Hoolimata varajastest hommikutundidest ja vähestest arutelu alguseks kohaletulnutest kujunes arutelu sallivusest kohati teravaks ning aja jooksul lisandunud kuulajadki väljendasid aktiivselt oma arvamust. Kõlama jäid nii toetavad kui kriitilised hinnangud.

Arutelu juhatas Viktoria Korpan, selles osalesid riigikogu liige Liisa Pakosta, Tallinna Ülikooli ajaloodoktorant Igor Kopõtin ning Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse juht Eduard Odinets.

Arutelu juht avas mõttevahetuse küsimusega, millal jõutakse Eestis selleni, et oleks võimalik rahulikult oma arvamust avaldada. Arutelus osalenud nõustusid, et arvamust peab olema võimalik väljendada ning ei uskunud, et arvamuse avaldamise seisukohalt oleks olukord väga halb. Küll aga leiti, et sallimisel ja oma arvamuse väljendamisel on piirid. Kopõtin näiteks rõhutas, et arvamusavaldus ei tohi olla suunatud teiste õiguste piiramisele või põhiseadusliku korra vastu. Mida ei tohiks tema arvates üldse sallida, on äärmuslikkus. Odinets tõstis esile arvamusfestivali, mis näitab, et oma arvamust on võimalik väljendada. Tema arvates on probleem pigem inimestes endis, kes ei julge arvamust avaldada.

Palju räägitigi sallivuse juurtest ja selle edendamisest. Näiteks Pakosta arvas, et need on paljuski lapsepõlves. Lastel peaks olema võimalus rääkida ja oma arvamust avaldada ilma, et sellesse suhtutaks halvasti. Selleni on tema hinnangul veel palju minna. Kopõtini arvates peaks kaotama Eestis oleva “postsovetliku sündroomi”, kasvatama kodanikuinitsiatiivi. Just haridussüsteem on see, mis mängib väga olulist rolli sallivuse arendamisel, eriti dialoogi, arutelu ja argumenteerimisoskuse juurutamisel. Odinets tõi välja, et inimesed küll tihtipeale avaldavad oma arvamust, kuid ei suuda seda põhjendada. Seda tulekski koolis õpetada.

Viktoria Korpan: kus on piir selgrootuse ja sallivuse vahel?
Mitmed kuuljad väljendasid innukalt oma seisukohti. Öeldi, et vaikimine ei tähenda alati tolerantsust, vaid hoopis ignorantsust või selgrootust. Üks kuulaja püstitas intrigeeriva mõttekäigu. Kui suurem osa sakslasi Holokausti ajal vaikisid, siis kas see tähendas nende nõusolekut? Sellele vaidles vastu Kopõtin, kes tõi näite Eesti ajaloost: suurem osa eestlastest vaikis Eesti okupeerimise ajal, kuid see ei tähenda, et nad oleksid sellega nõustunud.

Publik võttis arutelust aktiivselt osa.

Sallimise ja mittesallimise vahelise tasakaalupunkti leidmine oli üheks oluliseks teemaks. Eduard Odinets näiteks arvas, et ei ole hea arengut kuidagi eraldi kiirendada, aga ka mitte aeglustada, vaid areng peaks liikuma loomulikku rada pidi. Pakosta väljendas seepeale kriitikat erinevate suhtumist muuta püüdvate kampaaniate suhtes, sest need käsitlevad tema arvates mingeid stereotüüpe, mis ei pruugi alati kehtida.

Multikultuursus, inimõigused, rahvusvahelised suhted
Arutelus puudutati ka multikultuursust ning laiemalt sallivuse ja sallimatuse rahvusvahelist mõõdet. Kuulajate seast tõstatati küsimus, selle kohta, et kui lääneriigid mõistavad näiteks inimõigusi üsna üheselt, kas need teemad peaksid olema olulised ka riikidevahelises suhtluses. Näiteks inimõigused Hiinas on tihti leidnud kriitikat – kas sellest tulenevalt peaks näiteks vaatama ümber kaubandussuhted Hiinaga? Leiti, et selline lähenemine on liialt idealistlik ja tegelikult on pigem Hiina see, kes ise otsustab kaubandussuhete üle, mitte tema väiksemad kaubanduspartnerid.

Viimaste aastate kriitikat multikultuursuse aadressil käsitleti samuti. Eduard Odinets täpsustas, et Merkel ja Sarkozy ei mõistnud hukka multikultuursust kui sellist, vaid sedastasid lihtsalt, et nende mudelid multikultuursusest ei ole olnud edukad. On mitmeid multikultuursuse mudeleid, ühed on edukamad kui teised.

Mõttevahetuses puudutati arvukalt erinevaid teemasid ning mitmed käsitleti vaid põgusalt. Pärast diskussiooni esimese osa lõppu siirduti arutelutelki, kus jätkati nende teemade üle arutledes.

The post Kui sallitav on sallimatus? appeared first on Arvamusfestival 2014.