab paremini aru nii klientide vajadusest kui suudab ka oma teenuseid paremini eksportida ja läbi selle riigile paremini maksuraha teenida?”

Arutelu “Riigi roll ettevõtluses” algab arvamusfestivalil reedel, 15. augustil kell 14.

Osalevad Erkki Raasuke LHV pangast, ettevõtja Viljar Arakas, Arengufondi juht Tõnis Arro ja Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud Rainer Kattel. Modereerib Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel.

Lisaks sellele on Arvamusfestivalil ka ettevõtluslava, mille programm on kokku pandud erinevate organisatsioonide koostöös.

Äripäev on üks neist, kes on ettevõtluslava kavasse oma panuse andnud ning kutsub kõiki arutlema selle üle, kelle asi on inimese finantstulevik. Kindlalt on lubanud osaleda ettevõtja Jüri Mõis, väikeinvestorid Rene Ilves ja Jaak Roosaare.

Äripäeva arvamustoimetuse juht ja arutelu korraldaja Vilja Kiisler usub, et juba enne vanaks jäämist on oluline endale teadvustada: igaüks vastutab oma rahaasjade eest ise ning ainsad võimalused kindlustada oma finantstulevikku pole pensionisambad. “Tahaksime näidata, et on palju ägedamaid võimalusi. Mis, mõistagi, eeldavad teadmisi ja oskusi, sest kätkevad riske,” lausus Kiisler. “Tahaksime inimestesse süstida vastutustunnet oma finantstuleviku suhtes ja näidata, et palju sõltub endast, seetõttu tasub võtta aktiivne roll juba varakult.”

Nädala lõpuni saab veel hoogu anda
Veel pühapäevani saab arvamusfestivalile hoogu anda Hooandja keskkonnas. Osaliselt hooandjate toel ehitatakse üles Mäe- ja Orulava ehk kaks suuremat lava, mille programmi paneb kokku arvamusfestivali meeskond.

“Tänavu tahaksime pöörata veelgi rohkem tähelepanu sellele, et kõigil oleks festivalil hea olla,” ütles festivalikeskkonna juht Sven Soomuste. “Hooandjatelt saadud rahaga tahame muuta festivaliala hubasemaks, et mugavam oleks nii neil, kes lava peal, kui ka neil, kes on lava ümber.”

Soomuste hinnangul võiksid inimesed festivali Hooandjas toetada, sest see on võimalus osaleda protsessis, mis puudutab meist igaühte ehk muuta meid ümbritsevast paremaks ja teha seda sõna abil. “Teate ju küll seda laulu Nukitsamehe filmist: “Kas me teame, kas me teame lahke sõna võimu, sageli me kuulma peame kärkimist ja sõimu, head lapsed, need kasvavad vitsata, arm aitab enam kui hirm”,” lisas ta.

Lugu ilmus teisipäeval, 17. juunil Järva Teatajas.

Arvamusfestivali majandusteemad
Reede, 15. august
Orulava
kl 14 “Riigi roll ettevõtluses”

Ettevõtluslava
kl 13 “Ettevõtja tee – sõit Ameerika mägedel?”
kl 17 “Väike ja kallis riik – kas nii oli, on ja jääb?”
kl 19 “Sini-Musta-Valge kaart: tule ja jää Eestisse, Talent!”

Laupäev, 16. august
Orulava
kl 15 “Mida teha meie maavaradega?”

Ettevõtluslava
kl 13 “Mida on vaja loomemajanduse arenguhüppeks?”
kl 15 “Paneme kasvama Eesti jõukuse puu!”
kl 17 “Minu finantstulevik – kelle asi see on?”
kl 18 “Kuidas saab disain aidata Eesti Posti/Omnivat?”

Sotsiaalse innovatsiooni lava
kl 14 “Ettevõtted sotsiaalsete probleemide lahendamisel ─ vedurid või pidurid?”
kl 18 “Sotsiaalne ettevõtlus – kas saab Eestis hakkama?”

