Eilset festivalipäeva kokku võttes ütles näitleja Henrik Kalmet, et arvamusliidri asemel võiksime rohkem rääkida liiderarvamusest — oluline peaks olema arvamus, mitte see, kes ütleb.

Salvestust Henrik Kalmeti humoorikast ja teravast päevakokkuvõttest saab vaadata ERRi meelelahutusprogrammist Menu.

The post Henrik Kalmet: Võiks olla liiderarvamus, mitte arvamusliider appeared first on Arvamusfestival 2014.

Hoolimata varajastest hommikutundidest ja vähestest arutelu alguseks kohaletulnutest kujunes arutelu sallivusest kohati teravaks ning aja jooksul lisandunud kuulajadki väljendasid aktiivselt oma arvamust. Kõlama jäid nii toetavad kui kriitilised hinnangud.

Arutelu juhatas Viktoria Korpan, selles osalesid riigikogu liige Liisa Pakosta, Tallinna Ülikooli ajaloodoktorant Igor Kopõtin ning Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse juht Eduard Odinets.

Arutelu juht avas mõttevahetuse küsimusega, millal jõutakse Eestis selleni, et oleks võimalik rahulikult oma arvamust avaldada. Arutelus osalenud nõustusid, et arvamust peab olema võimalik väljendada ning ei uskunud, et arvamuse avaldamise seisukohalt oleks olukord väga halb. Küll aga leiti, et sallimisel ja oma arvamuse väljendamisel on piirid. Kopõtin näiteks rõhutas, et arvamusavaldus ei tohi olla suunatud teiste õiguste piiramisele või põhiseadusliku korra vastu. Mida ei tohiks tema arvates üldse sallida, on äärmuslikkus. Odinets tõstis esile arvamusfestivali, mis näitab, et oma arvamust on võimalik väljendada. Tema arvates on probleem pigem inimestes endis, kes ei julge arvamust avaldada.

Palju räägitigi sallivuse juurtest ja selle edendamisest. Näiteks Pakosta arvas, et need on paljuski lapsepõlves. Lastel peaks olema võimalus rääkida ja oma arvamust avaldada ilma, et sellesse suhtutaks halvasti. Selleni on tema hinnangul veel palju minna. Kopõtini arvates peaks kaotama Eestis oleva “postsovetliku sündroomi”, kasvatama kodanikuinitsiatiivi. Just haridussüsteem on see, mis mängib väga olulist rolli sallivuse arendamisel, eriti dialoogi, arutelu ja argumenteerimisoskuse juurutamisel. Odinets tõi välja, et inimesed küll tihtipeale avaldavad oma arvamust, kuid ei suuda seda põhjendada. Seda tulekski koolis õpetada.

Viktoria Korpan: kus on piir selgrootuse ja sallivuse vahel?
Mitmed kuuljad väljendasid innukalt oma seisukohti. Öeldi, et vaikimine ei tähenda alati tolerantsust, vaid hoopis ignorantsust või selgrootust. Üks kuulaja püstitas intrigeeriva mõttekäigu. Kui suurem osa sakslasi Holokausti ajal vaikisid, siis kas see tähendas nende nõusolekut? Sellele vaidles vastu Kopõtin, kes tõi näite Eesti ajaloost: suurem osa eestlastest vaikis Eesti okupeerimise ajal, kuid see ei tähenda, et nad oleksid sellega nõustunud.

Publik võttis arutelust aktiivselt osa.

Sallimise ja mittesallimise vahelise tasakaalupunkti leidmine oli üheks oluliseks teemaks. Eduard Odinets näiteks arvas, et ei ole hea arengut kuidagi eraldi kiirendada, aga ka mitte aeglustada, vaid areng peaks liikuma loomulikku rada pidi. Pakosta väljendas seepeale kriitikat erinevate suhtumist muuta püüdvate kampaaniate suhtes, sest need käsitlevad tema arvates mingeid stereotüüpe, mis ei pruugi alati kehtida.

Multikultuursus, inimõigused, rahvusvahelised suhted
Arutelus puudutati ka multikultuursust ning laiemalt sallivuse ja sallimatuse rahvusvahelist mõõdet. Kuulajate seast tõstatati küsimus, selle kohta, et kui lääneriigid mõistavad näiteks inimõigusi üsna üheselt, kas need teemad peaksid olema olulised ka riikidevahelises suhtluses. Näiteks inimõigused Hiinas on tihti leidnud kriitikat – kas sellest tulenevalt peaks näiteks vaatama ümber kaubandussuhted Hiinaga? Leiti, et selline lähenemine on liialt idealistlik ja tegelikult on pigem Hiina see, kes ise otsustab kaubandussuhete üle, mitte tema väiksemad kaubanduspartnerid.

Viimaste aastate kriitikat multikultuursuse aadressil käsitleti samuti. Eduard Odinets täpsustas, et Merkel ja Sarkozy ei mõistnud hukka multikultuursust kui sellist, vaid sedastasid lihtsalt, et nende mudelid multikultuursusest ei ole olnud edukad. On mitmeid multikultuursuse mudeleid, ühed on edukamad kui teised.

Mõttevahetuses puudutati arvukalt erinevaid teemasid ning mitmed käsitleti vaid põgusalt. Pärast diskussiooni esimese osa lõppu siirduti arutelutelki, kus jätkati nende teemade üle arutledes.

