Lapsena oli mu suurim armastus lugemine. Õigemini kõigepealt kuulamine, kui isa meile vanema vennaga enne magamajäämist mõnest raamatust alati kaks peatükki ette luges – justkui üks kummalegi. Siis sai vend tähed selgeks ning mõnda aega nuiasin ettelugemist temalt. Kuni ta ühel päeval sellest tüdinuna rehmas, et lugegu ma nüüd ise, ja oma aabitsa mu ette lükkas.

Ma ei mäleta oma esimesi samme või esimesi öeldud sõnu, aga ma mäletan neid trükitähti pildi all lambast, kes auto ette hüppas, mis järsku mu jaoks lause moodustasid. Milline võimas, seni tundmatu nauding see oli – mu senise elu suurim saavutus.

Ja millised maailmad mu ees nüüd avanesid! Järsku olin kõikvõimas. Kui tahtsin, võisin lasta Viplalal perekond Blomi ära tinistada kasvõi viis korda järjest. Kui tahtsin, jätsin kurbade silmadega lapskuningas Maciuśe elama – selleks tuli vaid raamatukaaned õige koha peal sulgeda. Isegi vanaema ühe lemmiklaulu noor paadimees ei kavaldanud mind enam üle – ma sain nüüd, lugejana, aru küll, et ta mitte ei käulata nii lahkelt neiule, vaid lihtsalt ulatab käe.

Veel enne, kui tänavuse Arvamusfestivali esimesed arutelud Paide vallimäel alata said, kõlas siin-seal juba murelikke hääli, et kas nende tulemusena ikka midagi muutub. “Elan küll Paide lähedal, aga jätan siiski minemata,” kirjutas üks naine eile sõbra Facebooki-postituse all. “Kahjuks ei usu, et sellisest kokkutulekust mingit kasu sünniks.”

Ju on tõesti inimesi, kes plaanivad omi päevi nii, et ei võta kunagi ette midagi, mille täpset tulemust nad ei näe. Ning ju nad on sellega rahul, aga ometi tundub see mulle kõrvalt vaadates kuidagi nukker. Kui üksluine on elu, kus iga samm viib sind vaid paikadesse, mida sa juba ette tead!

Mulle tundub, et hea arutelu pakub isegi suuremat naudingut kui hea raamatu lugemine. Sa asud oma kaaslastega teele ega tea, kuhu välja jõuad. Pidevalt hargnevad te ees erinevad rajad ja on teie valida, millist neist astuma hakata. Mõni osutub tupikuks, ja siis on võimalik tulla tagasi ning võtta mõni teine teeots. Mõned teed on juba mitu korda käidud, aga uued kaaslased võivad sealgi juhtida su tähelepanu millelegi, millest varem oled mööda vaadanud. Nii võid isegi tuttavasse paika jõudes olla üllatunud, kui põneva teekonna sa seejuures läbisid.

Inimene on valiv olend ning valikuprotsess on erakordselt nauditav. Me ei saa endale valida oma matemaatikat, mille järgi näiteks 5 × 5 = 10. Me ei saa valida, millise gravitatsioonijõuga Maa meid enda külge tõmbab. Aga oma arvamust saame me valida, nii palju kui aga tahame. Me ei saa muuta fakte, aga saame muuta seda, kuidas neid näeme, seostame, milliseid tähendusi neile anname, mida oma teadmistega peale hakkame. Omada oma, tarka arvamust, õppida ja mõista midagi uut on eriliselt hea tunne.

Ja mida kõike me oma arvamusega teha saame! Võime oma arvamuste eest kirglikult seista ja võime uusi teadmisi saanuna öelda, et mõtlesin ümber ja mul on nüüd teistsugune arvamus. Kui tahame, hoiame oma arvamuse endale, kui tahame, jagame teistega – ning ei jää ise sellest kröömikesegi võrra arvamusvaesemaks. Voli järgi võime võtta teiste arvamusi ja öelda, et nüüd on see ka minu oma.

See on nagu muinasjutupuder – potike keeb ja sisu aina paisub. Iga inimene Paide vallimäel on must targem ja mina olen targem igaühest neist.

Seega muutub sisutühjaks ka aasimine, et kas nüüd tohib siis arvata ainult Arvamusfestivalil. Või et Paides toimuv kuidagi monopoliseeriks arvamist – täpselt nii, nagu laulupidu ei monopoliseeri laulmist. Laulda saab ja on tore nii üksi kodus tube koristades, sõbraga autos sõites, perega sünnipäevalauas või oma kooriga rahvamaja laval – suur pidu ei asenda ühtegi neist, aga ka mitte vastupidi. Laulupidu toob kokku proffe lauljaid ja kogenud asjaarmastajaid, aga innustab laulma ka neid, kes seda juba aastaid või üldse kunagi teinud pole. Samamoodi on Arvamusfestivaliga.