The post Milline peaks olema riigi roll ettevõtluses? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Vestlust alustas kirjandusliku küsimusega selle arutelu tüürimees Heldur Meerits, uurides Karl-Martin Sinijärvelt, kui palju eesti kirjanikud kirjutavad majandusest. Sinijärv kui sulesepp ei uskunud, et keegi võtaks tõsiselt lembelüürikut, kes pole kunagi armastanud: „Vaevalt ei saa ka kirjanik kirjutada palju sellest, millega ta kokku puutunud pole, näiteks rahast.“

Samas on oma igapäevases töös paneeli kolmas liige Tea Varrak pidanud pidevalt pehmeid teemasid nagu kunst, kirjandus, muusika panema jäikadesse raamidesse. Varrak on ses mõttes kõva taustaga naine – Mainori ja Audentese koolide asutaja, kunagine rahandusministeeriumi kantsler, EAS-i juhataja ja hetkel TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtlusekeskuse juht. „Ma püüdsin riigieelarvet kokku seades alati numbrite taha vaadata, proovida suhelda inimestega, kes valdkonda jagavad ning lasta neil endale sisu selgitada.“ Kulka ja Estonia nõukogudes on ta näinud, kuidas käib kultuurialadele raha jagamine ning kogemus ütleb, et mängus peab olema tugev empaatiavõime.

Meeritsa intrigeeriv püstitus, kas raamatulugejat saab nimetada kirjaniku kliendiks nagu igasugustel muudel aladel, kus mängus teenus ja raha, leidis vastandlikke arvamusi. Sinijärve meelest pole need suhted nii selged, sama inimene võib olla mitmes eri rollis: „Majanduses on alati turg, mille vajadustega saab arvestada ja kuigi kõiki pauke ette näha ei saa, on alati võimalik ennustada. Kultuuriga aga lugu kahtlasem, turgu teatud mõttes nagu ei eksisteerigi ja samas ulatub see (kultuur) tulevikku.“ Varrakut ei seganud teose lugeja kliendiks sildistamine sugugi, aga Meerits andus juba teemale filosoofilisemalt – kas suudaksime leida joont, kus majandusterminid lõpevad ja algab kultuurile omane mängumaa, mis on juba väljaspool majandusterminite territooriumit?

Mõte erutas esimest sõna poetama vestlusringi neljandat aju, investorit ja kino Sõprus eestvedajat Indrek Kaselat, kes tuletaski meelde artikli alguses toodud Milleri sõnavõtu kui ühe päris hirmutava väljaütlemise „Vana Euroopa mõistes“. „Kultuur peab konkureerima teiste valdkondadega. Et konkureerida, peab kasutama samu termineid. Kultuuriga iseenesest ju Eestis midagi korrast ära pole, aga just siin eriti tahetakse rääkida rahast ja efektiivsusest,“ mõtiskles kinopidaja.

Kultuuri ja majanduse vahekord võiks olla nagu iga tore suhe – asi toimib, kui tuntakse teineteist piisavalt palju. Sinijärve sõnul ei iseloomusta head suhet fraasid a’la „Tahan raha, aga sinust teada ei taha ma midagi“ või „Oled ilus… Aga su jutt ei huvita mind.“ Kõneldi vastandustest, aga asja silumiseks oli vaja ka ühisosa sisse tuua, mis viis debati juba kaugemale. Varrak kirjeldas suure töövõiduna praegust TTÜ kui inseneeria esindaja ja EKA koostööd, nentides aga, et selline kokkuintegreerimine ja üksteisemõistmine vajab kõvasti aega.

Publikust kostus Jaak Johansoni hääl, keda torkas majanduse ja kultuuri vastandamine õite teravalt, sest põhimõiste kohaselt on majandus üleüldsegi kultuuri osa. „Selline vastandamine on totter ülesvõte, et inimesi tülli ajada,“ leidis muusik ja poetas positiivsemaid näiteid minevikust – Hiina kultuuris pidi suisa reegel olema, et imperaator on hea luuletaja, ühtepõimitus missugune! Kes teab, äkki Juhan Liivi usk endasse, kui kuningasse ja prohvetisse, oli täitsa sisuga. Võimalik, et kui selline mees oleks sündinud teisel ajastul, oleks ta oma suure nägemusega saanudki kuningaks… Sinijärvel ei jäänud muud üle, kui noogutada ja nentida, et vastandatud on juba küll, parem saame aru, siis on „minu ja sinu inimestel“ rohkem rääkida. Seejuures näis ta sügavaim soov olevat hoopis suurema eesmärgiga: „Mõistmine on oluline, et Eesti tuleks välja seisakust, katsetaks naksakaid ja radikaalseid lahendusi, sest vaesepoolne ja piisavalt okei kultuurikandja pole piisav. Teeme midagi maailma parimaks, enama entusiasmiga!“

