Esimese arutelu teemaks, mis Paide Vallimäe Loodelaval ettekandmisele tuli, oli “Millist riiki jaksame ja tahame pidama”. Ilmselt ei ole see aga enam juhuslik, et kõik käsitlused, mis lähtuvad riigi rahanappusest, otsaga kohalike omavalitsuste ning nende liitmiste-lahutamisteni jõuavad.

Laval võtsid sõna Ülle Madise, Sulev Valner ja Toomas Kiho ning neid pidi modereerima Toomas Mattson. Mattsonil oli aga ka endal palju öelda.

Algatuseks selgitas Mattson, et inimeste ootused riigi suhtes on ebaproportsioonaalselt suured ning inimeste julgus ja tahe käituda aktiivsete kodanikena on jällegi nirupoolne. “Meie rahvaarv väheneb, rahvastik vananeb, Eesti asustus on hõre ja inimesed ootavad riigilt liiga palju,” võttis ta kokku ja tuletas meelde, et peab leidma võimaluse, kuidas kestlikult kahaneda [vahemärkusena: kas saab üldse kestlikult kahaneda? – KR].

Ülle Madise peamise seisukohana jäi kõlama, et kohalike omavalitsuste tegevust ei saa, ei tohi iga üksuse puhul ühe puuga lüüa, vaid leida need lahendused, mis iga üksiku omavalitsuse puhul kõige mõistlikum ja loogilisem tundub ning kõige paremini töötab. Madise leidis, et riigiametnikud ei usalda piisavalt tavalisi inimesi ja nende kogemusi. Madise tõi näite: kui näiteks Taanis otsustab lasteaiakasvataja, et lapsed magavad täna õues või kasvatavad koos õunu, et neist hiljem koos õunamahla teha, siis nii ongi, ent Eestis peavad lasteaiaõpetajad läbima atesteerimise ning kogu tegevust saadab ühtlane regulatsiooni ja reglementeerimise tontlik huugamine. Ülle Madise arvas ka, et igas asjas ei saa Põhjamaadest eeskuju võtta, sest Eesti rahvastikutihedus on teistsugune (ühtlasem ja hõredam) ning seega ei saa põhja- ja läänenaabrite kogemust täielikult Eestile üle kanda.

Toomas Mattson uuris Sulev Valnerilt: kuidas tõmbekeskuste reform kah edeneb, saab ta teoks või mitte? Valner kostis: ei mina tea, pole astroloog ja Igor Mangiga pole ka kaua rääkinud.

Küll aga oli Valner jõudnud külla Kaido Kamale, kes elavat sügaval metsapõues. Kama olla meenutanud, et kui üheksakümnendatel riik taastati, siis suure järjepidevuse vaimus, ent toona oleks saanud ka teistmoodi ja ühiskond oleks selle omaks võtnud. Valner tõi aga välja, et praegu liigub siiski tendents omavalitsuste liitumise poole: Eestis on 226 kohalikku omavalitsust, sügisel aga mitmed liituvad ja alles jääb 215.

Toomas Kiho rõhutas, et läbi tuleb mõelda need ülesanded, mis kohalikele omavalitsustele jäävad. Milline roll peaks kohaliku elu korraldamisel olema riigil ja milline kohalikul omavalitsusel? Kõlab mõistliku ja tüütuseni tuttava küsimusena.Toomas Kiho jutust jäi aga enim kõrva palve pidada edaspidi normaalseks ka neid inimesi, kes Suur-Tartus või Suur-Tallinnas elavad – ka muude inimeste vaatepunktid pidavat olulised olema. Kas aga Sulev Valner seda palvet eiras, andes mõista, et Tallinna suhtes on muu Eesti tagatuba ja/või eesruum, jäägu igaühe enda otsustada.

The post Haldusreform – Eesti tüütuim ja seksikaim probleem appeared first on Arvamusfestival 2014.