Vestlust alustas kirjandusliku küsimusega selle arutelu tüürimees Heldur Meerits, uurides Karl-Martin Sinijärvelt, kui palju eesti kirjanikud kirjutavad majandusest. Sinijärv kui sulesepp ei uskunud, et keegi võtaks tõsiselt lembelüürikut, kes pole kunagi armastanud: „Vaevalt ei saa ka kirjanik kirjutada palju sellest, millega ta kokku puutunud pole, näiteks rahast.“

Samas on oma igapäevases töös paneeli kolmas liige Tea Varrak pidanud pidevalt pehmeid teemasid nagu kunst, kirjandus, muusika panema jäikadesse raamidesse. Varrak on ses mõttes kõva taustaga naine – Mainori ja Audentese koolide asutaja, kunagine rahandusministeeriumi kantsler, EAS-i juhataja ja hetkel TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtlusekeskuse juht. „Ma püüdsin riigieelarvet kokku seades alati numbrite taha vaadata, proovida suhelda inimestega, kes valdkonda jagavad ning lasta neil endale sisu selgitada.“ Kulka ja Estonia nõukogudes on ta näinud, kuidas käib kultuurialadele raha jagamine ning kogemus ütleb, et mängus peab olema tugev empaatiavõime.

Meeritsa intrigeeriv püstitus, kas raamatulugejat saab nimetada kirjaniku kliendiks nagu igasugustel muudel aladel, kus mängus teenus ja raha, leidis vastandlikke arvamusi. Sinijärve meelest pole need suhted nii selged, sama inimene võib olla mitmes eri rollis: „Majanduses on alati turg, mille vajadustega saab arvestada ja kuigi kõiki pauke ette näha ei saa, on alati võimalik ennustada. Kultuuriga aga lugu kahtlasem, turgu teatud mõttes nagu ei eksisteerigi ja samas ulatub see (kultuur) tulevikku.“ Varrakut ei seganud teose lugeja kliendiks sildistamine sugugi, aga Meerits andus juba teemale filosoofilisemalt – kas suudaksime leida joont, kus majandusterminid lõpevad ja algab kultuurile omane mängumaa, mis on juba väljaspool majandusterminite territooriumit?

Mõte erutas esimest sõna poetama vestlusringi neljandat aju, investorit ja kino Sõprus eestvedajat Indrek Kaselat, kes tuletaski meelde artikli alguses toodud Milleri sõnavõtu kui ühe päris hirmutava väljaütlemise „Vana Euroopa mõistes“. „Kultuur peab konkureerima teiste valdkondadega. Et konkureerida, peab kasutama samu termineid. Kultuuriga iseenesest ju Eestis midagi korrast ära pole, aga just siin eriti tahetakse rääkida rahast ja efektiivsusest,“ mõtiskles kinopidaja.

Kultuuri ja majanduse vahekord võiks olla nagu iga tore suhe – asi toimib, kui tuntakse teineteist piisavalt palju. Sinijärve sõnul ei iseloomusta head suhet fraasid a’la „Tahan raha, aga sinust teada ei taha ma midagi“ või „Oled ilus… Aga su jutt ei huvita mind.“ Kõneldi vastandustest, aga asja silumiseks oli vaja ka ühisosa sisse tuua, mis viis debati juba kaugemale. Varrak kirjeldas suure töövõiduna praegust TTÜ kui inseneeria esindaja ja EKA koostööd, nentides aga, et selline kokkuintegreerimine ja üksteisemõistmine vajab kõvasti aega.

Publikust kostus Jaak Johansoni hääl, keda torkas majanduse ja kultuuri vastandamine õite teravalt, sest põhimõiste kohaselt on majandus üleüldsegi kultuuri osa. „Selline vastandamine on totter ülesvõte, et inimesi tülli ajada,“ leidis muusik ja poetas positiivsemaid näiteid minevikust – Hiina kultuuris pidi suisa reegel olema, et imperaator on hea luuletaja, ühtepõimitus missugune! Kes teab, äkki Juhan Liivi usk endasse, kui kuningasse ja prohvetisse, oli täitsa sisuga. Võimalik, et kui selline mees oleks sündinud teisel ajastul, oleks ta oma suure nägemusega saanudki kuningaks… Sinijärvel ei jäänud muud üle, kui noogutada ja nentida, et vastandatud on juba küll, parem saame aru, siis on „minu ja sinu inimestel“ rohkem rääkida. Seejuures näis ta sügavaim soov olevat hoopis suurema eesmärgiga: „Mõistmine on oluline, et Eesti tuleks välja seisakust, katsetaks naksakaid ja radikaalseid lahendusi, sest vaesepoolne ja piisavalt okei kultuurikandja pole piisav. Teeme midagi maailma parimaks, enama entusiasmiga!“