Mängu tuli loomulikult ka Kultuurkapitali otstarve ja sisu. Varrak väitis, et seal jagavad raha oma valdkonna asjatundjad, Sinijärv kiitis takka: „Kulka on üks väheseid tõsiselt toimivaid süsteeme oma pideva roteerumisega ja see ajab kahtlemata mõningaid organisatsioone närvi.“ Varraku arvates pole lihtsalt praegugi veel kehtestatud väga häid ja täpseid reegleid sealseteks rahajagamisteks. „Riigil on kohustus suunata meie poolt makstavatest maksudest osa kultuuri, see pole nende privileeg. Kas üldse riik julgeks Kulka-taolist nõukogu nö vabaks lasta? Samas usun mina isereguleerumisse väga ja on ebatõenäoline, et ooperid ja teatrid ilma riikliku toetuseta ära kaoksid.“ Johansongi poetas publikut esindades, et Kultuurkapitali mõte selle loomise ajal polnud olla riiklik organisatsioon ja selle võiks ka praegu riigist lahutada. „Nii nagu see oli Pätsu ajal, võiks Kulka olla ametiühing ning toetada kunstnikke, kes on mingil põhjusel läinud pahuksisse… Riigiga.“ Peenike naer publikust, mõttel on ju jumet!

Meerits leidis, et samas on Kultuurkapital andnud kultuurile levimisvõimaluse: „1913. aastal oli põnevaks jututeemaks kahe peaga vasikas ja kõrtsikaklus, nüüd jõuab tiba kõrgem kultuur rohkemateni.“ Kasela lõi selle arvamuse laiaks nagu prussaka, sest tema nägemust mööda on kahe peaga vasika ja ooperi vahekord täpselt samasugune nagu 100 aasta eest, riigi sekkumine pole midagi muutnud.

Lõpetuseks kirjutan kahjuks ühest tundmatu autoriga** mõttest. Publikus kuulav noormees leidis, et majandusinimesed peaksid õppima ja üle võtma, mida tähendab olla inspireeritud. „Kui nad kas või korra kuus oleksid selles seisundis, mida tunneb Karl-Martin luuletust kirjutades või näitleja laval, oleks seis palju parem.“ Eks see teineteise mõistmine nii käibki, aseta end vahelduseks võõra terrakotakujukese valuvormi.

* ingl k – Kunstid peavad olema majanduslikult põhjendatud.

** Kommenteerija sõnul oli “see noormees ettevõtja ja muidu mitmekülgselt aktiivne Ville Jehe.”

The post Majanduse ja kultuuri vastandamisel pole mõtet appeared first on Arvamusfestival 2014.

Sotsiaalne ettevõtlus on ettevõtluse vorm, mis on väga selgelt eesmärgiks seadnud ühiskondlike probleemide lahendamise olles samas isemajandav ja kasumit teeniv. Termin on suhteliselt uus ja vähekasutatud. Eestis defineerib end sotsiaalse ettevõttena 24 ettevõtet.

Arutelu tuumaks osutus paralleelide tõmbamine traditsioonilise ja sotsiaalse ettevõtluse vahele – mismoodi annab sotsiaalne ettevõtlus ühiskonnale teisiti tagasi, kui seda teeb traditsiooniline ettevõtlus? Mõlemad pakuvad mingisugust probleemilahendust või vajaduse rahuldamist. Väideti, et traditsioonilises ettevõttes juhtub sotsiaalne tagasipanustamine iseenesest ja iga päev, kuid et jätkusuutlikud on vaid need ettevõtted, kes sihipäraselt tagasi panustavad.

Toodi välja, et raha jagavad asutused tõmbavad ligi projektimajanduse jõletisi, kes ainult projektirahadest ja toetustest elatuvadki. Selleläbi püsivad elus ettevõtmised, mis ise end elus ei suudaks hoida. MTÜ-del soovitati mõelda sellele, kuidas enam iseseisvalt ja jätkusuutlikult hakkama saada.

