Erakondade esimehed arutlevad Arvamusfestivalil toimuvas parlamendierakondade juhtide debatis muuhulgas, kuivõrd on Eesti poliitika nelja aastaga muutunud kodanikke kaasavamaks. Poliitikud on ühel meelel, et oluliselt.

„Ma olen täna pigem seda meelt, et kaasamise võimalusi on rohkem, kui neid osatakse ära kasutada,“ lausub Taavi Rõivas. 

„Pärast „fooliummütsikeste“ revolutsiooni on saanud valdavaks arusaam, et kodanikke tuleb poliitiliste otsuste langetamisse kaasata ja et põhimõte „andsite valimistel hääle, nüüd laske valitutel valitseda“ ei toimi,“ räägib Sven Mikser. 

Samas ei tähenda kaasamine seda, et üks kodanik või üksik ühendus saab iga oma soovi läbi suruda, leiavad poliitikud. Rõivase sõnul tähendab avatud valitsemine seda, et erinevad arvamused leiavad tee otsustajateni, kes püüavad võtta arvesse võimalikult paljude arvamusi.

„Ilmselt sellest tulebki teinekord pettumus kaasamise tulemustes, et seda asjaolu ei mõisteta – iga otsus on demokraatias alati kompromiss erinevate huvide ja arvamuste vahel, mis ei pruugi sada protsenti vastata ühegi üksiku osalejatele,“ põhjendab Rõivas.

Ka Mikser leiab, et poliitikud peavad ise oma otsuste eest vastutust kandma ning aeg-ajalt võivad nende otsused mõnes küsimuses käia ka avalikust arvamusest ees. „Kindlasti ei pea nad vajutama iga kord hääletusnuppu nii, nagu viimase gallupi järgi sooviks 51 protsenti valijatest,“ põhjendab Mikser.

„Kõige tõhusam viis kaasamise ilu ja valu kogemiseks on see omal nahal järgi proovida. Kui teil on midagi öelda, ärge hoidke küünalt vaka all,“ teeb Rõivas inimestele ettepaneku debatis vahetult osaleda. „Ma eeldan, et festivali formaat on selline, kus publik saab sõna oma sekka öelda.“

Loe ka IRLi esimehe Urmas Reinsalu nägemust kodanike kaasamisest siit: https://2014.arvamusfestival.ee/uus-polvkond-nouab-debatti/

The post Kodanikke kaasavam poliitika appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivali lõpetas arutelu teemal „Eesti mõte“. Vestluse juhid Tiina Kaalep ja Mari-Liis Jakobson püstitasid küsimuse murettekitavalt suurest väljarändest: Eesti on väike, ent ometi paistab justkui ajaks ta üle ääre. Eelmisel aastal vähenes Eesti rahvastik 6629 inimese võrra, välismaal elab praegu kuuendik kõigist eestlastest.

Sel teemal olid sõna võtma palutud parlamendierakondade juhid, kellest kohale oli tulnud täpselt pooled – Sven Mikser Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast ja Urmas Reinsalu Isamaa ja Res Publica Liidust.

Mikser oli arutelu algatajatega nõus ja tunnistas, et demograafiline seis on hetkel Eesti suurim väljakutse. Eriti seetõttu, et Eestist lahkujate seas on kõige enam tööealisi noori. Valitsuserakonna esindajana suhtus Urmas Reinsalu probleemi veidi positiivsemalt ja märkis, et ränne on põhimõtteline vabadus. Riigi jaoks muutub see probleemiks siis, kui inimesed on sunnitud lahkuma majanduslikel põhjustel. Valitsuse jaoks on rändeprobleem otseselt seotud palkade küsimusega. Eesti palgad on madalad ja tootlikkuse käärid võrreldes teiste riikidega suured. Reinsalu sõnutsi näeb valitsus probleemi lahendusena hariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse tõstmist ning rahvusliku kapitalituru arengu soodustamist. Mikser toonitas, et iseäranis valus on riigile just kõrge väljaõppe saanud spetsialistide kadu ning lisaks tulevikku suunatud haridusse panustamisele on tarvis tähelepanu pöörata ka praegu raskes olukorras olevatele inimestele.

