Kui europarlamendi valimised välja jätta, on Eesti riigi kodanikud saanud e-hääletuse mugavust nautida juba kahtedel järjestikulistel valimistel. Küsimuse üle, kas e-valimised on vajalikud või kasulikud, ei diskuteeri väga keegi. Küll aga mõttevahetusi selle sisulise väärtuse üle jätkub ohtralt.

Arvamusfestivali teisel päeval leidsid selle teemaga lähemalt kokku puutunud Ivar Tallo juhtimisel, et e-valimiste turvalisus on ennekõike tehniline küsimus. Samas nenditi, et märksa keerukam on aga tekitada nii rahva kui ka riigijuhtide hulgas usaldust, mis aitaks selle laiemale kasutuselevõtule kaasa.

E-valimiste ning esindusdemokraatia kitsaskohtade teema on viimasel ajal aktuaalselt avalikkuse tähelepanu pälvinud seoses segadustega Reformierakonna sisevalimiste ümber.

Diskussioonis osalenud reformierakondlane Tõnis Kõiv sellel teemal palju peatuda ei tahtnud, küll nentis ta, et see on pannud neid erakonnasiseselt mõtlema, kuidas ühe erakonna sisedemokraatiat tugevdada ning jätkata e-hääletamise kui hea praktika kasutamist.

“Eesti on unikaalne riik, meil on digi-ID, ID-kaart ja mobiilihääletamine. Meil on olemas turvaline kanal, mida mööda andmed saavad liikuda. See on Eesti väga suur eelis. Me peaks selle üle uhke olema ja mõtlema, kuidas me seda eelist saame ühiskonnaliikmete kasuks tööle panna,” kirjeldas Kõiv.

Strandberg: Tuleb kasvada välja kombest vaenlane alati maha lüüa

Poliitik Marek Strandberg sekkus siin arutellu filosoofilisemat laadi mõttekäiguga. Ta pakkus välja, et kõige turvalisem e-hääletuse lahendus on see, kui keegi kirjutab e-kirja, kus ütleb otse välja, kelle poolt ta hääletab. Seda aga teostada ei saa, kuna juba antiikdemokraatia sätestas, et hääletused on salajased.

“Salajane hääletus ei eksisteeri mitte sellepärast, et demokraatia oleks, vaid sellepärast, et inimesed tunnevad, et keegi võib olla kiuslik,” tõi ta välja, miks tema poolt pakutud lahendus ei toimiks ja miks tegemist on pigem semiootilise kui otseselt turvalisusega seonduva küsimusega.

“Kui räägime turvalisest protsessist, siis tuleb rääkida vajadusest omavahelises suhtluses kasvada välja kombest vaenlane alati maha lüüa,” tuli tema jutust välja see, kuhu tegelikult on e-hääletuse koer maetud.

E-hääletuse peamine väljakutse – kasutaja kontrollitavus

Eesti e-valimiste projektijuht Tarvi Martens ei pidanud vajalikuks nii filosoofiliseks minna ning juhtis tähelepanu sellele, et süsteemi kontrollitavus ja demokraatia on kaks erinevat asja.

“Kuidas hääli välja võetakse ja loetakse, on alati olnud kontrolli all. Nüüd on kasutaja kontrollitavuse osas suur samm edasi astutud,” jätkas ta, kirjeldades detailselt, mismoodi see android-süsteemiga telefoniga hääletades toimib.

Tõnis Kõiv tõi siinjuures näite, kuidas saaks ka QR-koodi kasutada hääle kontrolli tagamiseks. Muidugi möönas ta, et seda saaks ainult ühte liiki mobiiltelefonides kasutada ning puhtalt katse-eksitus meetodil ta toimida ei saaks.

Usk esindusdemokraatiasse – seda kas on või ei ole

“Ega umbusk nende süsteemide vastu ei muutu läbi e-hääletuse. See toimub kodus, koolis. Need on kaks erinevat teemat: tunne, mis tekib valimisel, ja teine on valimistehnoloogia. Valimistehnoloogia ei muuda teid usaldavamaks inimeseks,” pidas Marek Strandberg arutelu jätkudes oluliseks tulla oma algse argumendi juurde tagasi.