Mängu tuli loomulikult ka Kultuurkapitali otstarve ja sisu. Varrak väitis, et seal jagavad raha oma valdkonna asjatundjad, Sinijärv kiitis takka: „Kulka on üks väheseid tõsiselt toimivaid süsteeme oma pideva roteerumisega ja see ajab kahtlemata mõningaid organisatsioone närvi.“ Varraku arvates pole lihtsalt praegugi veel kehtestatud väga häid ja täpseid reegleid sealseteks rahajagamisteks. „Riigil on kohustus suunata meie poolt makstavatest maksudest osa kultuuri, see pole nende privileeg. Kas üldse riik julgeks Kulka-taolist nõukogu nö vabaks lasta? Samas usun mina isereguleerumisse väga ja on ebatõenäoline, et ooperid ja teatrid ilma riikliku toetuseta ära kaoksid.“ Johansongi poetas publikut esindades, et Kultuurkapitali mõte selle loomise ajal polnud olla riiklik organisatsioon ja selle võiks ka praegu riigist lahutada. „Nii nagu see oli Pätsu ajal, võiks Kulka olla ametiühing ning toetada kunstnikke, kes on mingil põhjusel läinud pahuksisse… Riigiga.“ Peenike naer publikust, mõttel on ju jumet!

Meerits leidis, et samas on Kultuurkapital andnud kultuurile levimisvõimaluse: „1913. aastal oli põnevaks jututeemaks kahe peaga vasikas ja kõrtsikaklus, nüüd jõuab tiba kõrgem kultuur rohkemateni.“ Kasela lõi selle arvamuse laiaks nagu prussaka, sest tema nägemust mööda on kahe peaga vasika ja ooperi vahekord täpselt samasugune nagu 100 aasta eest, riigi sekkumine pole midagi muutnud.

Lõpetuseks kirjutan kahjuks ühest tundmatu autoriga** mõttest. Publikus kuulav noormees leidis, et majandusinimesed peaksid õppima ja üle võtma, mida tähendab olla inspireeritud. „Kui nad kas või korra kuus oleksid selles seisundis, mida tunneb Karl-Martin luuletust kirjutades või näitleja laval, oleks seis palju parem.“ Eks see teineteise mõistmine nii käibki, aseta end vahelduseks võõra terrakotakujukese valuvormi.

* ingl k – Kunstid peavad olema majanduslikult põhjendatud.

** Kommenteerija sõnul oli “see noormees ettevõtja ja muidu mitmekülgselt aktiivne Ville Jehe.”

The post Majanduse ja kultuuri vastandamisel pole mõtet appeared first on Arvamusfestival 2014.

Pigem on mõlema valdkonna inimestel üksteiselt nii mõndagi õppida ja lõppeks on mõlemad tegevused teatud mõttes vabaduse vormid – ettevõtlusvabadus ja loominguvabadus pole teineteisest sugugi kaugel.

Kes tahab sel teemal sõna võtta, jõuab veel Loodelava arutelulavale oma arvamust avaldama minna.

The post Kultuuri ja majandust pole mõtet vastandada appeared first on Arvamusfestival 2014.

Eesti pensionisüsteem toimib mudelina küll hästi, kuid see mudel ei taga tulevastele pensionäridele äraelamist. Tänased pensionikogujad ei teadvusta endale, et peale kahte sambasse kogumist saab nende tulevane pension olema vaid pisut üle kolmandiku nende praegustest sissetulekutest.

Täna Arvamusfestivali Kagulaval toimunud pensioniteemalisel arutelul “Mis saab pärast esimest sammast?” võeti ette küsimus, mida saab tänane nooremapoolne inimene teha, et oma eluga hakkama saada ka siis, kui saabub aeg pensionile minna.

Rõhk oli niisiis pikaajalisel planeerimisel ja teemat arutasid Janno Järve rakendusuuringute keskusest CENTAR, Noored Kooli programmi raames õpetajana töötav Kristi Saare, TÜ majandusdoktorant Indrek Seppo ja Pangaliitu ning SEB-d esindav Indrek Holst.