Nõnda ei suuda ma kuigi palju muretseda ka selle pärast, kas Arvamusfestivalil kõlavaid mõtteid ikka piisavalt kuulda võetakse ja mis täpselt selle tulemusena ikkagi muutub. Ma tean, et mina kindlasti võtan enda jaoks olulisi ja huvitavaid mõtteid kuulda ning lahkun homme Paidest mõtterikkama ja –targemana. Ja kindlasti ma kasutan neid oma edasises elus. Pole ühtegi põhjust arvata, et teised kuidagi teisiti toimiks.

Mustkunsti aga Paidest tõesti oodata ei maksa. Ei juhtu seda, et keegi ütleb mõnes siinses arutelus võlusõnad, käib pauk, lendab sädemeid, ning suitsu hajudes seisame täiesti uues maailmas. Muutused toimuvad ikka siis ja ainult siis, kui me ise neid oma igapäevase käitumise ja tööga ellu viime. Paide on täna ja homme üks koht, kus koos teiste meeldivate, oma eriala armastavate inimestega koguda selleks mõtteid, kontakte, kokkuleppeid ja innustust.

Mis kasu oli sellest, et isa meile vennaga unejuttu luges? Ma tõesti ei oska öelda. Aga ma olen väga tänulik, et ta seda tegi.

Urmo Kübar
Vabaühenduste liidu EMSL töötaja

The post Arvamise nauding appeared first on Arvamusfestival 2014.

„Korraldame festivali eesmärgiga, et sellest kasvab sammhaaval hinnatud, vaba ja inspireeriv arutelukeskkond aktiivsetele eestimaalastele,“ sõnas Arvamusfestivali üks korraldajatest, Urmo Kübar. Just tema juhtis meeskonda, kes pani kokku programmi Mäe- ja Orulavale. Need on ainsad lavad, mille programmi koostab festivali korraldusmeeskond, kõik teised arutelud sünnivad erinevate organisatsioonide ja ühenduste koostöös.

Mäe- ja Orulaval peetakse kahe päeva jooksul peaaegu 20 arutelu Eesti jaoks olulistel teemadel. Vaetakse, kas on mõistlik väljarännet peatada, kuidas ja mida ette võtta meie maavaradega, uuritakse, kuhu kaob koolirõõm, peetakse nõu, milline peaks olema riigi roll ettevõtluses. Kõneks on ka julgeolek, elu maapiirkondades, eestimaalaste tervis, samuti Eesti tark ja pehme võim. Veel küsitakse, milline on saja-aastase Eesti Vabariigi tulevik. Festivali alustab endiste peaministrite arutelu “Mida teeksime täna teisiti?”. Viimases arutelus kohtuvad parlamendierakondade juhid. Arutelude pealkirjad ja toimumisajad on juba üleval festivali kodulehel, neis osalevate arutlejate nimed avalikustatakse järk-järgult suve jooksul.

„Meie vabatahtlikest meeskond on terve kevade ettevalmistustega tegelenud ja tänasest kodulehel oleva programmi kokkupanekuks tegi tööd kümneid inimesi. Palju ideid saime veebruaris toimunud teemakorjelt, kust kogunes üle saja ettepaneku,“ sõnas Kübar, tunnistades, et kõiki ideid polnud kahjuks võimalik Arvamusfestivali ametlikku programmi mahutada. „Neile, kes oma teemat ei leia Mäe- ega Orulavalt või mõnelt teemalavadest, jääb mõistagi veel vaba mikrofon või siis võimalus mistahes vabal muruplatsil maha istuda ning arutelu käima tõmmata.“

Arvamusfestival toimub tänavu 15.-16. augustil Paide Vallimäel, tegemist on ärksate ja aktiivsete inimeste kohtumispaiga ja mõttevahetuskohaga Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Festivali eesmärk on tuua kokku erinevaid vaatenurki ja ideid, et arutelude tulemusel sünniks uusi teadmisi, alguse saaksid uued ühiskonna jaoks kasulikud ettevõtmised ning areneks arutelukultuur Eestis. Arvamusfestival toimus esimest korda eelmisel aastal, kui kahe päeva jooksul peeti ligi 50 arutelu ja õpituba, arutelulavadel diskuteeris 200 inimest, osalejatena oli kohal umbes 2000 inimest.