Traditsioonilised ettevõtjad esitasid küsimuse – kuidas hea disaini või hea jäätise levitamine ei ole sotsiaalne ettevõtlus? Vastunäitena nimetati mõndadeks sotsiaalse ettevõte indikaatoriteks inimeste vajadust tunda, et nad panustavad millesegi enamasse kui vaid ergonoomiline tool või maitsev jäätis. Kuna sotsiaalse ettevõtluse mõjude hindamine on keerulisem, kui ainueesmärgina kasumit teeniva ettevõtte majandusaruanne, siis on sotsiaalset ettevõtet juhtides pidevalt vajalik oma peamiste eesmärkide sidumine kõikide juhtimistasandi otsustega. Kasumi teenimine on selleks, et täita eesmärki. Eesmärk ei ole kasumi teenimine.

Traditsioonilistes ettevõtetes on toimunud muutus. Kui 100 aastat tagasi ei olnud see kellegi teise asi, mida ja kuidas sa oma vabrikus tootsid, siis nüüdseks on selle vabriku seinad muutunud läbipaistvaks, ning mida ja kuidas sa toodad on reguleeritud ühiskondlikest väärtustest lähtuvalt. Finants ja juriidika on siiski need ettevõtluse liigid, kus on leida vähem vastutustunnet kui teistes ettevõtluse liikides.

Kui sarnaseid teenuse- või tootepakkujaid on mitmeid, siis tarbija valib selle, kes pakub kõige rohkem lisaväärtust. Koduelektroonika tootjate tase on suhteliset ühtlane. Brändidel M ja P ei ole muud vahet kui tarbija maitse-eelistus, kuid kumb kasutab odavat tööjõudu, on loodussäästlik või loob töökohti erivajadustega inimestele, peaks olema lõplik põhjus, miks valitakse üks ja mitte teine.

Räägiti ka sellest, kuidas tõsta ettevõtjate ja tarbijate teadlikkust sotsiaalsest vastutustundest ja ettevõtlusest, ning kuidas muuta seda keskkonda atraktiivsemaks, sest praegu on ta väidetavalt igav. Tundub, et hetkel on lihtsam värvida oma logo roheliseks ja pritsida heategevusse pappi, ning müüa oma kohutavaid burgereid edasi kui hakata tegelikult vastutustundlikuks. Kuidas läheneda sellistele ettevõtetele, kes üldsegi ei defineeri end vastutustundlikkuse foonil?

Lõpetuseks anti mõned soovitused, mis peaksid looma eeldused vastutustundlike ettevõtete tekkeks: isereguleerumist pooldades, ärge oodake seda hetke kuni kõik on pekkis, vaid varakult lahendage või ennetage probleeme. Kasvatage tarku lapsi. Julgege tarbijatena muuta oma valikuid ja otsustada teisiti. Tegelege ettevõtlusega.

Arutelu “Kas erakasumit taotlev ettevõtlus on hääbuv nähtus?” juhtis Kadi-Ingrid Lilles. Osalesid Keit Fomotškin, Andrei Korobeinik, Priit Mikelsaar ja Tõnu Runnel.

The post Kung-fu võtted või sotsiaalsed ettevõtted? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Maailmas läbilöömiseks tuleb proovida mõelda, mis on terve maailma probleemid, mitte vaid kohalikud. Peab tajuma, kuhu võiksid paigutuda maailma kontekstis. Kes sa oled, kes sind kuulab ja tarbib? Nendele küsimustele vastuste leidmiseks on aga esmatähtis teha pidevalt midagi, mis on üle su võimete piiride.

Arvamusfestivali reedese päeva viimane arutelu Kagulaval keerles ümber maailmas läbilöömise, eelkõige eestlaste vaatepunktist. Jutustama olid kutsutud muusikaettevõtluse  edendaja ja kontserdikorraldaja Helen Sildna, 25-aastase kogemusega tippjuht, Baltika Group juhatuse esimees, Eesti Tööstus-Kaubanduskoja juhatuse aseesimees Meelis Milder, TTÜ innovatsiooni ja rahvusvahelistumise prorektor Alar Kolk ning vestlust juhtis „tankijuht“ ehk reklaamiagentuur Tanki juht Joel Volkov.

