Arvamusfestivali lõpetas arutelu teemal „Eesti mõte“. Vestluse juhid Tiina Kaalep ja Mari-Liis Jakobson püstitasid küsimuse murettekitavalt suurest väljarändest: Eesti on väike, ent ometi paistab justkui ajaks ta üle ääre. Eelmisel aastal vähenes Eesti rahvastik 6629 inimese võrra, välismaal elab praegu kuuendik kõigist eestlastest.

Sel teemal olid sõna võtma palutud parlamendierakondade juhid, kellest kohale oli tulnud täpselt pooled – Sven Mikser Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast ja Urmas Reinsalu Isamaa ja Res Publica Liidust.

Mikser oli arutelu algatajatega nõus ja tunnistas, et demograafiline seis on hetkel Eesti suurim väljakutse. Eriti seetõttu, et Eestist lahkujate seas on kõige enam tööealisi noori. Valitsuserakonna esindajana suhtus Urmas Reinsalu probleemi veidi positiivsemalt ja märkis, et ränne on põhimõtteline vabadus. Riigi jaoks muutub see probleemiks siis, kui inimesed on sunnitud lahkuma majanduslikel põhjustel. Valitsuse jaoks on rändeprobleem otseselt seotud palkade küsimusega. Eesti palgad on madalad ja tootlikkuse käärid võrreldes teiste riikidega suured. Reinsalu sõnutsi näeb valitsus probleemi lahendusena hariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse tõstmist ning rahvusliku kapitalituru arengu soodustamist. Mikser toonitas, et iseäranis valus on riigile just kõrge väljaõppe saanud spetsialistide kadu ning lisaks tulevikku suunatud haridusse panustamisele on tarvis tähelepanu pöörata ka praegu raskes olukorras olevatele inimestele.

Publiku seast tõi üks kõneleja välja, et palkade kõrval on probleemiks võrdsete võimaluste puudumine. Vene noored on valmis Eestist lahkuma, kuna nad ei usu, et neil oleks siin perspektiivi. Samuti puudutab võrdsete võimaluste küsimus ka naisi. Teine oluline märkus kuulajaskonna seast puudutas seda, et sageli kiputakse rõhuma lahkujate süütundele, samas kui ehk oleks tarvis hoopis otsida positiivsemaid võimalusi, et inimesed tahaks Eestisse jääda – väärtustada inimesi nii retoorilisel kui sisulisel tasandil. Mikser arvas selle peale, et õigupoolest ei peaks me rääkime inimeste kinnihoidmisest. Riigil pole vaja inimesi jääma veenda, riik peab looma tingimused, et kodanikel oleks hea jääda.

Ent mida teha nendega, kes on juba läinud? Reinsalu meelest on siin olulina hoida alles inimeste sidet Eestiga ja seda eelkõige läbi kultuurivälja. Selleks oleks tarvis eraldi programme, sest senine Rahvuskaaslaste programm on jäänud liialt kitsaks. Ka Mikser nõustus, et on oluline hoida sidet lahkunutega. Seejuures tasuks ehk olla avatum ka topeltkodakondsuse küsimuses, et segaabieludest sündinud lapsed ei seisaks ühel hetkel sundvaliku ees. Tagasitulekutoetuste asemel tasuks kasutada ressursse paigalejäämise soodustamiseks, aidata ettevõtteid, et suudetaks säilitada töökohti. Lisaks on arukas soodustada seda, et andekatel inimestel, kes Eestisse mujalt õppima tulevad, oleks lihtsam oma tulevikku Eestiga siduda.

Selle peale tundsid vestluse juhid huvi võimaliku sisserände kohta. Kas sisserändest võiks saada Eesti kasvumootor? Mikseri meelest, peaks inimesed olema vabad minema ja tulema ning Eestil tasuks võtta avasüli vastu need, kes võimelised siia panustama. Immigratsioonile tuleks seada mõistlikud piirangud. Konservatiivse erakonna esindajana oli Reinsalu seisukohal, et sisseränne pole mingi majanduskasvu ime ja toonitas, et juba praegu on Eesti ja Läti suurima immigrantide hulgaga riigid Euroopa Liidus. Arukas riik ekspordib tööd, mitte ei impordi tööjõudu. Riigi huvi sisserände puhul on aidata Eesti ettevõtetel konkureerida ajudele ja leevendada sellega seotud bürokraatiat, ent seejuures ei saa lahkunud eestlasi kompenseerida muulastega. Mikser viimases erilist probleemi ei näinud, kuna Eesti olevat hetkel välismaalaste jaoks niikuinii väheatraktiivne maa.

Kui arutelu ohjajad uurisid, millised on parlamendierakondade ideed, kuidas eesti elu paremaks teha, et lahkujaid ja rahulolematust oleks vähem, kordas Urmas Reinsalu veel korra üle, et võtmetähtsusega on siin haridus ja rahvusliku kapiralituru arendamine. Mikseri meelest aga on olulisim investeerida inimvarasse ning mitte mingil juhul ei tohiks lasta tekkida nö kadunud põlvkonnal. Riigi ülesandeks siinjuures oleks pakkuda teatavat turvavõrku, et inimesed julgeksid vabamalt võtta riske ja end seeläbi teostada.

Tulevikuvisioonide osas olid mõlemad vestluskülalised arvamusel, et tulevikus võib Eesti patrioot elada mis tahes maailma paigas.

The post Viimane arutelu: Eesti mõte appeared first on Arvamusfestival 2014.