Arvamusfestivali tänavust esialgset programmi vaata siit.

Lisainfo:
Urmo Kübar
Arvamusfestival 2014 sisutiimi juht
Tel: 522 6504
E-post: urmo.kybar@arvamusfestival.ee

The post Teise Arvamusfestivali kavas üle 150 sisuka arutelu appeared first on Arvamusfestival 2014.

Veebruarikuine avatud ideekorje tõi Arvamusfestivali sisu kokku panevale meeskonnale sadakond ettepanekut tänavusteks debatiteemadeks. Ettepanekute arvu järgi olid popimateks valdkondadeks haridus, majandus ja rahvastik, kuid arutelusid sooviti ka näiteks teemadel nagu vaikus, Maa kosmiline ajalugu, metafüüsika või transhumanism.

Umbes pooltel juhtudel oli idee pakkuja valmis ka arutelu korraldamise enda peale võtma, mis on ka festivali korraldajate idee – mida rohkem erinevaid tegijaid, kes lähtuvad Arvamusfestivali heast tavast ning eesmärgist aidata kaasa arutelukultuuri arengule ja selle kaudu uute teadmiste tekkimisele-levile ühiskonnas, seda sisukam ja huvitavam festival saab.

Märtsis on meie peamine ülesanne olnud vaadata, millised valdkonnad võiksid saada eraldi lava ning millised teemad tuua Mäe- ja Orulavale. Need lavad on ainsad, mille programmi festivali korraldusmeeskond ise kokku paneb.

Mõlema ülesandega on töö poole peal, sihiga programm valmis saada aprillis-mais. Laias laastus oleme vaielnud, milliseid teemasid Mäe- ja Orulavale tuua, küll aga pole veel täpselt sõnastatud iga arutelu teemat, mille järel järgmise tööna algaks osalejate leidmine. Kindel on see, et neil lavadel arutatakse 15.-16. augustini haridus-, lõimumis-, väljarände, julgeoleku, majandus-  ja maaelu küsimusi, aga ka näiteks küsimusi dopinguvabast spordist ja valikuvabadusest tervishoius. Festivali lõpetab 2015. aasta Riigikogu valimiste esinumbrite ehk peaministrikandidaatide debatt.

Muid lavasid tuleb vähemalt tosinkond ning neid on omakorda kolme tüüpi. Mäe- ja Orulavaga sarnast “kirjut” programmi pakuvad meedialavad, millega tulevad välja kõik meie suuremad meediakontsernid. Erakonnad pakuvad Paides taas arutelusid oma maailmavaatetelkides. Ning kolmandaks kerkib Vallimäele mitmeid ühe- või kahepäevaseid teemalavu, mille programmi panevad üksi või mitmekesi kokku vastava valdkonna organisatsioonid. Ka see loetelu pole veel lõpuni valmis, kuid tõenäoliselt võib sel aastal arvestada näiteks hariduse, ettevõtluse, rahvastiku, keskkonna, vabakonna, linnaruumi, arengukoostöö jt selliste lavadega.

Neile, kelle pakutud teemad ei mahu ei Mäe- ega Orulavale või mõnele teemalavadest, jääb mõistagi veel avatud mikrofon või siis võimalus mistahes vabal pinnal maha istuda ning arutelu käima tõmmata.

The post Festivali kava valmib mais appeared first on Arvamusfestival 2014.

Ärge laske end markantsest pealkirjast eksitada, keegi ei ürita siin kohatuid väljendeid põhjendamatult õhku loopida. Tegemist on nimelt väljavõttega Daniel Vaariku raamatust “Praktikaaruanne”, kus ta esitab küsimuse: “Kuidas see kõik (Eesti ajakirjandusega – toim) ikkagi nii persse läks?”.

Kuid seda saab üle kanda ka Eesti poliitmaastikule. Eilsel arutelul “Poliitika tulevik: parteidega ja ilma” juhtis eeltoodud küsimuse ning Eesti poliitika vahelisele seosele tähelepanu Rahvakogu eestvedaja Urmo Kübar. Tõsi, ta kasutas Vaariku tsiteerimisel viisakamat terminit.

Tarmo Jüristo ütles, et ei tahaks pakkuda ravi ega diagnoosi Eesti erakondadele. Tema hinnangul on parteid sattunud väga ebamugavasse situatsiooni, kus paljud inimesed neid erinevatest suundadest nö tulistavad. “Minu arvates on tähtis silmas pidada, et esindusdemokraatia pole homogeenne, see pole kõikjal samamoodi,” rääkis Jüristo.