„Ma ütlen kohe ära, kuidas maailmas läbilöök toimub – see on lihtne. Peab olema väga hea idee, korralik network, ilgelt palju tuleb tööd teha ja hunnik pappi. See ongi edu võti,“ alustas Volkov koheselt naljatleva häälega, lähtudes punktist, et tema enda igapäevane töö on tagada läbilöök ettevõtetele. Aga et kogu ettekanne ei jääks tema sooloks, proovisid läbilööki defineerida ka teised vestluskaaslased, kes ise üritavadki igapäevaselt läbi lüüa. Milder, kes ühtpidi tegeleb tootmisega, teisipidi on aga ainuke Eesti ettevõtja, kes müüb eesti disaini igal pool üle maailma, leidis, et juhtides otsib ta ise samuti pidevalt vastuseid, mis on läbilöök. Tema arvates on küsimus pigem filosoofiline: „Viimane uudis Moskvast – odaviskaja ei pääsenud finaali. See, et ta MM-ile jõudis, oli läbilöök. See, et finaali ei pääsenud, tähendab lihtsalt, et ta on veel teel. Pole „läbikukk“, kõik sõltub eesmärkidest ja on pagana suhteline.“ Sildna arvas, et läbilöök kui selline on rohkem protsess, pole „enne“ ja „pärast“ läbilööki. „Iga päev uuristad end läbi kiviseina. Alati peab tegema midagi, mis on üle su võimete piiride,“ tunnistas eesti muusika eestvedaja ning lisas: „läbilöök on see, kui tunnetan oma vajalikkust oma ühiskonna jaoks ja see motiveerib mind iga päev läbi seina minema.“

Olulist rõhku pandi terve vestluse jooksul „väljaspool kasti“ mõtlemisele. Kolk toonitas, et võimalus maailmas läbi lüüa tekib siis, kui proovitakse mõelda maailmanišidele. „Võiksime täna sinimustvalge rahule jätta. Olgu, tõmbame ta masti, aga kui näiteks Silicon Valley’s üritad rääkida kas või kolm korda, et oled seotud Eesti ja Skype’iga, avastad õige pea, et kedagi ei huvita. Kedagi ei huvita, mis riigist pärit oled, vaid see, kas sul on suurepärane idee.“ Lisaks leidis TTÜ prorektor, et mudel, mille puhul testitakse oma innovatiivset uudisteost esmalt Eestis siinsete õhukeste seaduste, pisikese riigi jne tõttu ning alles siis minnakse maailma, on juba 10 aastat aegunud: „Minge ja lööge mujal läbi ja siis tulge tahtmise korral ka siia Eestisse näitama.“

Sildna sõnul on loomevaldkondades eksport vägagi uus mõiste. „Mul ei lähe kunagi meelest Islandi muusikaekspordijuhi slaid kirjaga „Ekspordi või sure!“ Meil on talente tegelikult palju ja kui tahame, et neil oleks jätkusuutlik karjäär, tuleb neile kohe selgeks teha, et nende turg on rahvusvaheline.“ Huvitava ja äärmiselt eduka näitena tõi ta Maria Minerva, kes Eesti kontekstis on vägagi underground artist, aga maailmas on leidnud paljudes riikides oma  kogukonna ja meie muusikutest selles mõttes üks edukaim üldse. „Taju, kuhu paigutuda maailma kontekstis, ei saabu enne, kui ei suhelda väljapoole,“ oli Sildna kindel.