Talle sekundeerides tõi diskussiooni demokraatia olemuslike põhimehhanismide juurde tagasi ka publiku hulgas olnud suhtekorraldaja Ott Lumi. “Kui vaatame arvamusfestivali ja ühiskonna meeleseisundit, siis üks küsimus, mis on läbiv, on ühiskonna usust esindusdemokraatia toimimisse. Kui räägime e-valimiste tulevikust, siis Tarvi Martens ja Ülle Madise on käinud välja praktilise idee sellest, kuidas valimistel osalust üldse tõsta – e-valimiste platvorm võiks olla ühiskonnas laiemalt kasutatav. Esindusdemokraatia legitiimsuse tõstmisel on see kõige praktilisem viis, kuidas seda teha,” tõi ta välja.

Tema küsimus, kui kaua panelistide arvates võiks selle idee rakendamisega eesti ühiskonna tasandil minna, tekitas erinevaid reaktsioone. Kuigi Tõnis Kõiv oli arutelu alguses juhtinud tähelepanu e-hääletuse positiivsetele külgedele, tõi ta nüüd välja e-hääletuse süsteemi projektipõhisuse, mis võib laiemale kasutuselevõtule takistuseks saada. Samuti tekitas tema jaoks küsimusi, kas see peaks olema vabatahtlikus või kohustuslikus korras kasutatav.

Strandberg jäi siin jätkuvalt kriitiliseks. “Sellel ei ole usaldusega midagi pistmist ei mingil viisil. Usalduse kujunemine ei sõltu sellest, et kas me eelistame üht või teist demokraatlikku otsust, vaid varade kasutamise, hüvede jagamise ja selle jätkusuutlikkuse kaudu. Usaldus tekib muul viisil. Esindusdemokraatiat ei süvenda ega edenda elektrooniline hääletamine. Esindusdemokraatia vastandub rahvaalgatusele ja rahvahääletusele. See on teema, mida Ülle Madise ja Jüri Adams lülitavad välja – me ei saa rahvast usaldada, nad teevad hirmsaid asju.”

Strandberg: Kirjutame potikillule inimese nime, keda kõige vähem soovitakse valida

Siin viskas arutelu modereeriv Ivar Tallo õhku küsimuse, kuidas esindusdemokraatia suurendamine läbi e-hääletuse tehniliselt võimalik oleks, mille peale pidas Tarvi Martens vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, millest üldse e-hääletus kui selline välja on kasvanud.

Erakondadel oli soov oma otsedemokraatiat tugevdada, ülikoolidel oli muudel põhjustel vaja sarnast süsteemi ning aja jooksul on olnud erinevaid sihtgruppe ja organisatsioone, kel on oma toimimise jaoks läinud neid vaja. Mistõttu tekitati uus kandepind.

“Mis küsimust me siin lahendame? Kuidas inimesed usaldaksid. Äkki loobuks üldse salajastest hääletusest? Mis saab selles halba olla? Mõtle, kui hea, kui sulle tuleb vastu keegi, kes ütleb, et mina olen sinu valija. Mis selles halba on, et esinduskogu esindaja teab oma valijaid?” küsis Strandberg.

Siinjuures sai taas sõna publik, kus üks kuulaja pakkus välja, et valimistel võiks olla lisaks hääle andmisele ka võimalus hinnata kandidaate, näiteks anda hinnangut +1 kuni -1 skaalal.

See tekitas panelistides rohkelt heakskiitvaid ovatsioone. Strandberg märkis siin teravmeelselt: “Kirjutame potikillule inimese nimi, keda kõige vähem soovitakse näha,” ja Tõnis Kõiv nentis siin kuivalt, et poliitikutel on alati rohkem vaenlasi, kui sõpru.

Aitab jutust, aeg on tegudele asuda?