Ta ütles, et erakondadega seonduvad probleemid võivad tuleneda sellest, et nii poliitikas kui ka kultuuris on tänapäeval nn muutuste periood, seeläbi võivad aga probleemid üksteist võimendada. Süüdistatakse aga just riigiesindajaid, kes on määratud rahva huvide eest seisma.

Pekki läks siis kuidas?

Adekvaatseima vastuse pakkus välja Siim Kallas. Ta rääkis 20 aasta tagusest ajast, kui Eesti demokraatia alles tekkima hakkas ning tõi näitena välja tollaste valimissaadete olemasolu, mis algasid õhtul kell 9. Kallas heitis nalja selle üle, et saatejuht võis olla saateajal pea magama vajunud, kuid see pole oluline. Oluline on see, et neis saadetes võis täheldada ulatuslikku debatti. Tänapäeval säärast avalikku debatti enam eriti ei kohta ning ekspeaministri arvates on see selgelt probleemiks.

Kallas avas poliitmaastiku telgitaguseid ning seletas, et valimisi ei võideta idee, vaid poliittehnoloogia abil. “Ma pole kunagi osanud kujundada poliitikat, mis võidaks palju hääli. Kui valimised võidetakse poliittehniliste nippidega, siis ei teata, mida teha edasi siis, kui võimule jõutakse,” ütles ta. Ekspeaminister rääkis, et arvamusfestivalil osalevate inimeste häältega poleks aga midagi peale hakata. “On vaja saada 250 000 häält, ja need hääled võidetakse teistmoodi kui siin rääkides,” lisas Kallas.

Poksiringis malet ei mängi

Annika Uudelepp leidis, et uute tegijate jaoks on raske poliitikasse tulla. “Kui on poksireeglid ja keegi tuleb näiteks malet mängima, siis ta lõpetab verise ninaga,” rääkis ta. Uudelepa arvates on valijate ning nende esindajate vahel barjäärid ning tema hinnangul on antud barjäärid kommunikatsioonitehnoloogia arengu läbi pigem tugevnenud. Nii kaua kuni barjäärid säilivad, saavad malemängijad nina jooksma või siis peaks olema malemängijaid oluliselt rohkem, rääkis Uudelepp.

Andreas Kaju arvates on probleem see, et kui osa inimeste arvates on demokraatia eesmärk, siis teiste jaoks vahend. “Riik on repressiivorgan ja vägivallamonopol, millel on väga palju võimu,” ütles Kaju. Tema hinnangul on muutunud korruptsiooni tajumine ning vähenenud on nii poliitika kui ka meedia legitiimsus. Ettevõtja rääkis, et valimistevaheliseks ajaks tuleks välja selgitada legitiimsust säilitav meetod, kuid ühiskonna arenedes võimenduvad probleemid nii ehk naa.

Lahenduseks võiks siis olla…?

Kokkuvõttes võib öelda, et taasiseseisvumise järgselt on arenenud nii ühiskond kui ka kommunikatsioonitehnoloogia, kuid arutelul osalejate hinnangul on vähenenud sisuline ja ulatuslik debatt. Võttes õiguse arutelu vabalt tõlgendada, saab väita, et kindlasti pole Eesti poliitmaastik läinud pekki pelgalt riigiesindajate töö puuduste tõttu. Probleemiks võiks pigem pidada seda, et 250 000 valijat “lähevadki haneks” poliittehnoloogiliste nippide peale. Miks aga lastakse üldse sellisel poliittehnoloogial valitseda? Ilmselt peaks siinkohal peeglisse vaatama televisiooni-, raadio- ja trükimeediatoimetused.

Kui ulatuslikku debatti ei võimaldata, siis miks peaks erakondadel olema huvi põhjalikku ning üksikasjalikku programmi välja mõelda? Lihtsam on jätkata primitiivselt poksides ning jätta keerukas malemäng kõrvale. Mäletatavasti tuleneb väljend “tuupi andma” Riigikogu hoones aset leidnud intsidendist, kus Artur Tupits kolleegile kätega kallale läks ja ütles: ”No nüüd annan sulle ühe tupitsa!”

Seega, muutuma peaks mentaliteet – mängiks ehk malet ja jätaks poksi eelmisse vabariiki.

The post Kuidas see kõik ikkagi nii pekki läks? appeared first on Arvamusfestival 2014.