Eesti elanikkond vananeb ja meil kõigil on lootus elada kauem kui näiteks kümme aastat tagasi. Kasvav keskmine eluiga ja tööealise elanikkonna vähenemine on viinud meid aga olukorda, kus Eesti pikalt valdavas osas riigile toetunud pensionisüsteemi tugi pensionäridele saab tulevikus olema oluliselt väiksem praegusest, segitas Janno Järve teema tausta avades.

Eksperimendina, mis lubab tänastel tööinimestel maitsta oma tulevast pensionärielu, soovitati igaühel paar kuud oma kuupalgast kaks kolmandikku kõrvale panna ja ülejäänud kolmandikuga proovida kuu ära elada.

Tänapäeva noorel polegi muidugi selge, millal ta täpselt pensionile saab, sest pensioniea tõstmine on praegusi demograafilisi protsesse vaadates üsna vältimatu. Ja see on ka üks efektiivsematest meetmetest, kuidas pensionisüsteemi puudujäägi kahandada. Selle efekti aga vähendab oodatava keskmise eluea pikenemine. Pensioniea tõstmise kõrval tuleb ühtlasi piirata varase pensionilejäämise võimalusi.

Indrek Holsti väitel on Eesti jaoks ainuke jätkusuutlik ja kindlust loov variant ettefinantseeriv pensionisüsteem, milles on suurem kaal individuaalsel kogumisel. Jooksevfinantseerimisega pensionisüsteemi puhul on üks suurimaid muresid populistlikud poliitilised lubadused. Kui pensionärid ehk kõige suurem valijate grupp, hindavad, et neil on raha liiga vähe, on nad väga lihtsalt mõjutatavad igasuguste populistlike lubadustega. “Me oleme avatud tugevale riskile ja populismile ühiskondlike valikute tegemisel,” nentis Holst.

Indrek Seppo lisas, et see risk ei ole seotud ainult praeguste pensionäridega: “Kui ka meie põlvkonnal pole õnnestunud endale kunagi pensionipõlves äraelamiseks piisavalt kõrvale panna, siis on oht, et meie läheme oma laste kallale.”

Publiku kommentaaridest käis läbi korduvalt teema, et kas esimene pensionisammas ei peaks olema hoopis lapsed. Sellega ei olnud aga panelistid erinevatel põhjustel nõus. Elame nende sõnul maailmas, kus laste arv paratamatult väheneb, seega ei olevat selline plaan väga realistlik. Ja kui vaadata kasvõi Hispaania 40protsendilist noorte tööpuuduse määra, on pensionilootuse lastele ehitamine üsna riskantne samm.

Panelistide vahel tekitas diskussiooni Kristi Saare arvamus, et inimesed peaks pensionifondide puhul rohkem jalgadega hääletama ja nõrgema hetketootlusega fondid tugevamate vastu välja vahetama. Indrek Seppo aga arvas, et inimesed ei peaks lühiajalise tootluse pärast liialt muretsema. Pensionikogumine on pigem nagu talvekartuli kogumine, kus ei muretseta selle pärast, et väike hulk kartuleid talve jooksul raisku läheb. Kindlasti tasub aga jälgida fondide haldustasusid.

Pensionikogumise peamine vaenlane on Holsti arvates distsipliini puudumine. Inimloomus on selline, et tänase heaolu nimel tehtavad otsused tulevad palju kergemini kui pikaajalised ja koju ilmub pigem uus külmkapp kui sünnib makse ebamäärases tulevikus saadavasse pensionisse. On aga oluline, et ka rasketel aegadel ei mindaks pensionisäästude kallale.

Säästmine pole aga vaid raha kõrvalepanek. Ka keskeas tervise eest hoolitsemine, et hilisemas vanuses töövõimet pikendada, on säästmine.

Tervise kõrval on haridus teine valdkond, kuhu ühiskond võiks täiel määral panustada. Esitati küsimus, et kui riik suudab garanteerida teatud hulga eelarvest kaitsekulutusteks, siis miks ei suudeta sama teha kulutustega haridusse? Holst lubas anda hääle esimesele poliitilisele jõule, mis sellega hakkama saab.

The post Kahest sambast tulevasele pensionärile ei piisa appeared first on Arvamusfestival 2014.