The post Kui sallitav on sallimatus? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arutelu ohjas Marleen Pedjasaar, ekspertidena olid rääkima kutsutud SA Kiusamise  Vastu nõukogu esimees ja TÜ õppejõud Kristiina Treial, ajakirjanik ja kunagine programmi „Noored Kooli“ õpetaja Lauri Tankler ning psühholoog ja terapeut Mare Pork. Arutelu korraldas SA Kiusamise Vastu.

Kiusamise teema on viimasel ajal pälvinud meedias päris palju tähelepanu ja on sündimas esimesed lahendused, mis püüavad keerulistele olukordadele lahendusi pakkuda.  Teema olulisusest rääkides rõhutas Mare Pork kiusamisega tekitatud traagika sügavust. Kristiina Treial toonitas, et pahatihti peetakse kiusamist paratamatuks või isegi normaalseks, kuid tegelikult saab igaüks midagi ära teha, et seda vähem oleks.

Ühiselt kiusamist määratledes jõuti järeldusele, et reeglina on tegemist võimumängudega suletud seltskondades, kusjuures kiusamist ei tule ette ainult koolis, vaid seda esineb ka lasteaedades ja täiskasvanute seas. Kiusamisele on iseloomulikud märksõnad järjepidevus ja süstemaatilisus – ühekordne konflikt pole veel kiusamine. Kiusamine on see, kui teisele inimesele tehakse tahtlikult kahju, ning jõud on seejuures pahatihti ebavõrdses seisus. Kiusamine on peaaegu alati grupitasandi nähtus ja kõrvalseisjail on seejuures kriitiline roll.

Mare Pork tõi välja, et kiusamise mõju on igal juhul vaimne ja seda on tihti väga raske märgata. Samuti arvati, et tänapäeval on varjatud ja avalikule kiusamisele lisandunud küberkiusamine, mis tähendab, et kiusamine tuleb ohvrile koju kaasa ning selle eest on aina raskem peitu minna.  Lauri Tankler seevastu toonitas, et aja jooksul pole kiusamise olemus eriti muutunud, muutunud on vaid kiusamise vahendid. Viimasel ajal on kiusamist ühiskonnas lihtsalt selgemalt näha – meedias tekib uudis siis, kui Youtube’i mõni video ilmub.

Seejuures on oluline, et tähelepanu pöörataks kiusamise ohvri kõrval ka kiusajale. Reeglina on tarvis kuulata ja aidata mõlemat poolt. Uuringud on Treiali sõnul näidanud, et tüüpilise kiusaja ja kiusatava profiili kaardistamine on raske, absoluutselt iga laps võib osutuda kiusajaks ja/või kiusatavaks. Mõlemad vajavad abi. Seejuures on oluliseks riskiteguriks erinevus, kuivõrd ühiskonnas sallitakse teistsugust. Mida tolerantsem on ühiskond, seda vähem tuleb ette erinevusest tingitud kiusamist.

Kui arutelu oli juba mõnda aega käinud, võis märgata, et Kagulava toolid olid peaaegu kõik hõivatud. Ka publik võttis aktiivselt sõna ja nii esinejad kui kuulajad tõid ikka ja jälle näiteid nii isiklikest valusatest läbielamistest kui õnnestunud edulugudest ja võtetest, kuidas kiusamisele lõpp teha. Ka publiku seast arvati, et juba ainuüksi teemast rääkimine on oluline samm. Eestis on kiusamist palju. Mõnedes teistes maades on kogukond tugevam. Vaja oleks kasvatada empaatiat ja emotsionaalset lähedust. Ka uurimused näitavad, et Eestis esineb kiusamist pigem palju.

Kuid mis mõju on koolikiusamisel ja kuidas seda ravida? Mare Pork vastas, et eelkõige tuleb kiusamise ohvritel tegeleda argumenteeritud enesekindluse suurendamisega. Kiusamine võib inimeselt võtta initsiatiivi ja tekitada varjatud abitust, millel võib olla mõju inimsuhetele ka tulevikus.

Lauri Tankler rõhutas, et hetkel on Eesti koolides pahatihti puudu süstemaatilisest lähenemisest, puudub tahe ja valmisolek probleemiga tegeleda. SA Kiusamise Vastu ongi üks algatustest, mis püüab seda tühikut täita. Kristiina Treial lisas, et ohvri traumat süvendab reeglina see, et pole kedagi, kellele toetuda, kui lapsevanem märkab muret, on see suur juba asi. Institutsionaalsest tugistruktuurist on nüüd olemas maakondlikud õppenõustamiskeskused, kuhu vajadusel pöörduda.

Treial lisas veel, et parim, mida täiskasvanu teha saab, on kuulata, rääkida murest ja üheskoos nuputada, mida laps ise teha saaks. Ja tegelikult on palju näiteid edulugudest, aga nendest räägitakse vähe, eriti meedias. Tegelikkuses saab valdav enamus lugudest positiivse lahenduse, kui nendega vähegi tegeleda.

Märgake inimesi enda ümber, nii väikeseid kui suuri!

The post Mida teha, et koolis enam ei kiusataks? appeared first on Arvamusfestival 2014.