Publiku seast tõi üks kõneleja välja, et palkade kõrval on probleemiks võrdsete võimaluste puudumine. Vene noored on valmis Eestist lahkuma, kuna nad ei usu, et neil oleks siin perspektiivi. Samuti puudutab võrdsete võimaluste küsimus ka naisi. Teine oluline märkus kuulajaskonna seast puudutas seda, et sageli kiputakse rõhuma lahkujate süütundele, samas kui ehk oleks tarvis hoopis otsida positiivsemaid võimalusi, et inimesed tahaks Eestisse jääda – väärtustada inimesi nii retoorilisel kui sisulisel tasandil. Mikser arvas selle peale, et õigupoolest ei peaks me rääkime inimeste kinnihoidmisest. Riigil pole vaja inimesi jääma veenda, riik peab looma tingimused, et kodanikel oleks hea jääda.

Ent mida teha nendega, kes on juba läinud? Reinsalu meelest on siin olulina hoida alles inimeste sidet Eestiga ja seda eelkõige läbi kultuurivälja. Selleks oleks tarvis eraldi programme, sest senine Rahvuskaaslaste programm on jäänud liialt kitsaks. Ka Mikser nõustus, et on oluline hoida sidet lahkunutega. Seejuures tasuks ehk olla avatum ka topeltkodakondsuse küsimuses, et segaabieludest sündinud lapsed ei seisaks ühel hetkel sundvaliku ees. Tagasitulekutoetuste asemel tasuks kasutada ressursse paigalejäämise soodustamiseks, aidata ettevõtteid, et suudetaks säilitada töökohti. Lisaks on arukas soodustada seda, et andekatel inimestel, kes Eestisse mujalt õppima tulevad, oleks lihtsam oma tulevikku Eestiga siduda.

Selle peale tundsid vestluse juhid huvi võimaliku sisserände kohta. Kas sisserändest võiks saada Eesti kasvumootor? Mikseri meelest, peaks inimesed olema vabad minema ja tulema ning Eestil tasuks võtta avasüli vastu need, kes võimelised siia panustama. Immigratsioonile tuleks seada mõistlikud piirangud. Konservatiivse erakonna esindajana oli Reinsalu seisukohal, et sisseränne pole mingi majanduskasvu ime ja toonitas, et juba praegu on Eesti ja Läti suurima immigrantide hulgaga riigid Euroopa Liidus. Arukas riik ekspordib tööd, mitte ei impordi tööjõudu. Riigi huvi sisserände puhul on aidata Eesti ettevõtetel konkureerida ajudele ja leevendada sellega seotud bürokraatiat, ent seejuures ei saa lahkunud eestlasi kompenseerida muulastega. Mikser viimases erilist probleemi ei näinud, kuna Eesti olevat hetkel välismaalaste jaoks niikuinii väheatraktiivne maa.

Kui arutelu ohjajad uurisid, millised on parlamendierakondade ideed, kuidas eesti elu paremaks teha, et lahkujaid ja rahulolematust oleks vähem, kordas Urmas Reinsalu veel korra üle, et võtmetähtsusega on siin haridus ja rahvusliku kapiralituru arendamine. Mikseri meelest aga on olulisim investeerida inimvarasse ning mitte mingil juhul ei tohiks lasta tekkida nö kadunud põlvkonnal. Riigi ülesandeks siinjuures oleks pakkuda teatavat turvavõrku, et inimesed julgeksid vabamalt võtta riske ja end seeläbi teostada.

Tulevikuvisioonide osas olid mõlemad vestluskülalised arvamusel, et tulevikus võib Eesti patrioot elada mis tahes maailma paigas.

The post Viimane arutelu: Eesti mõte appeared first on Arvamusfestival 2014.

Paradoksaalsel kombel on ka poliitikasaadete sõnavõtud pahatihti vaid 140 tähemärgi pikkused ja kui inimesed oma vaateid veidi kirglikumalt selgitama asuvad, segab saatejuht varmalt vahele öeldes: „Oot-oot, ärme nüüd kohe vaidlema lähe…“.

Kuidas hoida alles sügavusmõõdet kiirreageerimise ajastul?

The post Säutsudest sügavamale appeared first on Arvamusfestival 2014.