Arutelu kokku võttes jäi Tõnis Kõiv jätkuvalt kahtlevale seisukohale e-hääletuse ja üleüldise ühiskondliku usalduse seoste osas. Kuigi ta oli arutelu alguse loendanud rohkelt ette Eesti e-riigi eeliseid, pidas ta vajalikuks selle teemaga tasa ja targu edasi toimetada.

“See, mis puudutab e-valimiste kui süsteemi terviklike lahenduste arendamist, on pikem arutelu. Ja see on kohane ning mõistlik. Selleks peab olema aga aega. Kiirustades otsuseid teha ei saa,” nentis Kõiv.

Strandberg jäi jätkuvalt seisukohale, et tegemist on ühiskondliku usalduse küsimusega. “Tuleb panustada kultuuri loomisse, mis usaldust kasvataks. See on põhiküsimus, mitte informatsiooni edastamise turvalisus. See on aluseks Šveitsi pangadusele ja sõjaväele ja kaitsesüsteemile, millele too ühiskond püsib,” juhtis ta tähelepanu, miks Šveitsis on e-hääletuse süsteemil suurem legitiimsus.

Ka Tarvi Martens oma arvamusest ei taandnud. Tema arvates kritiseerivad e-valimisi ja e-hääletamise süsteemi need, kes seda ei mõista või ei ole kaasaegse infotehnoloogia arenguga nii kursis: “Pigem on seotud hirmudega asjade osas, mida inimesed ei valda nii hästi. Kui leian midagi, mille üle karjuda, siis ütlen: “Tellis pähe, tellis pähe!””

Arutelu pingsa huviga jälgijal jäi aga neid erinevaid seisukohti kuulates tunne, et usalduse ja esindusdemokraatia üle võikski e-valimiste teema puhul lõputult filosofeerima jääda. Kui aga Eestil on olemas juba toimiv ja ennast valdavalt tõestanud e-hääletuse süsteem, siis on küsimus pigem tegudes, mis aitaks seda laiemalt demokraatia hüvanguks edasi arendada.

The post E-valimised: turvalisus on tehniline küsimus, tõsisem on ühiskondliku usalduse aspekt appeared first on Arvamusfestival 2014.

Ärge laske end markantsest pealkirjast eksitada, keegi ei ürita siin kohatuid väljendeid põhjendamatult õhku loopida. Tegemist on nimelt väljavõttega Daniel Vaariku raamatust “Praktikaaruanne”, kus ta esitab küsimuse: “Kuidas see kõik (Eesti ajakirjandusega – toim) ikkagi nii persse läks?”.

Kuid seda saab üle kanda ka Eesti poliitmaastikule. Eilsel arutelul “Poliitika tulevik: parteidega ja ilma” juhtis eeltoodud küsimuse ning Eesti poliitika vahelisele seosele tähelepanu Rahvakogu eestvedaja Urmo Kübar. Tõsi, ta kasutas Vaariku tsiteerimisel viisakamat terminit.

Tarmo Jüristo ütles, et ei tahaks pakkuda ravi ega diagnoosi Eesti erakondadele. Tema hinnangul on parteid sattunud väga ebamugavasse situatsiooni, kus paljud inimesed neid erinevatest suundadest nö tulistavad. “Minu arvates on tähtis silmas pidada, et esindusdemokraatia pole homogeenne, see pole kõikjal samamoodi,” rääkis Jüristo.

Ta ütles, et erakondadega seonduvad probleemid võivad tuleneda sellest, et nii poliitikas kui ka kultuuris on tänapäeval nn muutuste periood, seeläbi võivad aga probleemid üksteist võimendada. Süüdistatakse aga just riigiesindajaid, kes on määratud rahva huvide eest seisma.

Pekki läks siis kuidas?

Adekvaatseima vastuse pakkus välja Siim Kallas. Ta rääkis 20 aasta tagusest ajast, kui Eesti demokraatia alles tekkima hakkas ning tõi näitena välja tollaste valimissaadete olemasolu, mis algasid õhtul kell 9. Kallas heitis nalja selle üle, et saatejuht võis olla saateajal pea magama vajunud, kuid see pole oluline. Oluline on see, et neis saadetes võis täheldada ulatuslikku debatti. Tänapäeval säärast avalikku debatti enam eriti ei kohta ning ekspeaministri arvates on see selgelt probleemiks.