Algaval ettevõttel on olemas kas oskus, näiteks veider viisipidamine (sest keda see tavaline ja igav ikka huvitab) või hea idee, lahendus mõnele probleemile. Ühe või teisega tuleks minna tõenäolisima tarbija juurde ja kohe. „Tartus majandust õpetades näen tihti, et õppivad ja samal ajal töötavad noored on tekitanud toote ja isegi teatud kasumi, kuid läbilööki ei toimu, sest ei julgeta ära anda enamust kasumist tulevikule,“ kirjeldas oma kogemust Milder. Nii võivad headki tooted rongist maha jääda ja samas keskpärased või väga lihtsad tooted kaugele jõuda: „Eestis on hea padjatootja. Aga see on padi. Mitte Siri või mõni telefon, see on lihtne.“

Prooviti arutleda, kas läbilööki saab mõõta. Milder nägi kohe, et kvantiteeti saab vaadata, aga kvaliteedi mõõtmine on raskem. Kriisist võib väljuda, aga kui tugevana? Kui kvantitatiivsed andmed ei too lahendust, tuleb uurida näiteks klientide arvamust. Samas kui Facebook’is on artistil 50 000 fänni, siis on iseasi, kui paljusid nendest annab klientideks teha, nentis Sildna. Brändid võivad olla riigi jaoks tähtsad tuntuse mõttes, aga ei saa kindel olla, kas need üldse on edukad.

Vastandlikke arvamusi külvas ka dilemma, kas talentide väetamisega tuleb tegeleda juba rohujuuretasandil või alles siis, kui nad on midagi tõestanud. Volkov esitas õigustatud küsimuse, mis saaks siis, kui palju raha ei jagataks paljude vahel ehk igaüks saab vähe, nagu hetkel asi toimib, vaid antaks seesama summa vähestele ja saadaks midagi suurt. Sildna käias siirast usku rohujuuretasandisse: tuleb tekitada kriitiline mass tegijaid, materjal, mida haarata – talente on siin palju ja on meie kõigi huvides, et nad oma potentsiaali saaksid ära kasutada. Milder ise oli selle täiuslik näide – ta polnud sugugi kindel, kas ta tänapäeval tegeleks Baltikaga, kui omal ajal poleks olnud EKA-st võrsunud tervet plejaadi noori moekunstnikke, tema läbilöögi olulisi komponente. „Lihtsalt toas istuda ja mõelda, et nüüd teen geniaalset asja, pole produktiivne. Peab olema piisavalt padruneid, et sõtta minna.“  Volkov tõi ka välja, et vahet tuleb teha eri valdkondade rahastamisvajadustel. Reklaamis pole esiti tuge vaja, kasu sellest tuleks alles hiljem, et ettevõtet võimendada ja saada rahvusvahelist kogemust ja kliente. Loomingus aga näib, et tugi on pigem alguses vajalik ning läbilöönuna läheb seda juba vähem tarvis.

Kui looja või ettevõtja tunneb, et ta sai midagi riigilt või kogukonnast, siis annab ta kindlasti ka tagasi, usub Sildna. Björki edust on Islandi muusikale suur kasu olnud, ta räägib alati oma päritolust ning jagab kodumaa muusikutele häid kontakte. Üks läbilöök näitab, et asi on võimalik. „Guardian nimetas Eestit juba järgmiseks Islandiks ja stamplausena on see kõlama jäänud.” Kolk esitas seepeale idee, et äkki muusika ongi järgmine Eesti Nokia. „Muusika on tänapäeval nii tore ala ju, saab kiiresti-kergesti üle maailma müüa. Võtame oma IT-tausta kah ja paneme kokku!“ Inspiratsioon on kõigile üks hea läbilöök.

Kõige olulisemaks läbilöögil peeti siiski idee kvaliteeti. Tollesama Siri tegijatel polnud kodulehekülge, kontorit ja nad elasid oma vanemate juures, ometi ostis Apple selle rakenduse ära 200 miljoni eest. „Lõpuks huvitab kõiki see, kas su story on huvitav ja paeluv,“ tõi Sildna välja ning kirjeldas, et vastupidiselt Kolgi arvamusele on temal olnud oma valdkonnas esialgse huvi äratamiseks Eesti-lugu hea olnud kasutada. Kuigi Milder nõustus, et kvaliteet valdkonnas on olulisim, meenutas ta ühe kunagise toote müüki Ukrainas, kus edu tagas silt „Designed in England“: „Oleme lähtunud põhimõttest, et mitte kunagi puhas vale, vaid poolik tõde. Saatsime vahel disainereid ikka Inglismaale mõnesse workshop’i…“ Ja publik rõkkas.

The post Maailmas läbilöömiseks tuleb ületada oma võimete piirid appeared first on Arvamusfestival 2014.