“Eesti mees on selline, kes ei taha rääkida. Kui ta paneb pisut jooki sisse, siis ta ta tahab rääkida. Ja kui ta paneb veel jooki sisse, siis tahab ta suisa laulda.”
See oli üks näidetest, mille tõi alkoholisõltuvusest doktoritöö kirjutanud Riina Raudne Kagulava arutelul “Kas alkoholisõltuvuse juured on kultuuris?”. Fookusgrupid olid Raudsele rääkinud, et peaasjalikult juuakse selle pärast, et on väga raske elada. ”
Seitsesada aastat oli orjust ja nii raske oli ja siis oli nõukogude aeg ja väga raske oli ning nüüd imeb kapitalist verd ja nii raske on. Vihma sajab ja nii halb on ja päike paistab ja siis on ka halb,” näitlikustas Raudne põhjuseid, miks Eesti inimesed suurtes kogustes alkoholi tarbivad.
Uute joodikute kasvatamine
Statistika räägib, et Eesti mehed elavad kaheksa aastat vähem kui nende sookaaslased Lääne ühiskondades ning et kümnendik surmadest on Eestis alkoholist põhjustatud. Raudne selgitas ka, et 10-15 % alkoholitarbijatest toovad alkoholitootjatele poole nende kasumist ning alkoholitootjad teavad seda. Raudse järgi on alkoholitootjad huvitatud sellest, et noored inimesed õpiksid võimalikult varakult alkoholi tarbima, et nende aju harjuks sellega võimalikult kiiresti, sest nii kasvab neist suurema tõenäosusega ustav klientuur.
Anzori Barkalaja märkis ära, et alkoholitootjate eesmärk ei ole ühiskonda välja suretada, küll aga kasumit kasvatada ning mõeldakse just hetkekasumi, mitte pika perspektiivi peale.
“Me kõik oleme narkomaanid, viimne kui üks,” sõnas Barkalaja ja selgitas, et inimesele on omane vajadus teadvusseisundeid muuta, ent alkoholi asemel on selleks ka muid variante, näiteks muusikaga tegelemisest või spordist võib saada väga n-ö kõva laksu. “Mehhanism on sama, aga tulemused hoopis teised,” ütles Barkalaja.
Barkalaja seisukohta toetas ka Egge Kulbok-Lattiku ülevaade viimaste sajandite alkoholikultuurist Eestis. 18. ja 19. sajandil tegutses Eestis hulgaliselt kõrtse, ent kui need ära keelati, siis ei olnud inimestel enam kohta, kus koos käia. Sotsiaalseid vajadusi hakkasid kõrtside asemel rahuldama rahvamajad, koorilaul ja seltsid. “Koorilaulu kaudu tundis inimene ülendust ja väge teistmoodi kui juues,” kinnitas Kulbok-Lattik. Kui aga venestamise ajal ka need ära keelati, hoogustus Eestis karskusliikumine, mis oli omakorda seotud mõtlemiskultuuri arengu ja rahvusliku liikumisega. “Purjus talupoegadega saab mässu teha, aga nendega ei saa riiklust rajada,” sõnas Kulbok-Lattik.
Alkoholitont ja tondi suur vari
Nii Barkalaja kui ka Raudne tõid erinevates sõnastustes välja, et alkoholist ei tasu teha suuremat tonti, kui ta tegelikult on. Raudne arvas, et alkoholidebatt on Eestis polariseerunud: kas keelame täielikult või lubame kõike. Selliste lähenemiste asemel soovitas Raudne mõelda alkoholist kui ressursist, mida tuleb vastutustundlikult tarbida ning leidis, et poliitilised meetmed võivad siiski paljuski aidata. Ta tõi näite siseruumides suitsetamise keelu kohta, mis mõned aastad tagasi jõustus ning märkis, et regulatsioonist on nüüdseks saanud aktsepteeritud norm.
Anzori Barkalaja üllatas aga suurt hulka publikust sellega, et kaitses alkoholitarbimist argumendiga, et sellega on siinne rahvas rohkem harjunud kui mõne muu mürgiga. “Oopimist ja kanepist läheme täitsa segi, aga mõned muud rahvad ei kannata jälle kanget alkoholi üldse.” Barkalaja tuletas meelde kuiva seaduse tagajärgi USA-s. “Alkohol ei ole üldse iseenesest mingi halb asi. Küsimus on selles, kuidas teda kasutada,” ütles ta.
Tulles tagasi inimese vajaduse juurde teadvusseisundeid muuta, pakkus Barkalaja ka lahenduse välja. Lahendus seisneks selles, et riik toetaks rohkem laste huviharidust ja spordiharrastusi, et nad harjuksid teisiti oma laksu kätte saama. “See ei ole pikas perspektiivis riigi jaoks kulutus, vaid päris kindlasti investeering,” rõhutas Barkalaja veendunult. “Kirvega võib vehkida, aga ühel juhul päid, teisel juhul puid.”