Kallas avas poliitmaastiku telgitaguseid ning seletas, et valimisi ei võideta idee, vaid poliittehnoloogia abil. “Ma pole kunagi osanud kujundada poliitikat, mis võidaks palju hääli. Kui valimised võidetakse poliittehniliste nippidega, siis ei teata, mida teha edasi siis, kui võimule jõutakse,” ütles ta. Ekspeaminister rääkis, et arvamusfestivalil osalevate inimeste häältega poleks aga midagi peale hakata. “On vaja saada 250 000 häält, ja need hääled võidetakse teistmoodi kui siin rääkides,” lisas Kallas.

Poksiringis malet ei mängi

Annika Uudelepp leidis, et uute tegijate jaoks on raske poliitikasse tulla. “Kui on poksireeglid ja keegi tuleb näiteks malet mängima, siis ta lõpetab verise ninaga,” rääkis ta. Uudelepa arvates on valijate ning nende esindajate vahel barjäärid ning tema hinnangul on antud barjäärid kommunikatsioonitehnoloogia arengu läbi pigem tugevnenud. Nii kaua kuni barjäärid säilivad, saavad malemängijad nina jooksma või siis peaks olema malemängijaid oluliselt rohkem, rääkis Uudelepp.

Andreas Kaju arvates on probleem see, et kui osa inimeste arvates on demokraatia eesmärk, siis teiste jaoks vahend. “Riik on repressiivorgan ja vägivallamonopol, millel on väga palju võimu,” ütles Kaju. Tema hinnangul on muutunud korruptsiooni tajumine ning vähenenud on nii poliitika kui ka meedia legitiimsus. Ettevõtja rääkis, et valimistevaheliseks ajaks tuleks välja selgitada legitiimsust säilitav meetod, kuid ühiskonna arenedes võimenduvad probleemid nii ehk naa.

Lahenduseks võiks siis olla…?

Kokkuvõttes võib öelda, et taasiseseisvumise järgselt on arenenud nii ühiskond kui ka kommunikatsioonitehnoloogia, kuid arutelul osalejate hinnangul on vähenenud sisuline ja ulatuslik debatt. Võttes õiguse arutelu vabalt tõlgendada, saab väita, et kindlasti pole Eesti poliitmaastik läinud pekki pelgalt riigiesindajate töö puuduste tõttu. Probleemiks võiks pigem pidada seda, et 250 000 valijat “lähevadki haneks” poliittehnoloogiliste nippide peale. Miks aga lastakse üldse sellisel poliittehnoloogial valitseda? Ilmselt peaks siinkohal peeglisse vaatama televisiooni-, raadio- ja trükimeediatoimetused.

Kui ulatuslikku debatti ei võimaldata, siis miks peaks erakondadel olema huvi põhjalikku ning üksikasjalikku programmi välja mõelda? Lihtsam on jätkata primitiivselt poksides ning jätta keerukas malemäng kõrvale. Mäletatavasti tuleneb väljend “tuupi andma” Riigikogu hoones aset leidnud intsidendist, kus Artur Tupits kolleegile kätega kallale läks ja ütles: ”No nüüd annan sulle ühe tupitsa!”

Seega, muutuma peaks mentaliteet – mängiks ehk malet ja jätaks poksi eelmisse vabariiki.

The post Kuidas see kõik ikkagi nii pekki läks? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Esimese arutelu teemaks, mis Paide Vallimäe Loodelaval ettekandmisele tuli, oli “Millist riiki jaksame ja tahame pidama”. Ilmselt ei ole see aga enam juhuslik, et kõik käsitlused, mis lähtuvad riigi rahanappusest, otsaga kohalike omavalitsuste ning nende liitmiste-lahutamisteni jõuavad.

Laval võtsid sõna Ülle Madise, Sulev Valner ja Toomas Kiho ning neid pidi modereerima Toomas Mattson. Mattsonil oli aga ka endal palju öelda.

Algatuseks selgitas Mattson, et inimeste ootused riigi suhtes on ebaproportsioonaalselt suured ning inimeste julgus ja tahe käituda aktiivsete kodanikena on jällegi nirupoolne. “Meie rahvaarv väheneb, rahvastik vananeb, Eesti asustus on hõre ja inimesed ootavad riigilt liiga palju,” võttis ta kokku ja tuletas meelde, et peab leidma võimaluse, kuidas kestlikult kahaneda [vahemärkusena: kas saab üldse kestlikult kahaneda? – KR].

Ülle Madise peamise seisukohana jäi kõlama, et kohalike omavalitsuste tegevust ei saa, ei tohi iga üksuse puhul ühe puuga lüüa, vaid leida need lahendused, mis iga üksiku omavalitsuse puhul kõige mõistlikum ja loogilisem tundub ning kõige paremini töötab. Madise leidis, et riigiametnikud ei usalda piisavalt tavalisi inimesi ja nende kogemusi. Madise tõi näite: kui näiteks Taanis otsustab lasteaiakasvataja, et lapsed magavad täna õues või kasvatavad koos õunu, et neist hiljem koos õunamahla teha, siis nii ongi, ent Eestis peavad lasteaiaõpetajad läbima atesteerimise ning kogu tegevust saadab ühtlane regulatsiooni ja reglementeerimise tontlik huugamine. Ülle Madise arvas ka, et igas asjas ei saa Põhjamaadest eeskuju võtta, sest Eesti rahvastikutihedus on teistsugune (ühtlasem ja hõredam) ning seega ei saa põhja- ja läänenaabrite kogemust täielikult Eestile üle kanda.

Toomas Mattson uuris Sulev Valnerilt: kuidas tõmbekeskuste reform kah edeneb, saab ta teoks või mitte? Valner kostis: ei mina tea, pole astroloog ja Igor Mangiga pole ka kaua rääkinud.

Küll aga oli Valner jõudnud külla Kaido Kamale, kes elavat sügaval metsapõues. Kama olla meenutanud, et kui üheksakümnendatel riik taastati, siis suure järjepidevuse vaimus, ent toona oleks saanud ka teistmoodi ja ühiskond oleks selle omaks võtnud. Valner tõi aga välja, et praegu liigub siiski tendents omavalitsuste liitumise poole: Eestis on 226 kohalikku omavalitsust, sügisel aga mitmed liituvad ja alles jääb 215.

Toomas Kiho rõhutas, et läbi tuleb mõelda need ülesanded, mis kohalikele omavalitsustele jäävad. Milline roll peaks kohaliku elu korraldamisel olema riigil ja milline kohalikul omavalitsusel? Kõlab mõistliku ja tüütuseni tuttava küsimusena.Toomas Kiho jutust jäi aga enim kõrva palve pidada edaspidi normaalseks ka neid inimesi, kes Suur-Tartus või Suur-Tallinnas elavad – ka muude inimeste vaatepunktid pidavat olulised olema. Kas aga Sulev Valner seda palvet eiras, andes mõista, et Tallinna suhtes on muu Eesti tagatuba ja/või eesruum, jäägu igaühe enda otsustada.

The post Haldusreform – Eesti tüütuim ja seksikaim probleem appeared first on Arvamusfestival 2014.

Hetkel veel käivas Arvamusfestivali esimeses arutelus jäi kõlama Ülle Madise mõte, et kohalike omavalitsuste reformimisel tuleks kohapealseid inimesi rohkem usaldada ja anda võimalus kohapeal otsustada, kuidas mingid asju kõige paremini korraldada.

Kesksete standardite, miinimumnõuete ja normide üle vaidlemise asemel peaks lähenema lokaalselt ja erinevates piirkondades rakendama valitsemisel erinevaid mudeleid.

The post Ülle Madise: Kohapealseid inimesi tuleb rohkem usaldada! appeared first on Arvamusfestival 2014.